Kas klaas on pooltühi või pooltäis?

---

Kui piltliku kujundina nimetatud klaas on poolenisti täidetud, siis on võimalik juua see tühjaks või valada juurde. Selline filosoofiline käsitlus sobib hästi ka sotsiaaltöös: ammendame lihtsama või kiirema lahendusena oma võimalused või vaatame vastutustundlikult kaugemale ja loome uusi võimalusi. Kas aasta 2023 on klaasi tühjenemise või täitumise aasta? Selle kohta allpool mõned märksõnalised mõtisklused minule olulistel teemadel.

Sotsiaalne hoolivus

Viimaste aastate kriisid on üsna teravalt välja toonud ühiskonna kriitilised murdepunktid, s.t need kohad, kus tekivad kõige suuremad tagasilöögid ja toimepeetus. Julgen siia hulka arvata näiteks kohaliku kogukonna üsna kesise tundmise: me ei tea tegelikult, kes meie kõrval ja lähinaabruses elavad, kas tulevad nad iseseisvalt toime või vajavad kriisi korral kõrvalist abi. Eriti terav tundub mulle see probleem olevat kortermajades.

Saame igaüks olla teadlikum märkaja.

Hoolivus näitab kogukonna või ühiskonna küpsust märgata nõrgemat ja pakkuda talle abi või juhatada abi andja juurde. Kommunikatsioonil on siin keskne roll: õige teave õigel ajal õigele sihtrühmale aitaks vältida infomüra, säilitada toimevõimet ja võtta vastu otsuseid ratsionaalseks tegutsemiseks. Kuidas nii teavitada, et ei külvaks paanikat või ei paneks inimesi mõtlematult tegutsema? Õpime ise ja õpetame teisi!

Toimetulek on julgeolek

Selle mõtte noppisin telesaatest ja see inspireeris kaasa arutlema. Sotsiaalvaldkonnas räägime eelkõige sotsiaalsest toimetulekuvõimest, mis on füüsiline, psüühiline ja sotsiaalne suutlikkus igapäevaeluga toime tulla. Kui see võime on mingil põhjusel kahjustatud, siis räägime sotsiaalsest toimetulematusest ja ruttame appi meie kasutuses olevate vahenditega. Praegu räägime väga palju majanduslikust toimetulekust, ka muutuste ja kriisidega toimetulekust. Kokku on see ilmselgelt inimese võimekuse tohutu proovikivi, millest omakorda oleneb nii kohaliku kogukonna kui ka kogu riigi toimetulek.

Hoolivus näitab kogukonna või ühiskonna küpsust.

Toimetuleval riigil on kindlasti ka suurem julgeolekuvõime ja -valmidus. Nii et kui meie, sotsiaaltöö tegijad, valdkonna suunamudijad ja inimeste jõustajad kõigi säilenõtkuse säilitamise nimel, teeme oma tööd pühendunult ning ühiskond seda hindab, toetab ja märkab, siis usun, et inimeste toimetulekuga kindlustame riigi julgeolekut.

Väike rahvas, suur hing

Peaaegu aasta kestnud sõda Ukrainas on kogu maailma muutnud. Selline agressioon iseseisva riigi vastu, kus toimusid suured muutused ja areng ühiskonnas, oli ootamatu ja julm. Oleme suurele põlisrahvale tema kannatustes ulatanud oma väikese, aga väga tugeva ja kindla käe. Oma kogemuste põhjal saan öelda, et sotsiaalvaldkonnas on Ukraina sõjapõgenikega tegelemine tähtsal kohal – mitte üksnes neile otsese materiaalse abi osutamine, vaid pigem hingelise ja ka õigusliku toe pakkumine.

Põhjus, miks Ukraina inimesed siia jõudnud on, ei ole tulenenud nende endi vabast tahtest elukohta vahetada, see on põgenemine sõjakoleduste eest. Tõesti on üllatav ja imetlusväärt, kui osavõtlik ja helde on väike Eesti. Meil on siiras soov aidata ukrainlastel õuduste aeg üle elada, panustades tuhandeid tunde vabatahtlikku tööd, kogudes tonnide viisi toiduaineid, rõivaid, esmatarbekaupu, hankides ja sisustades kiirabiautosid – teeme seda, sest teame, mida tähendab vabadus ja iseseisvus. Tunnustan siiralt kõiki, kes on pühendunud sõjapõgenike toetamisele ja aitavad neil meie ühiskonnas toime tulla, valmistades samal ajal ette nende kodumaale naasmist ikka lootuses, et 2023. aastal saab sõda läbi ja Ukraina on vaba.

Hooldusreform

Hooldusreform toob käesoleval aastal suure muutuse kohalikule omavalitsusele, aga ka üldhooldusteenuste osutajatele.

Sotsiaalministeeriumi pikaajalise hoolduse arendamise poliitika juhi Ketri Kupperi sõnutsi on kaua oodatud reformi peamised eesmärgid muuta kodus elamist toetavad teenused kättesaadavamaks, osutada hooldekodus senisest isikukesksemat teenust ja muuta teenus taskukohasemaks. Need on igati mõistetavad sihid, mille saavutamisele peaks kaasa aitama riigi toetus kohalikele omavalitsustele toetusfondi kaudu üldsummas 39,2 miljonit eurot.

Tähtis on, et inimesele jääb valikuvõimalus, millisesse hooldekodusse ta teenusele läheb.

Ka praegu osalevad omavalitsused hooldekodu teenuse eest tasumisel koos teenuse saaja või tema lähedastega, aga see suhe on umbes 20 : 80. Omavalitsused hakkavad tasuma ka seda vahet, mis tekib, kui teenuse kasutaja pension on väiksem riigi keskmisest pensionist, s.t omavalitsus aitab tasuda teenuse saaja makstavat osa. Selle aasta 1. juuliks peavad kõik omavalitsused senini üldhooldusteenusel olnud elanikke teavitama, kui suureks kujuneb nende osa teenuse eest maksmisel. Samuti on omavalitsusel vaja hinnata kõigi hooldusel olevate klientide teenusvajadust, kehtestada omavalitsuse tasutavate hoolduskulude piirmäär. Hea oleks endale koostada hooldekodude ja nende teenuste hindade andmebaas, et siis taotlejatele vajaduse korral teenuseid soovitada. Niisugust eeltööd on päris palju ja see jätkub pidevas suhtluses hooldekodude ning klientidega.

Tähtis on, et inimesele jääb valikuvõimalus, millisesse hooldekodusse ta teenusele läheb. Hooldekodude kohamaksumus on väga erinev. Hooldust vajaval inimesel ja tema perel tuleb hinnata, kas suudetakse maksta see osa, mida kohalik omavalitsus ei tasu. See on uus ja suur töölõik omavalitsusele, mis suurendab sotsiaaltöötajate koormust 2023. aastal. Meie inimeste jõuvarud on juba viimase piiri peal, ületöötamine on sagedane nähtus, mistõttu on äärmiselt oluline, et tööandjad oskaksid seda märgata ja pakuksid enesetaastamise võimalusi või leiaksid lahenduse töötajate juurdevõtmisega.

Teenuseosutajate nappus

Mida aeg edasi, seda suuremaks muutub vajadus spetsiifiliste teenuste järele, et iga inimene saaks tunda end ühiskonna võrdse liikmena. Meditsiini kõrge tase aitab paljudel erivajadustega inimestel terviseprobleeme kontrolli all hoida, aga elukvaliteedi hoidmiseks või parendamiseks peavad seda toetama nii hoolekande- kui ka muud teenused. Ja siin jääme hätta, eriti täiskasvanute erihoolekande valdkonnas ja topelt erivajadustega laste valdkonnas. Perede hoolduskoormuse leevendamiseks ei ole piisavas mahus intervallhoiu teenust, napib erivajadustega lastele nende võimetekohase hariduse omandamiseks (eriti toimetulekuõppekava alusel) (eri)koole, mille juures oleksid ka internaatkodud.

Vaja on erilisemaid koole, et realiseerida ka kõige raskema erivajadusega lapse võimete ja arengupotentsiaal.

Meil on suure erivajadusega lapsi, kellele sobivat teenust on peaaegu võimatu leida, sest teenuskohti lihtsalt ei ole. Kogu riigis ei ole neid lapsi väga palju, mistõttu peaks nendele vähestele tagama teenused riik. Omavalitsustel ei ole sellist võimekust, et eriteenuseid kujundada, aga praegu oleme dilemma ees: mitte osutada pole võimalik, osutamine aga käib üle jõu.

Sellest aastast tekkis veel üks mure. Aastatel 2016–2022 toetas Euroopa Sotsiaalfond erivajadustega laste perele vajalikke tugiteenuseid: lapsehoiuteenust, tugiisikuteenust ja toetava teenusena transporditeenust, kuid 2023. aastast rahastavad neid väga olulisi teenuseid ainult omavalitsused. See on lisakoormus, sest jätkata tuleb ka teiste kohustuslike teenuste osutamist. Projekt oli meile märkimisväärseks abiks.

Näen siin kahte suurt proovikivi. Esiteks saada üle raskusest leida töötajaid, kes oleksid valmis erivajadusega lastele teenuseid osutama, ja teiseks riigi otsustavat tegutsemist eriteenuskohtade juurdeloomisel. Esimese korral on takistuseks pigem valdkonnas makstav madal töötasu ja ebapiisavad sotsiaalsed tagatised, aga ka tugiisiku, erivajadusega lapse lapsehoidja ameti mitte väga kõrge maine. Ometi on meil neid inimesi väga vaja. Teise probleemi saab usutavasti lahendada koostöös omavalitsustega. Kas kavandatud reformid aitavad siin kaasa?

Valdkondade sidusus

Eespool mainisin, kui oluline on sotsiaal- ja haridusvaldkonna koostöö just erivajadustega lastega tegelemisel. Kaasava hariduse põhimõtted on igati õiged, kuid nende elluviimine on võimalik kuni üldhariduskoolide teatud võimekuse piirini. Oma igapäevatöös näen ja tunnen seda väga teravalt. Jah, põhihariduse tagamine kõigile lastele on kohaliku omavalitsuse kohustus, aga selle kohustuse täitmine võimalikult hästi eeldab rohkem valikuid õpitee kujundamiseks, kui meie käsutuses praegu on. Vaja on erilisemaid koole, et realiseerida ka kõige raskema erivajadusega lapse võimete ja arengu potentsiaal. Praegu on tavakoolis mõne lapse areng pärsitud ja piisavalt toetamata, napib paraku ka tugispetsialiste.

Teine oluline sidusvaldkond on tervishoid, eriti esmatasandi tervishoid, mis on inimesele kõige lähemal. Kindlasti on häid koostöönäiteid, aga minu kogemus on pigem negatiivne, s.t on keeruline saada ühise laua taha perearste. Ometi on meil palju ühistes huvides tegutsemise kohti, nt koroonaaeg tõi välja koostöö kitsaskohad. Tean, et välja töötatakse esmatasandi arengukava 2035, olen ka omalt poolt sinna õige pisut juba panustanud ja loodan südamest, et sotsiaalvaldkonna arvamusliidrid ning praktikud on kaasatud kõigis etappides.

Vaimne tervis

See sõnapaar läbib punase joonena juba kõiki eluvaldkondi ja mõjutab pea igaüht meist. Mõni aasta tagasi põles meile vaimse tervise valgusfooris kollane tuli, kuid me ei võtnud seda tõsise hoiatusena. Praegu tundub mulle, et punane vilgub ega tahaks oodata, et see süttibki ja oleme vaimse tervise kriisis. Olen rõõmus, et vaimsest tervisest palju räägitakse ja vaimse tervise esmaabi koolitusi pakutakse, aga ikkagi on märkamine sageli hiline ja siis on vaja juba meditsiini sekkumist. Mida teha? Võluvitsa kasutada ei saa, küll aga saame igaüks olla teadlikum märkaja.

Üleüldine tööjõu nappus põhjustab töötajate ülemeelitamist.

Omavalitsus saab vaimse tervise kui tulevikku mõjutava valdkonna viia ennetavalt kooli, lasteaeda, teistesse oma asutustesse, kogukonda, aga see nõuab siiski vahendeid, mida meil praegu kahjuks napib. Üht-teist oleme teinud, nt vaimse tervise esmaabi koolitused, psühholoogilise abi teenus kogukonnale projekti toel, mõned omavalitsused pakkusid ka kogukonna psühholoogi teenust. Noorte vaimset tervist mõjutavad palju sõltuvused, millest vabanemiseks oleks oluline nõustamiskabinettide lihtne kättesaadavus. Paraku on omavalitsusel keeruline neid kohapeal avada või korraldada teenust. Ka see on koostöökoht tervishoiuvaldkonnaga.

Ennetustegevus ei ole vaid ühe valdkonna pärusmaa, seda saame teha valdkondadeüleselt ja koostöös. Aastal 2023 ootaksin innukamat ja järjepidevamat ühistegutsemist. Tehtud on juba palju, aga et see jõuaks tulutoovalt kogukonna liikmeteni, saab kindlasti veel paremini, oleme head koostööpartnerid. Kiidan neid omavalitsusi, kus tegutsevad tervisedendajad või ennetustöö spetsialistid.

Tööjõupuudus ja ametikindlus

OSKA äsjase uuringu (2021, avaldati 2022 alguses) kohaselt on sotsiaaltöövaldkonnas endiselt vaja tööjõudu juurde. Selles on märgitud: „Hõivatute arv valdkonna põhikutsealadel suureneb 2030. aastaks prognoosi järgi ligikaudu 20%, mis tähendab ligi 3000 inimest. Enim on juurde vaja hooldustöötajaid, vajadus kasvab ka tegevusjuhendajate, tugiisikute, sotsiaaltöötajate ja nõustajate, lastekaitse- ja peretöötajate ning erivajadustega lastega tegelevate lapsehoidjate järele.

Töötajaid on juurde vaja erinevatel põhjustel, näiteks vanuse tõttu pensionile minek, aga ka teise valdkonda tööle asumine. Lahkunud töötajate asendamine on pidev väljakutse. Aastatel 2019–2020 lõpetas valdkonna põhikutsealadel töötamise ja siirdus mujale ligi 1800 inimest, see oli ligi 12% aastal 2019 põhikutsealadel töötanutest. Näiteks hooldustöötajad siirduvad sageli puhastusteenindajaks ja kaubandusse, kuid ka sealt on rohkelt hooldustöötajaks tulijaid. Seega konkureerivad kaubandus ja hooldekodud sama tööjõu pärast.“

See aruanne oma prognoosiga annab märku, et mitmes ametis ei ole töötajad ametikindlad, vaatamata ettevalmistuse tasemele või soovile sotsiaalvaldkonnas töötada. Miks see nii on? Ka eelmises aruandes (2016) tulid tööjõu voolavuse peamiste põhjustena välja madal palk ja rasked töötingimused. Üleüldine tööjõu nappus põhjustab töötajate ülemeelitamist ja suurem töötasu kaalub üles õpitud ning südamelähedases ametis jätkamise. Sellist üleostmist tuleb ette ka kohalikes omavalitsustes, sest head töötajad on hinnatud ja nende oskusteadmisi vajatakse.

Murelikuks seoses tööjõuga teeb ka eesootav hooldusreform, sest kui hooldekodud saavad hakata oma hooldustöötajatele maksma senisest väärikamat töötasu, võib juhtuda, et omavalitsustest voolab välja hulk praegu näiteks koduhooldusteenust osutavaid töötajaid ja me ei saa seda neile ette heita. Kõigi omavalitsuste eelarve on 2023. aastal pingeline ja nad võivad tekkida võivas palgarallis jääda kaotajateks. Siiski olen veel optimist ja usun, et suurt tööjõu voolavust ei kujune ja omavalitsused suudavad tagada kõik vajalikud sotsiaalteenused.

Kõrged ootused

Kui neid märksõnu silmas pidada, siis ühiskonna suur ootus ja vastutuse panek sotsiaalvaldkonnale tundub olevat läbiv joon ka 2023. aastal. Aga me saame hakkama, sest me ei ole üksi. Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on, et klaas on pooltäis ja me täidame seda pidevalt.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2023