Sotsiaalvaldkonnast mitmes vaates
Kas kohalik omavalitsus peab aitama kõiges ja kõige eest vastutama ning kas vastutuse suunamine riigilt kohalikele omavalitsustele on alati õigustatud? Kuidas sättida sotsiaaltöö fookust või jagada raha, kui seda igale poole ei jagu?
Saue vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja
2005. aasta kevadel istus minu kabinetis toonane sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa ja püüdis mind veenda, et hakkaksin ministeeriumi finants- ja varahaldusosakonna juhiks. Igale minu kõhklusele, küsimusele või vastuväitele oli tal vastu panna selgitused, kinnitused või rahustavad sõnumid. Lõpuks soostusin: „Tehke konkurss, kui olen parim valik, siis tulen.ˮ
Ministeeriumisse asusin tööle 2005. aasta juulist. Selleks ajaks, kui ma 2014. aasta märtsi lõpus sealt lahkusin, olin sotsiaalministeeriumis töötanud ligi üheksa aastat, olnud eri rollides, saanud osaleda paljude plaanide koostamises ja elluviimises. On asju, mille üle saab tunda heameelt, ja on asju, mille meenutamisel on mõru maik man.
Nüüd olen olnud pisut üle aasta Mandri-Eesti kõige rahvarohkema valla sotsiaalosakonna juhataja. Saue vallas elab pea 24 000 elanikku ja pindalaks on 630 ruutkilomeetrit. Vald ulatub Ellamaalt Tallinna piirini, hõlmates nii kiire arenguga linnalist kui ka järeleaitamist vajavat hajaasustusega piirkonda.
Inimese enda vastutus
Tegelikult on olemas ka kolmas vaade – seitse aastat olen püüdnud jõudu mööda panustada EELK diakooniatöö arengutesse ja näinud seeläbi sotsiaaltööd ka kiriku kui partneri vaatest. Eelmisel aastal valiti mind EELK aasta diakooniatöötajaks 2019.
Oma osa selles, kuidas ma asju näen, on ka asjaolul, et mul ei ole sotsiaaltöö haridust. Tallinna Tehnikaülikooli lõpetasin majandusinsenerina, töötanud olen peamiselt riigieelarvelistes asutustes rahanduse ja varahalduse valdkonnas. Muuhulgas olen oma elust üle kolme aasta olnud tegevteenistuses, mul on nooremleitnandi auaste.
Pärast Saue valda tööle asumist on mult korduvalt küsitud, kuidas asjad kohaliku omavalitsuse vaatest paistavad. Aus vastus on – asjad ei ole halvasti, aga nad on segased ja kohati tundub, et riik ja kohalik omavalitsus elavad kumbki oma maailmades ning näevad asju erinevalt.
Aastatega annab riik üha jõulisemalt sõnumit – kohalik omavalitsus peab aitama, pöörduge kohaliku omavalitsuse poole. Aitabki, kuid kas kõiges, ja mis on seejuures inimese enda roll ja vastutus. Kuhugi on kadumas sotsiaalseadustiku üldosas toodud baaspõhimõte, et just inimesel endal on esimesena vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul.
"Kohalik omavalitsus saab aidata, toetada, abistada, kuid ta ei saa inimese eest kogu tema elu ära korraldada."
Igapäevatöös olen olnud korduvalt olukorras, kus omavahel konfliktis olevad lapsevanemad nõuavad, et vald peab nende suhted korda tegema, teise poole või mõne teise ametiasutuse paika panema. Jah, me saame ja aitame, kui abi vajab oma vanemate tülide vahel olev laps või tegu on koduvägivallaga, kuid me ei saa võtta inimestelt endalt ära kohustusi ja vastutust oma sõnade ja tegude eest.
Sellest räägitakse vähem, aga üks omaette grupp on sõltlased – kõik, mis elus on ilusat olnud, on alkoholiga hävitatud ja nüüd seistakse sotsiaalosakonna ukse taga ja nõutakse eluruumi, toimetulekutoetust ja toiduabi. Paraku on sõltuvusest väljatuleku esimene eeldus inimese oma kindel tahe ja vastuse tunnistamine.
Esimese toodud näite puhul on liigagi tihti tagajärjeks rikutud psüühikaga lapsed, kes hakkavad hiljem kordama oma vanemate käitumismustreid. Teisel juhul on abi nõudmine ja saamine eluviisiks, milles elada, püüdmata sellest välja tulla. Sotsiaaleluruumile järgneb tihtipeale hooldekodu ja lõpuks valla korraldatud tuhastamine ja matus.
Omavalitsuste panus sotsiaalkaitsesse
Teine küsimus on, kas kohalik omavalitsus peab ka abistajana kõiges aitama, kõige eest vastutama ning kas vastutuse riigilt kohalikele omavalitsustele suunamine ei ole osaliselt asendustegevus, mis võtab ressurssi pärisprobleemidega tegelemiselt.
Näiteks tervishoiuteenuste tagamine on riigi ülesanne. Osalesin infopäeval, kus üheks teemaks oli kohalike omavalitsuste roll esmatasandi arstiabi tagamisel. Ühe soovitusena oli seal välja toodud vajadus suurendada KOVide esmatasandi arstiabi tundmise pädevust, et nad suudaksid hallata perearstikeskusi. Kui põhiprobleem on perearstide puudus, siis asja ei paranda ainult see, kui KOV ehitab uusi tervisekeskusi, haldab neid ja maksab tööle tulevatele arstidele stardiraha. Kui tekk on väike, siis ei aita selle sikutamine – igale poole ju ei jätku. KOVide vastutusala on niigi väga lai ja lisaülesandeid palju, vajalikud pädevused killustavad seda veelgi ning võtavad ressursi ära sealt, kus KOVi tugi oleks vajalik ja mõistlik. Ja KOV ei tee imesid – kui perearste napib, siis KOV neid juurde ei õpeta.
Omaette teema on raha. Ka siin on riigil kindel sõnum – kohalikud omavalitsused panustavad sotsiaalkaitsesse liiga vähe. Olen ka otsesõnu küsinud, et kui palju on siis piisavalt, kuid vastust saanud pole. Teine küsimus on, et kas koos KOVide tulubaasi kasvuga peaks kohaliku omavalitsuse sotsiaalkaitsekulud kasvama samas tempos. Kas nii väitjad on uurinud põhjalikult tulude ja kulude kasvu ning analüüsinud, mis toimub teistes KOVi vastutusel olevates valdkondades? Osalt tähendab tulude kasv otseselt ka kulude kasvu, sest teenused ja kaubad kallinevad või lisatulude allikaks olevad uued maksumaksjad vajavad ka KOVi osutatavaid teenuseid ja seda mitte ainult sotsiaalvaldkonnas. Rääkimata sellest, et seaduse tasandil on pandud paika, et KOVile uute ülesannete seadmine eeldab lisaraha andmist ja ei saa nõuda, et nendega seotud kulusid tuleb katta senisteks ülesanneteks olemasolevast rahast.
Riik rõhutab sotsiaalhoolekande seadusest tulenevaid kohustuslikke teenuseid, nende liiga vähest osutamist. Praktikas me näeme, et inimese jaoks ei ole vahet, kuidas tema abistamist nimetatakse, on see siis koduteenus, tugiisikuteenus või mõni muu SHSis nimetatud teenus. Tema tahab abi saada just siis, kui ta seda vajab ja viisil, mis talle sobib. Ja alati ei pea selleks olema teenus ning alati ei loo seadusega nõutav haldusotsus või -leping lisaväärtust. Tänapäevaste võimaluste juures võib inimene tulla ise toime ka olukordadega, mille ainukeseks lahenduseks alles hiljuti oli KOVi korraldatud teenus, sest muid võimalusi polnud. Sel juhul võib KOVi antavast rahalisest abist olla kasu rohkem kui KOVi teenusest.
Riik rõhutab, et koos elanikkonna vananemisega kasvab teenuste vajadus. Osalt õige, aga kahjuks ei ole ma leidnud ühtegi analüüsi, kus oleks välja toodud kõik asjaolud, mis teenusvajadust mõjutavad ning näinud, kuidas nende koostoime sotsiaalteenuste vajadust ajas kujundab. Paljuski oleme praegu muutvas ajas. Ühelt poolt on meie abistada eakad, kelle jaoks ka mobiiltelefoni kasutamine on eraldi oskus ja teiselt poolt on üha enam pensionile jäämas inimesed, kelle igapäevaseks töövahendiks on olnud arvuti. Esimesed neist vajavad n-ö klassikalist teenust, teised saavad ära kasutada e-teenuseid ja vajavad abi ainult asjades, mida turul veel ei ole. Ma ei ole kindel, et kogu sotsiaalsüsteem on valmis muutuma koos klientidega.
Mida võiks teha teisiti?
Aasta n-ö päris sotsiaaltöös on toonud minu ette rohkem neid asju, mis arendamist vajavad ja ka vastuseta küsimusi, vähem aga olemasolevaid ja hästi toimivaid lahendusi. Usun, et paljud nõustuvad, kui ma ütlen, et KOVide hindamispädevused ja hindamisvahendid, STARi kasutatavus, eestkoste korraldus, erihoolekande järjekorrad, asendushoolduse korraldus, kaasava hariduse, sh vajalike tugispetsialistide tagamine, vaimse tervise probleemidega laste aitamine, andmekaitse jpt teemad on praegu paberil ilusamad kui tegelikkuses.
Avalikus teenistuses olen olnud üle kahekümne aasta, sellest üheksa aastat riigikaitse ja kümme aastat sotsiaalkaitse valdkonnas. Arvan, et mõlemal valdkonnal oleks teisele häid soovitusi. Pakun neist mõned.
- Sotsiaalvaldkond võiks kasutada sarnaselt riigikaitsega võimepõhist plaanimist. Riigikaitses plaanitakse võimet kui kogupaketti – ei ole mõtet suunata ressurssi ainult osadele võime komponentidele, kui teistesse ei panusta. Selleks, et asi toimiks, on vaja infrastruktuuri, töövahendeid, inimesi, oskusi võimet juhtida ja kasutada, materjale ning ressursse selle ülalpidamiseks. Vaid nii saab tagada, et asi vajaduse korral toimib. Ainult osale komponentidest tähelepanu suunamine ja nende rahastamine ei taga toimivat süsteemi.
- Pikaajaline mudeldamine – igal tasandil midagi plaanida ja luua on väga raske, kui ei tea vajadusi ja seda, kuidas need ajas muutuvad ning kaua võtab aega nendeks muutusteks valmisolek. Ilma arengustsenaariumiteta võib juhtuda, et mõni asi saab valmis alles selleks ajaks, kui seda enam vaja pole, või ümbritsev on nii palju eest ära liikunud, et valminud asi pole enam otstarbekas või kasutuskõlblik. Praegu juhtub, et palju energiat ja raha läheb asjadesse, millel pole pikka perspektiivi. Me ei ole nii rikkad, et teha arendusi katse-eksituse meetodil siilina udus liikudes, riigikaitsele sarnastest ohuhinnangutest (arengustsenaariumitest) oleks meil palju kasu.
- Tegelda tuleks reaalse olukorra, mitte soovunelmatega. Riik lähtub oma ootustes ja kirjeldustes ideaaltulemusest ja teistest hakkajamad KOVid võivad selleks ka valmis olla, kuid kas kõik? Vahel on kasu kõrgemale hüppamisest, aga kõik ei ole hüppajad. Kindlam ja mõistlikum on sammhaaval trepist ülesse minna ja mahajääjate hurjutamisest ei ole siin kasu. Jällegi mõte riigikaitsest – iga üksus on nii tugev, kui selle kõige nõrgem lüli. Tugevamad toetavad nõrgemaid ja juht arvestab nendega, kiidetakse rivi ees, laidetakse omavahel.
- Sotsiaalvaldkond on osa laiapõhisest riigikaitsest, ka sotsiaalvaldkonna enda eesmärke ja nendeni jõudmist tuleks vaadata samamoodi. Neid eesmärke on võimalik saavutada, pingutades teiste valdkondadega üheskoos. Lastekaitse ei saa olla tulemuslik, kui haridusvaldkonna tugispetsialiste ei ole piisavalt, kui kaasav haridus ei toimi. Ligipääsetavust ei saa tagada, kui ehitusvaldkond sellega ei arvesta jne. Kui kohaliku omavalitsuse tasandil esitada nõudeid, siis tuleks vaadata ka sellega haakuvaid valdkondi ja neid arvesse võtta.
- Üks asi peaks sotsiaalvaldkonnas olema riigikaitsest erinev, kuid samal ajal baaspõhimõttena meeles peetav. Sotsiaalvaldkonna rahastamist ei saa hoida kindla protsendina tuludest, eelarve peab muutuma koos vajadustega. Seejuures ei tohi unustada ühisosa – raha on alati piiratud hulk, mistõttu tuleb teha kõik, mis võimalik, et vähemaga saavutada rohkem ning vahel tähendab rahastamisel teise valdkonna eelistamine lõpptulemusena võitu mõlemale.
Kohaliku omavalitsuse tööstaaži on mul praegu napp aasta, võimalik, et pikema kogemusega mu pilt muutub. Oleme me ametis riigi, kohaliku omavalitsuse või muu abistaja juures, tähtis on, et meie tegevus annab inimestele turvatunde, et hädas olles ei ole nad üksi.
Üks asi, millele ma ajas olen saanud aina tugevama kinnituse, on see, et sotsiaaltööd ei saa teha kohustusena, see vajab pühendumist, hoolimist ja killukest südant. See on asi, mida tuleb hoida ja hinnata.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2021