Alustan statistikaga, mis on meil Tervise Arengu Instituudi 2025 aasta Rahvastiku tervise aastaraamatu kohaselt meeste tervise ja käitumise kohta teada.

Võrreldes 2015. aastaga on keskmine oodatav eluiga Eestis pikenenud 1,8 aastat, jõudes 2024. aastal kõigi aegade kõrgeimale tasemele (79,5 aastat). Oodatav eluiga pikenes meestel 2,0 ja naistel 1,6 aastat. 

Võrreldes 2015. aastaga on tervena elada jäänud aastate arv suurenenud meestel 3,2 ja naistel 4,5 aastat. Aastal 2024 elasid Eesti mehed tervena keskmiselt 56,8 aastat ja naised 60,6 aastat, ehk oma elust vastavalt 75,6 ja 72,6 protsenti (Statistikaameti andmetel). 

Nende näitajate paranemist võib Tervise Arengu Instituudi teadusdirektor Kaire Innose sõnul ennekõike seostada eluviisist tingitudterviseriskide vähenemisega. Aga ka järjest efektiivsema tervisesüsteemiga, mis lubab senisest tõhusamalt haigusi ennetada, neid varem avastada ja ravida. Rääkimata taustsüsteemi muutustest – paranenud on näiteks inimeste elutingimused ning ka liikluskeskkond on muutunud turvalisemaks. 

Tervishoid on vähendanud meeste suremusnäitajaid 

2023 aastal suri vereringeelundite haigustesse 478 meest 100 000 elaniku kohta, mis on vähenenud võrreldes 2013. aastaga, kui see näitaja oli 534. 

Meeste suremus pahaloomulistesse kasvajatesse oli 2023. aastal 288 juhtu 100 000 elaniku kohta (2013. aastal 321 surma). 

Kolmandaks peamiseks meeste surma põhjustajaks olid õnnetusjuhtumid, mürgistused ja traumad – 100 juhtu 100 000 elaniku kohta (2013 aastal 124 surma).

Kaire Innos selgitab: „Vereringehaiguste ja vähi puhul saab peamiste teguritena nimetada tõhusamat ennetustööd (nt väheneb suitsetamisega seotud haigestumus; ennetavad vähi sõeluuringud aitavad ära hoida emakakaela- ja soolevähi diagnoose jms), haiguste varasemat avastamist tänu esmatasandil tehtavale tööle ja ka vähi sõeluuringutele. Paranenud on meie diagnostikavõimekus ja ka ravi – kasutusse on võetud värskemate teadmiste kohased vähemate kõrvaltoimetega ravimeetodid.“

Kõik need näitajad on head ning annavad lootust, et meeste tervisele on saadud varasemast kas parem pilk peale või on nad võrreldes pandeemia perioodiga jõudnud  hõlpsamini arstlikule läbivaatusele. Tublimad ja oma nügimisega viljakad on ilmselt ka naised meeste selja taga, kui endal initsiatiivist või arstile minemise hoost puudu jääb. Selles osas tänud meie kaasadele!

Mehed on liigse kehakaaluga ja laisad

Oma tõde on selles kindlasti olemas, kuid ei kehti kõigi kohta. Erinevate küsitlusuuringute andmed osutavad üheselt, et kehamassiindeksi järgi on enam kui pooled Eesti elanikest ülekaalu või rasvumisega. Värske, 2024. aasta kevadel toimunud täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmete põhjal oli 16–64-aastastest ülekaalu või rasvumisega 52%. 

Kuigi ülekaalu levimus tervikuna ei ole võrreldes 2022. aastaga muutunud, on veidi suurenenud liigse kehakaaluga meeste osa. Meestest oli 2024. aastal ülekaaluga 43,9% ja naistest 26,9%, rasvumisega vastavalt 18,6% ja 18,4%. Seega teeb just meeste liigne kehakaal endiselt muret.

Ootuspäraselt kasvab kehakaal koos vanusega. Ülekaalu või rasvumisega meeste osakaal vähemalt 45-aastaste seas on märgatavalt suurenenud võrreldes 2014. aastaga, kuid naiste samades vanuserühmades (ning ka 35–44-aastastel) on liigse kehakaalu levimus vähenenud. 

TAI juhtivteadur Eha Nurk tõdeb, et meeste (eriti vanuses 45+) seas püsivad visalt vanad harjumused – energiarikkam toit ja suurem alkoholitarbimine (alkohol on väga energiarikas ja aeglustab rasvade põletamist) ning terviseteadlikkus ja valmisolek eluviisi muuta on väiksem. 

„Mehed kipuvad arsti juurde jõudma sageli alles siis, kui probleem on juba tõsine. "Kuni veel liigun, pole häda midagi" mõtteviis võib pärssida ennetavat tegelemist kehakaaluga. Ka ei pälvi mehe "kõhuke" sageli samaväärset sotsiaalset hukkamõistu kui naise liigsed kilod ehk meeste puhul on kerget ülekaalu ("tugev mees", "soliidsus") kultuuriliselt kauem aktsepteeritud. Oma osa on ka vähesel liikumisel, nii tervisepordi harrastamisel kui mugavusel jõuda autoga trepist trepini, mistõttu on keskealistel meestel suurem istuva eluviisi osakaal,” selgitab ta.

Kõrvutamaks võrdlust naistega, jätkab Eha Nurk: „Võib oletada, et terviseteadlikkuse, tervisliku toitumise ja regulaarse liikumise sõnumid on viimase kümnendi jooksul jõudnud paremini kohale 35-aastaste ja vanemate naisteni, kes on teinud oma eluviisis teadlikke muutusi. Naised külastavad tihedamini arste ja käivad tervisekontrollis. Samuti kalduvad naised üldiselt sagedamini otsima aktiivselt teavet tervisliku toitumise, liikumise ja kehakaalu langetamise kohta. Nii on nad tõenäoliselt altimad oma toitumist muutma vastavalt uutele teadmistele ning hakanud teadlikumalt tegelema tervisespordiga (nt rühmatreeningud, jooga, kepikõnd, jooksmine jms) tervise hoidmise ja kehakaalu säilitamise või vähendamise eesmärgil. Ilmselt on endiselt ka täiendav motivaator ajalooliselt naistele suunatud tugevam sotsiaalne surve olla sale ja vastata teatud ilustandarditele.“

Ühe võimalusena liigse kehakaalu hindamiseks saab võrrelda inimese enda öeldud kehakaalu ja seda kaalu, mis vastaks tema pikkusele normaalkaalu ülempiiri järgi. See erinevus aitab hinnata, kui palju kaal ületab tervisliku vahemiku piiri. Keskmiselt on Eesti 16–64-aastastel meestel 6,2 ning naistel 2,2 lisakilo, kuid veel 2014. aastal oli lisakilosid vastavalt 4,4 ja 1,6. 

Olgu siinkohal mainitud, et ülekaal ja rasvumine põhjustab aastas arvestuslikult 248 000 haigusjuhtu. Sellest umbes 75% moodustavad südame ja veresoonkonna haigused ning teise tüübi diabeet.

2024. aastal tegeles regulaarselt tervisespordiga keskmiselt iga viies mees ja iga kuues naine, kuid võrreldes 2014. aastaga ilmneb väike positiivne suundumus eelkõige meeste hulgas. Päris kõiki mehi ei saa seega ühe hinnanguna laiskloomadega samasse patta pista – me oleme olnud tegelikult ka tublid! 

Tervisespordi harrastamine on seotud ka enese hinnatud füüsilise vormiga. Heas füüsilises vormis mehed ja naised tegelevad tervisespordiga oluliselt regulaarsemalt kui kehalist vormi rahuldavaks või halvaks pidavad vastajad. Seda on erinevad esinejad välja toonud ka viimaste aastate Kääriku Kärajate nime all toimunud liikumiskonverentsidel – et need, kes juba natukenegi liigutavad – nendega pole probleemi. Suurem murekoht on selle seltskonnaga, kes on füüsiliselt täiesti inaktiivsed – kuidas muuta nende mõttemaailma ja harjumusi?

Kas kõrvade vahel valitseb tasakaal?

TAI erinevad uuringud on viidanud, et üldiselt esineb naistel meestest vaimse tervise probleeme sagedamini. Faktid ütlevad, et antidepressante oli 2024. aastal läbi viidud tervisekäitumise uuringu kohaselt viimase seitsme päeva jooksul tarvitanud 5% 16–64-aastastest meestest ja 11% samas vanuses naistest. 

TAI vaimse tervise valdkonna juht Elisabeth Luisk selgitab: „Mehed otsivad vähem vaimse tervise abi. Vaimse tervise mure korral otsib abi vaid 42% meestest vs. füüsilise tervise kaebuste puhul 78% meestest. Ning samas teevad mehed naistest viis korda rohkem suitsiide.“ 

Üks põhjustest, miks novembris just meeste tervisele rohkem tähelepanu pööratakse, seisneb meeste vaimulaadi eripäras – pigem ollakse nõus viimase piirini kannatama kui kohe arsti poole pöörduma. See ei ole mingi häbiasi ega ebamehelik käitumine, mida võiks endiselt taunida. Vastupidi – kui soovid, et sind jaguks maailmale ja lähedastele terve ja tegusana pikemalt, tuleb enda tervisesse ja harjumustesse tõsiselt suhtuda. 

Aga ikkagi – mis jama naistel nende meeste vuntsidega on?

November (või inglisekeelselt ka movember = november (kuu) + moustache (vuntsid)) on selleks, et julgustada mehi endaga rohkem tegelema ja oma tervisele tähelepanu pöörama. Selleks perioodiks kasvatatud vuntsid töötavad reklaami ja mõtteviisi toetusena – et mehed vajavad märkamist ning et ka mehed ise peavad rohkem end märkama õppima ja väärtustama hakkama.

Kas teadlikult või alateadlikult – aga ma ei ole oma vuntside aadressil kohanud veel üheltki mehelt mokakobinat. Küll aga tajunud üksikutelt naistelt verbaalset kõverpeeglit, mis vuntsid automaatselt Onu Heino stiili juurde kuuluvaks kinnistavad.

Olgu neile siis selgituseks öeldud – vuntse võib alati soovi korral maha ajada või neid uuesti kasvatada – see ei ole “püsimeik”. Meeste tervisekäitumise parandamine on teekond, mis vajab kindlasti ka teie – naiste – tuge ja mõistmist. Ja kui selleks tähelepanupüüdjaks on ühed süütud vuntsid, võiks selle aksessuaariga leppimine olla vähim ohver, mida vaikimisi taluda. 

Valdo Jahilo

TAi avalike suhete juht