Eessõna 1/2025

Kui paljud usuvad, et sotsiaaltööl Eestis aastal 2025 on palju märke üheksakümnendate sotsiaaltööst? Ehk on just praegu, kiiresti muutuvas olukorras õige hetk üle vaadata, mis suuna tol ajal sotsiaaltöös võtsime, kuidas sotsiaaltööd arendasime, kuhu jõudsime ja ehk ka – mida taga igatseme, millest oleme või pole õppinud.

Sotsiaaltöö arengulugu uurides panin tähele, et on üks tähtis asjaolu, mis on eri aegadel määranud elukvaliteedi, sotsiaalse õigluse, inimõiguste ja üldse sotsiaaltöö olemuse. See on info kättesaadavus. Tänapäeval on info võim üks mõjukamatest (sotsiaalse)õigluse, (elu)kvaliteedi või (sotsiaal)töö tagajatest. Tuleb osata valida, millist infot usaldada ja kuidas leitud teavet rakendada, ehk laiemalt: teha tarku valikuid. Valikud mõjutavad omakorda seda, kuidas inimesed igapäevaelus toimetavad ja kuidas saab sotsiaaltöötaja märgata, kui keegi on jäänud millestki kõrvale või millised on võimalused kokkuleppele jõuda, kui teine inimene sarnaselt ei mõtle.

Sotsiaaltöös on ajast aega tegeletud nii solidaarsuse tugevdamise kui ka ebavõrdsuse leevendamisega. Mulle meeldib mõelda, et kui nii-öelda vanad sotsiaalsed probleemid, nagu vaesus ja inimkaubandus, pole kadunud, siis on endiselt ajakohased ka vanad võtted, kuidas lahendusi leida.

Vananemise uurija Tiina Tambaum tuletab sellesse numbrisse rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva puhul kirjutatud mõtiskluses meelde, et põlvkondade suhet ei saa üles ehitada ühe osalise abistamisele, kasu peab olema mõlemapoolne. See näide on ehk parim, et mõista, millist kahju võib teha liigne aitamine. Nõnda paneme ühe inimese ebavõrdsesse olukorda: ta saab ainult vastu võtta, kuid mitte anda. Teisest küljest ei anna me talle aga võimalust koos mõelda, oma mõtteid avaldada, mõista ega samastuda.

Ajakirja Sotsiaaltöö selle numbri sissejuhatuseks pakun veel ühe mõttekäigu. Rahvusvahelisest kirjandusest loeme, et sotsiaaltöö on viimasel viiekümnel aastal tulnud läbi kolonialismi, antroptsentrismi ja jõudnud ka postkolonialismi ning postantroptsentrismini ehk inimkeskse ajastu järgsesse aega. Sotsiaaltöö jaoks on see olnud peadpööritav areng. 

Taoliste maailmavaateliste muutuste ajal on eriti tähtis (taas)avastada sotsiaaltöö põhiline teadmus ja väärtused, vaielda arusaamade üle. Võibki iseendalt küsida, kas oma töös inimeselt keskkonnale ümber lülitudes muutub midagi ka minu vaadetes koostoimimist silmas pidades? Või kas inimes(t)e elukvaliteeti tähtsaimaks pidades peame ebavõrdsust kuidagi teisiti mõtestama? Miks on mõnikord parem usaldada iseenda tarkust, mitte mõne teise riigi oma?

Tasub mõelda, et neile küsimustele pole õigeid vastuseid ja unistama peab suurelt. Eesti sotsiaaltööle annab tiivad soov teha muutusi ja reforme. Tihti küll mitte kogu valdkonnas, kuid uhked oleme Eesti sotsiaaltöö üle sellest olenemata.