Kersti Peterson: nähtamatu vanainimene

Hallide juuste ja aeglase sammuga vanem inimene liigub samas linnas ja samadel tänavatel, kuid sageli justkui varjuna. Ta ei küsi abi, mitte sellepärast, et tal seda vaja ei oleks, vaid ta ei taha tüli teha. Rehmab käega ja tuleb ise vaikides toime. Kas kiire elu vabastab meid märkamisest ja kus on hetk, kui meie kohustus algab?

Tänaval astume neist mööda, ühissõidukis surume end kitsastest ustest esimesena läbi. Vanemaealine inimene jääb taha, sageli seisma, vahel kohmetult käega viibates, aga enamasti vaikides. Meie kiirustame õigustatult, sest meil on tähtis koosolek, kiire koolipäev, või lihtsalt soov kiiremini kohale jõuda. Aga kelle arvelt see kiirus tuleb?

Ühiskond on kujundatud pigem noori ja võimekaid silmas pidades. Räägime küll, et vanemaealised on väärtus, traditsioonide ja kogemuste kandjad, aga kas käitume nende sõnade järgi? Tegelikult surume vanemad inimesed kõrvale. Näiteks töövestlustel, olgem ausad, vanem kui 50 enam väga atraktiivne ei ole. Esmatasandi meditsiinis saab eakas sageli oma tervisemurele vastuse „See on ealine iseärasus“, aga milline oleks leevendus või ravi? Vanadus muutub millekski, mida pigem vaikimisi tagaplaanile surutakse.

Viimasel ajal on arutelusid tekitanud vanemaealiste sõidukijuhtimisõiguse piiramine. Tunnistagem, et kui mõni sõiduk meie ees liigub liiga aeglaselt, muutume tigedaks: „Keegi pargib siin keset sõiduteed!“. Jah, aeglasem reageerimiskiirus on sageli õnnetuste põhjus. Aga siiski - kas meie, nooremad - peame kogu aeg kiirustama ja lubatust vähemalt 4 km/h kiiremini sõitma? Kannatlikkuse asemel näitame hambaid, sest normiks on kiirus ja jõud.

Probleemide ring on laiemgi. Vanemaealiste vaesus ja üksildus on üha suurem mure. Paljud elavad väikese pensioniga, mis ei kata kõiki vajadusi, rääkimata rõõmudest. Mõelge korraks, kuhu saab vanemaealine minna, et päev vaheldusrikkamaks muuta?

Riigiteenuste kasutamine eeldab süsteemi tundmist ja digipädevust. Kaubanduses soodustuste saamiseks peab olema äpp ja suutlikkus ise ennast teenindada. See ei ole praegustele vanemaealistele iseenesestmõistetav oskus. Räägime moodsast „hoolivast ühiskonnast“, aga kas me ka tegelikult hoolime? Millal viimati võtsid aega, et rahulikult, kiirustamata, külastada vanemas eas lähedast ja teda päriselt kuulata? Vaadata, mis tal külmkapis on, kas tal on vaja abi toidu toomisel.

„Nähtamatu vanainimene‟ on meie ühiskonna peegel ja meie endi looming. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas riik vanemaealistega toime tuleb, vaid meie endi otsus, kas märkame või ei märka. Ühissõidukis istekoha pakkumine, vestluseks võetud aeg või abikäsi võib muuta nähtamatu taas nähtavaks. Inimväärikus ei olene vanusest. Võib-olla on aeg endalt küsida: kas tahame elada maailmas, kus aeglane samm jääb jalgu, või maailmas, kus iga samm, ka kõige aeglasem, loeb?

Kersti Peterson

TAI hoolekandeasutuste arenguprogrammi juht

Arvamuslugu ilmus 1. oktoobril 2025 Eesti Päevalehes.

Ülemaailmset vanemate inimeste päeva tähistatakse 1. oktoobril. Pildil on 82-aastane Sirje oma hoolitsetud aia taustal. Ta soovib olla endiselt märgatud, sest tunneb end elujõulise ja aktiivsena.