Eessõna

Head ajakirja Sotsiaaltöö lugejad!

2020. aasta võtsime vastu selliselt, kus igapäevased elumustrid sisaldasid paljuski individuaalseid eesmärke, jättes tagaplaanile kogukonnad ja organisatsioonilised vajadused. Covid-19 on toonud kaasa suured sotsiaalsed muutused kogu planeedil. Sellist mõju inimeste argipäevale pole enamik meist varem kogenud, seetõttu on toimivat ka raske mõista.

Oleme harjunud olema individualistid, arvestamata ümbritsevaga. Praegu aga oleme sarnases olukorras pea igal pool maailmas: ei saa enam ilma teiste toetuseta, ega ei saa ka teist toetamata. Sotsiaalala töötajad ja teised toetavad inimesed on muutunud meie kogukondades äkitselt nähtavaks. Vajatakse tuge, sellepärast ka märgatakse ja nende järgi hõigatakse.

Eriolukorra kehtestamine Eestis 12. märtsil lõi selge vajaduse luua kanal suhtlemiseks riigi ja kogukonnaliikmete vahel. 16. märtsil avati infotelefon 1247, mille toimimine on selge märk, et inimese ja riigi vahel on vaja dialoogi edaspidigi. Eriolukorra edenedes on inimesed üha enam võtnud ülesandeks toetada üksteist ning hakanud riigiga aktiivsemalt suhtlema, andes kriisiga seotud infovahetuse kõrvalt märku ka muudest tekkinud kitsaskohtadest. Riigi ja kohaliku omavalitsuse asutused on inimestega arvestanud ja teinud vajaduse korral muudatusi eriolukorras toimimise toetamiseks.

Infotelefonist 1247 on saanud sotsiaaltöö kontekstis oluline tööriist, kus toetust vajavate inimeste hõiked jõuavad riigiasutuste ja valdadeni ning sotsiaalala töötajad jõuavad toetama iga abivajajat. Kuid kogeme, et sotsiaaltöö tegijate hoidmiseks on ruumi panustada veel küllaldaselt nii nende juhtidel kui ka spetsialistidel endil. Juhtidelt on vaja selgeid ootusi oma töötajate rollile ning tuge erialapiiride nähtavaks muutmiseks ja hoidmiseks – küll spetsialistid saavad siis hakkama ka enda toetamisega.

Aitäh teile kõigile, head kolleegid, sotsiaaltööle kõlavama hääle andmisel! Edasi tuleb seda vaid helisevamaks muuta.