„Võistlemise teema tekitab inimestes hästi tugevaid emotsioone. Osa inimesi on veendunud, et võistlemine on edasijõudmise alus, teised usuvad, et võistlus pigem takistab edasijõudmist. Kõik sõltub sellest, kuidas me võistlusesse suhtume,“ nendib spordipsühholoog Aave Hannus.

Võistlemine aitab meid olukordades, kus peame täitma lihtsat ja selget, pigem lühikest ja konkreetset ülesannet. „Kui aga peame lahendama keerulisi ja kompleksseid ülesandeid, mõnele probleemile lahenduse leidma, midagi uut välja mõtlema, kipub teistega koostöö andma paremaid tulemusi,“ tõdeb Hannus.

Küsimus on selles, kumb on meile kasulikum, kas võistlemine või koostöö tegemine. „Koostööd tehes õpime rohkem ja ka meie sooritus on parem. Mille pärast võistlemisel on tihtilugu kehv maik küljes, siis inimesed on kogenud, et võistlemine tekitab pinget ja häirib keskendumist, sest me hakkame muretsema, mis saab siis, kui me ei võida," selgitab psühholoog.

Hannuse sõnul ei soosita tänapäeval liikumisõpetuse tunnis ega ka muudes olukordades võistlemist põhjusel, et see takistab õppimist. „Võistlemise käigus juhtub nii, et meie tähelepanu läheb sellele, mida teised minust arvavad, kas ma valmistan kellelegi pettumuse, äkki jään häbisse ja see häirib head ülesandele keskendumist. Õppimissituatsioonis peab olema kindlus, et võib katsetada ja eksida ilma hukkamõistu kogemata. Ainult nii saab keskenduda oskuse mõistmisele ja harjutamisele,“ toob Hannus välja olulise momendi.

Kui aga oskused juba selged ja kindlustunne olemas, aitab võistlus meil ennast kokku võtta ja siis on võistlemisest sageli hoopis kasu.

Liikuja identiteedi kujundamine on elukestva sportliku eluviisi alus

Hannus toob välja, et oluline on eristada liikumissoovi ja liikumisharjumust. „Harjumus on konkreetne tegevus, konkreetne käitumine, mis kujuneb poolautomaatseks, näiteks harjumus hommikuti hambaid pesta. Harjumus avaldub eelnevalt seostatud sündmuse peale, mis meile harjumuse alustamist meelde tuletab, näiteks lõunasöök lõppes, nüüd lähen jalutama.“

Harjumuste häda on psühholoogi sõnul aga selles, et need kipuvad kergesti kaduma. Kolime teise kohta, päevarežiim muutub, seltskond ümbert kaob ja asjaolusid, mis vana harjumust meelde tuletaksid, meie ümber enam ei ole.

„Harjumus ei ole seega igavene garantii. See, mida kujundada, ei peaks olema mitte üksik harjumus, vaid liikuja identiteet ehk ettekujutus endast kui aktiivsest inimesest, et liikumine on midagi, mis on osa minust,“ sõnab Hannus.

Psühholoogi sõnul koosneb meie minapilt mitmest identiteedist. „Mina kui matemaatikaõpilane, sest mul on matemaatikas hea pea, mina kui hea sportlane või hea laulja. Meil on endast korraga mitu erinevat ettekujutust. Elu jooksul hakkame ennast sageli identifitseerima elukutse või sotsiaalsete rollide – ema ja isa, poeg, tütar – kaudu, mis määravad selle, milliseid valikuid me oma elus teeme,“ sõnab Hannus.

„Kui meil õnnestub kujundada endast arusaama kui aktiivsest inimesest, kellele liikumine meeldib, kujundame endale ka liikumisega seotud harjumusi. Näiteks kui lähen teise linna õppima ja vana liikumisharjumus enam ei sobi, leian seal endale võimaluse uus liikumisharjumus kujundada, sest mul on ettekujutus iseendast kui kehaliselt aktiivsest inimesest. Identiteet innustab tegema valikuid, mis sobivad minapildiga.“

Lapse liikuma innustamine algab esimesest eluaastast

Liikuja identiteedi kujunemine saab alguse lapsepõlves. Kui me tahame, et meie lastest kasvaksid aktiivse eluviisiga inimesed, on väga oluline võimaldada maast madalast lapsel palju vabalt liikuda ja põhiliikumisoskusi õppida. „Need on oskused, mis võimaldavad ennast edasi liigutada nagu kõndimine, jooksmine, uisutamine, suusatamine, ujumine. Kõik need oskused tahavad õppimist ja harjutamist, et nad muutuksid järjest mugavamaks ja ökonoomsemaks. Samamoodi on vahendi käsitsemise oskustega. Et lapsel oleks tore palli mängida, peab ta esmalt õppima palli viskama ja püüdma,“ toob Hannus välja.

„Põhiliikumisoskuste hea areng annab lapsele osavustunde. Ta julgeb mängida, teda kutsutakse mängu ja ta ise kutsub teisi. Liikumisrõõmule aluse panek on põhjus, miks põhiliikumisoskused peavad olema omandatud enne kümnendat eluaastat,“ tõdeb psühholoog.

Liikumisoskused arenevad kõige kiiremini vahemikus 2–8 eluaastat. Kui sel ajal põhiliikumisoskused, muuhulgas tasakaalu hoidmise oskus ei saa piisavalt areneda, on hiljem mahajäämust päris raske kompenseerida. Põhiliikumisoskuste arengul on oluline vaba mäng lapsega. „Kui laps ei saa väiksena viskamist õppida, näiteks käbisid loopides või palli mängides, ei saa ta arenguliselt õigel ajal viskeliigutust ka selgeks,“ tõdeb Hannus.

Tänapäeva lastel kipuvad põhiliikumisoskused olema viletsad, sest lapsed liiguvad üha vähem. Mõni aasta tagasi tegi Hannus uuringu nelja- kuni kuueaastaste Eesti laste hulgas. Uuriti 200 last, kelle hulgast piisavalt liikus vaid 30 protsenti.

Kehv enesetunne trenni ajal paneb algajad loobuma

Muidugi pole kunagi hilja alustada, aga hiljem on raskem, sest takistused ja piirangud tulevad ette. „Täiskasvanueas alustaja peab liikuja identideedi kujundamiseks leidma endale sobiva ala, mida harrastada. Ala peab kindlasti meeldima. Sageli mõtlevad sportimisega alustajad, et nad peaksid jooksma hakkama, aga jooksmine tekitab algajatel ebameeldivaid tundeid. Kui intensiivsus jõuab tasemele, kus me hakkame hingeldama, siis kehvema kehalise võimekusega inimeste enesetunne muutub ebamugavaks. Mõnda aega on võimalik hambad ristis ennast trenni tegema suruda, aga kirge selle tegevuse vastu ei teki,“ nendib Hannus.

Pigem võiks valida mõne sellise ala, mida saab koos teistega harrastada, sest mängu hasart ja osavuse arengu märkamine tulevad pingutuse kõrvale ja muudavad enesetunde meeldivamaks.

„Kui me tahame oma kehalist aktiivsust suurendada, peaksime harrastama tegevusi, mille käigus tunneme positiivseid tundeid. Meie pikaajaline kehaline aktiivsus ei sõltu mitte sellest, kui hästi ma tunnen ennast pärast trenni, vaid sellest, kui halvasti ma tunnen ennast trenni ajal. Siin on see konks, miks paljud algajad jätavad spordiga tegelemise katki,“ tõi Hannus välja.

Enamik inimesi tunneb ennast pärast trenni hästi, aga trenni ajal ebameeldivalt. „Sportlased on õppinud seda ebamugavust armastama. Nende jaoks on see tunne normaalne, sest kui ma pingutan, ma ka arenen. Nad suudavad oma mõtteprotsessiga enda jaoks ebameeldivuse tühistada,“ sõnab psühholoog.

Jõusaalitrenni pluss on kiire võimsa tunde saavutamine ja autonoomsus

Paljudele meeldib jõusaali treening, sest see annab suhteliselt kiiresti võimsa tunde. Jõutreeningu puhul tajume päris kiiresti edasiminekut ja enda arengu märkamine on üks meie psühholoogiline põhivajadus. „Meile meeldivad tegevused, mille käigus me tunneme ennast osavana. Jõusaali pluss on ka see, et me saame seal tegevusi päris palju ise valida ja nii tunneme ennast ka autonoomsena,“ toob Hannus välja jõusaali treeningute populaarsuse põhjuse.

Oma vaimse kogemuse disainimine trennis on väga oluline. „Näiteks tantsimine kui sotsiaalne tegevus pakub paljudele meeldivaid emotsioone. See omakorda on väga oluline, kui ma tahan täiskasvanuna oma eluviisi sportlikumaks muuta ja luua endale ettekujutus, et mina võin liikumisest rõõmu tunda.“

Sageli takistab inimesel mingi uue tegevusega alustamist arusaam, et mulle ei meeldi see tegevus. Kui aga uurida, miks ei meeldi, selgub, et ei oska. Meeldiv tunne tekibki sellest, et ma oskan ja saan hakkama.

„Kui me alustame uue tegevusega, ei saagi eeldada, et ma kohe ennast hästi tunnen. Meeldimine tuleb koos oskustega. Anna endale võimalus oskust õppima asuda, mitte ära oota, et äkki mulle kümne aasta pärast hakkab tennis meeldima. Meeldiv tunne tuleb oskuste paranemise tagajärjel,“ nendib Hannus.

Kui lapsevanem pole sportlik, ent tahaks, et tema lapsest saaks terve ja aktiivne inimene, võiks vanem siiski hakata lapsega koos liikumas või mängimas käima.

„Välise põhjusega alustamine on tihtipeale päris hea algus. Kui vanem saab selle käigus positiivseid kogemusi, et lapsega mängimine on meeldiv tegevus, siis meeldiv tunne iseenesest hakkab motiveerima ja väline põhjus nihkub järjest rohkem sissepoole, sest kinnistub ka tema lapsevanema identiteet, et ta on hea ema või isa.“

Kehva vormiga inimesel võib liikumisest rõõmu tundmine aega võtta kuni üheksa kuud

Tihtipeale alustavad inimesed liigutamist tervislikel põhjustel. Perearst ütleb, et nüüd ei ole enam valikut, peab liigutama hakkama ehk tihti alustavad inimesed nii-öelda välisel põhjusel, teise inimese algatusel või tungival soovitusel.

„Leia endale hea tugi, toetav sõber, tore trennikaaslane, motiveeriv treener. Oluline on alustades mitte üle pingutada, sest teekond võib olla päris pikk. Uuringud näitavad, et kehvemapoolse kehalise võimekusega inimese teekond selleni, et talle liikumine meeldima hakkab ja automaatsemaks saab, võib võtta aega kolmveerand aastat,“ lükkab Hannus ümber levinud müüdi, et harjumus kujuneb 28 või 40 päevaga. „Poole aastaga langevad pooled alustajad välja.“

Raskuskoht on psühholoogi sõnul selles, et alustatakse hästi suure hooga, pingutatakse üle, aga tegelikult loeb kõige rohkem see, mis tunne on trenni ajal.

„Kui veremaitse on suus ja väga ebameeldiv on olla, vaatad kogu aeg kella ja mõtled, millal see ometi läbi saab, on raske leida jätkamise tahet. Sellistel puhkudel kipub tunduma, et sport polegi minu jaoks, ma ei saa sellega hakkama. Inimesi motiveerivad tunded ja kui sa tead, et ees ootab ebamugav enesetunne, siis väga pikalt seda tegevust ennast tegema sundida on raske. Enesetunnet saab meeldivamaks teha, kuulates näiteks muusikat või tegutsedes teistega koos.“

Selleks, et oleks suuremad šansid mingi sportlik tegevus regulaarseks liikumisharrastuseks kujundada, soovitab Hannus algajatel ise oma liikumise tempo valida. „See on väga oluline. Ära sunni ennast jooksma, kui ei jaksa, siis jaluta või kõnni. Kui me etteantud tempo järgi liikuma hakkame, võib meeldivuse tunne väheneda.“

Võitmine ei sõltu endast, vaid teistest

Hannus toob välja, et silmas peab pidama kahte asja. „Sageli kipume iseenda sooritusele andma hinnangu selle põhjal, kuidas mul läks võrreldes teistega. Kui ma kaotasin, tähendab see paljude jaoks, ma olen halb. Paljud sportijad õpivad aja jooksul märkama ennekõike iseenda arengut ja siis valmistab kaotushetk küll lühiajalise pettumuse, ent sealt edasi läheb tähelepanu sellele, milles areneti ja mida edasi õppida. Kiiruisutaja Marten Liiv ütles ühes intervjuus, et pärast võistlust seedis ta kolmanda koha enda jaoks ära. Oskus võistluspäeva lõpus iseendaga rahu teha on ülioluline.“

Psühholoogi sõnul on oluline ka see, kuidas ma kaotust enda jaoks tõlgendan, see tähendab, mis eesmärgiga ma võistlusele üldse lähen. „Osa inimesi läheb võistlema, et tunda ennast hästi sellepärast, et teised on temast viletsamad. See on moraalselt huvitav olukord, kus keegi ootab, et teised inimesed tuleksid kohale selleks, et tema tunneks ennast hästi. Kui ma lähen võistlema hoiakuga, et mu päev läheb korda ainult siis, kui ma teisi võidan, on väga raske kaotusega toime tulla, sest pettumus on väga suur,“ selgitab ta.

Hannuse sõnul peaksid vanemad aitama lastel kaotusolukorda tõlgendada. „Mina sain nelja-aastaselt aru, et isa laseb mul males võita, andes sellega mulle sõnumi, et võitmine on nii tähtis asi, et mu isa on selle nimel valmis mind petma. See õpetab meile üsna imelikku ettekujutust võitmise tähtsusest,“ kirjeldab Hannus kogemust oma lapsepõlves.

Sageli korraldavad vanemad lapsega võistluse ja lasevad siis lapsel võita. „Kui me tahame lapsele õpetada pingutamise väärtust, võiksime teha võistluse mõlemale võrdseks. Laps jookseb näiteks edaspidi ja vanem tagurpidi, et võistlus käiks mõlemal ikkagi pingutuse peale. Last aitab mõtteviis, et loeb pingutus, mitte võit.“

Võistlustel ju niimoodi on, et üks võidab ja kõik teised kaotavad. „Inimesed sageli ei mõista, et võitmine ei sõltu endast, vaid teistest,“ muheleb Hannus.

Kui me keskendume ainult võidule, keskendume millelegi, mis ei ole meie kontrolli all. „See tekitab ärevust, pinget, muretsemist ja hoopis halvendab meie sooritust."

Lapsevanem ei tule lapse kaotust nähes toime iseenda emotsioonidega

Vanematel on väga keeruline taluda, kui nad näevad oma last võistlusel kaotamas, sest vanem ise ei tule oma emotsioonidega selles olukorras toime. „See on keeruline koht. Esialgne pettumus on täiesti normaalne, ei peaks eeldama, et ootuse mittetäitumine ei põhjustaks pettumust. Seega ei peaks üritama lapselt pettumust ära võtta. Vanemad aga saavad lapsele õpetada, kuidas analüüsida, mis toimus, mis tal hästi välja tuli, mis oli täna tema õppimiskoht ja mida ta sellest kogemusest edasiseks kaasa võtta. See aga on vanematele tihti keeruline ülesanne.“

Võistlusolukorrad võivad Hannuse sõnul aidata meil ennast kokku võtta siis, kui me saame võistelda võrdsete vastastega, kui kõikidel on enam-vähem sama suur šanss võita, kui võistlemine on vabatahtlik, mitte sunnitud ja kui ma võistlen milleski sellises, mida ma oskan ning milleks mul on olnud võimalus valmistuda.

„Mõtteviis, mida spordipsühholoogias arendatakse, on arusaam, et ka võistlus on oma olemuselt koostöö ehk partnerlus. Kui kaks vastast istuvad malelaua taha või lähevad kiiruisurajale kõrvuti, siis üks aitab teisel ennast kokku võtta. Mõlemad pakuvad teineteisele väljakutset. Sellist kasulikumat ja edasiviivamat suhtumist võistlusesse on aina rohkem näha. Me saame õppida, kuidas me võistlemisse ja vastastesse suhtume. Kas kui vaenlastesse, keda tuleb ilmtingimata alistada või kui võimaldajatesse, kes võimaldavad meil ennast kokku võtta.“

Vanematel on raske hinnata, kui vähe laps tegelikult liigub

Psühholoogi sõnul tundub vanematele, et väiksed lapsed liiguvad palju, aga objektiivselt laste liikumist mõõtes see nii ei ole ja lapsevanematel on sageli raske seda uskuda. „Väikesed lapsed liiguvad puhangutena. Laps liigub ja on siis tükk aega jälle paigal. Kolme- kuni viieaastased lapsed istuvad kümme tundi päevas või isegi rohkem. Norras on seis sarnane, kuigi vahel meile tundub, et Norras sünnivad lapsed juba suusad jalas ja veedavad kogu oma elu õues. Lapsevanemad keskmiselt kolm korda ülehindavad oma eelkooliealise lapse kehalist aktiivsust. Siis ongi raske aru saada, et minu laps ei liigu piisavalt ja ma peaks ehk oma lapsega koos liikuma.“

Trennis on palju lapsi koos ja liikumisaega on seal suhteliselt vähe. „Trennid on olulised oskuste õppimiseks, sealt siiski kehalist aktiivsust nii palju ei saa, kui võib-olla loodetakse ning seepärast ainult trennis käimisest kindlasti ei piisa. Tänapäevase eluviisi juures tuleks küll ära kasutada kõik omal jõul liikumise võimalused. Näiteks võiks talvel õues käies laps ise mäest üles joosta, mitte ainult kelguga alla libiseda, aga millegipärast veavad paljud vaprad emad-isad lapsi ikka nööri otsas ka mäkke.“

„Kolmeaastane laps peaks iga päev 60 minutit päevas nii liikuma, et ta hingeldab ja higistab ning kokku liikuma vähemalt kolm tundi päevas. Lapsevanem aga ütleb, et kes neid riideid pesta jõuab, nii väheneb ju riiete väärtus järelturul,“ tõdeb Hannus, miks mõned vanemad ei innusta lapsi jooksma ja liikuma.

Kõige põletavam probleem tänapäeval ongi Hannuse sõnul see, et laps liiguks ringi, mitte ei istuks ühe koha peal paigal, aga väikeste laste vanemad suunatakse laste kinnihoidmistehnoloogiaid hankima. „Mugav on panna laps söögitooli, turvahälli, kõhukotti, rätikuga seljale ja kandelinaga kõhule. Ent kehaliselt aktiivsele eluviisile pannakse alus esimese eluaasta jooksul. Ka beebi peab saama olla kõhuli, õppida õigel ajal pöörama, liikuma nii palju kui vähegi võimalik. Liikumisoskuste arengust hakkab kujunema see, kuivõrd lapsele hilisemas elus liikuda meeldib ja selle peale kujuneb lõpuks ka liikumisharrastaja identiteet,“ rõhutab Hannus.

Artikkel ilmus 28.03.2026 ERRi portaalis. 

Foto: Lauri Kulpsoo (ERR)