Uuring: Emakakaelavähi sõeluuring Eestis ei ole andnud oodatud tulemusi

Senine emakakaelavähi ennetustöö Eestis ei ole toonud kaasa haigestumuse vähenemist ega vähi varasemat avastamist, selgus Tervise Arengu Instituudi, Ida-Tallinna Keskhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi hiljuti avaldatud uuringust.

Emakakaelavähk (RHK-10 C53) on naistel sageduselt teine günekoloogiline pahaloomuline kasvaja Eestis. Keskmiselt avastatakse igal aastal 175 emakakaelavähi esmasjuhtu. Emakakaelavähi vanusele standarditud haigestumus vähenes aastatel 1968–1980 3% aastas, kuid pöördus seejärel tõusule ja on alates 1980. aastast suurenenud ligi 1% aastas. Statistiliselt oluline haigestumuse tõus ilmnes kõigis vanuserühmades, v.a 70-aastased ja vanemad naised. Histoloogilistest alatüüpidest oli lamerakulise kartsinoomi haigestumustrend väga sarnane üldtrendiga (aastane protsentuaalne muutus 0.6%), samal ajal kui adenokartsinoomi haigestumus suurenes viimase kahekümne aasta vältel oluliselt kiiremini, ligi 7% aastas. Emakakaelavähi risk vähenes 1920–1940 sündinud naiste hulgas ja oli madalaim 1935–1939 sünnikohordis, kuid suurenes märkimisväärselt järgnevates sünnikohortides.

Analüüs perioodide lõikes näitas, et sõeluuringul puudus mõju haigestumusele. Staadiumijaotus TNM klassifikatsiooni järgi nihkus aastate 2005–2009 ja 2010–2014 võrdluses oluliselt hilisemate staadiumite suunas. IV staadiumis diagnoositud emakakaelavähi osakaal suurenes 13%lt 18%ni (p=0.0019). Aastatel 1995−1999 kuni 2010−2014 suurenes vanusestandarditud viie aasta suhteline elulemus 58%lt 66%ni. Elulemus paranes kõigis vanuserühmades, v.a 70-aastased ja vanemad. Viie aasta suhteline elulemus 2010–2014 oli suurim 15–39-aastastel naistel (89%) ja väikseim 70-aastastel ja vanematel (41%). I staadiumis diagnoositud juhtudel oli viie aasta suhteline elulemus 2010–2014 98%, II staadiumi korral 74%, III staadiumi korral 57% ja IV staadiumi korral 22%.

Emakakaelavähi haigestumustrendid Eestis peegeldavad riski pidevat suurenemist pärast 1940. aastat sündinud sünnikohortides, kusjuures vastassuunalist toimet avaldavaid perioodiefekte, mis kajastaksid sõeluuringu mõju, ei ilmnenud. Riski tõus järjestikustes sünnikohortides on kooskõlas teistes Euroopa riikides saadud tulemustega. Küll aga on Põhjamaades ja teistes arenenud riikides rakendatud sõeluuringud riski tõusule tõhusalt vastu töötanud ja haigestumus on varsti pärast sõeluuringu algust pööranud langusele. Eestis alustati Pap-testil põhineva organiseeritud sõeluuringuga 2006. aastal. Uuringus saavad osaleda 30–55-aastased naised iga viie aasta tagant. Organiseeritud sõeluuringu osalusmäär on teadaolevalt madal. Samas on haigekassa andmetel võrdlemisi suur üldine Pap-testiga hõlmatud naiste osakaal, mis viitab aktiivsusele oportunistliku sõeluuringu ehk organiseeritud programmi väliste testide tegemisel. Paraku näitavad uuringu tulemused, et ei organiseeritud ega oportunistlikul sõeluuringul ei ole olnud oodatud mõju. Et sõeluuringute register alustas Eestis tööd alles 10 aastat pärast sõeluuringu käivitamist, ei ole olnud võimalik regulaarselt hinnata Pap-testi kvaliteeti, patsientide jälgimist ja ravi sõeluuringul leitud muutuste korral ega programmi tõhusust tervikuna. Toimiv sõeluuring vähendab emakakaelavähi haiguskoormust kahe mehhanismi kaudu – esiteks, haigestumuse vähendamine läbi vähieelsete muutuste avastamise ja ravi ning teiseks, pahaloomuliste kasvajate avastamine varases staadiumis. Väga suur IV staadiumis diagnoositud kasvajate osakaal viitab, et sõeluuring ei ole Eestis andnud tulemusi kummagi mehhanismi kaudu.

Sõeluuringu tõhustamiseks on koheselt vaja võtta tarvitusele abinõud: vaadata üle sõeluuringu korraldus ning tagada pidev seire ja kvaliteedikontroll, kaasata sõeluuringusse ravikindlustuseta naised ja kaaluda Pap-testil põhineva sõeluuringu asendamist HPV-testi põhisega, nagu tehakse praegu mitmetes teistes riikides.

Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna, Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskuse ja Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia- ja onkoloogiakliiniku koostöös tehtud uuring käsitles pikaajalisi trende emakakaelavähi haigestumuses (1968–2014) ja elulemuses (1995–2014) Eestis. Analüüs tehti vähiregistri andmete põhjal. Ajatrende vaadeldi vanuse, histoloogilise alatüübi ja TNM-staadiumi järgi. Analüüsis kasutati kohandatud vanus-periood-kohort-mudeleid.

Uuringutulemusi käsitlev artikkel ilmus novembris ajakirjas BMC Cancer.

Uuringut toetas Eesti Teadusagentuur (institutsionaalne uurimistoetus IUT5-1).

Lisainformatsioon:

Piret Veerus, TAI epidemioloogia ja biostatistika osakonna vanemteadur, piret.veerus@tai.ee

Kristiina Ojamaa, Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloog, Tartu Ülikooli doktorant, Kristiina.ojamaa@itk.ee