Social Work

Vanemaealised võivad sattuda ohtu kodus, hoolekandeasutuses, haiglas, ametiasutuses, kuid ka veebis ja avalikus ruumis. Vanemad inimesed ei kipu endaga toimunust teatama, eriti kui vägivalla toimepanija on lähedane või hooldaja. Oluline on pöörata tähelepanu eakate vastu suunatud vägivalla märkamisele ja ennetusele.

Uuringud kinnitavad, et lähisuhtevägivalda tuntakse ühiskonnas rohkem ära kui kunagi varem. Siiski on vaja veelgi laiendada spetsialistide teadmisi ja tugevdada koostööd, et vägivalla levikut vähendada ja pakkuda kannatanutele turvalisi lahendusi ning suunata neid sobivate tugiteenuste juurde.

Perevägivalla korral rõhutatakse aina enam vajadust uudsete sekkumisviiside järele. Toetudes oma töökogemusele leian, et traditsiooniline käsitlus, kus ohvrit ja toimepanijat vaadeldakse eraldi ja keskendutakse peamiselt ohvri abistamisele, pole tõhus. Probleemi perekeskne käsitlus võiks olla nii mõnelegi perele hea võimalus.

Abi otsiv traumakogemusega inimene puutub taastumise teekonnal kokku paljude teenuseosutajatega. Kas ta saab aga päriselt abi ja kuidas see kogemus mõjutab tema edasist valmisolekut abiasutustega suhelda ja tema vaimset tervist? Vastuseid selle kohta saaksime tagasisidest teenuste kohta. Tuleb aga välja, et sellist jooksvat sisulist tagasisidet pahatihti ei korjatagi. Üks suurimaid takistusi on abi pakkuvate organisatsioonide ja nende töötajate hirmud.

Uue ohvriabi seadusega laiendatakse ohvriabiteenuste valikut ja isikute ringi, kellele ohvriabi koos partneritega tuge pakub. Suurendatakse ka kõigi teiste spetsialistide võimalust ohvriabi kaasata, lihtsustatakse kuriteoohvri hüvitise määramise põhimõtteid, täpsustatakse asutuste rolle ja ohvrite kohtlemise põhimõtteid ning andmevahetuse korraldust.

Sotsiaalkindlustusamet on koostanud juhendmaterjali, kus on olulised tähelepanekud, mida peaks lähisuhtevägivalla kriminaalmenetluseks tõendite kogumise kohta teadma nii ohver kui ka teda abistav spetsialist.