Koduteenuse osutamine ja Pärnu linna teised head kogemused

---

Pärnu linnavalitsuse eakate hoolekande peaspetsialist Iris Ruut on sotsiaalvaldkonnas töötanud 23 aastat. Juba siis, kui ta pärast ülikooli sotsiaaltöö õpinguid piirkonna konsultandina alustas, oli suur osa tema kliente – toetuse taotlejaid – eakad. „See, et ma praegu ikka veel seda tööd teen, näitab, et midagi kisub selle sihtrühma poole,“ ütleb Iris heatujuliselt. „Eakate mured, mis minuni jõuavad, on seotud nende terviseseisundi või toimetulematusega. Paljudel on lähedased, kellel on emotsionaalse seotuse tõttu väga raske neid olukordi lahendada. Suudan objektiivselt neile olukorda peegeldada ja otsime koos võimalusi, kuidas sellest välja tulla. Toitun sellest, et saan kedagi aidata ja näen, kuidas olukorrad lahenevad,“ räägib Iris, miks talle meeldib seda tööd teha.

Pärnu sotsiaalkeskust üksteist aastat juhatanud Heli Kallasmaa läbis sotsiaaltöö magistriõpingud töö kõrvalt. Talle meeldib ühe kolleegi võrdlus, et töö eakate heaks on iga päev seiklus: lähed hommikul tööle ja kunagi ei tea, kuidas päev kulgeb. „See asi, Iris, mis sa ütlesid, tead, mis see tegelikult on,“ võtab Heli kolleegi jutusabast kinni, „see on eduelamus, mis sa saad! Sulle tuleb mõni kohutav situatsioon koos perekonnaga, hakkad seda lahti harutama ja kui see lõpuks õnnestub, on selle üle hea meel. Me kõik tahame ju olla edukad ja sotsiaaltöö pakub hästi palju seda võimalust.“

Ennetus ja terviklik hindamine

Kui palju on Pärnus eakaid ja kui paljud neist vajavad abi? Iris vaatab järele rahvastikuregistri spetsialistilt saadud andmetest: 1. aprilli seisuga oli Pärnu 51 833 elanikust 5988 vanuses 65–74 ja 4180 vanuses 75–80 ning 4027 üle 80-aastaseid, mis on kokku üle neljateistkümne tuhande. Irise hinnangul võiks ligi pooltele neist pakkuda aktiveerivaid ja ennetavaid tegevusvõimalusi ning teistele juba toetavaid teenuseid.

Ennetustöös on palju haakumist kultuurivaldkonnaga. „Eakate huviharidus, seltsingud, muu klubitegevus. See kõik toob eaka kodust välja ja aitab tal vitaalsust säilitada,“ peab Iris mitmekesiseid tegevusvõimalusi oluliseks. Ennetuse juurde käib ka terviseprobleemide varajane märkamine. „Kui selgub, et keegi vajab kõrvalabi, hindame terviklikult, kuidas ta oma kodus hakkama saab. Ka seda, kas ta on arsti vaateväljas ja kui ei ole, siis miks ta pole sinna saanud,“ toob Iris välja vajaduse tervisespetsialistid kohe kaasata. Teinekord ongi vaja ühekordset abi, näiteks, et keegi läheks koos inimesega arsti juurde.

Kui teenuse saaja ja ka teenuse osutaja mõlemad on rõõmsad, on tegemist hea teenusega ning see vahetuskaup – aitamine ja abi saamine – on olnud hea.

Keskuslinnas Pärnus teeb abivajaduse ja hooldusvajaduse hindamise avahooldusspetsialist, osavaldades osavalla sotsiaalkonsultandid. Tavaliselt külastatakse ka inimese kodu, et saada ülevaade tema kodusest olukorrast. Pärnu linnas on kasutusel oma hindamisvahend, ankeet, mis täidetakse inimese kohta, kes on abivajaduse hindamist soovinud. Hindamise käigus tehakse kindlaks, mis teenus seda katab. Mõned eakad vajavad tugiisikut või isiklikku abistajat, või ka sotsiaaltransporditeenust, teised on vajanud sotsiaaleluruumi või eluruumi kohandamist. Aga põhiline abi on ikkagi koduteenus.

Märkamise olulisus

Kuidas jõuab sotsiaaltöötajani info abi vajajatest? Irise arvates Pärnus sellega suurt probleemi ei ole: kogukond, naabrid annavad märku. „Ka poemüüjad või pangatöötajad on sotsiaalosakonda helistanud. Või tuleb info perearstilt. Kui häda on suur, siis keegi seda ikka näeb,“ usub Iris. Ta kiidab ka head koostööd kiirabiga, kust saadetakse sotsiaaltöötajaile kohe ka kirjalik teade, kui väljakutsele minnes avastatakse tähelepanu vajav inimene. „Ka haigla sotsiaaltöö kaudu jõuab palju inimesi,“ toob Iris välja veel ühe võimaluse.

Abi kodus aitab toime tulla, kuni terviseseisund seda enam ei võimalda.

Korteriühistu esimehed on varmad teavitama elanikest, kes põhjustavad probleeme oma elukommete või harjumustega. Iris tunnustab hoolivaid kaaskodanikke, kuid tõdeb, et sellegipoolest jõuab mõni juhtum abistajateni liiga hilja. „Ühel hetkel kõrvalseisja tunneb, et nüüd ta enam ei kannata olukorda välja ja kutsub abi. Kui selline väljakutse tuleb, sütitab see minus nagu tulukese: iseenesest mulle meeldib selliste juhtumitega tegeleda. Kurvaks aga teeb, kui mõelda, et selline olukord ei saanud kujuneda paari nädala või kuuga ja nüüd võib-olla ei olegi enam võimalik seda tagasi pöörata,“ kirjeldab Iris oma vastakaid tundeid.

Koduteenus kui viimane õlekõrs

Kogu Eestis oli eri asutustes kevadel üldhooldusteenusel Pärnu registris olevatest inimestest ligi 480 ehk laias laastus üks protsent elanikke, koduteenuse saajaid oli 222. Lisaks oli üheksa eakat päevahoiuteenusel, kuhu esmaspäevast reedeni saab tuua lähedase hoiule.

Intervjuu tegemise ajal, aprilli alguses, osutati koduteenust nii keskuslinna Pärnu kui ka Audru ja Paikuse osavalla eakatele. Tõstamaa osavallas teenuse vajajaid siis ei olnud.

Nii Iris kui ka Heli näevad koduteenuses head võimalust hooldekodu vajadust edasi lükata. „Koduteenuse lepingud kestavad meil enamasti pikka aega. Abi kodus aitab toime tulla, kuni terviseseisund seda enam ei võimalda,“ teab Iris kinnitada. Heli täpsustab, et kõige pikaajalisem koduteenuse kasutaja on sotsiaalkeskuses aastast 2001.

Nii see hoolekandesüsteem tegelikult ju toimima peakski, et kujundatakse igaühele tema vajadustele vastav teenus.

Koduteenus on ka eakate eelistatuim valik, kui ise enam hakkama ei saada, aga pereliikmeid ei ole või nad on kaugel. Irisele meenub vaid mõni üksik kord, kui eakas on selge otsuse teinud ja öelnud, et ta ei taha enam kodus olla. „Enamasti öeldakse, et kui veel kuidagi saaks, siis oleks ikkagi kodus edasi,“ vahendab Iris eakate ütlemisi. „See on reaalne käegakatsutav abi. Kui inimene päris kõike enam ise teha ei saa, aga tal on kodu ja natukene veel tervist, siis koduteenus on kõige sihipärasem abivajaduse katmise võimalus.“

Iris peab väga tähtsaks koduhooldustöötaja ja abisaaja turvalist suhet: „Koduhooldustöötaja on nagu sõber, pereliige, kes tuleb ja aitab.“

Heli loodab, et hooldereformiga lubatud täiendav rahastus jõuab ükskord ikkagi ka koduteenuseni: „Oleme välja arvutanud, et kodune hooldus nii kaua kui võimalik on nii omavalitsusele kui ka inimesele ja omastehooldajatele oluliselt odavam. Seetõttu peaks ka omavalitsus olema huvitatud koduste teenuste arendamisest.“ Naised aga on veendunud, et pikaajalise hoolduse süsteemis tuleks arendada mõlemat teenust: ka hooldekodukohti on juurde vaja, ilmselgelt on nende järele suur nõudlus.

Isikukeskne ja paindlik teenus

Koduteenus on Pärnus korraldatud nii, et abi saab täpselt nõnda palju, kui vajatakse.

„Meie ju, kuidas see moekas sõna ongi, disainime inimesele teenuse tema hinnatud vajaduse järgi. On neid, kellel on vaja näiteks kord nädalas poest toitu tuua. Teise juures tuleb käia kaks korda päevas hügieenitoiminguid tegemas, abistada söömisel, toitu soojendada ja nii edasi,“ selgitab Heli. Iris toob välja, et eri omavalitsustes ongi koduteenuse tingimused erinevad: mõnes kohas on ühe või teise toimingu jaoks ette nähtud kindel aeg ja kui abivajadus on hinnatud, tehakse otsus, mitme tunni ulatuses koduteenust saab. „Meie oleme läinud aga seda teed, et loetlesime oma hinnakirjas enamiku tegevusi. Teenuse hind on välja kujunenud, arvestades koduhooldustöötaja ajakulu. Inimene ise ütlebki meile, milles ta abi vajab, näiteks kord nädalas poest toidu toomist, kord kuus toa ja köögi koristamist või abi pesemisel. Need tegevused lähevadki lepingusse kirja, et oleks hästi selge, mille eest makstakse. Selline korraldus on arusaadavam ka lähedastele ja väldib vaidlusi,“ kirjeldab Iris teenuse osutamise põhimõtteid.

Oluline on juurutada juhtumikorraldusliku lähenemist ja osaliste koostööd.

„Kui mõne aja pärast selgub, et vajatakse veel mõnes asjas abi, saame otsuse ringi teha ja lisada need toimingud. Nii see hoolekandesüsteem tegelikult ju toimima peakski, et kujundatakse igaühele tema vajadustele vastav teenus.“

Koduteenuse osutamiseks on Pärnu sotsiaalkeskuses 27 hooldustöötaja ametikohta. Kõigil on hooldustöötaja kutse, kolmas või neljas tase. Päevahoius on üheksa eaka kohta kaks väljaõppinud tegevusjuhendajat. Isikliku abistaja teenust ei osuta spetsialist, vaid inimese enda leitud abiline, kellega sotsiaalkeskus sõlmib lepingu. Heli hinnangul on teenust osutavaid töötajaid praegu piisavalt.

Imelised hooldustöötajad

Töötajate leidmisega ei ole Heli sõnul raskusi olnud. „Nad on kuidagi tulnud meie juurde ja ega väga ära minda. Mõned on läinud pensionile, aga on ka kaks üle 70-aastast koduhooldustöötajat, kes ei tee sihukest nägugi, et hakkaksid pensionile jääma,“ naerab Heli, „kui tervis lubab, saab seda tööd teha päris kõrge eani. Ma tõesti ei kurda, oleme alati leidnud töötajaid. Huvitaval kombel on kõik superinimesed. Ei tea, kust nad on meieni tulnud. Kui usuks, siis kuskilt kosmosest. Kust tulevad niisugused tublid, töökad ja sõbralikud inimesed?“

Minu jaoks on kõige suurem mure, kui me ei jaksa oma tööd enam teha.

Iris puutub omavalitsuse sotsiaaltöötajana koduhooldustöötajatega otseselt kokku näiteks siis, kui liikumisraskustega inimesele tuleb korraldada ID-kaardi kojukanne, pikendada puuet kinnitava dokumendi kehtivusaga või abistada muus asjaajamises. „Saame aidata ka siis, kui koduhooldusteenuse kliendi tervis läheb aeg-ajalt kehvemaks ja vahepeal vajatakse teistsugust abi. Kui on kiiret sekkumist nõudvad olukorrad, istume kokku ja arutame lahendusi. Abi õendusabiteenuse või üldhooldusteenuse korraldamisel on mõlemad siis meie laual. Kui seni kodus hakkama saanud inimene ikkagi jõuab üldhooldusteenuseni, teeme koduhooldustöötajaga tihedat koostööd, et muuta üleminek ühelt teenuselt teisele sujuvaks. Hooldustöötaja aitab asjad kokku panna, sotsiaaltranspordi tellida, suhtleb hooldekoduga.

Mis teeb Pärnu sotsiaalkeskusese eriliseks? Iris osutab naljatades Helile: „Ühte erilist te näete siinsamas!“ Heli vangutab pead ja laiendab kiidusõnu oma töötajatele: „Sotsiaalkeskuse teevad eriliseks kõik inimesed, kes siin töötavad!“ Ta selgitab: „See oleks nagu pidev valu kuskil, mingi sisemine sund, et kogu aeg tahaks jälle midagi uut. Ärkad ka öösel ja mõtled, no kuidas nüüd ikka seda saaks. Kõik need üksteist aastat ei ole üldse olnud vaikset tiksumise aega. Inimesed tulevad sellega kaasa, tahavad teha ja olla erilised.“ Heli on saavutatuga rahul, öeldes: „Siiamaale oleme saanud ikkagi enam-vähem kõik, mida oleme tahtnud. Veel ei ole perfektne, aga igal juhul liigume selles suunas. Südames on hea tunne!“.

Hea teenus on Heli arvates inimesest lähtuv ja vajadus-, mitte võimaluspõhine: „Osutame teenust nii palju, kui seda on inimesele vaja.“

Arengukohad ja unistused

Teenuseid on arendatud projektide toel, kuid Heli tunnistab, et ta ise väga projektiusku ei ole.

„Projekt sobib rohkem mõne uue asja algatamiseks, tehnoloogilise lahenduse juurutamiseks või hoone ehitamiseks,“ arvab Heli. Ta meenutab aastatel 2018–2020 Pärnus elu viidud edukat algatust, kus suure hooldusvajadusega inimestele pakuti kuni kaheksa tundi ööpäevas koduhooldust või päevahoidu, et nende eest hoolitsevad lähedased saaksid päeval tööl käia. „Inimestel oli sellest suur abi. Paraku sai projekt läbi ja siis need kümme hooldajat olid vabad,“ nendib Heli.

Pärnakate järgmine projekt võimaldas soetada koduteenuse klientidele koduandurid, mis oli senise teenuse käegakatsutav ja jääv täiendus. See tegi asja lihtsamaks ka kaugemal elavatele pereliikmetele, sest koduhooldajad saavad nüüd eaka olukorda isegi eemalt jälgida ja vajaduse korral appi tulla.

Me kõik tahame ju olla edukad ja sotsiaaltöö pakub hästi palju seda võimalust.

Küsimusele, kas koduhoolduses on ka muresid, ei oska positiivse ellusuhtumisega Heli esimese hooga vastata. Siis aga jääb mõtlikuks ja ütleb otsustavalt: „Hooldustöötaja vääriline töötasu. See ei ole ainult meie, vaid ilmselt üleriigiline mure: väljaõppinud spetsialisti töötasu peaks vastama tema haridusse panustatud ajale ja energiale!“

„Eakate päevahoius, mis on üldhoolduse üks osa, võib tulla ka täiendava ruumi vajadus ja kui kasvatame väikseid üksusi juurde, oleks vaja ka täiendavat personali,“ toob Iris välja veel ühe arenguvajaduse. Heli sõnul tuleks mõelda, kuidas võimaldada ka dementsusega inimesel võimalikult kaua kodus elada ja toetada tema perekonda. Päevahoid on selleks väga hea teenus, aga ka intervallhoid, kui elatakse veel oma perega. „Meil küll käib ka tugigrupp sealsamas päevahoius, aga seda abi võiks kindlasti juba praegu olla rohkem, tulevikus vajadus kindlasti kasvab veelgi,“ arvab Heli.

„Mul on ikkagi unistus, et igas maapiirkonnas oleks teenusmaja. Olen sellest ka töötajatega rääkinud. Võib-olla linnas, kus inimesed ümber, ei olegi selle järele nii suur vajadus. Aga maal, kus on hajaasustus, võiks selline võimalus olla,“ jagab Heli veel üht oma unistust. Tema sõnutsi on mitmes omavalitsuses sellised majad olemas. Eakal on seal omaette elamine ja majas on päeval kohapeal hooldustöötaja, kes vajaduse korral aitab. „Eakas saab ikkagi öelda, et ma ei ela hooldekodus, vaid mugavustega korteris,“ toob Heli välja selle teenuse erinevuse.

Iris peab väga vajalikuks koostöövõrgustiku tugevdamist tervishoiuga. Sellele sammukese lähemale astuda aitas linnavalitsuse üheaastane projekt, mis võimaldas võtta tööle koordinaatorid, kes vahendasid perearstidega kontakte ja teavitasid sotsiaalteenustest. „Koostööd tegevaid inimesi on palju, aga võimalusi on veel, et asju paremini teha. Et ei mängitaks abi vajava inimese üle seda jalgpalli, et kelle väravas pall parasjagu on,“ peab Iris oluliseks juurutada juhtumikorralduslikku lähenemist ja osaliste koostööd: „Oleme seda praktiseerinud ja näinud, et kui ühise laua taha istume ja loo pulkadeks lahti võtame, tulevad edusammud. Kui oleks aega rohkem, saaksime võrgustikutööd enam teha.“

Sotsiaalvaldkonna tööjõukriis ja kasvav töökoormus

Iris tõstatab sotsiaalvaldkonna suurema murena tööjõukriisi. „Õnneks koduteenuste puhul vast mitte nii palju, aga tean, et hooldekodud on hädas töötajate leidmisega ja ka sotsiaaltöötajate read ei taha täieneda. Sama seis on ka mujal Eestis,“ ütleb Iris, „isegi kui palk on hea, ei leita erialase ettevalmistusega töötajaid.“ Ta pakub, et põhjus võib olla valdkonna madal maine või miski muu, mis ei kutsu seda tööd tegema. „Kardan, et üks oluline nüanss on see, et sotsiaaltöös ei ole koormus hästi mõõdetav ja inimesed põlevad lihtsalt läbi. Minulgi on laud juba kuhjaga täis, üle ääre kukub aina asju, mis jäävad tegemata,“ teab Iris oma kogemusest.

„On hästi suured ootused, et sotsiaaltöö kõik mured ära lahendab, teeb kõik korda hällist hauani. Nagu sa ütled, et see hunnik su töölaual kasvab ja kasvab, aga inimene on ikka üksainukene,“ mõistab Heli kolleegi muret. „Tööjõudu ju tegelikult kogu aeg koolitatakse, aga see töö ja koolitatav tööjõud ei haaku kuidagi, sest tööle jõudes selgub, et tööd on liiga palju ja see on liiga raske.“

Väljaõppinud spetsialisti töötasu peaks vastama tema haridusse panustatud ajale ja energiale.

Iris kasutab sotsiaaltöötaja töökoormuse suurenemise näitlikustamiseks võrdkujuna lehtrit. „Kui ma tööle tulin, siis mul oli lehtri ülemine osa selline (paneb näpuotsad kokku ja liigutab peopesad teineteisest veidi kaugemale) ja kõik, mis ülevalt tuli, jooksis vahelt läbi. Nüüd tunnen, et haarad on läinud palju laiemaks, peaaegu sada kaheksakümmend kraadi on käes. Aga ma olen ikka täpselt see üks siin all, kes peab kõik läbi hekseldama. Seda ei ole võimalik teha vigadeta või jätmata osa asju ootele,“ ei pea Iris sellist kurnavat olukorda õigeks. „Iga telefonikõne taga on uus juhtum. Minu jaoks on kõige suurem mure, kui me ei jaksa oma tööd enam teha.“

Kuigi nii Iris kui ka Heli peavad hooldekoduteenuse kaasrahastamiseks riigieelarvest omavalitsustele eraldatud raha inimestele suureks kergenduseks, kasvatab hooldereform sotsiaaltöötajate töökoormust veelgi. Irise jaoks tähendab see, et ta peab jõudma 480 inimese juurde, kes elavad 38 asutuses kogu Eestis, et nende olukord üle vaadata. Ta paneb reforme kavandavatele ametnikele südamele, et mõeldaks kindlasti ka suurenevale halduskoormusele ja selle töö rahastamisele, mitte ei jäädaks lootma, nagu suudaks olemasolevad töötajad veel rohkem tööd teha.

Veel mõned mõtted heast teenusest

Heli peab kiirustama kohtumisele hooldustöötajatega ja jääme Irisega natukeseks kahekesi vestlema teenuse osutamise takistuste üle.

Iris nõustub Heli mõttekäiguga, et sageli on inimestel sotsiaalvaldkonnale ebarealistlikud ootused: „Oodatakse, et suudame alkoholisõltuvusest vabastada või aidata, kui keegi korjab oma toa prahti täis. Ei arvestata, et igaühel on õigus otsustada ja kui meiega koostööd teha ei taheta, jäävad sotsiaaltöötaja käed lühikeseks. Teinekord oodatakse koduhooldustöötajalt ööpäevaringse hooldusteenuse või hoopis meditsiiniteenuse vajaja abistamist. Vaja on palju selgitada, millega me saame aidata ja millega ei saa.“

Olukorrad, kui abi vajajal on sotsiaaltöötajast või abistamise algatanud naabritest asjast hoopis teistsugune arusaam, nõuavad sotsiaaltöötajalt pikka meelt ja inimese kõrval püsimist. „Me ei saa eeldada, et kõik peavad elama ühtmoodi. Peame kuulama, mida inimene tahab ja sealt tasapisi koos edasi liikuma, kui ta on valmis. Kuni ei ole, peame olema lihtsalt tema kõrval, et ta teaks: on keegi, kelle poole pöörduda,“ selgitab Iris.

Mis aga võiks veel olla põhjus, et jäädakse vajalikust teenusest ilma? „Julgeksin väita, et rahapuuduse pärast ei jää küll kellelgi teenused saamata. Sotsiaalhoolekande seaduses on ju öeldud, et see ei tohi olla takistus. Pigem on see suhtumine, et olen terve elu tööd teinud ja pean saama teenused tasuta,“ vastab Iris. Hooldekodusse minekut peetakse liiga kalliks ka siis, kui teenuse eest tasumiseks on võimalused olemas, inimesel on säästud, võib-olla kinnisvaragi. „Kuskilt ajaloost, alateadvuse sügavusest tuleb ikkagi kaasa mõte, et pean abi saama tasuta ja kui ei saa, siis parem ei võta. Teistpidi on inimesel äkki siis veel jõudu, et ta ilma teenuseta hakkama saab?“ pakub Iris.

Hoopis teistsugune on olukord riiklike teenustega, kus vajadus teenuste järele on suurem, kui on kohti. Ka siis peab omavalitsus appi tulema. „Kuidas saab riik mingil imetabasel moel öelda, et inimene on erihoolekande järjekorras ja see ongi kogu abi?“ imestab Iris, „nõnda teebki kohalik omavalitsus inimese abistamiseks kogu töö ära seni, kuni inimene jõuab selles järjekorras kuhugi.“

Ette on tulnud küll juhtumeid, kui ollakse näiteks üldhooldusteenuse järjekorras, sest eelistatakse kodulähedast kohta. Siis püütakse kodus senikaua hakkama saada lähedaste või muu abi toel.

„Üldiselt arvan, et nii palju kui jõudu on, me aitame ja meie poole pöördujad saavad abi. Aga annaks jumal juhtidele ainult mõistust ja tarkust näha, et sotsiaaltöös on vahendeid ikka väga kõvasti juurde vaja,“ tuleb Iris tagasi varem tõstatatud küsimuse juurde. „Heli enne ütles, et hea teenus on isikukeskne teenus. Lisaksin: kui teenuse saaja ja ka teenuse osutaja mõlemad on rõõmsad, on tegemist hea teenusega ning see vahetuskaup – aitamine ja abi saamine – on olnud hea.“

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2023.