Hea sotsiaaltöötaja on hästi hoitud

---

Aeg-ajalt ilmuvad meediasse lood armetus olukorras inimestest, kes on jäänud abita. Kaaskodanikud on häiritud: kuidas on 21. sajandil võimalik nõnda elada, miks midagi ei tehta, miks ei aidata? Süüdlased on varnast võtta: kohalik omavalitsus, sotsiaaltöötajad, vahel ka politsei. Paraku on sotsiaaltöötajail vähe võimalusi avalikkusele selgitada, mis on nende võimuses ja miks nende head kavatsused kipuvad liiva jooksma.

Sotsiaaltöötajad teavad, et nende töö on tulemuslik vaid siis, kui klient on koostööaldis, ent sageli see nii ei ole. Enamasti otsitakse või võetakse vastu abi ikka kas kellegi pealekäimisel või siis äratundmisest, et senisel moel pole enam võimalik oma elu jätkata – seega võib enamikku pöördumistest või sekkumistest pidada mingil määral sunnituks (Trotter 2009) ja sunnitus mõjutab paratamatult kliendi suhet sotsiaaltöötajaga.

Sotsiaaltöötajate vaatevälja satub ka ilmselgelt abi vajavaid inimesi, kes püüavad mitmesuguseid strateegiaid kasutades sekkumist vältida ja oma eluviisile truuks jääda. Toimetulek klientide vastupanuga on sotsiaaltöötajaile raske pähkel. Artiklis uurin selle nähtuse tähendust klientide, sotsiaaltöötajate ja ka süsteemi vaatenurgast.

Sotsiaaltöö kaks poolt: hoolitsev ja valvav

Võrdlus kahenäolise jumala Janusega[1] on asjakohane: sotsiaaltöö üks nägu on hoolitsev ja toetav, teine, range nägu, aga sümboliseerib kohustust inimesi aidates neid sageli ka ühiskonnale sobivamaks vormida. Sotsiaaltöötajad valvavad, et vanemad hoolitseksid hästi oma laste eest, et kliendid ei kaoks silmapiirilt ja täidaksid kokkuleppeid.

Aitamise ja sunni doseerimine nõuab selgust, mis on hea ja normaalne ning mis halb ja ebanormaalne (Payne 2006) ja milleks on inimene üldse suuteline neis tingimustes, milles ta on (Kraus 2006). Inimene on olemuslikult haavatav (Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös 2019) ning võime iseenda ja oma lähedaste eest hoolt kanda on inimeseti erinev.

Paljudele käib see üle jõu. Nad vajavad abi, et saada aru maailmast ja iseendast selles, teha häid valikuid, leida oma koht elus, tunda end kuuluvana ja vajalikuna. Sajandeid on inimeste eest hoolt kandnud kirik, nüüdseks on need ülesanded läinud suuresti üle ilmalikele institutsioonidele. Kuid alles on jäänud nähtus, mida Foucault (2011) nimetas pastoraalseks võimuks: kirik andis hingekarjastele[2] võimaluse eneselunastuseks teiste eest hoolitsemise kaudu, seda aga hoolealuste autonoomia hinnaga.

Moodsas ühiskonnas elab see võim edasi sotsiaaltöös. Sotsiaaltöötajad peavad ära tundma hea ja kurja ning suutma neil vahet teha. Selleks on vaja palju inimlikku tarkust ja kindlameelsust, sügavaid teadmisi ja tundlikku moraalset närvi. Vaja on haritud sotsiaaltöötajaid, kes suudavad mõista, miks inimesed, sealhulgas nad ise, käituvad nii nagu nad käituvad.

Sotsiaaltöötaja ja kliendi suhe

Sotsiaaltöötaja ja kliendi suhte puhul ei saa mööda vastutusest ning inimese õiguste ja kohustuste tasakaalust. Vaadakem ajalukku. Kuigi toona see otseselt ei puudutanud Nõukogude Liitu kuulunud Eestit, rõhutati 1970.–1980. aastail kodanike sotsiaalseid õigusi, õiglust ja solidaarsust, kritiseeriti igasugust diskrimineerimist. Alates 1990. aastatest, st ajast pärast raudse eesriide langemist, mil hoogustus üleilmastumine ja Eesti oli saanud iseseisvaks – hakati rohkem rääkima üksikisiku kohustustest ja vastutusest.

Samal ajal näeme ka ühisvastutust rõhutava, kogukondi tugevdava mõtte taassündi. Esmapilgul näivad need kaks mõtteviisi kokkusobimatud, kuid sotsiaaltöö professiooni ülemaailmse definitsiooni (2014) järgi saavad „individuaalsed inimõigused teostuda ainult igapäevases elus ning selleks peavad inimesed kandma vastutust üksteise ja oma keskkonna eest”. Vabatahtlikke kaaskodanikke kaasatakse hoolt kandma inimeste eest, kes individualismi-idee kurva tagajärjena on jäänud üksi oma elu eest vastutama.

Kuid ühisvastutuse ideel on ka teine külg: inimesed peavad hoolitsema oma pere ja lähivõrgustiku eest, mis paraku võib sattuda vastuollu isikuvabaduste ja -õigustega. Eestis kogevad seda vastuolu teravalt omastehooldajad ja hooldekoduarveid maksvad pereliikmed. Ühisvastutuse retoorika kattevarju all näeme taas isikuvastutuse rõhutamist. Lõppkokkuvõttes tähendab see, et igaüks peab ise oma risti kandma.

Oluline on võtta arvesse ka majanduslikku survet heaolukorraldusele. Raha kõigeks ei jätku, seetõttu tuletatakse kodanikele meelde nende kohustusi. Selline olukord rusub sotsiaaltöötajaid ning sunnib neid ressursside eest võitlema. Ka abivajajad võitlevad hüvede saamise eest. Nõrgemad heituvad, tekib usaldamatus ja vastuseis abile. Kuskil eemal on inimesed, kes enam ei soovi või ei oskagi abi küsida ega vastu võtta.

Pidepunkte abi vabatahtlikkuse ja sunduslikkuse mõistmiseks annab Soome sotsiaaltööteadlase Kirsi Juhila (2006) käsitlus kliendisuhetest. Selle järgi on sotsiaaltöö keskmes kaks toimijate rühma – töötajad ja kliendid. Neis rollides toimimise viis ei ole ainult asjaosaliste otsustada, vaid seda määratletakse ka poliitikas ning sotsiaaltöö korralduses ja akadeemilistes ringkondades. Mitmesuguseid sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika erialatekste ja uurimusi analüüsides leidis Juhila kolm kliendi ja sotsiaaltöötaja suhet, mida allpool tutvustan.

Igas suhtes joonistub välja iselaadne arusaam mõlema poole rollidest ning sotsiaaltööst kui ühiskondlikust tegevusalast üldisemalt. Erisugustes süsteemides, asutustes ja eri töötajatel võivad rollid ja klientide kohtlemise tavad olla väga erinevad ja ka vastuolulised. Laiemas plaanis pole sugugi ükskõik, milline suhe on valdav ja millist esineb harvem – Juhila (2006) leiab, et võistlus ühe või teise suhte eluõiguse nimel taandub küsimusele heaolukorraldusest ja selle tulevikust. Tõdemuses, et töötaja ja kliendi vahel on eri tüüpi suhteid, ei ole sotsiaaltöö jaoks midagi uut, kuid neid suhteid on vaja uurida, sest tänapäeva sotsiaaltöös lisandub neile uusi tähendusi.

Lõimimis- ja kontrollisuhteks nimetas Juhila (2006) suhet, mille abil sotsiaaltöötaja peaks päästma kliente tõrjutud seisundist, kaasama neid peavooluühiskonda ja valvama normidest kinnipidamist. Klientide osaks on olla kaasamistoimingute objekt. Sotsiaaltöötaja on pandud piirivalvuriks, kes kaitseb peavooluühiskonna väärtusi ja püüab aidata siseringi neid, kes veel pole kodutud, vanglas või „hullumajas”.

Aga mis saab nendest, kelle kaasamine ühiskonda loetakse ebaõnnestunuks või päris lootusetuks? Juhila (2006) hoiatab mitmele autorile viidates, et lõimimis- ja kontrollisuhte pahupool on kontrolli tugevdamine mittelõimujate suhtes. Püütakse justkui edendada riskirühma enesemääramis- ja vastutusvõimet, kuid suhte kontrollipool töötab sellele vastu ja muudab ülesande võimatuks. Neile ei püütagi rajada teed ühiskonna äärealadelt keskossa, vaid pakutakse „normaalse elu” võimalusi seal, kus nad on.

Kahjuks elutingimuste parandamine ei suurenda hoobilt nende toimevõimekust. Vastupidi, nad tarbivad teenuseid, harjuvad ülalpeetava rolliga ega ole motiveeritud muutuma. Kohalike heaolukorraldajate seas võib maad võtta ükskõiksus. Üleliigseks muutunud või liiga raskesti aidatavad kaaskodanikud saavad elus läbikukkunud inimese sildi. Sotsiaaltöötajail on oht muutuda „piirivalvurist” süüdlaseks ja tõrjutuks nagu nende kliendidki, sest nende töö ei anna tulemusi või karmima kriitika kohaselt isegi soodustab klientide vastutusvõimetust ja abist sõltumist.

Teise suhte, mida Juhila (2006) nimetab partnerlussuhteks, tunnuseks on koostöö. Ühiselt räägitakse läbi kliendi soovid, vajadused ja eesmärgid. Kõrvale jääb eelmisele suhtele omane traditsiooniline spetsialisti ja võimuesindaja kontrollifunktsioon. Selge piir peavoolukodanike ja tõrjutute vahel hajub, asemele tuleb palju piiritlusvõimalusi ja erisuguseid läbirääkimisi.

Sotsiaaltöö kliente ei käsitata ühtse rühmana ning eriti sobimatuks peetakse kategooriat tõrjutu, mis tähistab ühiskonna äärel olevat homogeenset massi. Olemuslike kategooriate lammutamine võimaldab näha inimesi paljude erinevuste kehastustena. Nõnda vaadates on ka sotsiaaltöötaja ja kliendi suhe hoopis teistsugune – läbirääkimised, milles tunnistatakse mõlema poole erinevusi. Juhila sõnul ei tähenda partnerlussuhe mitte sarnasust ja vastuolude puudumist, vaid koostoimimisvõimet ning eesmärgile pürgimist, erinevustele ja vastuoludele vaatamata.

Partnerlusel põhinev suhe sobib kogukonnaliikmete osaluse ja kodanikuühiskonna mõtteviisi: sotsiaaltöötaja ja klient on kaaskodanikud, nad asuvad, erinevalt eelmisest suhtest, samal pool rajajoont. Aga nagu eelmiseski suhtes on ideaaliks ikkagi iseenda ja oma eluga toime tulev inimene.

Kolmandas – hoolitsussuhtes – sotsiaaltöötajad toetavad ja aitavad kehvemas seisundis ja väiksema toimevõimekusega inimesi (Juhila 2006). See suhe on põhimõtteliselt erinev lõimimissuhtest, mis edendab inimese vastutusvõimet, ja ka partnerlussuhtest, mis põhineb võrdväärsel toimivusel.

Hoolitsussuhte aluseks on samastumise, sõltumise ja mittekompenseerimise põhimõtted. Samastumine tähendab tunnistamist, et kõik inimesed on oma olemuselt haavatavad, igaüks võib jõuda seisundisse, kus teiste hoolitsus on möödapääsmatu.

Hoolitsuse vajaduses pole midagi erakorralist, vaid see on normaalne nähtus. Samastumisel põhinev inimeste aitamine ja toetamine ei ole suunatud ainult teatud isikutele (klientidele), vaid hoolitsetakse kõigi eest, kes seda vajavad. „Inimlik õitseng eeldab arusaamist, et meil kõigil tuleb teha teistele head, anda siira heldusega ning vastu võtta tänulikult, viisakalt ja leplikult,” ütleb sotsiaaltöö uurija Paul Adams (2009, 94).

Sõltumise põhimõtet selgitab Zygmunt Baumani (2001) idee, et ise ja üksi ei ole võimalik ellu jääda ning üksteisest sõltumine on inimeseks olemise ja inimelu loomulik osa.

"Inimlik õitseng eeldab arusaamist, et meil kõigil tuleb teha teistele head, anda siira heldusega ning vastu võtta tänulikult, viisakalt ja leplikult."

Mittehüvitamise põhimõte viitab sellele, et hoolitsus on tingimustevaba, selle eest ei pea midagi vastu andma, ei pea korvama rahaga ega välja teenima käitumisega. Hoolitsus kuulub inimeseks olemise juurde, see on inimese põhiõigus.

Samastumise, sõltumise ja mittehüvitamise põhimõtteid võib olla sotsiaaltöö jaoks raske lahti mõtestada. Eesti sotsiaaltöö-kogukonnas ei ole nende üle sügavamalt arutletud. Lihtne on end asetada hoolitsust vajava lapse või vanainimese kohale, sest igaüks suudab kujutleda neid olukordi oma elukaare osana.

Aga kuidas samastuda kodututega, kriminaalsel allakäiguteel olijatega, narkosõltlastega? Eetilisus kipub siin asenduma moraliseerimisega, kerkib küsimus, kas need inimesed on ära teeninud ühiskonna hoolitsuse – ning mängu tuleb eespool käsitletud lõimimis- ja kontrollisuhe.

Hoolitsussuhtega seonduvat sõltumist on Juhila (2006) arvates raske põhjendada ka seetõttu, et praegusel ajal rõhutatakse eelkõige selle negatiivseid külgi ja kritiseeritakse teenuseid ja tööviise, mis jätavad kliendid passiivseks.

"Pole mõtet nõuda madala sotsiaalse tõhususega inimestelt, et nad ühiskonnas omal jõul adekvaatselt osaleksid: see oleks sama, kui paluksime pimedatel oma silmad avada."

Abistamisele ja ka abist sõltumisele hinnangu andmisel on käibel topeltmoraal, mis diskrimineerib üksildasi, toetava lähivõrgustikuta inimesi: igasugune professionaalne abi, mis jätab kliendid passiivseks, on halb, sest tekitab õpitud abitust[3], aga kui aitajaiks on omaksed, siis peetakse pikaajalist hoolitsemist kiiduväärseks.

Aga mittehüvitamise põhimõte? Kas on mõeldav niisugune sotsiaaltöö, mille eesmärk ei ole inimeses toimuv muutus, saamine oma eluga toimetulevaks ühiskonnaliikmeks, kes ei vaja enam hoolitsust? Esmapilgul võib see küsimus näida absurdne, kuid lähemal vaatlusel tulevad päevavalgele mittehüvitamise põhimõtte tahud, mis väärivad põhjalikku eetilist arutelu.

Van Ewijki (2018) sõnul tuleneb üksildus, sõltuvused, kaaskodanikke häiriv eluviis või motivatsiooni puudumine enamasti inimeses sügaval peituvast toimevõimetusest. Pole mõtet nõuda madala sotsiaalse tõhususega inimestelt, et nad ühiskonnas omal jõul adekvaatselt osaleksid: see oleks sama, kui paluksime pimedatel oma silmad avada (Van Ewijk 2018). Need inimesed vajavad tingimusteta hoolitsust ja tuge, sageli kogu eluks.

Võimalik, et mittehüvitamise põhimõttes kahtlemine on seotud arhetüüpsete arusaamadega andmisest ja võtmisest. Eesti vanasõnades (Hussar jt 1984) valitseb pragmaatiline suhtumine aitamisse: selle mõte on välja teenida teiste heldus („aita teist, küll siis sind kah aidatakse”) ja oma hingeõnnistus („kes vaesele annab, sellele tasub jumal saja võrra”). Hoiatatakse ka saaja tänamatuse eest („koer liputab saba niikaua, kuni kondi kätte saab, pärast näitab sulle hambaid”). Tingimusteta headuse ideed kohtab vanasõnades harvem.

Igapäevatöös vahelduvad klientide ja sotsiaaltöötajate suhted pidevalt. Nii nagu sotsiaaltöötajad ei jagune lõimijaiks, partnereiks ja hoolitsejaiks, nii ka kliendid ei jagune tõrjutuiks, partnereiks ja hoolealusteks. Igas kohtumises võivad ilmneda kõik nimetatud suhted ja palju muudki.

Kliendi vastupanu

Abi vastuvõtmine võib kliendilt nõuda keerukate tõkete ületamist. Need tõkked võivad olla seotud teadmatuse ja hirmudega, varasemate negatiivsete kogemustega, püüdega kaitsta oma sõltumatust ja mitte anda end väliste jõudude meelevalda. Pealegi on inimesele omane teadvustamata soov säilitada olemasolevat olukorda.

Tegelik vastupanukäitumine saab teoks sotsiaaltöötaja ja kliendi vastastiktoimes. Mõlema rollid on määratud teatud käitumisreeglitega, mis annavad töötajale õiguse toimida võimupositsioonilt, uurida välja kliendi probleemid ja pakkuda lahendusi. Aga üheski kliendisuhtes ei toimu see mustvalgelt, klientidele jääb alati teatav vabadus valida strateegiaid, millega abistamisprotsessi suunata ning alal hoida oma sõltumatust ja väärikust (Smith 2008).

Kogu sekkumise kestel toimub kauplemine kliendi identiteedi üle: sotsiaaltöötaja söödab ette variante ja klient võtab neid omaks, hülgab või põrgatab tagasi, valib, kas olla toimetulija, koostööpartner, hoolitsusalune või hoopis kontrolliobjekt, kas tunnistada oma kohustusi või kaitsta õigusi (Juhila 2003).

Sihipärasemat ja varjamatut ootuste või nõudmiste mittetäitmist nimetatakse vastupanuks: klient ei võta vastu sotsiaaltöötaja pakutud suhet. Vastupanu on kliendi inimlikult mõistetav viis vaidlustada hinnanguid oma vajaduste või käitumise kohta ja sundida sotsiaaltöötajat neid ümber mõtestama. „Halb klient” ei pruugi oma tõrkumisega näidata, et ta ei taha abi, vaid see võib olla kokkuleppele jõudmise protsessi loomulik osa (Juhila 2003).

Smith (2008) kutsub siiski sotsiaaltöötajaid ettevaatlikkusele klientide vastupanu idealiseerimisel, sest see ei pruugi soodustada edasiviivate kokkulepeteni jõudmist. Igal juhul sunnib vastupanu kui nähtus sotsiaaltöötajat endalt küsima: kuidas toimida, et jõuda klientide elu muutmiseni nende endi osalusel. Lootust annab, et isegi kõige inimpelglikum ja suhtlemisvaenulikum inimene ju kellegagi suhtleb, küllap siis on ka sotsiaaltöötaja võimuses leida viis, kuidas temaga jutule saada.

Mis juhtub sotsiaaltöötajatega

Suure osa sotsiaaltööst hõlmavad lõimimis- ja kontrollifunktsiooniga seotud ülesanded. Sotsiaaltöötajad peavad istutama sotsiaalselt toimetulematutesse inimestesse vastutust oma elu eest, aktiveerima ja võõrutama abisõltuvusest. See on raske ülesanne ning võib osutuda eriti üle jõu käivaks noorele innustunud sotsiaaltöötajale, kelles õpingud on loonud kujutluse, et kõik inimesed soovivad muutuda ja on valmis abi vastu võtma.

Rooney (2009) hoiatab, et asutustes, kus tegeldakse peamiselt mittevabatahtlike klientidega, töökoormus on suur ja tulemuslikuks tööks napib vajalikke ressursse (aega ja töövahendeid, teenuseid, kolleegide ja juhtkonna toetust), võivad töötajaist saada sundsotsiaaltöötajad[4]. Neis on sarnasust oma sihtrühmaga: töötades raskete klientidega, tunnevad nad end olevat teiste sotsiaaltöötajatega võrreldes tõrjutud seisundis.

Enamasti on need avaliku sektori töötajad. Sundtöötajad teevad sundotsuse oma ametis jätkata, et mitte ilma jääda hüvedest nagu suurem palk, kindel töökoht, ametiauto jms. Need hüved kaaluvad üles meeldivama, kuid projektidest sõltuva ja väiksema palgaga töö mõnes mittetulundusühingus. Tööle jäämise taga on pigem välised hüved kui oma töö sisemine väärtustamine.

Sundseisus sotsiaaltöötaja ei tunne end süsteemi pühendunud liikmena. Püüdlused, teoreetilised teadmised ja eetika ei pruugi ühtida töökohal valitseva mentaliteediga. Töötajad võivad kahelda teenuste eetilisuses ja tulemuslikkuses, neil on raske leppida klientidele rangete tingimuste seadmisega, väheste valikuvõimalustega ja survestamisega, mille tulemuseks on tõrkuvad, pahurad, ärakaduvad ning muul viisil vastupanu osutavad kliendid.

Töötajail on raske taluda, kui asutuses tavatsetakse keskenduda kliendi vigadele ja puudujääkidele, kuigi kliendi käitumine on tema viis reageerida pealesunnitud olukorrale. Sundolukordades võivad töötajad hakata kasutama sundklientidele sarnaseid käitumisviise nagu vaidlemine, eneseõigustamine ja ülesannete täitmine vastavalt oma äranägemisele (Rooney 2009).

"Haavatavus kuulub olemuslikult inimeseks olemise juurde ning oma töö iseloomu tõttu on sotsiaaltöötajad eriliselt haavatavad."

Sherman ja Wenocur (1983) kirjeldavad kuut toimetulekustrateegiat, mida sotsiaaltöötajad talumatutes tingimustes kasutavad. Alistujad samastuvad organisatsiooniga, hoiavad madalat profiili, ei seisa enda ega klientide eest ning lülitavad välja empaatia. Mittealistujad eiravad järjekindlalt organisatsiooni väärtusi, samastades end klientide viha ja vastupanuga.

Nišileidjad otsivad endale mugavama, nt koolitusjuhi koha, mis võimaldab kasutada oma oskusi eesliinist eemal. Eemaldumist võib olla mitut tüüpi: lahkumine meeldivamasse töökohta, psühholoogiline eemalolek töökaaslastest, emotsionaalne eemaldumine klientidest, füüsiline kõrvalehoidmine nt dokumenditöö ettekäändel. Eneseohverdajad samastavad end jõuetute, hoolitsust vajavate klientidega ja püüavad toime tulla süütundega, et ei suuda piisavalt aidata.

Nad töötavad õhtuti ja nädalavahetustel, selle all kannatab tervis ja isiklik elu. Ennast ohverdama kalduvad just kõrgelt kvalifitseeritud ja klientidele pühendunud töötajad. Sherman ja Wenocur soovitavad konstruktiivselt mittealistuvat käitumist: lahendada konflikte vastutustundlikult ning mõjutada organisatsiooni, leides selleks sobiva hetke ja viisi.

Sotsiaaltöötajate ja klientide suhted peegelduvad sotsiaaltöötajate suhetes oma ülemuste ja kolleegidega ning vastupidi. See teadmine andis idee kanda kolm ülalkäsitletud suhtetüüpi üle sotsiaaltöötaja ja organisatsiooni vahel toimuvale.

Lõimimis- ja kontrollisuhe sobib hästi tänapäeva bürokraatlikku ja tõhusust tähtsustavasse sotsiaaltöökorraldusse. Kuigi uuringud on näidanud selle ebatõhusust, on seda raske välja juurida. Sellist ideoloogiat järgivates asutustes tekivad sundsotsiaaltöötajad, kes võivad hakata enesekaitseks kasutama sundkliendile sarnaseid käitumisviise: lükkavad vastumeelsete ülesannete täitmist edasi, õigustavad end, räägivad maast ja ilmast, ei anna end ülemustele kätte jne. Isegi väga professionaalsed ja pühendunud töötajad võivad leiutada endale takistusi ja vabandusi, kui nad ei tunne töökohal toetust.

Kui sotsiaaltöötaja professionaalsed väärtused ja teadmised ei sobi sellisesse töökeskkonda, siis üks viis pideva sisekonflikti vältimiseks on samastuda kontrolliva ja survestava organisatsiooniga, võtta omaks bürokraatlikud reeglid. Tugevamad valivad konstruktiivse vastupanu, kuid selle hinnaks on läbipõlemine. Nii juhid kui ka töötajad hoiavad omavahel selget rajajoont.

Partnerlussuhe sobib aja vaimuga: inimese väärtuse mõõdupuuks ei ole vaid konkreetsete tööülesannete täitmine, sest inimestel on palju omadusi, võimeid ja oskusi. Sotsiaaltöötajate suhetes oma organisatsiooniga tähendab see, et töötajaid koheldakse oma ala asjatundjatena, tehakse kindlaks nende huvid ja eelistused ning püütakse leida neile kõige kohasem rakendus, toetatakse professionaalset arengut, innustatakse kaasa rääkima töökorralduslikes jm ühistes asjades.

Nii nagu ka klientide puhul, ei tähenda partnerlussuhe sarnasust ja vastuolude puudumist, vaid erinevuste väärtustamist, koostoimimisvõimet ja ühist eesmärgile pürgimist. Erimeelsusi või ebaõiglust ei vaikita maha, vaid konflikte lahendatakse vastutustundlikult ning organisatsiooni mõjutamiseks leitakse sobivaid strateegiaid. Juhid ja töötajad on partnerid, erinevalt eelmisest suhtest, asuvad nad samal pool rajajoont.

Hoolitsussuhe kipub jääma kahe eelmise suhte varju, mis mõlemad rõhutavad töötajate panust organisatsiooni eesmärkide täitmisse, kuid on sellele tähtis vastukaal. Samastumise, sõltumise ja mittekompenseerimise põhimõtted on tähtsad ka sotsiaaltöötajate eest hoolitsemisel.

Samastumine tähendab tunnistamist, et haavatavus kuulub olemuslikult inimeseks olemise juurde ning oma töö iseloomu tõttu on sotsiaaltöötajad eriliselt haavatavad.

Sotsiaaltöötajatele ei piisa ühekordsest supervisioonist mingi erakordse sündmuse puhul – toetamine ja hoolitsus peavad saatma neid iga päev. „Haavatavusele häälestumine, selle tunnistamine ja sellega tegelemine loob tugevusi ning on kasvu, arengu ja inimliku õitsengu allikas.” (Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös 2019).

Sõltumise põhimõte on üldinimlik ning kehtib ka sotsiaaltöös: seda tööd ei ole võimalik teha üksinda, ilma koostööta, võrgustikke kaasamata ja vastastikuse toeta. Mittehüvitamise põhimõte ütleb, et hoolitsemine sotsiaaltöötajate eest on tingimustevaba, seda ei pea hea tööga välja teenima. Vastupidi, kõige rohkem toetust ja hoolitsust vajab töötaja siis, kui tal on läinud midagi halvasti, kui ta on sattunud avaliku kriitika alla.

Hoolitsussuhte mõistmine ei pruugi olla sotsiaaltöötajate juhtidele lihtne. Haavatavuse ja sõltumise ideed ei sobi kokku heaolukorralduses domineeriva uue haldusjuhtimise ja uusliberalismi põhimõtetega, eriti kui jutt on töötajatest, mitte haavatavas seisundis klientidest. Sotsiaaltöötaja inimlikud vajadused, isegi kui need on tööga otseselt seotud, tavatsetakse jätta töövälisesse ellu.

Juhtidel võib olla raske samastada end eesliinitöötaja haavatavusega. Üks põhjus on ehk selles, et sageli ei ole juhid hariduselt või hingelt sotsiaaltöötajad, kuigi van Ewijki (2016) sõnul vajab sotsiaaltöö juhte, kes tunnevad ja tegutsevad nagu sotsiaaltöötajad, kuid on neist kogenumad.

Loomulikult on see üldistatud mudel. Sarnaselt klientide ja sotsiaaltöötajatega ei jagune ka sotsiaaltöö organisatsioonid lõimijaiks, partnereiks ja hoolitsejaiks, vaid erinevate suhete esindatus varieerub organisatsiooniti.

Kokkuvõte

Sotsiaaltöötajate ja klientide toimetulek sotsiaaltöö paratamatu kahenäolisusega – ühelt poolt toetada nõrgemaid ning teiselt poolt kaitsta ühiskonda õigelt teelt hälbijate eest – on ühe mündi kaks külge. Sotsiaaltöö väärtused väljenduvad partnerlussuhtes ja hoolitsussuhtes. Kuid lõimimis- ja kontrollisuhe ei saa sotsiaaltööst kaduda, kuni püsib ühiskonna kihistumine ja sotsiaaltöötajal tuleb olla vardjaks peavooluühiskonna ja tõrjutud vähemuse vahelisel alal.

Koos sellega jäävad alles ka ressursipuuduses ja pideva surve all tegutsevad sundsotsiaaltöötajad, kel on oht koos oma sihtrühmaga saada külge ebaõnnestuja silt.

Eestis näikse peetavat võluvitsaks sotsiaaltöötajate täienduskoolitust. Ent raske on uskuda, et sundklientidega töötavail ja ise sundseisus sotsiaaltöötajail on palju abi õpetusest, kuidas teha oma tööd paremini. See süvendab süütunnet ja abitust, sest töötamise kontekst ei luba õpitut kasutada – teame, et süsteem on võimsam kui üksikisik. Väljapääsuks võib saada uus töökoht, kus on võimalik oma teadmisi ja oskusi rakendada või ka lihtsalt end turvalisemalt tunda.

Pilk tuleb pöörata sotsiaaltöö organisatsioonidele ja juhtimisele: kuidas näevad oma rolli juhid ja mida vajavad sotsiaaltöötajad, millised on töökorralduse ja asutuse sisekliima seosed töö tulemuslikkuse, töörahulolu ja ametis püsimisega? Kui pikk on sotsiaaltöötajate, sh lastekaitsetöötajate ametikarjäär ja miks see katkeb enneaegu?

Näiteks ühendkuningriigis kestab laste ja peredega tegelevate sotsiaaltöötajate karjäär keskmiselt 9 aastat, seevastu õed püsivad oma ametis keskmiselt 16 aastat ja arstid 25 aastat (Social work reform 2016). Eestis on seda valdkonda vähe uuritud. Sotsiaaltöö on ja jääb raskeks elukutseks – seda ei ole võimalik muuta, kuid võimalik on toetada sotsiaaltöötajaid, et nad oma tänuväärses ametis vastu peaksid.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2021

---

[1] Janus – vana-Rooma mütoloogiast pärit ukseavade, muutuste ja üleminekute jumal. Janus oli hea alguse kaitsja, teda austati sünni, põllutööde alustamise ja muude alguste puhul. Kahenäoline Janus on saanud inimestes ja nähtustes kätkeva vastuolulisuse, aga ka sellega tegelemise võrdkujuks.

[2] Pastor (ld karjane) – see, kes kannab hoolt karja eest. „Hea karjane” on kujundlik väljend Jumala enda ja ka usklike kogukonna juhi kohta.

[3] Õpitud abituse mõiste kohta vt lähemalt Selg (2007). „Õpitud abituse” ja „anna näljasele õng, mitte kala” vajalikkus Eesti sotsiaaltöö erialadiskursuses. Sotsiaaltöö, 4, 42–46.

[4] Nonvoluntary practitioner (ingl).

---

Viidatud allikad

Adams, P. (2009). Ethics with character: Virtues and the ethical social worker. Journal of Sociology and Social Welfare, 36(5), 83–105.

Bauman, Z. (2001). The individualized society. Cambridge: Polity Press.

Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös (2019). IASSW. Sotsiaaltöö, 4, 84–91.

Foucault, M. (2011). Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Tallinn: Varrak.

Hussar, A., Krikmann, A., Sarv, I. (1984). Vanasõnaraamat. Tallinn: Eesti Raamat. (25.01.2020).

Juhila, K. (2006). Sosiaalityöntekijöinä ja asiakkaina. Sosiaalitön ühteiskunnalliset tehtävät ja paikat. Tampere: Vastapaino.

Juhila, K. (2003). Creating a "Bad" Client: Disalignment of Institutional Identities in Social Work Interaction’. Raamatus: Hall, C., Juhila, K., Parton, N., Pösö, T. (toim) Constructing Clienthood in Social Work and Human Services: Interaction, Identities and Practices, 83–95. London: Jessica Kingsley Publishers.

Kraus, B. (2006). Lebenswelt und Lebensweltorientierung: eine begriffliche Revision als Angebot an eine systemischkonstruktivistische Sozialarbeitswissenschaft. Zeitschrift für systemische Therapie und Familientherapie, 37(2), 116–129. (25.01.2020).

Payne, M. (2006). What is professional social work? Bristol: Policy press.

Rooney, R. H. (2009). The nonvoluntary practitioner and the system. Raamatus: Rooney, R. H. (toim). Strategies for work with involuntary clients. New York: Columbia University Press, 449–459.

Selg. M. (2007). „Õpitud abituse” ja „anna näljasele õng, mitte kala” vajalikkus Eesti sotsiaaltöö erialadiskursuses. Sotsiaaltöö, 4, 42–46.

Sherman, W. R., Wenocur, S. (1983). Empowering Public Welfare Workers through Mutual Support. Social Work, 28(5), 375–379.

Smith, R. (2008). Social Work and Power. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Social work reform (2016). London: House of Commons. (25.01.2020).

Sotsiaaltöö professiooni ülemaailmne definitsioon (2014). IASSW. Sotsiaaltöö, 3, 9–14.

Trotter, C. (2009). Working with Involuntary Clients: A guide to practice. London: Sage.

Van Ewijk, H. (2018). Haavatavus. Sotsiaaltöö, 2, 63–64.

Van Ewijk, H. (2016). Sotsiaaltöötajate juhtimine. Raamatus:Mõtisklusi sotsiaalööst. Ajakirja Sotsiaaltöö artiklite kogumik. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, 29–31.