Vana inimene igatseb koju tagasi
Pühendunud sotsiaaltöötajad annavad alati oma parima inimeste aitamiseks. Silmas aga tuleb pidada ka abistatava soove ja täpselt järgida õigusakte ning otsused dokumenteerida ja põhjendada.
Kärt Muller, Merle Malvet
õiguskantsleri nõunikud
Sotsiaaltöötajad teevad iga päev rasket ja vajalikku tööd. Siiski ilmub ajakirjanduses aeg-ajalt mõni kõnetav lugu ühiskonna normidega vastuolus oleva eluviisiga inimesest, kelle käekäik ei lähe justkui ühelegi kohalikule sotsiaaltöötajale korda. Tõepoolest võib juhtuda, et inimene keeldub talle pakutud abist, kujutledes, et saab oma eluga iseseisvalt hakkama. Aja jooksul ja asjasse süüvides võib aga siiski selguda, et nii see pole: inimene ei suuda kodus korda ega ohutust tagada ning võib kogemata isegi tulekahju põhjustada. Abi hilinemise korral võib ta seega hoopis halvemasse olukorda sattuda.
Ühest niisugusest artiklist ajendatuina uurisime, milline oli tegelikult loo n-ö köögipool, sest tekkis kahtlus, et peategelane ei suuda võimaliku psüühikahäire tõttu ise oma õiguste eest seista.
Artiklist võis lugeda, et omavalitsus ei abistanud inimest piisavalt, kui too elas oma kodus.[1] Inimene elas üksi, tarvitas sageli alkoholi, kodu eest ei hoolitsenud. Pangakaardi andis usaldusalusele, kes tõi süüa ja alkoholi. Pikapeale muutus kodu elamiskõlbmatuks. Kaks korda toimetas sotsiaaltöötaja inimese elama sotsiaalkorterisse. Esimesel korral tõi usaldusalune ta kohe koju tagasi. Teisel korral ei osanud inimene sotsiaalkorterist lahkudes enam koju minna. Nõnda korraldas kohalik omavalitsus talle koha hooldekodus, kuni ilmuski lehelugu, millest selgus, et inimene igatseb koju tagasi.
Kiiganud „kööki“, näeme, et kõrvaltvaatajana on kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööle õiglaseid hinnanguid anda üsna võimatu, kui pole kuskilt näha, et inimese abivajadust oleks terviklikult hinnatud ning puudub kirjalik jälg, millist abi ja mis tingimustel pakuti ning miks võis olla vastumeelne abi vastu võtta. Valla või linna ebajärjekindel tegutsemine küsimuses, kas abivajaja saab jutust ja ümbritsevast aru, ei tee samuti seisukohavõttu kergeks. Seega tuleb positiivse hinnangu andmise asemel paratamatult võtta seisukoht, et pole kindel, kas inimene sai kogu vajaliku abi, mida vald või linn oli kohustatud andma.
Ühtpidi tahaks pakkuda, et kõik sammud astutaks nagu kord ja kohus uuesti, kuid paraku ei pruugi see inimese seisukohalt alati parema tulemuseni viia. Mõnikord on siiski kasulik teha pool rehkendust ehk hinnata kõige kriitilisemaid asjaolusid uuesti (nt hinnata uuesti, kas inimene soovib hooldekodus elada; kas ta suudab teha väikeoste; milline on õiglane omaosalus teenuse eest tasumisel jne).
Abivajaduse hindamine ja abi andmise otsused
Kõnealusel juhul jäi selgusetuks, kas ja millal on abivajadust terviklikult hinnatud. Saime küll selgitused, et esimest korda abistati inimest juba kümme aastat tagasi. Kaks aastat hiljem pakuti talle sotsiaalkorteri kasutamise võimalust, millest too keeldus. Pärast seda ei lubanud inimene sotsiaaltöötajat aastaid oma koju. Dokumenteeritud kodukülastused tehti mõned aastad tagasi kolmel korral kuuajalise vahega. Järgmine kodukülastusakt koostati rohkem kui aasta hiljem.
Kodukülastusaktid kirjeldasid küll eluaseme seisukorda, kuid mitte inimese tegelikku abivajadust. Siiski selgus valla edastatud teabest, et viimasel ajal võttis inimene vastu talle pakutud toiduabi.
Kirjalikult põhjendatud otsust on vaja selleks, et inimene teaks, millised on tema õigused ja miks vald või linn tegi tema kohta sellise otsuse.
Sotsiaalkorterit pakuti inimesele uuesti kahel korral. Korteri üürileandmise otsuseid ega kasutamise lepinguid pole ega ole ka teada, kas ja millal täpselt on inimese abivajadust terviklikult hinnatud, seetõttu ei ole tagantjärele võimalik öelda, mis tingimustel ja miks just sellist abi pakuti ning miks näiteks ei pakutud lisaks tugiisikuteenust.
Seejärel tekkis kohalikul omavalitsusel kahtlus, et inimene ei saa talle räägitust ega ümbritsevast aru, mistõttu vormistati korraldus, millega ta suunati üldhooldusteenusele. See oli ka kümne aasta jooksul esimene kord, kui inimese kohta tehti kirjalik otsus. Korraldusest selgus, et inimene tasub teenuse eest 95% oma igakuisest pensionist. Korralduses puudusid aga teenuse eest tasumise arvestuse alused, samuti põhjendus, miks jäeti isiklike kulude katteks alla paarikümne euro.
Talita targasti
Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) järgi peab vald või linn tegema iga abitaotleja kohta otsuse, kas inimene vajab abi, millist abi ta vajab ning kui suures ulatuses ja mis tingimustel seda talle antakse. Otsus peab põhinema SHS § 16 põhimõtetel ja sisaldama sotsiaalseadustiku üldosa seaduse §-s 26 nimetatud andmeid. Sotsiaalteenuse osutamise otsus on kaalutlusotsus, see peab olema kirjalik ja põhjendatud, sisaldama kaalutlusi, millest otsuse tegemisel on lähtutud (haldusmenetluse seaduse §-d 55, 56).
Kirjalikult põhjendatud otsust on vaja selleks, et inimene teaks, millised on tema õigused ja miks vald või linn tegi tema kohta sellise otsuse. Otsusest peab ka selguma, kuidas sotsiaalteenused aitavad parandada toimetulekut, miks abivajaduse korral peetakse vajalikuks just sellist sotsiaalteenust ja sellises mahus ning kas ja miks on vald või linn otsustanud sotsiaalteenuse tasumisel inimest just sel määral abistada. Kirjalikus otsuses talletatakse abi andmise põhjused (sh nii abivajaduse kirjeldus kui ka olukorra faktilised asjaolud), see võimaldab vähendada hilisemaid vaidlusi otsuse sisu üle. Lisaks vähendab see haldusorgani koormust lisaselgituste jagamisel, sest inimene leiab vastused juba haldusaktist. Samuti võimaldab see haldusakti vaidlustamisel paremini välja tuua oma vastuväited ja nende põhjendused.
Piiratud teovõimega inimese tahteavaldus ja talle abi andmine
Nagu tähelepanelik lugeja juba märgata võis, pakuti üldhooldusteenust põhjusel, et inimene ei pruukinud talle selgitatud jutust ja ümbritsevast hästi aru saada. Kohalik omavalitsus taotles sel põhjusel kohtult ka eestkostja määramist. Päev enne seda allkirjastas inimene aga avalduse usaldusaluse käes oleva pangakaardi üleandmiseks sotsiaaltöötajale. Pärast eestkostja määramise taotluse esitamist palus kohalik omavalitsus inimesel kirjutada alla ka hooldusteenuse osutamise lepingule. Mõne aja pärast määras kohus eestkostja.
Ainult kohus saab seaduses sätestatud korra alusel kohustada inimest viibima hoolekandeasutuses tema nõusolekuta.
Kui inimene ei ole võimeline ümbritsevat mõistma ega adekvaatseid otsuseid tegema, ei pruugi tema allkirjaga avaldus ja väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse leping väljendada tema nõusolekut. Seepärast tekkis küsimus, kas inimene oli kohaliku omavalitsuse hinnangul üldse võimeline lepingu sisust ja tähendusest aru saama ning kas inimene oli tegelikult nõus hooldekodus elama ja sellistel tingimustel teenuse eest tasuma.
Retseptisoovitus
Kui kohalik omavalitsus kahtleb tugevalt abivajaja arusaamisvõimes, on kohasem paluda kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 521 alusel rakendada esialgset õiguskaitset ja määrata inimesele ajutine eestkostja. Esialgse õiguskaitse rakendamise avalduses tuleb näidata, miks on vaja kiiresti lahendada esialgne esindusõigus, näiteks selgitada, et inimese pangakaardid on kolmanda isiku käes, abivajaja kasuks on vaja sõlmida üldhooldusteenuse osutajaga leping vms.
Mõnikord võib tekkida kahtlus, kas eestkoste seadmise eeldused on täidetud. See ei tähenda siiski, et inimese varem antud volitused oleks tühised. Varasemad otsused − näiteks pangakaardi hoiule andmine usaldusaluse kätte − võisid olla tehtud arusaamisvõimelisena. Eestkostja (sh ajutine eestkostja) saab vajaduse korral selle volituse tagasi võtta ja kaardid tagasi küsida (vt ka Riigikohtu 15. juuni 2021. aasta otsus asjas nr 2-19-8577, p 15).
Abivajaja tahtele ja võimetele vastava abi osutamine
Kohalikule omavalitsusele kui eestkostjale oli eestkostemäärusega antud õigus teha inimese nimel ja huvides vajalikke tehinguid, sealhulgas õigus teha otsuseid ööpäevaringse hooldusteenuse osutamiseks (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2020. aasta otsus asjas nr 2-13-70131, p 16).
Vestlesime telefoni teel hooldekodu juhatajaga, kelle sõnul on inimene hooldekodu eluga harjunud. Ebaselgeks jäi siiski, kas inimene ikka soovib elada hooldekodus. Sarnastel juhtudel oleks õigem selgitada välja inimese tegelik tahe tema tervislikku seisundit arvestades. Kui kõik märgid näitavad, et inimene ei soovi hooldekodus elada, vaid tahab koju naasta, on tema hooldamine nõusolekuta võimalik vaid siis, kui esinevad SHS-i §-s 105 kirjeldatud asjaolud (täisealise nõusolekuta hooldamise alused). Ainult kohus saab TsMS-i §-des 533−538 sätestatud korra alusel kohustada inimest viibima hoolekandeasutuses tema nõusolekuta.
Inimeste õigusi, sealhulgas õigust teha oste, võib piirata vaid juhul, kui see on hädavajalik.
Kohtuekspertiisiakti infost jäi mulje, et inimene võib tegelikult olla võimeline sooritama väiksemaid oste iseseisvalt. Seega, kui olukorra rahunemise ja tervisliku seisundi stabiliseerumise korral suudab inimene teha iseseisvalt oste väiksema rahasumma ulatuses, tuleks eestkostja nõusolekul talle see võimalus anda. Eestkostjal on võimalik need ostud tagantjärele heaks kiita ja suuremat õiguslikku segadust sellest ei tekiks. Kui aja jooksul selgub, et väikeste ostude tegemist ei olegi põhjust piirata, tuleb eestkoste ulatust vastavalt muuta. Isikliku raha kasutamise kohta otsuste tegemine on oluline inimväärikuse tagamiseks ja vabaks eneseteostuseks. Inimeste õigusi, sealhulgas õigust teha oste, võib piirata vaid juhul, kui see on hädavajalik.
Eestkostetava suhtlusõigus
Kohalik omavalitsus oli eestkostjana pidanud vajalikuks piirata inimese suhtlust ajakirjanikega, sest too ei olnud alati võimeline ümbritsevat mõistma.
Eestkostja ülesanded määrab kindlaks kohus, lähtudes sellest, et eestkoste seatakse vaid nende ülesannete täitmiseks, milleks see on vajalik (perekonnaseaduse § 203 lg 2). Kuigi kohus oli lubanud kohalikul omavalitsusel korraldada inimese igapäevaelu, ei andnud kohtumäärus õigust otsustada, kellega ta võib suhelda. Sestap ei olnud kohalikul omavalitsusel eestkostjana õigust piirata inimese suhtlust, sealhulgas ajakirjanikega.
Igal inimesel on õigus eraelu puutumatusele, sealhulgas õigus luua suhteid ja suhelda enda valitud inimestega (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26). Seda õigust kaitseb ka puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 22, mis rõhutab, et keelatud on meelevaldselt ja ebaseaduslikult sekkuda puudega inimese eraellu, kirjavahetusse või muusse suhtlusse.
Seega, kui oli näha, et ajakirjanikuga suhtlemine võib halvasti mõjutada eestkostetava heaolu, saanuks eestkostetavale arusaadavalt ja erapooletult selgitada, kuidas võib suhtlemise käigus ajakirjanikule avaldatu tema heaolu mõjutada. Kohalik omavalitsus oleks võinud aidata eestkostetaval otsustada, kas, kellele ja millist teavet jagada.
[1] Autorite soov on jätta nii loo peategelane kui ka kohalik omavalitsus anonüümseks. Näidet on kasutatud selleks, et ilmestada toodud probleeme ja järeldusi.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2022