Dubrovniku manifest: sotsiaalse vältimatus

---

Manifestis (1), mida arutati enne konverentsi, selle ajal ja pärast seda, rõhutame sotsiaaltöö tähtsust tänapäeva oludes.

Ühiskond muutub üha jõhkramaks ja heaolusüsteemid lagunevad; levivad vägivalla vanad ja uued, struktuursed ja otsesed vormid. Sestap otsustasime uurida, mida meie saaksime teha kriitilise traditsiooni elluäratamiseks sotsiaaltöös ning solidaarsuse tugevdamiseks allasurutute, ohustatute ja haavatavatega.

Pärast sotsiaalse alavääristamise aastakümneid neoliberaalsetes oludes, kus majanduslik seati eelisseisundisse ning eirati inimelu sotsiaalset mõõdet, on hädasti vaja läbimurret, et pääseks mõjule uus sotsiaalne, sarnane sellele, mis 19. sajandi lõpul tõrjus välja klassikalise liberalismi Euroopa ja Põhja-Ameerika arenenud riikides.

Sotsiaaltöö ei tohi jääda selles läbimurdes ainult osalejaks ning sellest jõu ammutajaks, et toimida ühiskonna ühe põhielemendina – ta peab ka võtma selle teostamises aktiivse rolli.

Et seda teha, peame eirama „professionaalse erapooletuse” nõuet ning sotsiaaltöö ümber mõtestama kogukonnale suunatud, suhetel põhinevaks tegevusalaks, mis väljub akadeemilise käsituse raamest ning loob töötajate, ülikooli-inimeste, klientide, kodanikuaktivistide, ametiühinguliidrite ja kõigi teiste sotsiaalse õigluse eest seisjate tugevaid ühendusi.

Pöördelised sotsiaalsed muutused

Meil tuleb üle elada ka teine murrang. Tulevik muutub pöördeliselt: kas anname alla ja vaatame pealt tsivilisatsiooni kokkuvarisemist või püüame luua sotsiaalselt õiglasema maailma, mis põhineb ühisel hüvel, hoolimiseetikal ja ühiselul, ning oma haavatavuse ja tugevuste sügaval teadvustamisel nii üksikisikute kui ka ühiskonnana. Peame jõuliselt alal hoidma kõike head, sealhulgas loodust ja ökosüsteemi, ja otsustavalt muutma seda, mis ei toimi.

Üleilmastumine, digitaliseerumine, sundränne, rahvastikumuutused, muutuv tööjaotus jne – kõik see muudab meid eri moel kaitsetuks ettenägematute ja vahel ka nähtamatute ohtude ees, mis tabavad hullemini neid, kes on ilma jäetud õigustest ning kannatavad rõhumise, diskrimineerimise ja vaesuse käes. Need pöördelised muutused on toonud kaasa ka hulga uusi võimalusi kommunikatsiooni, mobiilsuse, mitmekesisuse, tootmisvõime ja kultuuri alal. Ometi igatseme turvalisust (nii sotsiaalset kui ka füüsilist) ja kardame vägivalda, mis ilmub üha uutes vormides ja kasvava jõuga.

Katastroofi looduslikud ja poliitilised mõõtmed põimuvad ülemaailmses kliima soojenemises, milleni viib fossiilkapitalism ja kihk loodusressurssidest tulu teenida. See, mida näeme, on ränne, sh relvakokkupõrgete, kliimamuutuste ja majandusliku viletsuse põhjustatud sundränne; hirm autoritaarse rõhumise ees (mida õhutavad igasugused fundamentalismid), uusliberaalsete režiimide tekitatud ebavõrdsus, põhiõigustest ja vabadustest ilmajätmine (gentrifikatsioon (2) rikastele, immobiilsus (3) vaestele), kõigi nende enesestmõistetav põlastamine ja alavääristamine, kes ei vasta valge heteroseksuaalse mehe seatud normidele; kasvav kurnamine uute töövormide abil nn tööampsumajanduses (4); rohkearvuline prekariaat (5) – kõik see toob kaasa tõsiseid psühholoogilisi ja sotsiaalseid tagajärgi ja seab ohtu kogu inimeksistentsi.

Ent astutud on ka tähtsad sammud kaasava ühiskonna suunas. Puuetega inimeste ja laste õigused on selgelt määratletud ja sätestatud ülemaailmsetes konventsioonides, olgugi et praktikas rakendatud mõningate tõrgetega ja mittetäielikult. Deinstitutsionaliseerimine ja pikaajaline hooldus on ellu viidud, olgugi et takistustega. See on andnud põhjuse vanadus (vanadus on hea), lapsepõlv, hullus ja puuded ümber hinnata.

Üha uued sotsiaalsed liikumised nõuavad paremat ja väärikamat elu, mis ühendab rohujuure ja globaalsed mõõtmed. Arendatakse uusi, tavapärasest erinevaid majandussuhete vorme ning ähvardamas on uut liiki linnarevolutsioon, mille ilmekas näide on Kartmatute linnade liikumine (6) . Luua tuleks ametiühingud, sealhulgas sotsiaaltöötajate ametiühingud, kus neid veel pole, ja tugevdada olemasolevaid, kohandada neid kooskõlas uute töövormidega ning propageerida meetmeid, mis oleksid hüveks kogu ühiskonnale. Tekib uusi rassismi, seksismi ja muu diskrimineerimise vastu võitlemise vorme, edeneb võitlus ülemaailmsete eluohtlike kliimamuutustega – kõik see on üleskutse ei vähemale kui süsteemi otsustavale muutmisele.

Kuigi uusliberaalse sotsiaalpoliitika kasinusaeg (7) näib mööda saavat, pole veel selget ettekujutust, milline tuleb aeg pärast seda.

Sotsiaaltöö sekkumistarkus

Ühiskond vajab praktilist tarkust, et suunata suuri sotsiaalseid muutusi inimlike lahenduste poole. Selleks ongi sotsiaaltöö; veelgi enam, sotsiaaltöö peab kaitsma ja edendama kõrvale jäetud ning põlatud kohalikke ja pärimusteadmisi, nõnda et neil oleks jõudu vastu seista elutegelikkusest irdunud universaalsete skeemide valitsemisele. Igapäevane elu – argipäev ja eluilm – peab saama uute poliitikate mõõdupuuks, ainult see kindlustab inimestele võimaluse ise oma elu kujundada.

Sotsiaaltöö olemuslik kohustus on kindlustada inimestele mõistlik argipäev ja elukeskkond ning toetada nende eluplaane, ning sotsiaaltöö võimuses on ka seninägematul moel seostada erisuguseid teadmisi ja tegutsemisloogikaid. Sotsiaaltöö toimimistervikute peamised lätted on eetika, korraldus ja poliitika. Vaja on teada, mida tuleks teha, kuidas sotsiaalseid muudatusi korraldada ja kust saada selleks volitus.

Sotsiaaltöö kaasamiseetika ja mittetõrjumisnõue aitab humanistlikul moel toimima saada mõistliku ja ebamõistliku vahel katkenud dialektilise suhte. Et järgida sotsiaaltöö eetilisi imperatiive, tuleb otsida enesejuhtimise (mitte teenuste juhtimise) viise. Sotsiaaltöö osalemine poliitikas peab välja kasvama rahvaalgatusest ning valdkondadevahelisest mõistmisest ja koostööst, vastastikusest innustamisest ja ärgitamisest ning erinevuste tunnistamisest ja mõistmisest ja nende ülesehitavast kasutamisest kollektiivse muutmisjõuna.

Sotsiaaltöö praktiline jõud peitub tema kõikehõlmavas, erialadevahelises lähenemisviisis ja valdkondade vahelises asendis. Heaolumudel ja heaoluühiskonna mõiste vajavad ülevaatamist, hinnates kriitiliselt oma arengu eri etappides olevate riikide, nt eri tee valinud postsotsialistlike riikide, olustikke ning sotsiaaltöö rolli progressiivsete alt-üles sotsiaalpoliitikate kujundajana.

Sotsiaaltöö peab looma toimivad sidemed teiste inimesi teenivate erialade ja valdkondadega. Hariduses saab sotsiaaltöö aidata kaasa tegevusõppele ja pakkuda lahendusi kooliprobleemidele (kiusamine, õpetajate kaitse, õpetajate toetamine solidaarsuse kujundamisel). Tervishoius saab sotsiaaltöö edendada holistlikku tervise- ja heaolukäsitust, rõhutades patsiendi kaasamist ja osalust, tema vaate olulisust, samal ajal mitte unustades patsiendi konkreetseid vajadusi. Sotsiaaltöö jaoks probleemses ja ka jõustavas õigusraamistikus ja selle sidumises sotsiaalsete protsessidega (õiguses ja halduses) saab sotsiaaltöö vaidlustada alandavaid toimimisviise ja bürokraatia kasvu ning asendada need inimeste võimestamise ja eeskõnelemisega.

Praktilised utoopiad ehk mis seisab sotsiaaltööl ees

Sotsiaaltöö on praktiline argipäevautoopia, see on alati teel, otsides paremat, inimlikumat ja sotsiaalsemat kohta. Tal peab olema (utoopiline) kirglik soov paremaks muuta või säilitada kõike, mis on hea, järgides reeglit, et „eetikat saab väljendada ainult tegevuse kaudu”. Oma ajaloo kestel on sotsiaaltöö arendanud palju toimivaid tööviise, mida tuleb tugevdada uuel viisil ja täiustada, otsida ja luua uudseid võtteid. Sotsiaaltöö klassikalised tööviisid ja tegevusjärgnevused tuleb ühendada uutega, püüdes vabastada kliente ja ühiskonda barjääridest.

Võrdlev sotsiaaltöö peaks võimaldama siirdada ja tõlkida häid praktikaid mitte ainult riigist riiki ja ühest olukorrast teise, vaid ka hõlmates kogu elukaart, töös raskustesse sattunud laste ja noortega, eakatega, perede ja gruppidega, ning inimestega, keda tavatsetakse liigitada vaesuse, hälbivuse, puude, probleemid vaimse tervise probleemide jne põhjal. Valdkondadevaheline lähenemisviis peaks keskenduma soolise kuuluvuse, vanuse, rahvuse, nahavärvi, klassikuuluvuse, seksuaalse orientatsiooni ja puude vastastikustele seostele. Vaja on luua ühtekuuluvust ja tõrjutud gruppidega, nagu LGBTQ-inimesed, põgenikud ja sisserändajad, kodutud ning selliste algatuste ja kampaaniatega nagu #MeToo, #MeTwo (8), #BlackLivesMatter (9).

Viimastel aastakümnetel ülemaailmseks juhtmõtteks saanud deinstitutionaliseerimine vajab ülevaatamist ja oludega sidumist, ning selle saavutuste, takistuste ja lõksude, praktilise meisterlikkuse ja eetiliste nõuete hindamist. Koos sellega on vaja tundlikku vastuseisu ikka veel esinevatele allasurumise, kinnipidamise ja vabaduse piiramise, karistamise ja isegi piinamise ilmingutele hoolekandesüsteemis ja sellest väljaspool.

Universaalteenuseks pürgiv pikaajaline hooldus on juba iseenesest väljakutse ning see tuleb järjekindlalt ja otsustavalt rakendada just sellisena nagu kavandatud, sidudes selle teiste, olemasolevate teenustega, nii et see muutuks üldkättesaadavaks. Tähelepanu vajavad ka klientide suurenevad volitused (nt koosotsustamine, osalemine asutuste juhtimises, töötajate ettevalmistuses ja uuringutes kaasuurijana) ning enesemääramisel ja oma õiguste eest seismisel (10) põhinevad koostööviisid.

Sotsiaaltöö on tunginud uutele aladele (nt roheline sotsiaaltöö (11)) ja sotsiaaltöö tegemiseks on loodud uued vahendid, nagu sotsiaalmeedia ja tehnilised menetlusviisid. Näeme pidevat lahingut sotsiaaltöö ning killustunud avaliku halduse ja juhtimise vahel. Eelmistel aastakümnetel kannatas sotsiaaltöö rangete menetlusnormide ja projektimajanduse all, kuigi olid loodud praktilised lahendused kaitse (hoolduse) ja vabaduse vastuolu ületamiseks.

Individuaalsel juhtumitööl põhineva praktika kasvav atomiseerumine ja individualiseerumine kutsub üles taasavastama kogukonnasotsiaaltööd ja ühistegevust ning vastu seisma usufundamentalismi ja autoritaarsete uusliberalismi ilmingute tõusule.

Tänapäeva sotsiaaltöö tähtsaim ülesanne on kujundada visioon, mis juhib meid uutele aladele, edendab ja kaitseb vabadusel põhinevat (sotsiaalset) turvalisust, tegeldes samal ajal erisuguste riskiolukordadega ja aidates inimestel (nii töötajail kui ka klientidel) vastu seista eluraskustele. Sel moel suudab sotsiaaltöö toetada inimeste ühiselu, nii et oleks võimalikult vähe kõrvalejääjaid ning isiklikud ja ühised ettevõtmised leiaksid võimalikult suurt toetust, kartmata allasurumist ega autoritaarse võimu saagiks langemist.

Erapooletuks jäämine ei ole mõeldav. Praegu me vajame kirglikku ja kartmatut tööd, et meie sotsiaalsetest utoopiatest saaks tegelik hea elu kõigile.

Tõlkinud Marju Selg

---

(1) Manifest põhineb ideedel, mida arutati konverentsil „The Breakthrough of the Social: Practical Utopias, Wisdom and Radical Transformations – Social Work @IUC: Lessons Learned and Future Challenges” 2.–6. septembrini ülikoolidevahelises keskuses Dubrovnikus (Horvaatia).

(2) Agulite väärindamine jõukama keskklassi eluasemeteks, tõrjudes välja vähem kindlustatud inimesi.

(3) Võimatus elukohta valida, oma elukvaliteeti parandada.

(4) Tööampsumajandus (ingl gig economy) – lühikeste tööotste vahendamine töötegija ja tarbija vahel, sageli
toimub vahendamine veebiplatvormil.

(5)Prekariaat (ingl precariat) – uusliberaalse kapitalismi tingimustes tekkinud uus sotsiaalne klass, inimesed, kel puudub kindlate sotsiaalsete tagatistega töösuhe.

(6) Kartmatud linnad (Fearless Cities, vt http://fearlesscities.com/en) – ülemaailmne linnade liikumine inimõiguste, demokraatia ja ühise hüve kaitseks.

(7) Kokkuhoid sotsiaalkulutuste arvel.

(8) Saksamaalt alguse saanud rassismiteemaliste lugude jagamine sotsiaalmeedias.

(9) Black Lives Matter (BLM) – afroameerika kogukonnast alguse saanud rahvusvaheline rassismivastane liikumine.

(10) Puuetega inimeste liikumine oma õiguste kaitseks (ingl self-advocacy) on välja kasvanud 1960–1970. aastate võimsatest kodanikuõiguste liikumistest. Haavatavate inimeste ja gruppide seismine oma õiguste eest hõlmab kõiki ühiskonna tasandeid alates makrotasandist, kus puuetega inimeste organisatsioonid mõjutavad poliitikat ja avalikku arvamust, kuni meso- ja mikrotasandini, kus kohtuvad klient ja sotsiaaltöötaja.

(11) Roheline sotsiaaltöö (ingl green social work) peab inimese heaolu eest hoolitsedes tähtsaks looduskeskkonna kestlikkust. Vt nt: Dewane, C. J. (2011). Environmentalism & Social Work: The Ultimate Social Justice Issue. Social Work Today, 11(5), lk 20, www.socialworktoday.com/archive/092011p20.shtml.