Psüühilise erivajadusega inimese osalus oma eestkostes

---

KOKKUVÕTE

Uurisin oma magistritöös, kuidas tõlgendavad psüühilise erivajadusega inimese osalust oma eestkostes praktikud, kes osalevad selle seadmisel ning rakendamisel, – maakohtu kohtunikud, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad ja erihoolekandeasutuse töötajad. Uurimusse kaasasin erineva taustaga spetsialiste, et saada võimalikult terviklik ülevaade psüühilise erivajadusega inimese võimalustest oma eestkoste protsessis kaasa rääkida ning otsuseid langetada. Uurisin ka, milliseid puudusi praktikud eestkostesüsteemis näevad ja mida oleks vaja muuta. Töö teoreetilises osas käsitlesin inimõigusi ja puuetega inimeste õiguste kaitset enesemääramisõiguse ning autonoomia seisukohalt. Eestkoste mõju psüühikahäiretega inimesele vaatlesin erivajaduse sotsiaalse mudeli kaudu. Andsin ülevaate ka eestkoste ehk asendatud otsuste tegemise põhimõtte alternatiiviks peetavast toetatud otsustamist.

Intervjuudest selgus, et psüühilise erivajadusega inimestel ei ole sageli piisavalt võimalusi koos eestkostjaga oma eluga seotud otsustes kaasa rääkida ega otsuseid langetada. Üks uurimuse põhijäreldusi on, et eestkoste seatakse täna liiga suures mahus ja tuleks täpsemalt hinnata, kellele seda vaja on. Kergemate juhtumite korral oleks inimesi otstarbekam toetada asjakohasete tugiteenustega.

MÄRKSÕNAD

Inimõigused, erivajaduse sotsiaalne mudel, psüühikahäire, eestkoste, toetatud otsuste tegemine, asendatud otsuste tegemine

---

Puuetega inimeste õiguste ja huvide kaitse käsitused põhinevad inimõigustel. Inimõigused on universaalsed ja võõrandamatud ning kuuluvad kõigile inimestele (Gordon jt 2017). Need ei olene inimese mõõdetavast funktsionaalsest võimekusest ühiskonnas osaleda, vaid tulenevad iga inimese loomuomasest väärtusest (Stein 2007). Eestkoste korral võetakse täielikult või osaliselt ära inimese õigus ise otsuseid langetada, mistõttu on eestkoste inimõiguste küsimus (Bartlett jt 2007).

Erivajaduse meditsiiniline ja sotsiaalne mudel

Lääne-Euroopas toimus 20. sajandi keskpaigas erivajadustega inimeste sotsiaaltöös paradigma muutus. Senise meditsiinilise mudeli kõrvale hakkas ühiskonna arenedes tekkima sotsiaalne mudel. Meditsiinilises mudelis vaadeldi puudega inimest ja tema probleeme üksnes individuaalsest ja meditsiinilisest aspektist (Zhang ja Walker 2019). Erivajadusega inimest nähti kui puudustega inimest, keda on vaja parandada (Arstein-Kerslake jt 2017). Keskenduti eeskätt asomaatilisele ravile, sh diagnoosidele, lähtuti haigus vs. ravi põhimõttest (Casstevens 2010). Postmodernistlikus maailmas kujunes arusaam, et puue on ühiskondlik konstruktsioon (Zhang ja Walker 2019). Sotsiaalne mudeli järgi ei tulene raskused, mida puuetega inimesed võivad kogeda, üksnes nende terviseseisundist, vaid ühiskonnast ja selle struktuuridest, mis on loodud vastama enamuse, mitte vähemuste vajadustele (Lawson ja Priestle 2017).

Psüühilise erivajadusega inimese otsustusvõime

Psüühilise erivajadusega inimesed moodustavad äärmiselt heterogeense rühma, kus inimesiti varieerub nii toimetuleku- kui ka otsustusvõime. Mõni inimene võib elada oma kodus ja tulla toime ise või pereliikmete toel, teine vajada toimetulekuks igapäevast abi, hoolekandeteenuseid või eestkostet.

Psüühikahäiret tuleb eristada vaimsest võimekusest: psüühikahäire on meditsiiniline seisund, vaimne võimekus aga oleneb sellest, kas inimene on võimeline langetama otsuseid. Sageli võivad ka väga tugevate vaimse tervise probleemide ja intellektipuudega inimesed suuta otsuseid langetada (Bartlett jt 2007).

Eestkostevajaduses on olulisel kohal inimese otsustusvõime (ingl decisional ability). Seda on defineeritud kui võimekust valida konkureerivate võimaluste või tegevussuundade vahel. Otsustusprotsess hõlmab otsuse langetamist selle alusel, mis on parasjagu parim (Shogren ja Wehmeyer 2015). Otsustusvõimet võivad pärssida kognitiivne puudulikkus, mäluprobleemid, halb reaalsustaju, impulsiivsus, tugev afektiseisund, kõrge stressitase jm (Jeste ja Saks 2006). Sellistel juhtudel on pereliikmetel, meditsiinitöötajatel või sotsiaaltöötajatel vaja osutada psüühikahäirega inimesele abi.

Uurijad on sedastanud, et otsustusvõime on situatsioonispetsiifiline. Näiteks on mitmed psühhiaatriliste häirete empiirilised uuringud tõestanud, et üksnes meditsiinilisele diagnoosile tuginedes ei saa eeldada otsustusvõime häiret (McSwiggan jt 2015). Jeste ja Saks (2006) märgivad, et otsustusvõimet ei saa vaadelda kui „kõik-või-mitte-midagi-staatust“, vaid see on mitmeotstarbeline võime, mis varieerub ning oleneb ajast ja kontekstist. See tähendab, et kõrvalt hinnates ei saa öelda, kas inimesel on või ei ole otsustusvõime, sest see on ajas muutuv ja seotud konkreetsete otsustusküsimustega. Selline käsitlus on kooskõlas sotsiaalse mudeliga. Inimõiguste seisukohast on oluline, kas inimene mõistab piisavalt ja suudab hinnata konkreetse otsusega seotud infot. Kui ta seda mõistab, on tal võimekus langetada otsuseid (Bartlett jt 2007).

Psüühilise erivajadusega inimestel peab vajaliku abiga olema võimalus ühiskonnas osaleda ja ise otsuseid langetada oma haigusele ning toimetulekuraskustele vaatamata.

Asendatud või toetatud otsuste tegemine

Sotsiaalsest mudelist lähtutakse ka ÜRO puuetega inimeste konventsioonis. Kuigi artiklis 12 on sätestatud, et puuetega inimestele kehtib õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel, on artiklit riigisisestes seadustes rakendatud erinevalt. ÜRO on ka Eestil soovitanud üle vaadata artikli 12 käsitlus ja tagada erivajadustega inimestele võrdsed õigused ning toetatud otsuste langetamine kõigis eluvaldkondades, milleks on vaja ümber korraldada eestkostesüsteem (Committee on the Rights of Persons with Disabilities 2021). Konventsioonis on rõhutatud vajadust liikuda asendatud otsuste tegemise põhimõttelt toetatud otsustamise suunas, väärtustades puudega inimese autonoomiat ja otsustusõigust (ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni variraport 2019).

Eestis seatakse eestkoste perekonnaseaduse alusel juhul, kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Eesti eestkostesüsteem toimib asendatud otsuste tegemise põhimõttel. See tähendab, et teised inimesed langetavad otsuseid isiku eest, kelle vaimne võimekus ei luba seda ise teha (nt elukoha-, tervise- või finantsküsimustes) (Davidson ja Brophy 2016). Eestkostja lähtub otsustamisel sellest, mida peab õigeks, pidades silmas inimese parimaid huvisid, mitte aga inimese enda soove või eelistusi (Committee on the Rights of Persons with Disabilities 2014).

Toetatud otsuste tegemise mõistet kasutatakse mitmes tähenduses ja vahel on ebaselge, mida selle all mõeldakse. Seda võib käsitleda kui protsessi, süsteemi või raamistikku, mille käigus või mille alusel inimesi toetatakse otsustamisel (Browning jt 2014). Toetatud otsuste tegemine on seega ühest küljest protsess, teiselt poolt ÜRO soovitatud alternatiivne õigusparadigma inimeste autonoomia kaitsmiseks (Browning jt 2014).

Selle asemel et lasta eestkostjal inimese eest valikuid teha, on tal toetaja, kes üksnes abistab. Selleks määratakse kindel usaldusväärne isik, näiteks sõber, pereliige või spetsialist, kes aitab inimesel tema enda valikuid mõista ja eristada (Werner ja Chabany 2016). Asendatud otsuste tegemise ja toetatud otsuste tegemise põhimõtte alusel rakendatava eestkoste erinevus seisneb selles, et viimases on kesksel kohal puudega inimene (Series ja Nilsson 2019), see on paindlik ja lähtub inimese vajadustest.

Riigid ei ole kiirustanud asendatud otsuste tegemise põhimõttel üles ehitatud süsteemist loobumisega, sest õigusküsimused on keerulised. Artikli 12 rakendamist on kritiseeritud ka teaduskirjanduses. Näiteks Bartletti (2012) sõnul ei paku see alternatiivseid meetodeid, et hinnata, kuidas ja millist abi on inimesel vaja, ega arvesta olukordi, kui isik loobub abist, mida ta objektiivselt vajab.

Toetatud otsuste tegemise teoreetiline käsitlus toetub peamiselt enesemääramisõiguse ja autonoomia teooriatele (Zhang 2019). Need rõhutavad, et inimese sisemistest ressurssidest tulenevalt on kõigil olemas eneseregulatsioon enda kaitsmiseks ja autonoomselt teeb inimene otsuseid oma parimates huvides. Enesemääramisõiguse teooria järgi on võimalus ise otsustada üks peamisi psühholoogilisi vajadusi ning inimese arengu, enesehinnangu ja heaolu alus (Schutte ja Malouff 2019). Ryan ja Deci (2000) rõhutavad inimese sisemiste jõuvarude tähtsust ja mõju arengule ning käitumisele. Ka erivajaduse sotsiaalne mudel kinnitab, et erivajadusega inimestel on jõud ja võimekus otsuseid langetada, kui on saadaval keskkonna pakutav tõhus ja individuaalne tugi.

Uurimisküsimused ja metoodika

Eesti eeskostesüsteemi, mis lähtub asendatud otsuste tegemise põhimõttest, on kritiseeritud kui inimõigusi piiravat, sest inimesed ei osale ise oma eluga seotud otsuste langetamisel. Uurimistöö eesmärk oli selgitada, kuidas tõlgendavad süsteemis töötavad Eesti praktikud psüühilise erivajadusega inimeste osalust oma eestkoste seadmisel ja rakendamisel nende enda eluga seotud otsuste juures ning mida oleks vaja muuta. Uurimisküsimused olid järgmised.

1. Kuidas võimaldavad eestkoste ülesandeid täitvad kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad eestkoste all olevatel psüühilise erivajadusega inimestel kaasa rääkida enda ellu puutuvates otsustes ja ise otsuseid langetada?
2. Kuidas tõlgendavad erihoolekandeasutuse töötajad psüühilise erivajadusega inimese võimalusi eestkostja toel kaasa rääkida oma ellu puutuvates otsustes ja ise otsuseid langetada?
3. Kuidas tõlgendavad maakohtu kohtunikud psüühilise erivajadusega inimese võimalusi eestkoste seadmise või pikendamise menetluses kaasa rääkida ja ise otsuseid langetada?
4. Milliseid alternatiivseid lahendusi näevad osalised Eesti eestkostesüsteemi muutmiseks?

Valimi moodustasid viis inimest igast sihtrühmast, kokku osales uuringus 15 inimest. Uuringus osalesid kolme maakohtu kohtunikud, Eesti kolme erihoolekandeasutuse töötajad ning viie eri asukoha ja suurusega omavalitsuse sotsiaaltöötajad, kes täidavad eestkosteülesandeid. Uurimisküsimustele vastuse saamiseks kasutasin töös kvalitatiivset meetodit, korraldades kõigi osalistega poolstruktureeritud intervjuud ning analüüsisin neid kvalitatiivse andmeanalüüsi põhimõtetel.

Eestkoste kui formaalne asjaajamine

Uuringust selgus, et kohalike omavalitsuste eestkosteülesandeid täitvad sotsiaaltöötajad aitavad psüühilise erivajadusega inimestel iseseisvalt otsuseid langetada (nt elukoha, tervishoiu või rahakasutuse küsimustes) rohkem, kui eeskostja elab eestkostetavale lähedal ja kui inimene suudab kaasa mõelda. Peamiselt takistas eestkostjaid eeskostetavate elus rohkem osalemast suur vahemaa ja asjaajamise koormus. Uuringust ilmnes, et osalised tõlgendasid eestkostet valdavalt kui asjaajamist eestkostetava eest, s.t pangatoiminguid, dokumentidega tegelemist ja toetuste taotlemist, kõige enam tõusis esile varaliste toimingute tegemine.

Erihoolekandeteenuse osutajad tõid välja, et enamik kliente ei tunne oma eestkostjaid (v.a kui tegemist on lähedasega ja eestkostja on füüsiline, mitte juriidiline isik), millest võib järeldada, et psüühilise erivajadusega inimese jaoks võib eestkoste tähendus jääda mõistmatuks. Asutuste töötajad tõid välja, et peamised küsimused, mida eestkostjad eestkostetavatega otse või erihoolekandeasutuse töötaja vahendusel arutasid, olid seotud eestkostetavate rahakasutusega.

Eestkostesüsteemi peamise probleemidena nimetasid sotsiaaltöötajad seda, et väga paljud eestkostetavad elavad Eesti teises piirkonnas ja neil puudub side kohaga, kus neil on olnud sissekirjutus ja selle järgi seatud eestkoste. Isikliku suhtluse puudumine muudab omakorda aga personaalse toe ja abistamise mis tahes eluliste otsuste tegemisel võimatuks. Kõigil eestkostjatel oli eestkostetavaid väga erinevates Eesti piirkondades. Samuti toodi välja suurt töökoormust ja suurt eestkostetavate arvu. Ka kohtunikud tõid välja, et formaalne pool on kohalikel omavalitsustel hästi korraldatud ja toimiv, ent isiklikuks ja vahetuks kontaktiks eeskostetavaga ning eeskostjana inimese heaolu eest hoolitsemiseks puuduvad vahendid ja sageli ka võimalus suure vahemaa tõttu. Suhted eestkostetavatega olenesid kõigi sotsiaaltöötajate hinnangul sellest, kas klient elas kodus ja sotsiaaltöötaja tööpiirkonnas või viibis erihoolekandeteenusel. Nende klientidega, kes elavad erihoolekandeteenusel, olid suhted selgelt kaugemad. Tulemused aga näitasid, et eestkoste sisu on praegu üldjoontes üksnes formaalne asjaajamine, eestkostjatel puuduvad eestkostetavatega isiklikud kontaktid või on need minimaalsed.

Inimese võimalused ise valida ja otsuseid langetada

Uuringust selgus, et kõik osalised hindasid eestkoste all olevate psüühilise erivajadusega inimeste võimalusi oma eluga seotud otsuseid langetada olematuks või minimaalseks tulenevalt nende diagnoosist ja arusaamisvõimest. Peamiselt seostati eestkoste vajadust sellega, et piirata inimesele endale kahjulike finantsotsuste tegemist. Kuigi mööndi, et eeskostet võiks määrata väiksemas ulatuses ja mitte alati kõigi asjade korraldamiseks, ei kaheldud eestkoste vajaduses. Eestkosteotsuseid nimetasid mitmed erihoolekandeteenuse osutajad siiski liiga standardseteks ja leidsid, et praktikas on tavapärane, et kui eestkoste on seatud viieks aastaks ja kõigi asjade korraldamiseks, siis nii see jääb ning uuesti seda ei hinnata. Samuti pidasid nii sotsiaaltöötajad kui ka asutuste töötajad kohtumäärusi liiga piiravaks. Eelkõige peeti piiravaks kasutatava taskuraha summat, valimisõiguse äravõtmist või keeldu teha pisitehinguid, mida eestkoste all olev isik võib teha eestkostja nõusolekuta ja mille kohta ei nõua kohus eestkostja aruannet. Nende tehingute problemaatilisus ilmnes ka kohtunike intervjuudes: nad märkisid, et selle määramine või mittemääramine, samuti summa piiri määramine on nende jaoks üsna keeruline, sest neil puuduvad selged hindamiskriteeriumid.

Praktikute tõlgendustele tuginedes võib seega väita, et autonoomia ehk inimese võimalus oma ellu puutuvates küsimustes sõltumatuid valikuid teha on praeguses eestkostesüsteemis piiratud. Siiski möönsid nii kohtunikud, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad kui ka erihoolekandeasutuse töötajad, et kohtupraktika on Eestis tasapisi muutumas ja üha vähem tuleb ette kõik-või-mitte-midagi käsitlust, s.t eestkoste seadmine ei tähenda enam alati kõigi õiguste piiramist maksimaalseks ajaks. Lähtudes sotsiaalsest mudelist, mille kohaselt võib psüühilise erivajadusega inimesel olla võimekus ise otsuseid langetada, kui selleks pakutakse vastavat tuge ja keskkond seda soodustab (Shogren ja Wehmeyer 2015), saab uurimustulemustele tuginedes aga järeldada, et Eesti eestkostesüsteem praegu seda tuge psüühilise erivajadusega inimestele alati ei paku.

Sotsiaalne või meditsiiniline mudel Eesti eestkostesüsteemis

Sotsiaalses mudelis, mis peegeldab inim- ja kodanikuõiguste paradigmat, on kesksel kohal küsimus, millist toetust inimene vajab, et tal oleks võimalik oma igapäevaelus otsuseid langetada. Osaliste tõlgendustele tuginedes võib välja tuua, et praeguses eestkostesüsteemis ei hinnata niivõrd inimese abivajadust, vaid pigem seda, milline on tema terviseseisundist tulenev võimekus oma tegudest aru saada ja neid juhtida ning milline on tõenäosus, et ta võib teha ennast kahjustavaid otsuseid.

Praktikute tõlgendustes kerkis vastuolulisena küsimus sellest, kelle hinnangule peaks eestkoste seadmisel tuginema. Kohus ootab sisendit kohtuekspertiisilt ja kohalikult omavalitsuselt, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate tõlgenduste järgi on eestkoste seadmine kohtu ülesanne ja kohtumäärus nende peamine töödokument, eestkoste seadmisel on aga oluline varasem taustinfo ja eeskätt kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Seega leidsid eestkoste seadmises osalejad, et kohtupsühhiaatriline ekspertiis on üks peamisi aluseid, millele tuginedes eestkoste seatakse. Siinkohal ei saa väita, et kohtunikud ei hinda kõiki asjaolusid, mis menetluses esile kerkivad, kuid nii kohtunike kui ka sotsiaaltöötajate tõlgendustest ilmnes, et kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi hinnang inimese võimekusele on peamisi tõendeid, millest kohtunik eestkoste tingimuste seadmisel lähtub. Selle põhjus on, et kohtunikul ega kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajal ei ole eksperditeadmisi inimese haigusseisundist, mistõttu nad ei saa anda objektiivset hinnangut inimese vaimse võimekuse kohta.

Spetsialistide tõlgendused võimaldavad seega järeldada, et töös psüühilise erivajadusega inimestega on väga suur kaal terviseandmetel. Täieliku eestkoste alla paigutamisel on peamine kriteerium inimese vaimne võimekus ja terviseseisundist tulenevalt suutmatus otsuseid langetada, vähemal määral peetakse oluliseks keskkonnategureid, millist abi või tuge võiks inimene eestkoste asemel vajada. Uurimuses osalejad tõid välja ka kohtuekspertiiside pealiskaudsuse: kohtuekspertiisist oodatakse põhjalikumat selgitust, millega inimene on võimeline toime tulema ja mida ei suuda teha.

Varasemad uuringud on näidanud, et otsustusvõime on situatsioonispetsiifiline ja üksnes meditsiinilisele diagnoosile tuginedes ei saa eeldada otsustusvõime häiret (McSwiggan jt 2015). Seega tuleks eestkoste seadmisel töötada välja teaduspõhised hindamismeetmed ja -kriteeriumid, mis võimaldaksid hinnata inimese otsustusvõimet võimalikult objektiivselt, et tema õigusi eestkoste seadmisel piirataks vaid hädavajalikul määral. Shogren ja Wehmeyeri (2019) järgi defineerib meditsiiniline mudel inimesi nende puude alusel, see tähendab, et puue tuleneb teatud funktsioonide vähenemisest, mille on põhjustanud haigus. Peamiselt inimese terviseseisundist lähtumine eestkoste seadmisel liigitabki Eesti süsteemi pigem meditsiinilise mudeli alla. Erivajaduse sotsiaalne mudel, millele tugineb ka toetatud otsuste tegemise süsteem, seab keskme inimese isiklikust võimekusest kaugemale. Sotsiaalse mudeli järgi on ühiskonna ülesanne kindlustada sotsiaalne kaasatus ehk võimaldada kõigil osaleda oma puudustest olenemata. (Arstein-Kerslake jt 2017). Kui eestkostekorral on inimese õigus oma ellu puutuvates otsustes osaleda piiratud, tuleb luua seda toetavad võimalused ja kord.

Kas toetatud otsuste tegemine on eestkoste alternatiiv?

Uuringust ilmnes, et enamik osalisi ei näinud eestkostele alternatiive, väljendades arvamust, et inimese huve ei ole võimalik kaitsta ilma eestkosteta. Küll aga möönsid kõik, et praeguses süsteemis on eestkoste all liiga palju inimesi ja selle vajaduse hindamine tuleks rohkem läbi kaaluda. Vaatamata sellele, et ükski osaline ei toonud välja Eesti eestkostesüsteemi reformimise pakilist vajadust või üleminekut toetatud otsuste tegemisele, hinnati tugisüsteemide tähtsust erivajadusega inimese toetamisel suureks. Sellest võib järeldada, et siiski ollakse valmis mõtlema, mis suunas Eesti eeskostekorraldus peaks liikuma. Osalised kinnitasid, et kliendile oleks parim elada kodus või kogukonnas, kus oleks vajalik tugi ja abi.

Eestkoste eesmärk on kaitsta psüühilise erivajadusega inimest. Üleminek toetatud otsuste tegemisele ei pea automaatselt tähendama eestkostest loobumist. Ka Salzaman (2010) kinnitab, et asendatud otsuste tegemine kui haavatavate või vaimse puudega kodanike kaitsmisviis on täielikult kooskõlas end ajalooliselt õigustanud parens patriae praktikaga kaitsta vähemvõimekaid. Eestkoste rahuldab nende inimeste vajadusi, kes ei suuda oma isiklikke ja varaga seotud asju ise korraldada. ÜRO soovitus minna asendatud otsuse tegemise põhimõttel korraldatud süsteemilt üle toetatud otsuste tegemisele ei tähenda seega õiguslike meetmete kaotamist inimese vara kaitseks. Tähtis aga on, kuidas eestkoste seda abi pakub ja milline on selle mõju inimesele.

Otsuste langetamise õiguse kaotamisel on negatiivne mõju inimese funktsionaalsetele võimetele ja üldisele heaolule ning see mõjub isoleerivalt (Salzman 2010). Küsimus on seega, kuidas rajada eestkostesüsteem, millel oleks inimesele positiivne mõju, mis parandaks tema heaolu ja suurendaks autonoomiat, mitte ei isoleeriks teda viie aasta kaupa ühiskonnast, piirates tema võimalusi oma põhi- ja kodanikuõigusi teostada. Pigem tuleks välja töötada korraldus, mille skaala ühes otsas on asendatud otsuste tegemise võimalus juhtuks, kui seda on tõesti vaja, ja teises otsas on inimese autonoomne otsustamine. Nende vahepeal oleks toetatud otsustamine, kus saaks õiguslikult reguleerida konkreetseid ja spetsiifilisemaid otsustusküsimusi näiteks esindusõiguse kaudu.

Peamised järeldused

Uuringu tulemustest selgus, et praegu ei ole Eestis eestkoste all olevatel psüühilise erivajadusega inimestel piisavalt võimalusi koos eestkostjaga oma eluga seotud otsustes kaasa rääkida ega otsuseid langetada. Otsustusprotsessis osalemine ei ole sisukas ja jääb pigem formaalseks. Seega piirab praegune eestkostekorraldus psüühilise erivajadusega inimeste inimõigusi ega taga neile maksimaalset iseseisvust, mis rahvusvahelises õiguses on erivajadustega inimeste õiguste kaitse keskmes. Praktikud möönsid, et eestkoste on seatud liiga suures mahus ja tuleks täpsemalt hinnata, kellele seda vaja on. Võimaluse korral tuleks eestkoste seadmist vältida, pakkudes inimesele tõhusamat tuge sotsiaalvaldkonna tugiteenuste kaudu. Järelikult ollakse valmis muutma eestkoste institutsiooni nii, et see lähtuks rohkem erivajaduse sotsiaalsest mudelist, oleks suunatud keskkonnast tulevale toetusele, kuid arvestaks ka inimese eripära ja vajadusi.

Poliitikasoovitused

• Eestkostja töökoormus ja vahemaa. Hinnata, mitme kliendi korral on ühel eestkosteülesandeid täitval sotsiaaltöötajal võimetekohane eestkoste ülesandeid täita nii, et säiliks isiklik kontakt kõigi eestkostetavatega, sh nendega, kes elavad omavalitsuse piiridest väljas. Ühtlasi tuleks kindlaks määrata, milline oleks eestkosteülesannete täitmise koormus, kui ülesandeid hakkaks täitma omavalitsus, mille territooriumil inimene erihoolekandeteenusel viibib.
• Kohtuekspertiisid. Kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside taseme ühtlustamine. Praktikud ootavad suuremat süüvimist ja teaduspõhist käsitlust, mis selgitaks üheselt, millega psüühilise erivajadusega inimene oma diagnoosist tulenevalt hakkama saab ja mis on igapäevaelus takistatud.
• Hindamisvahendid. Töötada kohtutele eestkoste seadmisel välja kindlad teaduspõhised hindamisvahendid ja -kriteeriumid, mis võimaldaksid hinnata inimese otsustusvõimet spetsiifilisemalt.
• Tugiteenused. Kindlaks teha praegune sotsiaalsüsteemi, sh erihoolekande võimekus suurendada tugiteenuste pakkumist, et tagada kõigile psüühilise erivajadusega inimestele selline tugi ja abi, mille korral eestkoste seadmine jääks viimaseks võimaluseks.
• Alternatiivsed õiguslikud võimalused. Analüüsida eestkoste alternatiive (nt määratud tugiisikud, tugiisiku volitused, puuetega inimeste organisatsioonide õigused) lähtudes eeskätt erivajadusega inimeste õigusest olla alati kaasatud ning võimaluse korral langetada autonoomseid otsuseid oma eluga seotud küsimustes.

---

Viidatud allikad

Arstein-Kerslake, A, Watson, J, Browning, M, Martinis, J, Blank, P. (2017). Future direction in supported decision making. Disability studies quarterly, 37(1).

Bartlett, P., Lewis, O., Thorold, O. (2007). Mental Disability and the European Conventsion of Human Rights. Leiden: Martinus Nijhof.

Bartlett, P. (2012). The United Nations Convention on the Rights of Persons with Disabilities and Mental Health Law. The Modern Law Review, 75(5), 752–778.

Browning, M., Bigby, C., Douglas, J. M. (2014) Legal. Supported Decision Making: Understanding How its Conceptual Link to Capacity is Influencing the Development of Practice. Research and Practice in Intellectual and Developmental Disabilities 1(1), 34–45. doi: 10.1080/23297018.2014.902726

Casstevens, W. J. (2010). Social Work Education on Mental Health: Postmodern Discourse and the Medical Model. Journal of Teaching in Social Work, 30(4), 385–398. doi: 10.1080/08841233.2010.515920

Committee on the Rights of Persons with Disabilities (2014). General comment on Article 12: Equal recognition before the law.

Committee on the Rights of Persons with Disabilities (2021). Concluding observations on the initial report of Estonia-Advance Unedited Version.

Davidson, G., Brophy, L., Campbell, J., Farrell, S. J., Gooding, P., & O’Brien, A.-M. (2016). An international comparison of legal frameworks for supported and substitute decisionmaking in mental health services. International Journal of Law and Psychiatry, 44, 30–40. doi: 10.1016/j.ijlp.2015.08.029

Gordon, J.S., Põder, J.C., Burckhart, H. (2017). Human Rights and Disability: Interdisciplinary Perspectives. New York: Routledge.

Jeste, D. V., Saks, E. (2006). Decisional capacity in mental illness and substance use disorders: Empirical database and policy implications. Behavioral Sciences & the Law, 24(4), 607–628.

Lawson, A., Priestley, M. (2017). The Social Model of Disability. Teoses: Blank, P., Flynn, E. (toim.). Questions for law and legal Scholarship? Routledge Handbook of Disability Law and Human Rights (3–15). London, New York: Routledge.

McSwiggan, S., Meares, S., Porter, M. (2015). Decision-making capacity evaluation in adult guardianship: a systematic review. International Psychogeriatrics, 3, 373. doi:10.1017/S1041610215001490

Ryan, R. M., Deci, E. L. (2000). Self‐determination theory and the facilitation of intrinsic motivation, social development, and well‐being. American Psychologist, 55, 68–78. doi:10.1037/0003-066X.55.1.68

Series, S, Nilsson, A. (2019) Article 12 CRPD: Equal Recognition before the Law. Teoses: Bantekas, I., Stein, M. A., Anastasiou, D. (toim.). The UN Convention on the Rights of Persons with Disabilities. A Commentary. Oxford Commentaries on International Law.

Salzman, L. (2010). Rethinking Guardianship (Again): Substituted Decision Making as a Violation of the Integration Mandate of Title II of the Americans With Disabilities Act. Working Paper No. 282.

Shogren, K. A., Wehmeyer, M. L., Martinis, J., Blanck, P. (2019). Supported Decision making. Theory, Research and Practice to Enhace Self-Determination and Quality of Life. Cambridge University Press.

Shogren, K. A., Wehmeyer, M. L. (2015). A Framework for Research and Intervention Design in Supported Decision-Making. Inclusion, 3(1), 17–23.

Stein, M. A. (2007). Disability human rights. Faculty Publications: College of William & Mary Law School.

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport (2019). Eesti puuetega inimeste koda.

Werner, S., Chabany, R. (2016). Guardianship law versus supported decision-making policies: Perceptions of persons with intellectual or psychiatric disabilities and parents. The American Journal of Orthopsychiatry, 86(5), 486–499. doi:10.1037/ort0000125.

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2022