Terviklik abi kodu lähedalt – isikukeskne erihoolekanne kohalikes omavalitsustes
Uue mudeli järgi psüühilise erivajadusega inimestele abi korraldanud kohalike omavalitsuste kogemus näitab, et selline lähenemine võimaldab probleeme varem märgata ja kiiresti ning paindlikult tegutseda.
projektijuht, sotsiaalkindlustusamet
Erihoolekande uudset teenusemudelit hakati arendama 2016. aastal, et muuta abi korraldus paindlikumaks psüühilise erivajadusega inimese ning tema perekonna vajaduste alusel. Sotsiaalministeeriumi ja Trinidad Wiseman OÜ koostöös valmis 2017. aastal isikukeskse erihoolekande teenusemudeli (ISTE) prototüüp (vt projekti aruannet, Trinidad Wiseman 2017). See töötati välja koos psüühiliste erivajadustega inimeste, nende lähedaste, teenuseosutajate, esindusorganisatsioonide ja sotsiaalkindlustusametiga (SKA).
Järgnevatel aastatel arendati ja katsetati teenusemudelit Eesti eri piirkondades. Isikukeskse erihoolekande teenusemudeli esimeses katseprojektis aastail 2017–2018 osales kaheksa kohalikku omavalitsust (KOV). Projekti kogemustele ja teenusedisainerite ettepanekutele tuginedes mudelit parendati ning 2019. aastal alustas teine katseprojekt. Aastatel 2019–2021 korraldati neli konkursivooru, et leida projekti uusi KOVe. Viimase vooruga leiti partnerid 2022. aastaks.
Komponendipõhine teenusemudel
Praegu korraldab erihoolekande- ja rehabilitatsiooniteenuseid riik, kuid uue mudeli järgi teeb seda kohalik omavalitsus. See annab võimaluse saada abi ühest kohast ja kodu lähedal. Abi osutatakse eri valdkondade teenuseid ja tegevusi lõimides. Senini on pidanud valima mõne kindla sotsiaalteenuse või kasutama mitut osaliselt kattuvat teenust korraga ja korraldus on olnud inimesele ning tema lähedastele keeruline. Uue mudeli järgi kujuneb teenus konkreetse inimese toetamiseks vajalikest erihoolekande- ja rehabilitatsiooniteenuste osaks olevatest tegevustest ehk teenusekomponentidest.
Mudelis on 26 teenusekomponenti, mis hõlmavad seitset eluvaldkonda (vt joonis 1). Lisaks on tegevused pere toetamiseks ja baastoetus: järjepidev personaalne tugi, mis sisaldab tegevusplaani koostamist ja selle täitmise jälgimist.
Tuge võib vaja olla igapäevaelu korraldamisel, aga ka suhete, tervise või töö valdkonnas. Kohaliku omavalitsuse juhtumikorraldaja toob psüühilise erivajadusega inimese jaoks kokku teenuseosutajad ja juhtumi alusel koostatakse terviklik abipakett, pidades silmas sotsiaalteenuste kvaliteedipõhimõtteid ja sotsiaalkaitse reegleid. Omavalitsused hindavad abivajadust samade põhimõtete alusel nagu riiklikus süsteemis ja proovitakse ka elukvaliteedi hindamise küsimustikku (Gigantesco ja Giuliani 2011). Kogu protsessi on kujutatud joonisel 2.
Mida näitavad katseprojekti andmed?
Projekti on kaasatud üha rohkem kohalikke omavalitsusi, et enne uue mudeli rakendamist üle Eesti saada infot selle positiivsest mõjust, probleemidest ja arendusvajadusest.
Kogemus näitab, et abi korraldamine kohalikus omavalitsuses aitab probleeme varem märgata ja kiiresti ning paindlikult tegutseda. Projekti kaasatud inimestest 72% ei ole varem kasutanud erihoolekande- või rehabilitatsiooniteenuseid ega isegi olnud teenuste järjekorras. Aastail 2019–2021 on uue teenusemudeli järgi abi saanud peaaegu 700 psüühilise erivajadusega inimest ja nende pereliikmed. Projekti kaasatud inimestest on 73% psüühikahaiguse diagnoosiga, 22% intellektipuudega ning 6%-l on nii intellektipuue kui ka psüühikahaigus.
Vanuseline jaotus on järgmine: 11% on 16–19-aastased, 86% on 20–59-aastased ning 2% on vähemalt 60-aastaseid (projekti kaasatakse alates 16. eluaastast kuni vanaduspensionieani).
Sageli on abi ja toetust vaja vaimse tervise valdkonnas, sest inimesed ei pruugi olla teadlikud oma haigusest või on neil psüühilise erivajaduse tõttu raske toime tulla igapäevaelus, esineb riskikäitumist või on häirunud ning alanenud kognitiivne võimekus. Tuge on vaja ka näiteks asjaajamistel, eelarvega toimetulekuks, eluasemega seotud tegevuses, sotsiaalsetes suhetes, hõivega seoses ja kehalise tervise eest hoolitsemisel. Pisut vähem on abi vaja väljaspool kodu liikumisel, majapidamises ja söögi valmistamisel. Iseseisvamad ollakse oma eluruumides ja söömisel (vt joonis 3).
Abi korraldamise maksumus
Teenusekomponentide hinda ja mahtu arvestatakse tunni alusel. Kuigi teenusekomponentide hind erineb pisut piirkonniti, näitavad 20 KOV-i andmed, et keskmine maksumus ühe inimese kohta on umbes 450 eurot, koos korralduskuluga umbes 500 eurot kuus. Siiski on teenuse maksumus iga inimese korral erinev, olenedes tema vajadusest, komponentide mahust ja hinnast (vt joonis 4).
Omavalitsuste tagasiside
SKA toetab ja nõustab omavalitsusi ning koondab ja analüüsib nende kogemusi. Omavalitsused osalevad kord kvartalis kogemusseminaridel, kus jagatakse kogemusi ja saadakse uusi teadmisi, mis aitavad abi paremini korraldada.
Omavalitsus vastutab projekti kaasatud psüühilise erivajadusega inimestele abi korraldamise eest. Projekti käivitamine ja uuele mõtteviisile üleminek on olnud kõigile uus väljakutse, kuid sellega on toime tuldud. Edu ja sujuv korraldus ei ole alati seotud omavalitsuse suuruse või teenuse osutajate arvuga. Eduelamusi ja keerulisemaid juhtumeid oma õppetundidega on olnud nii suurtel linnadel kui ka väikestel valdadel. Mõnel omavalitsusel on läinud kuus kuud, et jõuda tegeliku abi osutamiseni. Nüüdseks rakendavad kõik osalevad omavalitsused teenusemudelit just oma piirkonna erisusi ja võimalusi arvestades.
Aastail 2019–2021 osalenud omavalitsuste juhtumikorraldajate hinnangul loob uus teenusemudel ühe selge süsteemi. See on andnud sotsiaaltöötajale praktilised tööriistad, mille alusel hinnata abivajadust ja elukvaliteeti ning nende muutumist. Inimese vajadused saab teenusemudeli alusel terviklikult kindlaks teha, teenusekomponendid on piisavalt mitmekesised ja paindlikult kombineeritavad. Inimesel on üks kindel isik, kellele toetuda, kuid abi pole piiratud ühe teenuseosutaja võimalustega.
Kõik toovad positiivsena välja, et oluliselt on paranenud omavalitsuse ja teiste valdkondade (tervishoid, töötukassa, haridusasutused, teenuseosutajad, kogukonna avalike teenuste osutajad) koostöö. Abi vajadust märgatakse varem ja abivõimalused on paremad. Tagasisides on öeldud: „Meil on toimunud mõtteviisi muutus: me ei ürita inimest sobitada olemasoleva teenuse sisse, vaid kujundame selle tema vajaduste alusel.ˮ
Sotsiaaltöötajatele teeb muret info saamine ametkondade andmebaasidest, et abivajadus välja selgitada ja selle alusel abi korraldada, samuti dokumentide ja info edastamine. Sotsiaalteenuste andmeregistrisse (STAR) ei saa infot sisestada, koondada ega hallata isikupõhiselt ja eluvaldkondadel tugineva teenusemudeli alusel. Seetõttu on andmete kogumine ja projekti tegevuste kohta info talletamine omavalitsustele lisatöö, mida tuleb teha Exceli-tabelites.
Tulevikku vaadates
SKA analüüsib omavalitsuste kogemusi ja andmeid ning teeb sotsiaalministeeriumile ettepanekuid erihoolekandeteenuste süsteemi arendamiseks. Peaeesmärk on, et psüühilise erivajadusega inimestele ja nende lähedastele oleks tagatud jätkusuutlik ning võimalikult lihtsa korraldusega vajadustele vastav kvaliteetne abi.
Töö teenusemudeliga jätkub 2022. aastal. Oktoobri alguses lõppes uus konkurss omavalitsustele, et taas teenusemudelit rakendada.
2022. aastal jätkavad ISTE mudeli katsetamist : Haapsalu linn, Lääne-Nigula vald, Jõhvi vald, Rapla vald, Kohtla-Järve linn, Lüganuse vald, Türi vald, Tapa vald, Väike-Maarja vald, Tallinna linn, Jõelähtme vald, Raasiku vald, Pärnu linn, Kose vald, Kohila vald, Põhja-Pärnumaa vald, Tori vald, Tartu linn, Antsla vald.
Uued projektis osalejad: Järva vald, Paide linn, Põltsamaa vald, Viljandi linn, Rõuge vald, Valga vald, Otepää vald, Harku vald ja Kehtna vald.
Omavalitsuste edulood
Airi (52) ei töötanud ega õppinud, soovis aga olla kasulik kogukonnale. Ta on lahutatud, vanema lapsega suhtles harva, nooremaga suhtlemise oli lapse isa keelanud.
Psüühikahäire mõjutas tema käitumist ja tegevust, seetõttu oli tal suur toetusvajadus. Probleeme oli elamispinnaga, ta vajas toetust elukoha vahetamiseks. Sotsiaalsete suhete toetusvajadus ei olnud suur, kuid toetada oli vaja lastega suhtlemist. Sobiva töö või tegevuse leidmist oli vaja toetada keskmiselt. Keskmine oli ka toetusvajadus, et leida sobiv huvitegevus kodukohas. Eesmärk oli saada Airi kodust välja, et aidata toime tulla depressiooniga.
Mis muutus Airi elus projekti võimaluste rakendamise järel? Ta elab sotsiaalpinnal ühetoalises korteris, on elumuutusega kohanemas ja suudab maksta üüri. Ta osaleb päevakeskuse tegevuses, aitas ka luua töötoa, kus valmistatakse kepphobuseid, aitab juhendada kunstiringi. Ta on leidnud esimese töökoha ja on valmis rohkemgi panustama. Ta suudab kodust rohkem välja tulla ja olla võimaluste piires nii töiselt kui ka sotsiaalselt aktiivne. Enesehinnang on paranenud ja naeratus taas näol.
Juhtumikorraldaja sõnul on inimesed, nende suhtumine ja toetus olulised, et igapäevaelu ning emotsioonidega toime tulla, mida näitab ka Airi juhtum. Üles tuli leida inimese tugevad küljed, tähtis oli toetada iga õnnestumist ja pakkuda tuge ka ebaõnnestumise korral. Arvestada tuleb inimese liikumisrütmi eluga toimetulekul ja arutada temale parasjagu olulisi küsimusi.
Airi ütleb, et tunneb ennast taas inimesena, on tänulik päevakeskusele ning ISTE-projektile toe eest.
Ühe aasta jooksul on ta saanud abi ja toetust 149,3 tunni ulatuses, senine teenuskomponentide maksumus on olnud 3903 eurot.
Vallaline Vello (46) ei töötanud ega õppinud, elas koos emaga, kellega tal on hea suhe.
Vellol esineb meeleolulangusi, raskel perioodil ta eemaldub ja kapseldub endasse, temaga on raske kontakti saada. Tal oli psüühikahäire mõju ja raviplaani tõttu keskmine toetusvajadus. Füüsilise tervise toetusvajadus oli keskmine: liikus vähe ja kaaluga oli probleeme. Keskmine oli ka uue elukoha leidmise toetusvajadus, hõive ja vaba aja toetusvajadus oli madal. Toetusvajadus rahaga majandamisel oli suur, igapäevatoimingutes aga keskmine.
Aasta tagasi oli Vello tahtevastasel ravil. Lisaks igapäevaeluga hakkama saamise ja füüsilise ning vaimse tervise toetusele peeti oluliseks toetada ka tema kodust välja saamist ja tegevuse leidmist. Vello esmane eesmärk oli saada uus elamispind ja eluga ise toime tulla.
Mitu kuud kulus kontakti saamisele, sest Vello vaimne tervis halvenes, kuid ühendust hoiti nii palju, kui Vello selleks valmis oli. Pärast erakorralist meditsiinilist sekkumist hakkas Vello uuesti korralikult ravimeid võtma. Siis sai ta omale uue tegevusjuhendaja, kellega tekkis hea kontakt ning Vello oli nüüd abi saamisele palju avatum. Esimesel kuul sai Vello väga palju toetust, mille tulemusena oli ta valmis edasi elama elukohajärgses vallas ja kirjutas avalduse sotsiaalkorteri saamiseks.
Vello tuleb üle pika aja taas iseseisvalt kodust välja ja on motiveeritud tegelema oma tervisega: kaks korda nädalas teeb ta koos tegevusjuhendajaga pikemaid kõndimisringe (4–5 km korraga, tehes pause, samal ajal räägib oma probleemidest, tegemistest, vajadustest). Mõistab ravimite vajalikkust ja võtab neid ise. Soovib teha jõukohast tööd.
Vello juhtumikorraldaja rõhutab, et iga inimene ja tema elu on omanäoline, vahel tuleb olla väga kannatlik. Tähtis on leida inimesega sobiv abistaja, mis aga võib võtta aega. Liikuda tuleb inimesele sobivas rütmis, tähtis on julgustada, toetada, usaldada ja leida ühine keel. Arvestada tuleb inimese võimet uut vastu võtta, anda aega kohanemiseks, julgustada soovide ja arvamuse avaldamist.
Vello peab oluliseks, et käib jälle ise kodust väljas (nt poes või arsti juures). Ta tunneb heameelt ja uhkust, et suudab taas pikemalt kõndida ning on positiivsem. Ta ootab uude elukohta kolimist, uut algust.
Vello jätkab projektis, poole aasta jooksul sai ta abi ja toetust 30,5 tunni ulatuses ning tema teenuskomponentide maksumus oli sel perioodil 916 eurot.
Tiina (47) elab emaga, kes on ka tema eestkostja. Nende omavahelised suhted olid projektiga liitumise ajal rahuldavad, kuid mitte väga toetavad. Tiina ei töötanud, nooruses olevat teinud telefonimüüki. Tiina on varem olnud kohtumääruse alusel ööpäevaringsel teenusel, kuid ema vaidlustas otsuse ja tütar kolis koju tagasi. Naabrid ja korteriühistu olid esitanud KOVile kaebusi Tiina probleemse käitumise ja elustiili tõttu.
Esimese teenuseosutaja juures ei õnnestunud spetsialistidel temaga kontakti saada. Uues kohas kasutati teistsugust, sobivamat metoodikat ning sellest ajast on Tiina olukord paranenud.
Kõige suuremaks hinnati Tiina abivajadust seoses elukohaga, kuid suur abivajadus oli ka seoses sotsiaalsete suhete, haigusteadlikkuse ja raviplaani jälgimisega, psüühikahäire mõjuga käitumisele ja majapidamistoimingutega.
Omavalitsus soovis pakkuda Tiina emale psühholoogilist tuge ja vähendada tema hoolduskoormust, ning samal ajal toetada Tiinat, et tema käitumine ja elustiil ei oleks talle endale ega teistele ohtlik ning häiriv.
Tiina kurtis kehas alalist valu, kirjeldas sundmõtteid, mis tekitasid talle vaevusi ega lasknud normaalselt tegutseda. Tal oli hirm surma ees, liikumis- ja neelamisraskused. Ta soovis elada pideva valu ja tajuhäireteta ning hakata jälle tegelema endise harrastuse, tõstmisega.
Projektis osalemine on parandanud Tiina elukvaliteeti: suhted perekonna ja sugulastega on paremad, samuti psühholoogiline ja füüsiline seisund. Ta hindab oma elupiirkonda positiivsemalt, osaleb vaba aja ja huvitegevuses, toimetulek igapäevaeluga on parem.
Kui Tiina projektiga liitus, ei olnud ta valmis suhtlema, ka eestkostjast ema hoiak oli ründav. Nüüd on loodud perega usaldussuhe, emale on soovitatud toetavaid teenuseid. Tiina on valmis endast rääkima ja ka ema ei ole nii süüdistav. Ka nende omavahelised suhted on paranenud.
Varem kaebles Tiina valu ja muu ebamugavustunde üle, nüüd on ta kohtumistel rahulikum ning soovib erinevatel teemadel arutleda. Ema sõnul ta isegi ootab kohtumisi ja vestlusi. Ka on näha, et Tiina pöörab rohkem tähelepanu oma hügieenile ja välimusele.
Alguses ei näinud juhtumikorraldaja Tiina olukorda eriti lootusrikkana: haigusseisund on progresseeruv, tema ja ta ema käitumine ning suhtumine mõjusid hirmutavana. Keskendudes Tiinale ja tema emale ning nende suhtele, tekkis siiski lootus, et Tiinal on võimalik ka oma terviseseisundi kiuste siiski taastuda. Juhtumikorraldaja rõhutab, et õppis Tiinalt, kuidas lisaks kuulamisoskusele on väga tähtis kohalolu: olla inimese jaoks siin ja praegu täielikult olemas. Tiina on projekti jooksul koos emaga kasutanud kogukonna teenuseid, käinud rannas, kontserdil ja jõusaalis. Ta on hakanud oma elus toimuvat positiivselt tajuma ja kirjeldama.
Tiina on projektis osalenud aasta ja 8 kuud ning jätkab ka edaspidi. Tema senine abi ja toetuse tundide arv oli 83,5 ning teenuskomponentide maksumus 3707 eurot.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2021
Isikukeskse erihoolekande teenusemudeli katseprojekt viiakse ellu Euroopa Sotsiaalfondi prioriteetse suuna „Tööturule juurdepääsu parandamine ja tööturult väljalangemise ennetamineˮ alategevuse „Töövõimereformi sihtrühma töövõimelisuse tõstmine ja nende töötamise soodustamineˮ tegevuse „Integreeritud, isikukeskse ja paindliku erihoolekandeteenuste süsteemi piloteerimineˮ raames.
Viidatud allikad
Trinidad Wiseman (2017). Teenuse disain erihoolekandeteenuste ja teenusesüsteemi ümberkorraldamiseks ja arendamiseks. Projekti lõpparuanne. Tellija: sotsiaalministeerium.
Gigantesco, A, Giuliani, M. (2011). Quality of life in mental health services with a focus on psychiatric rehabilitation practice.