Perest eraldatud lapsed ja asendushooldus aastatel 2011–2021
Statistikast ilmneb, et iga aastaga on perest eraldatud laste arv vähenenud ja ka asendushooldusele suunatakse lapsi vähem. Laste arv on vähenenud nii asutustes (asenduskodudes ja perekodudes) kui ka perepõhisel hooldusel.
Mari Sarv
analüüsi- ja statistika osakond, sotsiaalministeerium
Lapse perest eraldamine on lastekaitsetöös äärmuslik otsus keerulises olukorras, kui peres on tekkinud otsene oht lapse elule ja tervisele või vanemad ei saa või ei suuda ka pakutava toe abil toime tulla ega kindlustada lapsele turvalist keskkonda ning vanemlikku hoolt. Vahel jääb laps muul põhjusel vanemliku hooleta, näiteks vanem haigestub ja vajab haiglaravi või juhtub õnnetus. Ka neil juhtudel kajastatakse statistikas, et laps on perest või vanemast ilma jäänud ja on perest eraldatud.
Perest eraldatud laste arv on aasta-aastalt vähenenud: veel 2000. aastate alguses paigutati perest eraldi üle tuhande lapse aastas, 2011. aastaks oli see arv langenud alla poole tuhande (454 last, 0,19% alaealistest), 2017. aastal oli perest eraldatud laste arv 353 ning aastatel 2017−2020 jäi alla 300 lapse (0,11% alaealistest). Aastaks 2021 oli langus jõudnud 255 lapseni (0,10% alaealistest). Seega, kuigi laste üldarv on viimasel kümnendil suurenenud umbes 15 000 võrra, on perest eraldatud laste arv vähenenud ja ka asendushooldusele suunatakse lapsi vähem.
Kui laps perest eraldatakse või ta peab muul põhjusel elama vanematest lahus ning on vaja sotsiaaltöötaja sekkumist lapse elu korraldamiseks, siis jätkub töö vanematega ja püütakse leida võimalusi, kuidas laps saaks naasta perekonda. Seega naaseb osa perest eraldatud lapsi koju, mõned on turvakodus ja mõnele ongi vaja korraldada asendushooldus hooldusperes, eestkosteperes või perekodus-asenduskodus. Hoolekande statistika kajastab perest eraldatud laste elukohta aruandeperioodi lõpu seisuga, mis tähendab, et tegelikult võivad need lapsed hiljem veel siiski naasta koju või ka jõuda asendushooldusele, niisamuti võivad asendushooldusel olnud lapsed oma perre naasta.
Juhtumite kulg ei olene aastanumbri vahetusest, mistõttu ei kajasta perest eraldatud laste paigutamise statistika aasta lõpu seis päris täpsest juhtumite kulgu, kuid annab siiski pildi laste paigutamisest aruandeaasta jooksul. Andmetest on ka näha, et näiteks asendushooldusele või ka perre tagasi läinud laste arv kõigub aastati. Asendushooldusele paigutatud laste osa on olnud läbi aastate ikkagi küllalt suur ehk pea pooled või valdavalt enam kui pooled lastest, kes on peredest eraldatud, on paigutatud asendushooldusele. Perre on tagasi läinud enamasti kuni kolmandik või ka vähem kui neljandik perest eraldatud lastest.
Allikas: sotsiaalministeerium
Asendushoolduse mõiste alla mahub mitu hoolduse vormi, mis erinevad üksteisest otsustus- ja vastutusõiguste jaotuse ja ka lapse elukorralduse poolest. Asendushooldus jaotub korralduse järgi perepõhiseks ja asutusekeskseks. Perepõhine asendushooldusteenus tähendab, et laps kasvab perekonnas, mille liige või liikmed on valitud või ette valmistatud osutama lapsele asjakohast hooldust. Perepõhise asendushooldusteenuse vormid on hoolduspere ja eestkostepere. Ka uude perre lapsendamine on perepõhine asendushooldus, kuid seda ei käsitleta teenusena.
Asutusekeskset asendushooldust osutavad Eestis nii suuremad kui ka päris väikesed asutused. Perekodudes hoolitsevad laste eest kuni kolm perevanemat, asenduskodudes vahetustega töötavad kasvatajad (keskmiselt neli-viis kasvatajat ühe pere kohta). Asendushoolduse korralduse kohta saab lugeda ka siit.
Perest eraldatud laste arvu vähenemine on toonud kaasa ka asendushooldusel laste arvu vähenemise. Siiski on eri aegadel ligi üks protsent Eesti lastest olnud asendushooldusel: 2011. aastal 1,1%, kokku 2731 last; 2021. aastal 0,9% ehk 2213 last, sh ainult alaealisi arvestades oli aasta lõpu seisuga asendushooldusel 0,8%[1]. Laste arv on vähenenud nii asutustes (asenduskodudes ja perekodudes) kui ka perepõhisel hooldusel (eestkoste- ja hooldusperedes). Küll aga varieerub asendushooldusel laste osa maakonniti: oluliselt suurem on näitaja Ida-Virumaal (2,1%), kuid ka Valga (1,7%) ja Rapla maakonnas 1,4%.
Asutustes ehk praeguses mõistes asenduskodudes ja perekodudes on laste arv vähenenud viimasel kahekümnel aastal enam kui kaks korda. Viimasel kümnendil on vähenemine jätkunud: 2011. aastal oli asutustes 1114 last, 2021. aasta lõpus aga enam kui kolmandiku võrra vähem ehk 787 last. Tuleb arvestada, et asutustes viibijate arv vähenes aastatel 2018 ja 2019 osaliselt ka seetõttu, et ellu astuvatele täisealiseks saanud noortele hakati alates 2018. aastast osutama toetavat järelhooldusteenust. Seega ei ole asendushooldusteenusel asendus- või perekodudes pärast 2018. aastat enam 20-aastaseid või vanemaid noori (kuni 2018. aastani said asenduskodu noored õpingute jätkamisel kuni 24-aastaseks saamiseni asenduskoduteenust).
Järelhooldusteenus on asendushooldusteenuse jätkuteenus, mis pakub noortele vajaduse korral tuge ja võimalust järk-järgult iseseisvamalt toime tulla. Seda teenust on hakatud osutama üha enamatele noortele: 2018. aasta lõpuks oli järelhooldusteenusel kuni 50 noort (18−24-aastased), 2021. aasta lõpuks 153 noort.
Asendushooldusel lastest oli kõige enam lapsi perepõhisel hooldusel eestkosteperedes, viimasel kümnel aastal 1300−1400 lapse ringis. Viimastel aastatel on eestkosteperedes laste arv hakanud veidi vähenema. Perepõhisel asendushooldusteenusel on hooldusperes palju vähem lapsi ja nende laste arv on ka proportsionaalselt viimastel aastakümnetel kõige rohkem vähenenud. Enne 2018. aastat nimetati teenust perekonnas hooldamiseks ja alates 2018. aastal ümberkujundatult hoolduspereks.
Perekonnas hooldamisel oli 15 aastat tagasi ligi 1000 last, 2011. aasta lõpus 329. See arv vähenes 2018. aasta lõpuks kõigest 124 lapseni. Esimest korda pärast langust hakkas peredes hooldusel laste arv uuesti suurenema 2019. aastast ning on 2021. aastaks jõudnud 146 lapseni. Eeldatavasti on muutuse põhjus riigi poliitika: sotsiaalhoolekande seaduse § 459 lõike 4 punkti 2 kohaselt sätestati alates 2018. aastast perepõhise asendushoolduse eelistamise kohustus, sotsiaalkindlustusamet sai ülesande kogu Eestis hinnata ja ette valmistada hooldusperesid ning kanda pered sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse (STAR). Registri kaudu saab päevakohase ülevaate, kui palju peresid on valmis lapsi vastu võtma. See on eeldatavasti muutnud kohalike omavalitsuste jaoks ka sujuvamaks asendushooldust vajavale lapsele sobiva perekonna leidmise.
Perepõhist asendushooldust (eestkoste- ja hoolduspered) peetakse lapsele asutusekesksest paremaks kasvukeskkonnaks, sest see sarnaneb rohkem perekonnaga ja soosib lapse arengus olulist kiindumussuhte tekkimist.
Perepõhisel asendushooldusel olevate laste osa asendushooldusel on viimastel aastakümnetel kõikunud 57–66% vahel. Aastast 2006 alates on näha väike tõusutrend: 2011. aastal oli perepõhise asendushoolduse osa 59%, alates 2016. aastast üle 60 protsendi, aastaks 2019 tõusis 66 protsendini. Viimastel aastatel on perepõhise asendushoolduse osa küll taas veidi vähenenud (2021. aasta lõpuks 64%). Perepõhise asendushoolduse osa suurenemine ja ka viimase aasta väikest tagasiminekut on eelkõige mõjutanud eestkosteperede osatähtsus. Arvuliselt on eestkosteperedes laste arv olnud üsna stabiilne, kuid asendushooldusel kõigi laste arv on järjepidevalt vähenenud eelkõige asutustes ja ka hooldusperedes laste arvu vähenemise tõttu. Viimastel aastatel aga on hakanud vähenema ka eestkostel laste arv, sest ka eestkostele siirdub vähem lapsi ja eestkostel on üha enam noori, kel ees täisealiseks saamine ning ellu astumine – seega võib eeldada, et lähiaastatel väheneb eestkostel laste arv veelgi.
Loe ka ülevaadet Asendus- ja järelhooldus aastatel 2016–2020.
[1] Kui noor saab asendushooldusteenusel täisealiseks ning jätkab õppimist põhikoolis, gümnaasiumis ning kutseõppe tasemeõppes, siis on tal õigus olla asendushooldusteenusel kuni järgmise õppeaasta alguseni sel aastal, mil ta saab 19-aastaseks.