Töö inimestega muudab meid inimestena

---

Sotsiaalkindlustusameti Ohvriabi ja Verge Eesti korraldasid mullu novembris Tallinnas elamus- ja inspiratsioonikonverentsi Aitamise hind, et innustada abistavate elukutsete esindajaid ja pakkuda praktilisi enesehoiu tööriistu. Konverentsi peaesineja oli Norra tunnustatud psühholoog ja psühhoterapeut Per Isdal. Artikkel põhineb tema ettekandel ja ajakirjale antud intervjuul.

Üks ja seesama küsimus

Per Isdal leiab, et abistavate elukutsete esindajate tööl on alati kaks poolt: ühel pool on kõik positiivne, mis sellega kaasas käib, nagu näiteks klientide edulood ja tänutunne, teisel aga hind, mida tuleb töö eest tasuda. Aitamise ja kaastunde hinnast räägitakse veel vähe.

Teiste abistajad, nagu näiteks psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja terapeudid, peaksid senisest rohkem teadvustama, et töö, mida nad teevad, mõjutab neid endid. Inimestena on kõigil spetsialistidel tunded, nad on empaatilised. „Meie tööga kaasas käivad terviseriskid on sekundaarne traumaatiline stress ja kaastundeväsimus,“ nendib Per Isdal oma ettekande alguses.

Per Isdal on 1987. aastast tegutseva organisatsiooni „Alternatiiv vägivallale“ (Alternativ til vold) üks asutajatest. See oli kogu Euroopas esimene keskus meestele, kes kasutavad vägivalda oma naiste vastu. Nüüdseks on Isdal seega töötanud üle 30 aasta klientidega, kes võivad olla vägivaldsed.

„Mulle meeldis mu töö väga. See oli huvitav, põnev ja ootasin iga päev tööleminekut ning nõustamisi,“ meenutab Isdal oma esimesi tööaastaid. „Siiski oli mu elus üks väga tüütu ja ärritav asi. Ükskõik, kuhu läksin, küsiti mult ikka ja jälle üht sedasama nõmedat küsimust. Seda esitasid taksojuhid, endised õppejõud, mu sõbrad, baarmenid, mu ema,“ räägib ta. See küsimus oli „Kuidas sa jaksad nende jubedate asjadega töötada?“ Isdalile meeldis tema töö, sestap ei saanud ta sellest aru ja vihastas ning ärritus iga kord, kui pidi sellele vastama. Psühholoogina aga oskas ta seda mitte välja näidata ja vastas alati viisakalt: „Tegelikult on see tore ja põnev töö. Ja pea meeles, et mind on õpetatud sellega hakkama saama.“

Inimestena on meil suurepärane oskus asjadega harjuda.

Siiski lükkas see viha ja ärritus tema sees käima mingi protsessi. Ta hakkas mõtlema, miks nii küsitakse. Alles pärast kümmet aastat tööd terapeudina mõistis ta, et võib-olla küsivad kõik seda, sest see on kõige ilmselgem küsimus üldse. Aga millegipärast on abistajate emotsioonid tabuteema. Nii jõudis Per Isdal järeldusele, et tegelikult tuleks kõigil teiste aitajatel endalt aeg-ajalt küsida: „Kuidas ma saan hakkama nende raskete asjadega, mis minu tööga kaasas käivad?“

Kui Isdal pidi 1997. aastal ühel konverentsil üles astuma, otsustas ta sellele küsimusele lõpuks ausalt vastata. Ta ütles: „Tegelikult olen ma nii väsinud ja õnnetu kõigi nende jubedate asjade tõttu, millega tööl kokku puutun. Olen inimesena muutunud, näen pea igal ööl luupainajaid ja tihti vilksatavad mu alateadvusest läbi kohutavad vägivaldsed pildid. Mind vaevavad peavalu, keskendumisraskused ja seedehäired. Olen kaotanud lootuse ja mulle tundub, et kõik, mida teen, on kasutu. Mõnikord on mul tahtmine oma klient maha lüüa ning aeg-ajalt kogen ka teisi agressiivseid impulsse ja soove. Tunnen, et kõikjal on ainult kurjategijad, pedofiilid ja vägistajad ning ma ei julge oma lapsi üksi õue mängima lasta. Olen kodus sageli vihane, norin töö juures tüli ja leian, et enamik inimesi, kellega ma kohtun, on idioodid. Vihkan palju ja paljusid. Ma ei taha inimestega suhelda, eelistan kodus mõttetuid telesaateid vaadata. Mu maitse on muutunud: olen hakanud kuulama kantrimuusikat ning vaatama romantilisi komöödiaid, mida ma varem ei teinud. Mul on häbi. Aga muidu on mul elus kõik hästi.“

Kuigi need tunded ei olnud talle võõrad, oli ta neid seniajani usinalt vältinud. See oli esimene kord, kui ta jõudis äratundmisele, et töö on teinud temaga nii mõndagi.

Töö jätab jälje

Kuigi psühholoogiaõpingud olid kestnud kuus aastat, jõudis Isdal neile tagasi vaadates järeldusele, et teda polnud ette valmistatud selleks, mida töö võib temaga teha, ega ka selleks, mida saaks teha, et seda ennetada. „Pigem oli meie väljaõpe kantud uskumusest, et kui oleme piisavalt kvalifitseeritud, siis suudame kõigega toime tulla, olenemata sellest, kui hullumeelne, hälbiv või hirmutav see ka oleks. Professionaalidena peame suutma oma tunded ja reaktsioonid kõrvale jätta,“ meenutas Isdal oma kogemust ülikooliajast. Õppejõududelt kõlas pigem nõuandeid stiilis „Ära võta tööd koju kaasa“.

Kõigil teiste aitajatel tuleks endalt aeg-ajalt küsida: „Kuidas ma saan hakkama nende raskete asjadega, mis minu tööga kaasas käivad?“.

Üliõpilasena tundus see Isdalile hea nõuandena ja nii otsustaski ta, et oma tööd ta küll koju kaasa ei hakka võtma. „Aga ilmnes, et ma ei suuda seda teha. See tuli minuga kaasa – nii ärevusena kui ka mu mõtetega ja mõtlesin ka vabal ajal sellele, kuidas mu kliendid toime tulevad,“ kirjeldab ta. See aga tekitas tunde, nagu oleks ta nõrk psühholoog: „Uskusin, et kõik teised psühholoogid suudavad seda. Nüüdseks tean, et see on täielik jama, see pole inimlikult võimalik.“ Per Isdali arvates peaks erialaharidus meid valmistama hoopis ette selleks, et paratamatult tuleb töö ka koju kaasa: „Me oleks pidanud ülikoolis õppima, kuidas töö mõjuga hästi toime tulla, et see ei mõjutaks liialt meie teisi tähtsaid rolle elus.“

Tööga, mis seisneb teiste aitamises, käivad kaasas sügavad muljed, kuid inimestena on meil suurepärane oskus asjadega harjuda: harjuda pea kõigega nii, et peagi tundub see normaalsena. „Arvan, et on tähtis endale aeg-ajalt meelde tuletada, milles meie töö seisneb ja millega me iga päev või iga nädal kokku puutume,“ selgitab Isdal. Meeles pidamiseks, mis tüüpi muljed tema igapäevatööga kaasas käivad, on ta endale kokku pannud fotoseeria.

• Pilt, mis meenutab vestlusi rasketest asjadest. Terapeudina tuleb tal iga päev istuda vastamisi inimestega, kes räägivad kohutavaid lugusid vägivallast ja teistele haiget tegemisest. Samuti jubedaid lugusid sellest, mida nad ise lapsepõlves kogesid.
• Pilt, mis kujutab naistevastast vägivalda. Per Isdalil on kaks tütart ja naine. Lood sellest, kuidas naised on tõsiselt viga saanud, mõjutavad teda. Ta ei näe oma töö juures haavu ega verevalumeid päriselt, aga näeb neid lugude kaudu, mida mehed räägivad.
• Pilt, mis kujutab enesevigastamist. See pilt on teraapiakabinetis tavapärane ja seda on valus näha.
• Pilt, mis kujutab surma. Töö, mida ta teeb, on elu ja surma piiril. Tal on olnud kliente, kes on teinud enesetapu. Mõte sellest, et mõni klientidest võib seda teha, käib temaga kaasas ka väljaspool kabinetti.

Pikaajalised üleelamised muudavad meid

Per Isdal mõistis juba 1997. aastal, et see, mida ta koges, oli seotud tema tööga. Kuid selleks, et mõista, kui ulatuslik see mõju on, kasutas ta meetodit, mida nimetab inventuuriks. „Selleks tuleb vaadelda oma elu erinevaid valdkondi, nii nagu inventuuri ajal vaadatakse poes järgemööda üle osakonnad,“ kirjeldab ta.

Esimest korda oma elu inventuuri tehes meenutas Isdal elu enne seda, kui oli vägivaldsete meestega töötamist alustanud ja teise ringi oma „poes“ tegi ta 15 aastat hiljem. „Esmalt üritasin saada üldmulje: mis mulle vastu vaatab?“ kirjeldab ta protsessi. Ta märkas, et on tõsisem, aga ka vihasem inimene kui varem. Seejärel vaatles ta oma elu erinevaid osiseid.

Valuga, mis tööga kaasas käib, on võimalik õppida koos elama, aga sellel ikkagi on oma hind. Olles valinud abistava elukutse, tuleb sellega leppida.

„Mu muusikamaitse oli muutunud, telekast vaatasin uudiste, poliitdebattide ja dokumentaalide asemel hoopis tõsielusarju. Varasemast kohaliku filmiklubi liikmest oli saanud romantiliste komöödiate fänn,“ kirjeldab Per Isdal, mis talle inventuuri ajal vastu vaatas. Lisaks: varem oli lugemine olnud tema suur kirg, kuid nüüd ei suutnud ta tõsisemaid teoseid üle paarikümne lehekülje lugeda ja öökapile oli kogunenud pooleliolevate raamatute virn. „Pärast aastaid vägivallaga töötamist otsisin lihtsalt midagi toredat ja kerget,“ järeldas Isdal inventuuri põhjal. Kõige hirmuäratavam aga oli sõpruse ja sotsiaalsete vajaduste muutus. „Olen alati olnud ekstravert, mulle meeldis inimestega kokku saada ja nendega suhelda. Aga pärast vägivallaga pikalt töötamist tahtsin lihtsalt üksi olla ja et mind rahule jäetaks. Mind ärritas see, kui keegi mind kuhugi kutsus,“ kirjeldas ta olukorda, kuhu oli toona jõudnud.

Võib muidugi mõelda, et see on lihtsalt vanusega kujunenud muutus. Aga tegelikult sai Per Isdal peagi aru, et need on kõik stressi sümptomid: tal oli sekundaarne traumaatiline stress. „Töö oli keeruline, seega kõik muu, mis nõudis ajult pingutust, tõrjusin elust välja. Kogu mu keha ja meel otsis asju, mis oleks lihtsad, armsad ega nõuaks mult midagi.“ Nii hakkas ta mõistma kaastundeväsimuse olemust.

Per Isdal lõpetas oma ettekande sellega, kuidas temani jõudis teadmine, milline mõju võib abistajale endale olla tööl, mille keskmeks on teiste abistamine. Ettekandele järgnenud intervjuus soovisin aga teada, mida saavad sotsiaaltöötajad (sh lastekaitsetöötajad), psühholoogid, terapeudid jt ära teha, et selle mõjuga toime tulla.

Tabuteema päevavalgele

Tihti eeldatakse, et professionaalsed abistajad oskavad oma emotsioonidega toime tulla. Per Isdal aga näeb nii oma kogemusele tuginedes kui ka Põhjamaades ettekandeid pidades, et tegelikkus on midagi muud „See pole tõsi, meile ei anta ülikoolist kaasa tööriistu, mille abil tulla toime valuga, mida klientide elust endale kaasa saame. Meid õpetatakse olema tugevad, intellektuaalsed, kuid meid ei õpetada inimestena toime tulema nende olukordadega,“ ütleb ta.

„Spetsialisti inimlikkus on meie jaoks tabuteema. Me ei tunnista oma enda valu, mis pikemalt selles valdkonnas töötades meid vägagi mõjutab,“ kirjeldab Isdal. Just selle tabu murdmine ja teadlikkuse suurendamine on olnud tema töö eesmärk juba mõnda aega. „Ka konverentsiettekande eesmärk oli just eelkõige see tabu päevavalgele tuua,“ ütleb ta ja lisab: „Me peame sellest rääkima hakkama, sest ainult nii saame tunda, et oleme normaalsed, kui nii tunneme. Ja see aitab valuga toime tulla.“

Juhtide ülesanne on luua töökoht, mis meid toetab ja kaitseb.

Kuid sellele võib läheneda ka teise nurga alt. Nimelt hakkab spetsialisti kehv enesetunne paratamatult peatselt mõjutama ka seda, kui hästi ta tööülesannetega toime tuleb. „Me ei suuda enam teisi sama hästi aidata nagu varem, seega on meiega toimuval ka tagajärg klientidele ja nende toimetulekule,“ nendib Isdal ja ütleb, et tegelikult kirjutaski ta raamatu „Aitamise hind“ eelkõige just oma klientidele.

Kuidas aga on Per Isdal suutnud jätkata töötamist vägivaldsete klientidega? Nüüdseks on ta seda teinud juba 35 aastat. „Eks selle taga ole abistamise teine külg ehk kuigi on olnud raske, on töö siiski ka tähendusrikas ja pakub rahuldust.“

Kogemuse jagamine

Per Isdal leiab, et tal ei olnud otseselt tegemist läbipõlemise, vaid pigem sekundaarse traumaatilise stressihäirega, sest kõigi tema klientide lugudes kumavad läbi vägagi traumaatilised teemad. „Sekundaarne traumaatiline stress pole diagnoosina rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis RHK-10, kuid on ametlik diagnoos Ameerika psühhiaatrite assotsiatsiooni klassifikaatoris DSM-5. Seega tunnistatakse seda töökeskkonna terviseriskina,“ kirjeldab Isdal ja tunnistab, et koges omal ajal kõiki sekundaarse traumaatilise stressi sümptomeid: alateadvusesse ilmuvad kohutavad pildid, luupainajad, probleemid emotsioonide reguleerimisega ja vältimine. „Mingil etapil kogesin oma karjääris teataval määral kindlasti ka kaastundeväsimust. Sellest hoolimata meeldis mulle mu töö alati, isegi siis, kui see oli valus,“ ütleb Isdal. Ta lisab: „Ma arvan, et paljud terapeudid tunnevad sama.“

Emotsioonid pole ohtlikud, need on elu osa.

Teda aga aitaski just see, kui ta hakkas endaga juhtunust avatult rääkima ja oma kogemust jagama. Nõnda mõistis ka ta ise paremini oma probleemide põhjuseid „Kõik läks palju lihtsamaks. Mul olid sõnad, millega oma kogemust kirjeldada, ja mõistsin paremini, mis minuga oli juhtunud,“ lausub ta.

Nõnda hakkas ta ka rohkem tähelepanu pöörama enesehoiule. Töötanud aastaid kõige keerulisemate klientidega, leidis ta, et nii ei saa ta enam jätkata. „Pidin leidma tasakaalu: töötan mõne väga raske juhtumiga ja siis jälle mõne kergemaga,“ räägib Isdal. Töötades kõige valusamate lugudega, nagu näiteks laste seksuaalne väärkohtlemine, peaks sellist tööd võib-olla tegema maksimaalselt seitse aastat ning seejärel võtma pika, näiteks viieaastase pausi, sest see töö on lihtsalt nii karm.

„Ma arvan, et valuga, mis tööga kaasas käib, on võimalik õppida koos elama, aga sellel ikkagi on oma hind. Olles valinud abistava elukutse, tuleb sellega leppida,“ ütleb Isdal. Siis jätkab ta aga näitega, mille toob ka oma raamatu alguses: „Kui andsin aastaid tagasi Norra raadiojaamale pika intervjuu, küsis saatejuht mu käest: „Kui oleksid teadnud seda kõike, mida sa täna tead, kas oleksid siis ikkagi valinud sama ameti?“ Ma vastasin: „Jah, kindlasti.“ Järgmine küsimus kõlas: „Kui sa tead seda kõike, mida täna tead, kas soovitaksid oma lastel valida sama elukutse?“ Ja sellele oli mu vastus resoluutne „ei“.“

Spetsialistidel tuleb mõista, et kõigega pole võimalik ise toime tulla.

See intervjuu pani teda tõsiselt järele mõtlema. Ta mõistis, et valu, mida ta mingis oma eluetapis koges, oli tõesti suurem, kui oleks pidanud olema. Tänu sellele on ta aru saanud, kui tähtis on emotsioonide kuhjumist ennetada ja ka teistele ennetavaid meetodeid tutvustada. „Ma usun, et me ei saa seda valu eemaldada, tehes rõõmsaid asju, praktiseerides tänulikkust, mediteerimist vms. Sellest lihtsalt ei piisa. Selle valuga tuleb hoopis leppida ja nii-öelda leida endas enesekaastunde mehhanismid,“ kirjeldab ta oma seisukohti. Nii töötas Per Isdal välja näiteks laagrilõkke meetodi, mida nimetab ka terapeutide puhastustuleks (loe meetodist allpool).

Väljaõpe

Isdal peab oluliseks, et nendest teemadest räägitaks avatult ka tudengitele. Nad peaks olema paremini valmis selleks, et töö muudab neid inimesena. „Probleem on selles, et paljud õppejõud ja koolitajad pole ise praktikuna töötanud või jääb nende kogemus juba mitmekümne aasta taha,“ märgib Isdal. Ühe lahendusena näeb ta praktikute senisest suuremat kaasamist väljaõppesse. „Mingil põhjusel oleme väljaõppes pjedestaalile tõstnud just akadeemilisuse, nagu oleks teooria ja akadeemilisus kuidagi praktikast olulisem. Tegelikult vajame mõlemat,“ kirjeldab Isdal ja rõhutab, et sama kogevad väga paljude erialade esindajad, mitte ainult sotsiaaltöötajad ja psühholoogid.

Meile ei anta ülikoolist kaasa tööriistu, mille abil tulla toime valuga, mida klientide elust endale kaasa saame.

Ta on õpetanud ka vähipatsientidega töötavaid õdesid, politseinike, kohtunikke, õpetajaid. „Kõik, kes töötavad inimestega, kogevad sama. Jah, erinevusi on selles, kui traumaatiline, raske või valulik on reaalsus, millega tööl kokku puutud, aga midagi on seejuures ka universaalset: inimestega töötamine mõjutab sind ja sa hakkad mingit osa nende inimeste elust justkui endaga kandma,“ rõhutab ta. „See võib olla nende valu, nende ärevus, nende agressiivsus, nende trauma.“ Isdal usub, et kõik võtavad tööd endaga koju kaasa: „Kuigi mitte päris kõik. On väike grupp, kes seda ei tee. Ja neil on diagnoos. Selle diagnoosi nimetus on psühhopaatia.“ Sest kui sul puudub empaatiavõime ja teiste inimeste elu keerdkäigud ei lähe sulle korda, siis on seda tööd lihtne teha. „Aga me ei taha ju, et sotsiaaltöötajad ja psühholoogid oleksid kõik psühhopaadid,“ muheleb ta kavalalt.

„Kuid Norras on seda põhimõttelist nihet juba kergelt märgata,“ ütleb Isdal. Kui 25 aastat tagasi esimesel konverentsil, kus ta oma kogemusest avatult rääkis, hakkasid saalis istunud psühhiaatrid ja psühholoogid talle lihtsalt diagnoosi otsima, siis nüüd räägitakse sekundaarsest traumaatilisest stressist ja kaastundeväsimusest juba mingil määral ka ülikoolides nii psühholoogidele, sotsiaaltöötajatele, lastekaitsetöötajatele, õdedele kui ka arstidele. See ongi olnud Per Isdali suurem eesmärk.

Juhtimine ja organisatsioonikultuur

Rääkimata ei saa jätta organisatsioonikultuurist ja juhtimisest. „Ma näen, et juhtidel on siin tegelikult kõige suurem roll. Nende ülesanne on luua töökoht, mis meid toetab ja kaitseb,“ jätkab Isdal. „Igas organisatsioonis tuleb luua tugisüsteem, pakkuda töönõustamist, „laagrilõkkeid“, toetada ning luua võimalikult hea keskkond selle raske töö tegemiseks. Toetava keskkonna loomine on tööandja, aga ka tiimi ja kolleegide vastutus, et luua üheskoos õhkkond, kus üksteist märgatakse ja üksteisest hoolitakse. Ja alles siis tuleb see, mida ise ära teha saame,“ ütleb Isdal. „Norra seadused panevad küll vastutuse tööandjale, kuid päriselus nad vastutust ei võta.“ Ta näeb, et vaja on muuta poliitilist tahet.

„Muidugi on tervise seisukohast oluline, et meil oleks piisavalt vaba aega, saaksime looduses viibida, teha toredaid asju, aga see kõik ei võta ära valu,“ selgitab Isdal. Ta toob näite. Kui valu põhjus on midagi muud, näiteks on lähedane surnud, siis ei tulda ju soovitusega, et mine jalutama, tee midagi mõnusat, ole tänulik selle eest, mis sul on. „See valu tuleb vastu võtta ja sellesse kaastundega suhtuda,“ kirjeldab ta. Teisest küljest näeb ta taolisi soovitusi ebasobivana ka seetõttu, et niisuguste asjadega peaks tegelema justkui vabal ajal. „Ja kui sellegipoolest tunned end halvasti, siis pole sa justkui olnud enesehoius piisavalt hea,“ kirjeldab ta. See paneb vastutuse väga selgelt inimesele endale ja niisuguse mentaliteedi vastu peaksime kõik võitlema.

Oma kaastunde, entusiasmi, lootuse ja julguse säilitamiseks tuleb leida koht, kus tundeid ja valu saab välja elada ning tunda end kuulatuna ja märgatuna.

Per Isdal on olnud kogu elu ka juhi rollis. „Alternatiiv vägivallale“ on kasvanud 15 keskuse ja 105 psühhoterapeudiga organisatsiooniks. „Töötan seal ka ise, sestap oli minu jaoks väga tähtis kujundada hea organisatsioon.“ Olulised on enesetäiendamise võimaluste pakkumine, regulaarne töönõustamine ja „laagrilõkked“, aga ka lisapuhkusepäevad. „Samuti sööme alati koos lõunat. Suhtlemine, toetuse tundmine, tunne, et oleme grupi liikmed – see kõik kaitseb meid selle valu eest, millega kokku puutume.“ Spetsialistidel tuleb mõista, et kõigega pole võimalik ise toime tulla ja ka neil on vaja teisi inimesi, kaastunnet, tuge, häid juhte.

Tööandjad ja otsesed juhid saavad palju ära teha töötajate toetamiseks, et nood suudaksid oma tööd aastaid teha. „Kliendid vajavad häid spetsialiste, kes on värsked, kaastundlikud ja empaatilised. Läbipõlenud psühholoogid või sotsiaaltöötajad võivad omakorda kliente kahjustada,“ võtab ta kokku juhtide vastutuse.

Inimene ise kipub oma olukorda normaliseerima ega pruugi sümptomeid õigel ajal märgata. Seega peab Per Isdal oluliseks, et me kuulaks kolleege ja kaaslasi, kui nad on märganud meie olekus muutust. „Minu jaoks oli väga oluline aga hoopis tagasiside oma pojalt. Seitsmeaastasena küsis ta minult ükskord: „Isa, miks sa alati nii kurb oled?“ Mina ja kurb? See tuli mulle sel hetkel täieliku üllatusena!“ meenutab Isdal. Pojal oli tegelikult õigus, kuigi Isdal ise seda siis veel ei tundnud. Iseendaga on väga kerge kontakti kaotada. Valu tunnistamine ja sellega ühenduses olemine on parim, mida teha. „Pean vajalikuks veel kord rõhutada: professionaalsed abistajad kannavad päriselu kurbust, muret ja valu ning seda pole võimalik vältida,“ lõpetab ta meie vestluse kindlameelselt.

---

„Laagrilõkke“ vestlus aitab vabaneda kogunenud pingetest

Norra psühholoog ja psühhoterapeut Per Isdal usub siiralt, et see valu, mida abistajad endas kannavad, tuleb võtta omaks ja selleks on vaja aega ning kohta. Aja ja koha leidmist suure töökoormuse juures peab ta juhi ülesandeks.

Üks võimalus on Isdali enda väljatöötatud meetod „Laagrilõke“, mille eesmärk on ennetada kaastundeväsimust ja sekundaarset traumaatilist stressi.

Selleks et meetod oleks ennetav, tuleb seda järjekindlalt korrata: sellest peab saama töö osa. Näiteks tehakse Per Isdali organisatsioonis „laagrilõket“ iga 14 päeva järel. Meetod põhineb traumapsühholoogia põhialustel.

Miks seda vaja on?

• Sest töö traumaga, mõjutab inimese enda toimetulekut ja seda pole võimalik vältida.
• Kolleegid, kes töötavad koos, võivad hakata valu tõttu ka üksteist mürgitama.
• Sisemisest valust ja kurbusest tuleb vabaneda, kuid terapeutidel pole enamasti head meetodit, kuidas end justkui „puhastada“.
• Terapeute tuleb kohelda kaastundlikult ja neid mõista.

Rituaal

Laagrilõkke ümber istumiseks ei pea osalised end kuidagi ette valmistama, kuid meetodi juures on väga oluline keskenduda ja olla kohal. Selleks et seda oleks mugav korraldada, võiks osalejaid olla 5–7.

1. Osalejad istuvad ringis (lauda pole vahel).
2. Kõik kohaletulnud istavad rahulikult omaette 2–3 minutit. Igaüks mõtleb oma klienditööle viimasel nädalal-kahel ja valib ühe emotsiooni, mis kerkib esile. Selleks võib olla viha, hirm, kurbus, ärevus, vastikus, lõbusus, jõuetus, rõõm, abitus, armastus, lootusetus, õnnelikkus, ebaturvalisus, häbi, raev, süü vms. Üht sõna võib olla keeruline leida, kuid tuleks siiski leida üks kõige iseloomulikum emotsioon.
3. Osalejad järgnevad mõttes sellele emotsioonile kliendi või pere juurde, kust see emotsioon alguse sai, ja peegeldavad veidi oma mõtteis seda olukorda. Ka selleks on vaikuses 2–3 minutit.
4. Esimene osaleja jagab oma emotsiooni ja sellega seotud olukorda teistega.
5. Pärast seda, kui üks osalejatest on oma emotsioonist rääkinud, annab iga osaleja talle tagasisidet. Tagasiside on lühike kaastundlik kommentaar, justkui kinnitus, et sind kuulati. See võib olla empaatiline vastukaja, mis näitab, et sind mõistetakse ja sulle tuntakse kaasa. Näiteks „See tundub väga keeruline olukord“, „Ma tundsin sind kuulates kurbust, see on nii raske ja valus lugu“.
6. Järgmine osaleja jagab oma lugu ja teised kuulavad. Järgneb tagasisidering.

Esimene reegel on, et kui üks räägib, siis teised ei sega vahele. Kui jutustaja hakkab nutma, siis tuleb sel lasta juhtuda – pole vaja hakata lohutama, vaid inimesel peab olema võimalus oma emotsiooni välja näidata. Laagrilõkke ümber sobib ka naerda või vihastada.

Teine reegel on, et laagrilõkke ääres ei pakuta lahendusi ega tehta ettepanekuid, kuidas olukorda parandada. Lihtsalt jagatakse kaastunnet ja mõistmist.

Laagrilõkke kestus lepitakse eelnevalt osalejate vahel kokku, näiteks tund. Kui aeg saab täis, siis lõpetatakse. Mõnikord jõuavad kõik osalejad oma lugu jagada, mõnikord vaid üksikud.

Emotsioonid pole ohtlikud, need on elu osa. Kõik emotsioonid on tähtsad, ka ilusaid emotsioone on oluline jagada.

Eraelu või kolleegide suhtlusega seotud tunnetel pole laagrilõkke ääres kohta.

Millest tuleb nimi „Laagrilõke“?

Põhja-Ameerika julgeimal indiaanihõimul oli rituaal, et nad läksid igal aastal nädalaks metsikusse loodusesse ja süütasid laagrilõkke. Nad kogunesid ümber lõkke ja jagasid seal oma valu, hirme ja kurbust. Nad nutsid, värisesid üle keha ja kuulasid üksteist. Seda kõike tegid nad, sest uskusid: et olla tugevad ja julged, on neil vaja kohta, kus näidata oma tundeid, olla haavatav ning olla armastatud.

Ka töö terapeudina on karm ja nii tunduski Per Isdalile, et oma kaastunde, entusiasmi, lootuse ja julguse säilitamiseks tuleb leida koht, kus tundeid ja valu saab välja elada ning tunda end kuulatuna ja märgatuna.

Kõigi emotsioonide korral, mida me endas kanname, on meil kaks põhivajadust:

1. reageerida – anda sellele, mis toimub minu sees, kindel nimetus, panna see sõnadesse;
2. kogeda, et keegi tunneb kaasa, vastab kaastunde ja mõistmisega (ilma nõuanneteta, lahendusi pakkumata).

Üles tähendatud konverentsil „Aitamise hind“ Per Isdali töötoa põhjal.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2023