Social Work

Eesti riikliku ohvriabi kahe kümnendi pikkusel teekonnal on ette tulnud nii takistusi kui ka arenguhüppeid. Artiklis avatakse ohvriabi ajalugu ja telgitaguseid, heites pilgu selle kujunemisele ja arengule. Käsitletakse ka peamisi vajadusi, millega valdkond silmitsi seisab praegu ja lähitulevikus. Artikkel tugineb ohvriabi juubelikonverentsil autorite peetud ettekannetel.

2022. aasta veebruaris lahvatanud täiemahuline sõda Ukrainas sundis miljoneid inimesi jätma maha oma kodud ja otsima turvalisust teistes riikides. Eesti oli üks neist riikidest, kus loodi kiiresti süsteem, et pakkuda saabujatele ajutist peavarju ja esimest tuge. Milline oli Ukraina sõjapõgenike elu lühiajalistes majutuskohtades? Kuidas aitasid psühhosotsiaalse kriisiabi teenused neil kohaneda ja uue eluga alustada?

Vanemaealised võivad sattuda ohtu kodus, hoolekandeasutuses, haiglas, ametiasutuses, kuid ka veebis ja avalikus ruumis. Vanemad inimesed ei kipu endaga toimunust teatama, eriti kui vägivalla toimepanija on lähedane või hooldaja. Oluline on pöörata tähelepanu eakate vastu suunatud vägivalla märkamisele ja ennetusele.

Uuringud kinnitavad, et lähisuhtevägivalda tuntakse ühiskonnas rohkem ära kui kunagi varem. Siiski on vaja veelgi laiendada spetsialistide teadmisi ja tugevdada koostööd, et vägivalla levikut vähendada ja pakkuda kannatanutele turvalisi lahendusi ning suunata neid sobivate tugiteenuste juurde.

Perevägivalla korral rõhutatakse aina enam vajadust uudsete sekkumisviiside järele. Toetudes oma töökogemusele leian, et traditsiooniline käsitlus, kus ohvrit ja toimepanijat vaadeldakse eraldi ja keskendutakse peamiselt ohvri abistamisele, pole tõhus. Probleemi perekeskne käsitlus võiks olla nii mõnelegi perele hea võimalus.

Abi otsiv traumakogemusega inimene puutub taastumise teekonnal kokku paljude teenuseosutajatega. Kas ta saab aga päriselt abi ja kuidas see kogemus mõjutab tema edasist valmisolekut abiasutustega suhelda ja tema vaimset tervist? Vastuseid selle kohta saaksime tagasisidest teenuste kohta. Tuleb aga välja, et sellist jooksvat sisulist tagasisidet pahatihti ei korjatagi. Üks suurimaid takistusi on abi pakkuvate organisatsioonide ja nende töötajate hirmud.