Annika Veimer: valgu ületarbimine kindlasti kasulik ei ole

Millist rolli te tervise arengu instituudil (TAI) Eesti tervishoius näete?

Tervise Arengu Instituudil on mitu tähtsat rolli - me oleme rahvatervishoiu teadus- ja arendusasutus missiooniga kujundada teaduspõhiseid tervislikke valikuid. Meie esimene ülesanne on veenduda, et meil on teadusuuringutest olemas teadmised ja kvaliteetsed andmed ning need andmed ka väärindatud analüüsideks. Nii on meil olemas võimalus teha tarku otsuseid tervisepoliitika kujundamiseks riigis. Ja lisaks kasutame seda teadmist, et kujundada keskkonda ja luua tervise parandamiseks lahendused, mida me kas arendame ise või toome sisse ja kohandame Eesti oludele ja testime nende toimivust, mõjusust ja ka pakume neid lahendusi. Näiteks võib tuua vähi sõeluuringute kättesaadavuse parandamise nii, et emakakaelavähi sõeluuringu jaoks on HPV-testid kättesaadavad kodus testimiseks ja neid saab ka apteekidest. Eelmisel aastal kasutas seda võimalust 14 000 naist.

Te teete ka erinevaid soovitusi. Riiklikud toidusoovitused, liikumissoovitused. Mis te ütlete nendele inimestele, kes võib-olla nende suhtes on natuke skeptilised ja suhtuvad sellesse nii, et "mulle ei tule keegi ütlema, mida ma sööma pean või kuidas ma liikuma pean"?

Me ei lähegi kellelegi midagi otseselt ütlema. Tõesti me anname välja riiklikke toitumis- ja liikumissoovitusi, kus on ka uneaja soovitused sees. Me järgime nende soovituste koostamise osas parimaid praktikaid, mis on Põhjamaade toitumissoovitused ja metoodikat, kuidas nendeni soovitusteni jõutakse. Eelkõige on võtmesõnaks tasakaal toitumises, liikumissoovitused, mis tegelikult on igale inimesele jõukohased, uneaja soovitused samuti.

Kui te vaatate praegu Eesti inimeste tervisenäitajaid, siis millised suundumused kõige rohkem muret valmistavad praegu?

Enne muredest rääkimist ma tegelikult alustaksin rõõmudest. Kui me vaatame tänast päeva, siis võib tunduda, et meil on hästi suured mured – ja meil ongi, aga püüame samal ajal ka vaadata, missugust edu me oleme saavutanud viimase 20 kuni 30 aasta jooksul ja see on märkimisväärne. Inimeste tervist hinnatakse ju eluea pikkuse ja elu kvaliteedi järgi. Selles osas oleme me teinud väga suure hüppe edasi. Meie keskmine oodatav eluiga on täna 79,5 aastat, see meeste ja naiste lõikes natuke erineb. Ka tervena elatud aastate arv on natukene kasvanud, meestel 56,6 ja naistel 60,5 ja siis tulevad need "agad".

Meil on väga suured erisused haridustaseme järgi: põhiharidusega mees elab kõrgharidusega naisest peaaegu 18 aastat vähem. Erisused tulevad sisse ka maakonniti – need on küll veidi vähenenud, aga parima ja halvima näitajaga maakonna vahe on 12 aastat ehk inimese tervis sõltub täna ka sellest, kus piirkonnas inimene elab. Tervise ebavõrdsusega tuleb kindlasti tegeleda.

Meil on paranenud vähielulemus ja mitmete paikmete osas oleme jõudmas Põhjamaadele järgi. Samas haigestutakse eluviisist tulenevalt vähki üha nooremalt. Nakkushaiguste osas oleme teinud suuri edusamme. Kui 90-ndate alguses oli meil tuberkuloosi nakkussjuhte üle 800 aastas, siis eelmisel aastal oli 85, kuid mureks on ravimresistentsed vormid.

Ma küsin siia vahele, et miks üha nooremad inimesed siis vähki haigestuvad?

See on hea küsimus ja sellele kindlasti vähiepidemioloogid oskavad täpsemalt vastata. Aga näiteks soolevähi puhul me seda trendi paraku näeme ja soolevähi riski suurendab eelkõige vähene liikumine, ülekaal, alkoholi liigtarvitamine ja liigselt liha sisaldav menüü. See trend on kindlasti seotud tervisekäitumisega laiemalt. Ja kui rääkida muredest, siis üks suuremaid väljakutseid meil täna ongi ülekaalulisus. Täiskasvanud inimestest on ligi 60 protsenti ülekaalulised või rasvunud, trend on muret tekitav ka noorte seas. TAI teeb tervisekäitumise uuringuid 11-, 13- ja 15-aastaste kooliõpilaste seas ja ka eraldi ülekaalulisuse uuringuid esimese, neljanda ja seitsmenda klassi noorte seas. Juba esimesse klassi minnes on iga kolmas laps ülekaaluline või rasvunud. Nii et ülekaalulisus on võtmas pandeemia mõõdet.

Kas tervislik eluviis on midagi rasket tavalise inimese jaoks? Kas inimesed vajavad abi, et elada tervislikku elu?

Tervislikud eluviisid on iseenesest lihtsad. Meil ei ole täna ju probleemi sellega, et inimesed ei teaks, missugused tegevused toetavad tervist. Missugune on tervist toetav toit ja toitumine, kui palju peab liikuma, kuidas suitsetamisesse suhtuda, kuidas alkoholi tarvitamisesse suhtuda... Üldjuhul teatakse, aga nüanssides mitte. Meil on näiteks teada, et alkoholi tarvitamist ei osata seostada kõikide vähkidega. Ainult 10 protsenti naistest teab, et alkoholi tarvitamise ja rinnavähi vahel on seosed.

Tervisealane kirjaoskus justkui on enam-vähem olemas, küll aga on probleemiks teadmiste rakendamine praktilises igapäevaelus ehk väljendumine tervisekäitumises. Ja siin me ei saa loota ainult inimese enda individuaalsele võimekusele, vaid oluline on ka see, kuidas me kujundame keskkonda niimoodi, et see soodustab tervislikke valikuid, et tervislik valik oleks automaatne valik. Meetmeid on erinevaid, näiteks selliseid, mis muudavad keskkonda mingite piirangutega - reklaamipiirangutega või müügipiirangutega või muude otsustega. Hea näide on suitsetamine. Kui me mõtleme ajaloos tagasi, siis 2007 ei ole väga ammune aeg, aga siis keelati ära suitsetamine avalikes söögikohtades, baarides ja restoranides, nikotiinitooted ei ole täna kauplustes nähtaval jne. Kujutage täna ette, et te lähete restorani Tallinnas ja keegi kõrvallauas paneb suitsu ette. Tegelikult ei kujuta.

Kusjuures mujal Euroopas käib see üsna sama hooga edasi.

Käib küll kohati ja see on kaunis häiriv. Aga see on lihtsalt üks ekstreemne näide, mis kirjeldab, kuidas keskkonna kujundamine käib ja kuidas seda keskkonda saab suunata nii, et see inimest toetab. Aga täpselt samamoodi saab suunata alkoholi tarvitamist, toidu märgistamist ja toidureklaami lastele.

Kas kaubandus ja toidutööstus teevad siin tihtipeale vastutööd?

Me peamegi pigem vaatama, mida me riigi tasandil ära saame teha. Tänased arutelud Nutri-Score'i ehk toidupakendi märgistuse üle ongi ühed neist, millest me peame rääkima. Euroopa Liidu tasemel sellist euroopaülest kokkulepet ei ole, et märgistus peab tingimata Nutri-Score olema, aga samas väga paljud riigid erinevaid toidu esikülje märgistusi kasutavad, et inimesel oleks lihtsam aru saada, missugune koostis selles pakendis on.

Aga kuidas te hindate praegu üldse tüüpilist kaupluste toidukauba valikut? Kas domineerimas on töödeldud toidukaubad või puhast toitu üha rohkem, mis on ka kallim?

Tegelikult on kättesaadavad ju mõlemad. Pigem sõltub hind ikkagi sellest, missuguseid valikuid inimesed teevad. Kui me vaatame poes töötlemata toitude riiuleid, eelkõige puu-, juur- ja köögivilju, siis ei saa öelda, et need üle mõistuse kallid oleksid. Ja neid on võimalik ära kasutada oma tervise toetamiseks ja valmis toodete ostmise asemel ise kodus süüa teha. Ja jällegi tuleb inimeste teadlikkus mängu.

Teisalt valmistoitude ja ka selliste igapäevakaupade nagu leiva, jogurtite, muude piimatootete puhul on väga oluline saada aru pakendimärgistusest. Kas inimene saab aru sellest, kui palju suhkrut on jogurtis? Kas inimene saab aru sellest, et kui ketšupipakendi peal on kirjas, et see sisaldab 100 grammi kohta 25 grammi suhkrut, kui palju seda tegelikult on? Ja siin on pakendimärgistus oluline, kuidas inimene oskab välja lugeda talle vajalikku teavet. See on ka põhjus, miks täna räägitakse Nutri-Score'ist, mis paneb toidu pakendimärgistuse skaalale rohelisest punaseni. See ei tähenda, et ühtegi punast toodet ei tohi tarvitada, vaid küsimus on valikus ja tasakaalus ning selles, et võrreldakse sama toidugrupi aineid. Kui ma võrdlen kahte jogurtit, siis ma valiksin rohelisema suunaga jogurti. Aga me ei võrdle leiba jogurtiga Nutri-Score'i alusel, vaid ainult tooteid sama tootegrupi raames. Nii et need erinevad lahendused peaksid aitama inimesel informeeritud otsust teha. Võimalik on kasutada ka TAI Nutridata andmebaasi, kus saab toidupäevikut pidada ja saada aru ka mikro- ja makrotoitainete sisaldusest toidus – missugust kütust ma oma kehale pakun.

Kas toidutööstuses on lihtsam leiutada ja turundada neid tooteid, mis on vähem tervislikud?

Toidutööstus kindlasti pakub seda, mille järgi on nõudlus.

Seda saab ise suunata ka?

Seda saab suunata ja inimesed saavad oma kaupade valikuga seda suunata. Mina ütleksin küll, et Eestis on väga häid näiteid selles osas, et ka toidutööstus on huvitatud inimestele tervislikuma toidu pakkumisest. Jah, ettevõtted muretsevad kindlasti ka rahvusvahelise konkurentsi pärast, et kui kusagil on kehtestatud mingisugused nõuded või kusagil on mingisugused soovitused, kusagil kasutatakse märgistust, kusagil ei kasutata märgistust, kuidas need tooted siis turul konkureerivad.

Kui võrrelda näiteks 30 aasta taguse ajaga ja tooteid, mis kaupluses saada on, siis ilmselt on asi muutunud paremuse poole?

Pigem on meil täna olukord, et toidu kättesaadavus on lihtsalt väga kõrge ja toit on väga energiatihe. Toidupuudust ju ei ole ja nüüd ongi küsimus inimese võimekuses ja teadlikkuses aru saada – mida pakutakse, kus pakutakse ja kui palju pakutakse. Tarbimisotsused ei ole seotud ainult inimese enda tahtejõuga tervist toetavaid valikuid teha, vaid toidukeskkonnaga laiemalt.

See Nutri-Score on siis tulemas meile kaupade peale?

Arutlused käivad, ma ei oska kommenteerida, kui kaugel regionaal- ja põllumajandusministeerium nende otsustega on. Aga positiivne on, et Nutri-Score'i puhul arvestatakse toidu koostist, valemis on sees erinevad osised, mis värvi välja arvutavad. See võiks teha inimestele valiku lihtsamaks toidugruppide sees ja olla üheks abivahendiks valiku tegemisel. Kui palju inimesed saavad aru imepisikesest kirjast toidupakendi tagapoole peal?

Üks asi, mis aitab valikuid teha, on ju teie enda, tervise arengu instituudi koostatud toidupüramiid ja riiklikud toidusoovitused?

Jah, toidupüramiidil on näha erinevate korruste kaupa, missuguseid toiduaineid tuleks eelistada. Paraku reaalne elu näitab, et see püramiid on meil rohkem tuumaplahvatuse kujuga, kus püramiidi tipus olevaid tooteid – magusad joogid, näksid, kommid, maiustused – tarbitakse üle. Ja eks see väljendub ka suurteset kehakaalunumbrites ja 60 protsenti täiskasvanud inimestest ongi ülekaalulised.

Kas teie hinnangul see praegune tervise arengu instituudi toidupüramiid on ajakohane?

Riiklikud toitumissoovitused on ajakohastatud üsna värskelt ja nende alusel on muudetud ka määruseid, mis reguleerivad näiteks koolitoidu pakkumist ja need jõustuvad käesoleva aasta sügisest. Nii et jah, need on ajakohastatud.

USA-s koostatud uued riiklikud toidusoovitused tõstavad esile hoopis rohkem valgurikaste toitude tarbimist. Teil selles püramiidis on nad nagu tagaplaanil, köögiviljad ja teraviljatooted on rohkem soovitatud. Kuidas te suhtute valgurikaste toodete propageerimisse, mis just viimastel aastatel on suurema hoo sisse saanud?

Valgurikaste toiduainete selline esitlemine on eelkõige tulnud täna tootjate poolsest turundusest. Meil ei ole mitte ühtegi uuringut, mille tulemusel me saaksime väita, et inimesed oleksid oma toitumises kuidagi valgupuuduses. Eestlased on üleüldiselt väga lihamaiad ja armastavad erinevaid piimatooteid – nende toodete letid on kauplustes pikad. Meil ei ole põhjust mõelda, et ei saada piisavas koguses valke. Sama tegelikult kehtib ka tavaliste harrastussportlaste kohta. Tasakaalustatud toitumise juures ei ole inimestel valgupuudust meie uuringute järgi. Küll aga võib mure olla võib-olla mõnedel elanikkonnagruppidel – kui vanemaealised erinevatel põhjustel oma toitumist piiravad või söövad vähem, siis on oluline jälgida, et nad saaksid piisava koguse valke toidust kätte. Aga kokkuvõttes tuleb teha teadlikke valikuid. Me ei saa öelda, et meil on täna toidulaual valgupuudus ning TAI soovitused rõhutavad, et toiduvalik peaks olema tasakaalustatud.

Kas USA kolleegid on siis kuidagi valele teele pisut läinud?

Valgu selline esiletoomine on ikkagi väga selgelt turunduslik.

Riik tegeleb neil siis toidutööstuse lobiga või?

Raske öelda. Aga veel kord – meie jälgime Põhjamaade toitumissoovitusi, oleme neid Eesti jaoks kohandanud ja hindame neid kvaliteetseks.

Olete te täpsemalt vaadanud sinna Ameerika toidupüramiidi sisse vaadanud ka? Mis kõige valusamalt teie silma seal riivab?

Pigem lihatoodete eelistamine või väljatoomine. Ka eestlased on väga lihamaiad, aga see ei tähenda, et liha sellisel määral peaks sööma. TAI toitumissoovitustes on kirjas, kui palju liha peaks sööma, ja punast liha tegelikult üsna vähe.

Kas valgu ületarbimises on ka mingid ohud?

Valgu ületarbimises kindlasti on ohud, see kurnab organismi, võib halvata neerude tööd ja tuua muid tagajärgi tervisele. Valgu tugev ületarbimine kindlasti kasulik ei ole.

Tänapäeval saavad inimesed informatsiooni suures osas sotsiaalmeediast. Väga palju tuleb soovitusi erinevate toitumiskavade ja dieetide kohta – vegantoitumine, keto-toitumine, Vahemere dieedid, peaasjalikult ainult liha söömine. Kuidas hinnata, mis on mõistlik soovitus ja mis mitte?

Tõepoolest, erinevaid dieete on väga palju. Need võivad anda lühiajaliselt mingisuguseid tulemusi, aga pikas perspektiivis dieedid välistavad teatud toitainete gruppe ja see ei ole hea tervise jaoks jätkusuutlik. Mida rohkem midagi oma menüüst igapäevaselt välistada, seda paremini peab tarbija teadma, millega mida asendada.

Üldjuhul järgneb lühiajalistele dieetidele kaalu tagasitulek lisakilode näol. Ka vegan-toitumine võib olla väga ebatervislik, kui teadlikkust ei ole, milliseid toitaineid oma toidust kätte saadakse. Kõige alus on teadlikkus. Kui viidatakse Vahemeremaade dieedile, siis see ei ole see, mida eestlane tihtipeale ette kujutab - pitsa ja pasta, vaid Vahemere dieet on juurviljarohke, pakutakse kala ja loomsete rasvade asemel oliiviõli.

Kui palju te olete uurinud vegan-toitumise juures asjaolu, et on ju ka palju selliseid tooteid tekkinud, mis on küll vegan, aga ei pruugi olla kuigi toitainerikkad? Näiteks erinevad liha-aseained. Ka seal valdkonnas näeb toiduainetööstus ju ilmselt suurt potentsiaali.

Vegan-toitumise puhul ongi võtmesõnaks väga kõrge teadlikkus. Peab oskama lugeda toidupakendeid, peab aru saama, mis nendes valmistoitudes sees on ja peab ka teadma, kuidas toituda nii, et kõik vajalikud toitained kätte saaks.

Silt tootel "vegan" ei tähenda alati tervislikkust?

Tingimata mitte. Pigem on küsimus selles, mida tooted sisaldavad, mida nende toodetega koos tarbitakse ja kui palju neid tooteid tarbitakse ehk siis veelkord – tasakaal.

Ülekaalulisuse teema on teie jaoks saanud üheks olulisemaks murekohaks. Ja seda on siis lahendama asunud kaalulangetusravimite suur pealetung samuti eelkõige USA-st. Ozempicut juba eestlased päris laialt tarvitavad. Kuidas te suhtute nende toodete tarvitamisse?

Kaalulangetusravimite osas alustaksin natukene kaugemalt. Me oleme teinud ka ülekaalulisuse ja rasvumise ning istuva eluviisi kulu-uuringu – ehk kui palju need meie riigile tervishoius maksma lähevad. Kulunumbrid väga suured: kui 2020. aastal oli ravikulu ülekaalulisusest tingitud haiguste osas 107 miljonit eurot aastas, siis 2024. aastal juba 157 miljonit.

Kindlasti on kaalulangetusravimid arsti poolt välja kirjutatuna omal kohal, sest liigne kehakaal panustab väga suurel määral südame-veresoonkonna haiguste tekkesse, diabeedi ja luulihaskonna haiguste risk suureneb. Küll aga on ka kaalulangetusravimite puhul oluline inimesel muuta ka oma toitumisharjumusi, sest vastasel juhul jäädaksegi ju ravimeid tarvitama. Kaalulangetusravimitel, nagu kõikidel ravimitel, on kõrvaltoimed. Nii et ravimite tarvitamise rattast peaks pikapeale välja tulema. Kui on arstiga läbi räägitud vajadus, siis

loomulikult tuleb ravimeid võtta. Pigem on küsimus selles, missugune abi või nõu ravimite juurde käib, kuidas inimene saaks oma igapäeva toitumisharjumusi muuta nii, et neid ravimeid ei peaks väga pikalt tarvitama.

Kas Eesti turule on kaalulangetusravimid jõudnud ka tableti kujul?

Minu teada täna ei ole.

Aga on tulemas?

Väidetavalt töö nende suunas käib, aga ma ei oska seda kommenteerida.

Kui palju mõjutab ikkagi tervislikku eluviisi näiteks inimeste sissetulek?

Sotsiaalmajanduslikud tegurid kindlasti mõjutavad. Nii nagu mõjutab tervist haridus – põhiharidusega inimesed elavad ju lühemat elu kui kõrgharitud inimesed. Seosed nii tööturuga kui ka sissetulekuga on loomulikult olemas.

Inimesed kasutavad üha enam ka tehisintellekti. Mõned ammutavadki oma teadmisi seda kanalit kasutades, kuidas te sellesse suhtute?

Ma arvan, et see on paratamatus, millest ei saa üle ega ümber. Otsitakse abi erinevate vaimse tervise murede puhul ja mille jaoks iganes. Kui on kriitikameelt ja mitte pimesi kõike uskuda, siis miks mitte. Aga soovitan vaadata ka tõendatud materjalide poole.

Kust need inimesed selle tõendatud materjali peaks üles otsima? Ei viitsi ju keegi sellise asjaga tegeleda, tahetakse kiireid ja lihtsaid vastuseid.

Ka tervise arengu instituut on välja töötanud erinevaid lahendusi. Nutridata näiteks, kus on võimalik oma toidulauda jälgides saada pilt ette, mis üle või puudu on. TAI-l on olemas programm "Selge", kus saab jälgida oma alkoholi tarvitamise mustreid ja tarvitamist vähendada, ilma et peaks minema spetsialistiga sellest rääkima.

Ma arvan, et väga suur osa Eesti inimestest tegelikult ju tarvitab alkoholi liiga palju ja nad teavad seda.

Kui on huvi alkoholi tarvitamist vähendada, mis võiks ju olla eesmärk, siis on abivahendid olemas. Viimaseks heaks näiteks on vaimse tervise valdkond, kus oleme värskelt välja töötanud eneseabiprogrammid depressiooni ja ärevuse maandamiseks. Need on tasuta kättesaadavad Digiriigi Akadeemia keskkonnast ja lähiajal ka Terviseportaali kaudu. Nii, et erinevaid tõenduspõhiselt välja töötatud tööriistu on olemas.

Kas see kurikuulus alkorobot tuli ka teie majast kunagi?

See oli väga ammu.

Mis pilguga te seda "Ärapanija" paroodiaklippi vaatasite?

See oli klipp, kus Peeter Oja tegi nalja alkoholi tarvitamise teemal? Järelikult jäi silma, kui võeti vaevaks nalja teha. Nii et see on pigem positiivne.

Teda enam ei eksisteeri?

Ei. See ei olnud ka klassikalises mõttes juturobot, vaid pigem lahendus, mis aitas alkoholi liigtarvitamise teemale tähelepanu tuua.

Kui palju TAI oma töös ja ka avalikkusega suhtlemisel kasutab tehisintellekti?

Me oleme samas seisus nagu enamik asutusi, töötajad kindlasti kasutavad ning oleme ka mõningates kvalitatiivanalüüsides kasutanud AI-tööriistu analüüsitöö kiirendamiseks. Aga on arenguruumi mõelda, kuidas oma tööd tõhustada, oleme sel teel algusjärgus.

Aga kas mõni selline inimestega suhtlemise kanal oleks mõistlik? Või selle töö teevad teie eest Chat GPT-d ja muud rakendused ära?

Selle peale peab mõtlema. Aga veel kord, endasse vaatamiseks ja eneseabi jaoks on tööriistad olemas. Näiteks eelpool mainitud vaimse tervise tööriistad depressiooni ja ärevuse puhuks, samuti alkoholitarvitamise mustrite märkamiseks. Meil on tulemas ka eneseabi tööriist tubaka- ja nikotiinitoodete tarvitamise vähendamiseks.

Vaimse tervise probleemid tihti on ju ka seotud ülekaalulisuse tekkega, nende seostega te tegelete päris aktiivselt?

Vaimne tervis ja füüsiline tervis on loomulikult omavahel väga tihedalt seotud. Riigis on praegu initsiatiiv hakata välja töötama ka liikumisretsepti just nimelt vaimse tervise murede korral toetamiseks, et arst ei kirjutaks välja nii lihtsakäeliselt antidepressante, vaid annaks ka liikumissoovitusi. Liikumist peetakse ju looduslikuks antidepressandiks.

Kas alkoholi ja narkootikumide tarbimine ei kujuta nii suurt murekohta teie jaoks kui just see ülekaalulisus?

Kindlasti on ka alkoholi liigtarvitamine suur murekoht. Me näeme alkoholist tingitud surmade arvu, mis on üle 600 aastas. Lisaks on hulk haiguseid otseselt alkoholiga seotud, mis koormab tervishoiusüsteemi. Ja lisame kogu ühiskondliku ja sotsiaalse mõõtme juurde, kui küsida politsei käest, siis kuuleme, et enamik väljasõite on seotud alkoholi tarvitamisega.

Kas selline "tervislik" alkoholi tarvitamine on üldse olemas?

Paraku on täna arstid ja teadlased võtnud seisukoha, et tervislikku ja ohutut alkoholi tarvitamise kogust ei ole. Me peame aga andma realistlikke soovitusi, rääkima ka alkoholi seostest vähiga, et tõsta inimeste teadlikkust, et alkoholi mõjud on palju suuremad kui ainult maksahaigused. Ja me räägime ka sellest, kui kahjulik on igapäevane ja sage tarvitamine ka siis, kui kogused on väikesed.

Noorte seas alkoholi tarvitamine enam nii populaarne ei ole. See teeb kindlasti rõõmu, aga kas nad asendavad selle millegi muuga?

Jah ja ei. Teeb rõõmu, et noorte seas on alkoholi tarvitamine tõesti vähenenud. Küll aga eksperimenteeritakse endiselt erinevate illegaalsete uimastitega nagu kanepiga – iga viies õpilane on 2024. aasta koolinoorte tervisekäitumise uuringu järgi seda tarvitanud. Veidi on suurenenud ka stimulantide tarvitamine. Muret teeb, et kui varem hindas umbes viis protsenti õpilastest, et paarikordsel tarvitamisel on risk tervisele väike, siis praegu juba kolmveerand õpilastest arvavad, et see risk on väga väike. Nii, et noorte seas tuleb tähelepanu pöörata teadlikkuse tõstmisele. Lisaks tarvitatakse ka erinevaid rahusteid ja ravimeid, mis on vanemate käest kodus kättesaadavad.

Kas kanepi legaliseerimine on midagi, mida Eestis arutada?

Arvestades tänast probleemide ulatust vaimse tervisega ja seda, kui suur puudus on eriala spetsialistidest, kes vaimse tervise murede korral abi pakuksid, siis kindlasti ei ole kohane hakata arutlema selle üle, kas legaliseerida aine, mis on sõltuvust tekitav ja tekitab terviseriske, sealhulgas vaimse tervise häireid. See ei ole täna mitmes aspektis sugugi kohane teematõstatus.

Tihti öeldakse vastu, et aga suhkrujoogid ja alkohol on kõik kättesaadavad ja legaalsed.

See kahjuks on nii. Meie muretseme samamoodi ka nende kättesaadavuse üle, ja see on üks valdkond, kus riik peaks võib-olla palju rohkemat ära tegema.

Suhkrumaks?

Jah, ka seda on arutatud ja teiste meetmetega kombinatsioonis võib see maks magustatud jookide osas täiesti omal kohal olla. Samamoodi alkoholi osas on näiteks Läti ja Leedu meist ette läinud ka täiendavate müügipiirangute kehtestamises. On murettekitav, et alkoholi kaugmüügil saavad 80 protsenti alaealistest alkoholi kätte nii, et ostu hetkel ega ka kulleriga koju toomisel, keegi dokumenti ei küsi. Siin on parandamisruumi küll.

Kas e-sigarettide mõjus ja koostises oleme me nüüd saanud targemaks kui varem?

E-sigareti puhul me peame silmas pidama, et tegemist on samamoodi nikotiintootega nagu on tavaline sigaret, lihtsalt selle vahega, et e-sigareti sees ei ole tubakat ja ei ole põlemisprotsessi. Sellest põlemisprotsessi puudumisest võib-olla vähitekkerisk on väiksem, aga nikotiini enda tarvitamise puhul on terviseriskid ju selgelt olemas – see tekitab DNA mutatsioone, pikaajaline tarvitamine põhjustab südame-veresoonkonna haiguseid, tõstab pulssi, vererõhku, veresuhkru taset ja avaldab muul viisil tervisele negatiivset mõju. Mõju inimese tervisele, kopsudele ja hingamisteedele tuleb nikotiinist samamoodi, ka siis kui seda tarvitatakse e-sigarettide kaudu. Nii et ei saa öelda, et üks on teisest liiga palju tervislikum. E-sigarettide puhul on väga suur küsimus, mis nende koostises täpselt on, mida inimene endale sisse hingab. Nikotiin kahjustab ka aju kesknärvisüsteemi ja uuringud näitavad, et eriti noortel keskendumisvõime ning mälu halvenevad selle tarvitamise tõttu. Paraku me näeme, et ka tüdrukute seas on e-sigarettide tarvitamine pigem kasvanud.

Tihti inimesed ju ka tarvitavad seda justkui puhkehetkeks, ka näiteks tööl.

Jah, ja see ongi küsimus, kuidas õpetada inimesi rahustama ennast muul viisil. Mida rohkem on laps hõivatud huvitegevustega ja spordiga, kui koolikeskkond on toetav, siis see annab positiivse mõju. Tööl on lõõgastuse asendusvõimalusi erinevaid – kõige parem on võtta kasvõi viieminutiline liikumispaus või teha teadlikku sügavat hingamist, mis samamoodi lõõgastab.

Mida te valitsuselt kõige rohkem ootate praegu?

Poliitikakujundajatelt ootaks teaduspõhiste otsuste tegemist ning et poliitikud ka valimiste künnisel lepiksid kokku, et tervis on kõige tähtsam. Ja tervis võiks olla moel või teisel igas valimisplatvormis sõltumata maailmavaatest. Tulevikku loovad ju inimesed, kes on terved. Kui me täna räägime palju julgeolekust, kaitseressurssidest ja kaitse-eelarve suurendamisest, siis selle jutu kõrval peaksid olema kogu aeg paralleelselt käsil inimeste tervise teemad ja panustamine ennetusse, et inimesed püsiksid terved, sest kellega me oma riiki kaitseme, kui terveid inimesi ei ole?

Kas see, et te selle niimoodi esile tõstsite, tähendab, et sellest tervise tähtsustamisest on seni vajaka jäänud?

Ma tahaksin poliitikute tunnustuseks öelda, et eelmiste riigikogu valimiste puhul oli tervist valimisplatvormidesse varasemast rohkem sisse toodud. See oli positiivne märkamine eelkõige kontekstis, et tervis ei olnud toodud tervishoiu peatükis tingimata sisse, vaid mujalgi. Me ju ütlemegi, et tervist luuakse kõigis valdkondades. Aga kindlasti saab paremini. Tervise teemadele ja ennetusele tähelepanu pööramine võiks olla midagi, milles poliitikud parteideüleselt kokku lepivad, sellele kulub täna vaid 4% tervishoiuressursist, aga just ennetus hoiab pikas vaates kulusid kokku ning toob tervena elatud aastaid juurde.

Kas on midagi konkreetset, mida valitsus saaks teha?

Panus ennetusse ning selge kokkulepe, et me rahastaksime ainult tõendatud mõjuga tegevusi ja ei kulutaks ka olemasolevat eelarvet tegevustele, millel ei ole reaalset selget mõju. Platvorm selleks ministeeriume ühendava ennetusnõukogu näol on olemas. Võiks ressursse suunata sellesse, et noortel oleksid liikumisvõimalused tagatud. Võiks olla ka võimalus teadvustada, et kui me midagi ette ei võta ülekaalulisuse pandeemiaga, siis ülekaalust tingitud haiguste ravikulud lähevad riigile maksma üle 150 miljoni euro aastas ja need kasvavad igal aastal. Kui me lisaksime juurde kulu ühiskonnale, oleks summa oluliselt suurem.

Ja lõpetuseks, palun andke kolm soovitust, kuidas elada parema tervisega.

Parema tervisega elamiseks on kõige parem soovitus võimalikult palju liikuda, tasakaalustatult toituda, väärtustada und, hoida suhted head, panustada teadlikult suhetesse, tõsta nina nutitelefonist välja ning käia kutse saamisel vähi sõeluuringutel. Tulevik ei jää tulemata, mõelge selle peale, kui palju me saame ka ise ära teha, et see tulevik parem oleks.

Fotod: Siim Lõvi (ERR)

Intervjuu ilmus 14.03.2026 ERRi portaalis