Elutööpreemia laureaat Kai Rannastu: „Üksi sotsiaaltööd ei tee!‟

---

Iseseisvuse taastamise järel hakkas Kai Rannastu sotsiaalvaldkonnas tegutsema igakülgselt, õppides, samal ajal õpetades ja osaledes vabatahtlikuna. Hooldustöötajate koolitamine, erivajadusega inimeste õppimisvõimaluste avardamine, sotsiaaltöötajate toetamine – need on vaid mõned Kai Rannastule südamelähedased sotsiaalvaldkonna küsimused.

Esimese kõrghariduse omandasite Tallinna tehnikaülikooli keemiateaduskonnas tehnoloogiainsenerina. Äsja pälvisite aga sotsiaalvaldkonna elutööpreemia. Palun kirjeldage teekonda keemiateaduskonnast praeguseni.

Keskkooli lõpetades teadsin, et on mitu valdkonda, mis võiks mulle sobida, aga ei leidnud pidepunkti, mis mu tulevane elukutse olla võiks. Kord huvitas ajalugu, siis filosoofia. Lõpuks otsustasin õppida inseneriks, aeg oli ka selline. Ülikoolis olin tubli tudeng, tegin kõik ilusasti läbi. Kolisime abikaasaga Saaremaale, töötasin natuke, aga siis hakkasid lapsed sündima. Olin nelja lapsega kokku üheksa aastat kodus.

Taastati Eesti iseseisvus. Hinges teadsin kogu aeg, et tahan töötada inimestega. See teadmine aina süvenes. Kuressaare ametikooli arendusdirektor Sirje Ellermaa kutsus mind hooldustöötajaks õppima. Paari nädala pärast ütles ta mulle, et tule hoopis hooldustööd õpetama. Niimoodi see algaski. Läksin õpetama jumal teab mida [naerab], samal ajal astusin ülikooli. Tänapäeval niimoodi enam ei saa, aga 1997. aastal oli see võimalik. Siis algas minu päris pöörane teekond selles valdkonnas.

Milles sotsiaalvaldkonna kutsumus ikkagi avaldus?

See peab hinges olema. Mul on kujunenud niimoodi, et teatud asjad tulevad minuni ja küsimus on, kas võtta või jätta. Ma ei tea, kuidas seda teaduslikult põhjendada. Kõik minu liikumised haridus- ja sotsiaalmaastikul on ikkagi mingisuguse sügavama veendumuse alusel tulnud.

Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni (ESTA) astumisel mängis rolli Pärnu kolledžis tekkinud arusaam, kui tohutu palju tööd selles valdkonnas on ja et seda ei jõua ära teha ainult ametnikud. Veendusin, kui palju tuleb teha vabatahtlikult. Kui mu õppejõud Valter Parve kutsus ESTA asutamiskoosolekule, teadsin kohe, et astun sinna ja hakkan eetikakomitee tööst osa võtma.

Millised eredamad seigad meenuvad ESTA-st ja eetikakomiteest?

ESTA-aegadest on meenutada äge koostöine tegevus: esimese sotsiaalala töötaja eetikakoodeksi koostamine, eetikakomitees pöördumiste menetlemine eetikakoodeksi alusel. See tähendas asjaosalistega rääkimist, vahel ka kohapeal käimist, arutelusid. Püüdsime oma tagasisides olla tähelepanelikud ja toetavad, mitte hukkamõistvad. Siit tekkis mul esimest korda arusaam, kuivõrd töötaja tegelikult vajab erapooletut ärakuulamist. Aga see aeg õpetas ka solvumistest üle saama ehk oskust mitte võtta isiklikult. Ega see mul siiani hästi õnnestu, kuid saan hakkama. Ühtlasi algas minu tee superviisorina, milleks õppisin International Supervision and Coaching Institute’is (ISCI) aastatel 2013–2016.

Suur proovikivi oli loomulikult kolm aastat organisatsiooni juhatuses. Sain kogemuse, et sul võib olla selge ettekujutus, kuidas toimida, kuid siis kohtud töörühma liikmetega, kellest igaühel on asjast oma arusaam. Üksteist kuulates ja diskuteerides jõutakse siis tulemuseni, mis kokkuvõttes on parem kui igaühe mõte eraldi oli.

Üksteise tundmaõppimine ja arusaam, kui ägedad kolleegid on – see loeb nii palju!

Pean ennast heaks meeskonnatöötajaks ja ka eestvedajaks. Juhatuses olles oli tol ajal väga võimekas juht Sirlis Sõmer-Kull. Meil õnnestus kujundada partnerlus sotsiaalministeeriumiga, ESTA muutus sotsiaalvaldkonna töötajate hulgas nähtavamaks, hakkasime arendama tööd piirkondades.

Ja muidugi sotsiaalvaldkonna tunnustamise statuudi väljatöötamine ja gala tüüpi üritusena korraldamine. Hea meel on, et kõik jätkub ja täiustub. Soovin praegusele juhatusele ikka jaksu, koostööd heade mõtete elluviimisel. Sotsiaalvaldkonna töötajatele on ESTA-t väga vaja.

Läheme korra tagasi teie tööelu algusesse. Kuidas see ikkagi välja nägi? Hakkasite hooldustööd õppima ja järgmiseks juba õpetasite seda.

Mu töökoormus oli tol ajal palju väiksem. Koolis sai õppimise kõrval väiksema koormusega tegutseda samal ajal ka õpetajana. Ained, mida toona andsin, põhinesid paralleelselt omandatud teadmistel. Ametikoolil oli koostöös Soome Kaarina sotsiaaltöö kooliga mitu sotsiaaltöö õpetamise projekti, mis andsid palju tuge. Soomlaste kontseptsiooni toimivusest sai eriti hästi aru siis, kui kutsehariduses korraldati aastatel 2008–2013 reform. Nende vaade õpetamisele oli terviklik, mitte ainepõhine, nagu meil tol ajal oli. See äratundmine oli hästi mõjus!

Haridus ei tohiks mingil juhul olla selektiivne.

Juhtisite 2018. aastani Kuressaare ametikoolis hooldustöötajate kutseõppe kava.

Sotsiaaltöö ja iluteeninduse õppesuunal oli kuus õppekava. Olla kutseõpetajana samal ajal õppesuuna juht, see tuli rohkem väljakutsena. Mul ei ole tegelikult üldse juhiambitsiooni. Tahan olla ikka selline tööinimene põllul. Kui see hetk oli käes, et keegi pidi juhtimise üle võtma, siis eks ma natuke pusisin vastu küll, aga direktor esitas väga mõjusa küsimuse: „Kai, kas sa tahad, et keegi ütleb sulle, kuidas pead tegema, või tahad ise ette võtta?“ Siis ei olnud enam põhjust väga palju vastu hakata. Mul oli ka väga hea meeskond, mis andis kindlustunde, et saame hakkama.

Mis on aastatega hooldustöös muutunud? 

Hooldustöötaja maine. Hooldustöö kui selline on muutunud ühiskonna silmis üheks väga vajalikuks ametiks. Me ei räägi kriteeriumina mitte enam ainult soojast südamest ja säravatest silmadest, vaid loevad tänapäevased kutseoskused. Pead olema väga mitmes rollis: füüsiline abistaja, ärakuulaja ja eaka inimese mõistja. Inimesel ei ole lihtne aktsepteerida iseenda toimetuleku ja iseseisvuse vähenemist ning abi tuleb pakkuda taktitundeliselt ja lugupidavalt.

Hooldustöö kui selline on muutunud ühiskonna silmis üheks väga vajalikuks ametiks.

Olen oma teel kohanud väga palju hooldustöötajaid, kellel kõige selle keerulise ja pingelise juures tegelikult tõesti silmad säravad ja süda on soe. Tuleme ikkagi ringiga sinna tagasi. Aga jah, hooldustöötaja maine ja nähtavus on oluliselt muutunud. Kutset taotleb palju inimesi, nad tahavad saada paremaks ja vastavad üha kõrgematele standarditele.

Palgaprobleemi teadvustatakse, aga kuhu hooldustöö veel areneda võiks?

Tehnilised abivahendid ja digilahendused saavad tõenäoliselt tulevikus suurema rolli. Ruumid muutuvad loodetavasti selliseks, kus saab abivahendeid mugavalt kasutada. Sageli takistab paremini töötamast just ruumipuudus.

Soomes olid juba üle 20 aasta tagasi dementsusega inimeste osakonnas kasutusel andurid, mis andsid signaali, kui inimene oli kuhugi ekslema läinud. Neil säilis liikumisvabadus. Olen sellest tööst juba viis aastat eemal, kuid elan ikka kaasa hooldusvaldkonnale.

Mainisite, et teid huvitab n-ö töö põllul. Kas olete hooldajana töötanud?

Hooldajana ma ei ole töötanud. Olen stažeerinud. See õpe on hästi praktiline. Käisime õppijatega hooldekodudes. Hoolitsesime selle eest, et tulevasel töötajal oleks võimalikult lai silmaring. Hooldustöötajad õpivad nii laste, erivajadusega inimeste kui ka eakatega töötamist. Meie õpe oli korraldatud nii, et praktika käigus käidi Eestis palju ringi. Iga õpilase praktika oli ka minu praktika. Tegime praktikaanalüüse ja -kokkuvõtteid väga põhjalikult.

Minu kutsumuseks kutseõpetajaks olemise ja õppesuuna juhtimise kõrval kerkis ka erivajadusega noorte kutsehariduse arendamine. Sellega hakati Eestis tegelema 1998. aastal, kui Astangu kutserehabilitatsioonikeskus võttis kokku Eesti kutseõpetajad, kes on selle valdkonnaga tegelenud. Töötasime kahe aasta jooksul välja erivajadusega õppijate hariduse korraldamiseks põhjaliku metoodika. Tõin need teadmised Kuressaarde, kus oli küll Kallemäe kool erivajadustega õpilastele, aga lõpetajatel polnud võimalik kutsekoolis eriala õppida. Nad oli noored, 17-aastased. Hakkasime valdkonda arendama ja eriala õppida saavad need noored Kuressaare ametikoolis siiani.

Kõiki inimesi tuleb ja saab kuidagi rakendada.

Kogu see valdkond oli toona lapsekingades. Selles vallas on tehtud suuri samme. Intellektipuudega või õpiraskustega noored on oma koha leidnud kutseõppijate hulgas ja saavad õppida sobiva raskusastmega jõukohast tööd. Nad leiavad oma tee. See on suurepärane!

Tulin 2018. aasta talvel Kuressaarest ära ja siis töötasin Astangul arendusspetsialistina. Sealt edasi liikusin Tallinna teeninduskooli, kus tegelesin kaks aastat kutsevaliku grupiga, olin seal projektikoordinaator ja rühmajuhataja. Seal olid ka haridusliku erivajadusega noored, kellel igaühel erinev põhjus, miks neil ei olnud õnnestunud kutseõppes jätkata. Aasta jooksul püüdsime välja selgitada, mis inimest huvitab, mis on ta tugevad küljed. See oli raske, aga hästi põnev!

Nagu ütlesite, on erivajadusega õpilaste võimalused aasta-aastalt jõudsalt paranenud. Missuguseid takistusi nad siiski haridusteel kohata võivad?

Kas suudame erivajadusega inimesi jõukohaselt rakendada ja mis töödele? Astangul töötades kohtusin ühe Soome spetsialistiga, kes rääkis, kuidas ta leiab oma sihtrühmale sobivaid töid. Ta läinud hommikul tööle ja märganud, et üks kraav olevat võssa kasvanud. Siis läinud ja küsinud, kas selle puhastamiseks oleks abilisi vaja. Niimoodi need asjad toimivad. Soomes on tava, et kõiki inimesi tuleb ja saab kuidagi rakendada. Eestis on see hästi keeruline.

Praegu töötan Tallinna ülikoolis erivajadusega üliõpilaste nõustajana. Ülikoolis on tudengeid, kes erivajaduse, puude või kroonilise haiguse, aga ka vaimse tervise häire tõttu vajavad kohandusi.

Kui agar on Tallinna ülikool neid kohandusi pakkuma?

Seda tööd tehakse seal juba seitse aastat. Välja on töötatud selge süsteem ja mul oli kerge sellega haakuda. Mu amet põhineb väga palju koostööl. Tudeng, erialal omandatavad kompetentsid ja õpiväljundid, õppejõud – need tuleb kokku panna. Eriarvamuste korral tuleb asja rahulikult arutada, võib-olla kohe head lahendust ei leia, aga siis läheme lahku, mõtleme veidi ja proovime uuesti. Osa tööst on juhtumipõhine, teine osa on seotud valdkonna arendamisega laiemalt.

Kui tihti tuleb ette suhtumist, et las keegi teine kusagil tegeleb nende natuke erilisemate õppijatega?

Sellist suhtumist kohtab järjest vähem, aga siiski seda veel kahjuks esineb. Suhtumine erineb organisatsiooniti, aga muutub aina paremaks. Mida rohkem räägitakse erivajadusega inimestest, seda parem. Kui keegi suhtub halvasti, siis kindlasti ei ole see jätkusuutlik mõtteviis ja seda ei tohiks aktseptida.

Kõik minu liikumised haridus- ja sotsiaalmaastikul on ikkagi mingisuguse sügavama veendumuse alusel tulnud.

Vaadates laste vaimse ja füüsilise tervise probleeme statistiliselt, jagub igasse kooli keskmisest enam tähelepanu ja tuge vajavaid õppijaid. Taani filosoof Kierkegaard on tabavalt öelnud, et kui metsas häälitseksid ainult kõige ilusamini laulvad linnud, oleksid metsad vaiksed. Haridus ei tohiks mingil juhul olla selektiivne.

Kahjuks kuuleb ka kaasava hariduse kohta kriitikat, et õpetajad põlevad läbi, tublimad õpilased kannatavad. Kuidas teile selline kriitika tundub?

Ma mõistan täielikult neid õpetajaid. Olen kutseõpetajana pidanud saama hakkama olukorraga, kui grupi ühel õppuril oli tõsine intellektipuue. Ainus lahendus sel juhul on kaasata abiõpetaja.

Haridus on meile nii oluline ja peab olema tänapäeval palju individuaalsem. Üksinda lihtsalt pole võimalik õpetada eri tasemel õppijaid samal ajal, leida pidevalt lahendusi. Tunni ettevalmistamine võib olla võimatu, sest pead pidevalt tulekahju kustutama. Keegi ei võida sellisest olukorrast. Olen kaasava hariduse pooldaja, aga õpetaja vajab abi.

Mida arvate selle aasta alguses pikaajalise kaitstud töö teenuse kaotamisest?

Eeldan, et midagi tuleb asemele. Tallinna teeninduskoolis oli mul paar õppijat, kes just sobiks sellisele teenusele. Inimese väljaõpetamine, et ta saaks toetatud teenusel hakkama, võtab aastaid. Kui see nüüd kaob, siis kuhu ta läheb? Koolitame, õpetame, arendame tema oskusi. Perekond saab tuge, silm hakkab särama. Tekib stabiilsus selles niigi ebastabiilses elus. Ja siis see kõik kaob. Miks me eksperimenteerime just nendega? Erivajadusega inimeste hulgas on ka neid, kellele ei sobi otseselt ei kaitstud töö teenus ega töötamine avatud tööturul: üks on liiga lihtne, teine jälle liiga keeruline. Vaja on vahevarianti, kus inimene saab vajaduse korral juhendamist. See arendaks tema oskusi ja aitaks elada mõtestatud elu.

Olete ka superviisor. Missuguste muredega pöörduvad sotsiaaltöötajad teie poole?

Olen põhiliselt tegelenud hariduse, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna töötajatega. Põhiteemad on ikka töötaja toetamine, koostöö arendamine. Tänapäeval oodatakse töökeskkonnalt märksa enam kui lihtsalt töökohta. Räägime töötaja töisest arengust, kaasatusest, vastutusest, meeskonnatöö oskusest, vahel väga keeruliste klienditöö juhtumite lahendamisest.

Supervisoon võimaldab minna juhi ja töötajaga väga isiklikule tunnete ja mõtete tasandile ning nõnda inimest toetada ja võimestada. Superviisor on asutuse pildist väljaspool ja seetõttu vaba sisemistest suhetest. Esmane on töötaja ärakuulamine, mis tuleb individuaalsest supervisioonist välja. Kui töötajaid toetatakse, väheneb stress ja tööpinged. Gruppe nõustades olen avastanud, et sageli töötatakse aastaid kõrvuti töökaaslast lähemalt tundmata. Üksteise tundmaõppimine ja arusaam, kui ägedad nad on – see loeb nii palju!

Kes või mis teid kõik need aastad on hoidnud?

Kolleegid, terve õhkkond asutuses, selged väärtushinnangud, mida järgitakse, mitte ainult ei räägita nendest. Olen olnud töötajana toetatud, saanud töökaaslastega asju läbi rääkida.

Mu kõige suuremad fännid aga on pereliikmed. Ma ei tea küll, kui hea ema ma olen olnud oma õppimiste ja sagedaste välisprojektidega seotud sõitudega. Nüüdseks on mul neli lapselast. Peamine põhjus, miks ma Saaremaa-elu jätsin, oli soov perega rohkem aega veeta. Osalesin esimese lapselapse elus algul nii vähe, et ta suisa pelgas mind. See tegi väga haiget.

Mida tähendab teile nii uhke tunnustus, elutöö preemia?

See oli uskumatu tunne, kui avastasin, et videos räägitakse minust! Laval olles pöörasin ennast saali poole, kõik seisid püsti ja aplodeerisid. Tekkis tahtmine ennast kõrvast näpistada. Kas see on tõesti päris?! See toob siiani pisara silma.

Loomulikult oli tunnustus suur au. Tallinna ülikooli kolleegid elasid video vahendusel kaasa ja nende rõõm oli väga siiras. Tänan kõiki mõttekaaslasi, kellega on mul lihtsalt vedanud, et nad on olnud ja on siiani mu ümber. Üksi sotsiaaltööd ei tee.

---

Kai Rannastu

• Alates 2023 erivajadustega üliõpilaste nõustaja Tallinna ülikoolis.
• 2018–2023 erivajadusega noorte kutseõppe edendaja.
• 2005–2015 osakoormusega sotsiaalpedagoog Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumis.
• 1997–2018 sotsiaaltöö ja iluteeninduse erialade juhtõpetaja ning kutseõpetaja Kuressaare ametikoolis.
• Lõpetas 2002. aastal TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö korralduse erialal. Esimeselt hariduselt toiduainete tehnoloog. On õppinud ka Tallinna pedagoogikaülikoolis kutsepedagoogikat, läbinud kolmeaastase superviisori väljaõppe ja koolitusi õppurite erivajadustest.
• ESTA eetikakomitee liige aastatel 2005–2019, juhatuse liige 2019–2022.
• Õpiku „Sotsiaalhooldus“ (2005) autor.

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2024.