Social Work

Personaalse taastumise mõtteviisi levik, taastumisliikumine ja sarnases olukorras inimestelt abi saamine on eri riikide sotsiaaltööd ning vaimse tervise valdkonda suuresti muutnud. Järgmise sammuna pööratakse nüüd sotsiaaltöö (aga ka psühhiaatria, õenduse) erialade õpetamisel ülikoolides järjest enam tähelepanu kogemusteadmistele.

Rootsis on tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna lõimimiseks palju ära tehtud, kuid endiselt on probleeme koostööga ja õigusaktidest tulenevate erisustega. Nende üks õppetund on, et projektirahaga pole reformid elujõulised. Tervishoiu sotsiaaltööst on Rootsis saanud registreeritud kutseala.

Artikkel on kirjutatud meditsiiniterminoloogia vaatepunktist, et näidata kokkupuutepunkte, mille korral võiksime igal juhul ühise laua taha istuda. Küll siis tegevuse käigus selgub, mis juhtub, kui teeksimegi koostööd.

Sotsiaaltöö valdkonna elutööpreemia laureaat, Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö dotsent Marju Medar armastab siduda mitut tegevust: õppetöö või põhitöö on alati käinud käsikäes erinevate projektidega. Teda sütitab eriliselt millegi loomine, arendamine ja parendamine. „Meil on puudu tarkusest, teadmistest ja koostööst, mitte rahast,“ ütleb Medar.

„Sotsiaaltöö on kultuuri küsimus, see on teadmine ja tundmine“ – nii on sotsiaaltööd mõtestanud Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituudi vilistlane, sotsiaalassistent Asta Kiitam, kelle elu oli pühendatud lastekaitsele ja hoolekandele, sotsiaalprobleemide kajastamisele meedias ning Eesti sotsiaaltöökoolituse toetamisele.

Artikkel tutvustab uuringut, kus vaadeldi, mis ootused on sisserändajatel ja koolitajatel sotsiaaltöötaja kultuurilisele kompetentsusele ning kuidas mõtestatakse rändekogemuse rolli sisserändaja elus.