Asendushooldusperes elava lapse identiteediõigus

 

 

 

 

 

 

 

---

Lapse õiguste konventsioon (1991, edaspidi konventsioon) kinnitab, et igal lapsel on õigus identiteedile. Selleks, et toetada asendushooldusperes elava lapse identiteediõiguse elluviimist, on vaja arutleda asendushoolduse eesmärgi ja lapse õiguste ning heaolu, sealhulgas identiteediõiguse sisu ja tähenduse üle. Soovin oma artikliga sedasorti arutelu elavdada.

Laps kui kodanik

Asendushooldus peab tagama lapse heaoluks vajaliku kaitse ja hoolitsuse, mida on tarvis lapse iseseisvuse saavutamiseks, ning töötada ka selle nimel, et kindlustada lapse identiteediõigus. Kui päritoluperekonnast eraldatud laps kasvab asendushooldusperes1, on identiteediõigus sügava tähendusega, sest katkenud või muutunud sidemed mõjutavad tema identiteedi kujunemist, heaolu ja arengut.

Lapse heaolu ja arengu ning teda puudutavate olukordade ja võimaluste üle arutlemisel seostatakse heaoluühiskondades lapse õigusi üha enam lapse kodanikuks olemisega (ingl child citizenship, vt nt Cocburn 2013, Doek 2008, Freeman 2011, Hanson 2012, Liebel 2008, Lister 2008). Lapse kodanikuks olek on uudne laste õigusliku staatuse muutumisega seotud kontseptsioon, mis hõlmab tema kohtlemist õigustega isiksuse ja oma arengus aktiivse osalejana.

Kodanikuks oleku käsitlustes rõhutatakse enamasti lapse osalemist, ka tingimuste, valikuvõimaluste ja -vabaduste olemasolu. Elutingimused ja -kogemused on erinevad, mistõttu võivad lapsed vahel tunda end teiste eakaaslaste seas ebavõrdsena või kõrvalejäetuna. Seetõttu peetakse oluliseks ka laste sotsiaalse staatuse toetamist. Viimane viitab lapse püsivale suhtlemisele nii täiskasvanute kui ka eakaaslastega ning peab tähtsaks nii lapse toetamist elukogemuste mõtestamisel kui ka seda, et lapsel tekiks huvi oma õiguste vastu (nt Liebel 2008, Lister 2008).

Arutelu olulisim küsimus on, kas lapsed omavad õigusi passiivselt või saavad nad oma õiguste tagamisel osaleda ka aktiivselt (Liebel 2008, 32). Viimane on lahutamatult seotud lapse autonoomia ja osalemisõigustega.

Levinuima käsitluse kohaselt jaotuvad lapse õigused kolmeks (ingl 3 P’s: provision, protection ja participation, vt nt Reinomägi jt 2013, kes viitavad Taylorile jt 2001; Cantwell 1993).

1. Hoolitsusega seotud õigused: õigus tervisele, haridusele, perekonnale, puhkusele jne, mis tagavad lapse võimetest ja potentsiaalist olenevalt tema igakülgse arengu.
2. Kaitsega seotud õigused: õigus olla kaitstud diskrimineerimise, ebaõiglase kohtlemise, füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise jms eest.
3. Autonoomia ja osalemisega seotud õigused.

Autonoomia ja osalemisega seotud õigused

Asendushoolduse puhul on oluline tasakaalustada laste õigused nii, et tagatud on õigused asjakohasele hoolitsusele ja kaitsele ning autonoomia ja osalemisega seotud õigused.

Hoolitsuse ja kaitsega seonduv on täiskasvanutele üldiselt mõistetav, seda ka asendushoolduse kontekstis. Perest eraldatud lapsele on oluline pakkuda vajadustekohast hoolitsust ja kaitset, kindlasti ka turvalisust. Ka konventsiooni artikkel 20 rõhutab, et lapsel, kes ajutiselt või alaliselt on ilma jäetud perekondlikust miljööst, on õigus riigi erilisele kaitsele ja abile. Asendushooldusteenuse alguspunktiks ongi turvalisuse pakkumine (Clough, Bullock ja Ward 2006).

Nagu kõigi teistegi laste, tuleb ka asendushooldusperedes kasvavate laste puhul pöörata tähelepanu nende autonoomia ja osalemisega seotud õigustele. Ollakse seisukohal, et kaitse ja hoolitsuse kindlustamisel tegutsevad aktiivselt täiskasvanud (nt lapsevanemad või vanema rolli täitvad kasvatajad ja lastega töötavad spetsialistid), ehk et lapsed on täiskasvanute (aktiivse) tegutsemise objektid. Samas, autonoomia ja osalemisega seotud õiguste puhul toetatakse just lapse aktiivsust (Assim 2018). Viimane tähistabki lapse kohtlemist õiguste kandja ja oma arengu subjektina.

Lapse õiguste konventsiooni artiklitega 5, 12, 13, 14 ja 16 on astutud esimene samm lapse autonoomia ning kodanikuõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks (Verhellen 2000, 116–117).

• Artikliga 12 tagatakse lapsele, kes on võimeline kujundama seisukohti, õigus väljendada neid vabalt kõigis teda puudutavates küsimustes. Seisukohti hinnatakse kooskõlas lapse vanuse ja küpsusega.
• Artikli 5 sissejuhatus koos artikliga 12 rõhutavad, et lapsel on õigus saada tuge ja julgustust oma soovide väljendamisel ning otsuste vastuvõtmisel.
• Artiklis 13 viidatakse lapse sõnavabadusele, mis tuleb tagada ka hoolekande puhul.

Just autonoomia ja osalemisega seotud õigused loovad uue ning olulise mõõtme laste heaolu ja arengu ning last puudutavate olukordade ja võimaluste üle arutlemisel asendushoolduse kontekstis. Toimub paradigma nihe lapse (paternalistlikult) hoolitsuselt ja kaitsmiselt sellisele lähenemisele, kus heaolu ning arengu tagamiseks tuleb toetada laste enda aktiivsust, sillutades nõnda teed lapse kodanikuks olekule (vt nt Hanson 2012).

Siiski ei taga ükski konventsioon ega kontseptsioon veel seda, et kõik asendushooldusperedes kasvavad lapsed haaraksid kinni kodanikuõigustest ja -vabadustest, sh identiteediõigusest. Toetada tuleb laste aktiivset osalemist, ja ka huvi oma õigusi kasutada, mõjutades seejuures laste valikuvabadusi ning luues eeldusi selleks lapsekesksete tegevuste kaudu. Üks lapsekeskne lähenemine on nt elulootöö meetod (vt Sindi ja Strömpl 2016).

Õigus nimele, kodakondsusele ja oma vanematele

Lapse õiguste konventsiooni artiklid 7 ja 8 sisaldavad lapse identiteedi põhialuseid. Artikkel 7 kohaselt on lapsel sünnihetkest peale õigus nimele ja kodakondsusele ning õigus tunda oma vanemaid ja saada võimaluste piires (ingl as far as possible) neilt vanemlikku hoolitsust. Nime ning sünni (ja ka surmade) registreerimine on väga olulised toimingud, mille kaudu saab kindlaks teha lapse põlvnemise ehk bioloogilise (geneetilise) seotuse vanematega.

Sama artikkel kinnitab, et lapsel on sünnist alates õigus kodakondsusele2. Kodakondsus on oluline, sest kindlustab lapsele riigis kodaniku õigused, nt õiguse hüvedele, teenustele ja hoolekandele, aga ka rahvusliku kuuluvuse (Doek 2008, XII−XIV).

Eesti lastekaitseseaduses on nimetatud, et võimaluse korral peab kohalik omavalitsus koostöös last kasvatava isiku või lasteasutusega säilitama ja toetama perekonnast eemal viibiva lapse ning tema perekonna vahelisi suhteid (LasteKS, § 34 lg 2).
„Võimaluste piires/võimaluse korral” tähendab, et tarvis on võtta arvesse kõikvõimalikke olukordi. Näiteks ei saa alati vanemat tuvastada. Võib olla ka nii, et üks vanem keeldub teise vanema tuvastamisest. Konfliktses olukorras on lapse ja vanema huvid lapse heaolu ning arengu asjus vastandlikud.

Vahel leiavad vastutavad täiskasvanud, et mingi oluline info kahjustab last. Kui nad on seisukohal, et lapse huvides ei ole saada teavet oma vanema kohta, siis tuleks lapsele anda võimalus see otsus hiljem läbi vaadata.

Seega sõltub oma vanemate teadmine ja nendega kontakti säilitamise õiguse ulatus olukordadest (Euroopa Liidu ... 2015). Tuleb kaaluda põhjalikult, mis kasu või kahju vanemate teadmine ja/või nendega suhtlemine lapsele kaasa toob. Seega peab lähtuma lapse parimast huvist. Ka selles ajakirjanumbris kirjutatakse põhjalikult asendus- või perekodus elava lapse suhtlusest oma bioloogilise vanemaga ning rõhutatakse, et lapse ja vanema suhtluse korraldamisel tuleb välja selgitada lapse huvid ning lähtuda nendest kui esmatähtsast kaalutlusest (vt Margit Sarve artiklit).

Identiteedi säilitamine

Konventsiooni artikli 8 kohaselt on lapsel õigus säilitada oma identiteet, st kodakondsus, nimi ja perekondlikud suhted. Lapse õiguste komitee üldkommentaaris nr 8 öeldakse, et see artikkel on pikkade läbirääkimiste tulemus, ka ajaloolised sündmused mõjutasid identiteediõiguse arutelu. Meelde tuletati laste kadumist Argentiinas ja ebaseaduslikke lapsendamisi 1970.–1980. aastatel, need juhtumid kinnitasid nimetatud artikli vajadust. Lapsele, kes on ebaseaduslikult ilma jäetud oma identiteedi mõnest või kõigist elementidest, tuleb pakkuda selle kiireks taastamiseks vajalikku abi ja kaitset (Doek 2006).

Artikkel 8 koostamise lugu viitab sellele, et eelnõukomisjonil polnud selget identiteediõiguse määratlust. Arutelu keskmes olid kaks mõistet: autentsuse põhimõte („tõeline ja ehtne”) ja identiteedi mitmemõõtmelisus („isiklik, juriidiline ja perekondlik”, McCombs ja Gonzalez 2007). Leiti, et lapse identiteedi kujunemisel ja säilitamisel on tähtsad perekond ning sellest tulenev „perekonna identiteet”. Konventsiooni lõppversioonist jäi sõna „perekond” siiski välja ning artikli pealkirjaks ja sisuks jäi identiteedi säilitamine, eeskätt põhjusel, et „perekonna identiteet” on riikide seadustes tundmatu mõiste.

Lapse õiguste komitee üldkommentaar 8 viitab ka sellele, et identiteedi säilitamisel on lapsele olulised nii suhted päritoluperega kui ka teiste lapse jaoks oluliste inimestega (Doek 2006).

Lapse jaoks tähenduslikke sidemeid tuleb toetada (nt Ronen 2004). Sellised sidemed võivad lapsel olla talle oluliste inimestega – bioloogiliste vanematega, õdede-vendade või isegi mängukaaslaste või naabritega varasest lapsepõlvest. Tähenduslik side võib lapsel olla ka elutu asja või kohaga, nt raamatu või armsaks saanud mänguasjaga või paigaga, kus oli lapse esimene elukoht või kus ta alustas kooliteed. Need võivad olla seotud ka kultuuri või keelega. Sellised sidemed toetavad personaalse identiteedi kujunemist ning kindlustavad lapse elus järjepidevuse.

Kokkuvõtlikult võib tuua järgmised põhjused, miks on tarvis lapse identiteeti säilitada (Doek 2006).

• Identiteedi säilitamine aitab ennetada laste kadumist või tõrjutust ühiskonnast.
• Seda on vaja, et lapsel oleks võimalik perega taasühineda.
• Lapsel on õigus teada oma ajalugu sünnist alates ja tunda inimesi, kellega ta on koos kasvanud ning olnud perekondlikes suhetes.
• Lapsel on õigus teada, milliseid tema perekondlikke sidemeid puudutavaid otsuseid on vastu võetud.
• Lapsele tuleb võimaldada juurdepääs andmetele, mis on tema elu kohta ametlikult registreeritud.

Eesti lastekaitseseaduses ei ole eraldi peatükki identiteediõiguse kohta. Kuid seaduses on nimetatud, et kohalik omavalitsus koostöös last kasvatava isiku või lasteasutusega peab andma lapsele teavet tema päritolu ja perekonnast eraldamise põhjuste kohta (LasteKS, § 34 lg 2). Seega võib öelda, et Eesti lastekaitseseaduse kohaselt peab asendushooldusperes elavat last kohtlema õigustega isiksuse ja oma arengu subjektina, kel on õigus säilitada ja määratleda tähenduslikke sidemeid oma elus.

Kaks lähenemisvõimalust

Lapsel on õigus identiteedile. Kuid selle õiguse kaitsmine oleneb suuresti sellest, kuidas autonoomia ja osalemisega seotud õiguseid, sh identiteediõigust mõistetakse ja sellekohaselt tegutsetakse. Lapse kodanikuks olemise seisukohast on olulised märksõnad lapse aktiivne osalemine ja vabadus.

Üks võimalus on, et lapsele jäetakse ulatuslik vabadus oma identiteeti puudutavates küsimustes. Sekkumine lapse identiteediõiguse kindlustamisel on sel juhul minimaalne. Siis tõlgendatakse lapse osalemist ja identiteediõigust näiteks nii, et kui laps soovib midagi teada või milleski selgusele jõuda, siis küll ta ükskord ise küsib. Lapse oma aktiivsust, sh lapse identiteedihuvi ja valikuvõimalusi, ei mõjutata ega toetata. Lapsele jäetakse ka ulatuslik isiklik vastutus. Sel juhul on identiteediõigus pigem passiivne.

Alternatiivne lähenemine on see, et lapsele luuakse tingimusi ja valikuvõimalusi, mis toetavad teda identiteediküsimustega tegelemisel. Lapsel on tema vanust ja valmisolekut arvesse võttev valiku-, otsustamise- ja tegutsemisvabadus. Lapsega räägitakse tema võimalustest ja õigustest (laps on aktiivne õiguste kandja), toetatakse või äratatakse temas huvi oma identiteedi vastu. Huvi tuntakse ka tema soovide, eesmärkide ja tunnete vastu ning pakutakse tegevusi (laps on oma arengu subjekt). Aktiivne osalemine peab olema turvaline. Selline lähenemine on toeks lapse iseseisvumise saavutamisel ning aitab lapsel saada täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks.

---

1 Artiklis mõeldakse neid asendushoolduse peresid, kes osutavad sotsiaalhoolekandeseaduse (2017) mõistes asendushooldusteenust, nt asenduskodu-, perekodu- või hoolduspere.
2 Oluline on rõhutada, et kodakondsus ja lapse kodanikuks olemine ei ole sünonüümid. Mõistet kodanikuks olemine kasutatakse artiklis laiemas tähenduses kui konkreetse riigi kodakondsusega laps.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2020

---

Viidatud allikad

Assim, U. M. (2018). Civil Rights and Freedoms of the Child. Kogumikus: Kilkelly, U., Liefaard, T. (toim.) International Human Rights of Children. Springer, 389–419.
Cantwell, N. (1993). Monitoring the Convention through the Idea of the “3Ps”. Eurosocial Report Series, Vol 45. Vienna: European Centre for Social Welfare Policy and Research, 121–30.
Cocburn, T. (2013). Rethinking Children’s Citizenship. Studies in Childhood and Youth. UK: University of Bradford.
Clough, R., Bullock, R., Ward, A. (2006). What Works in Residential Child Care A review of research evidence and the practical considerations. National Children’s Bureau, London.
Corsaro, W. A. (1997). The Sociology of Childhood. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage.
Doek, J. (2008). Preface, Foreward. Kogumikus: Invernizzi, A., Williams J. (toim.). Children and Citizenship. Sage Publications: Thousand Oaks, California, XII–XVI.
Doek, J. (2006). A Commentary on the United Nations Convention on the Rights of the Child, Articles 8–9: The Right to Preservation of Identity and The Right Not to Be Separated from His or Her Parents. Kogumikus: Alen, A., Vande Lanotte, J., Verhellen, E., Ang, F., Berghmans, E., Verheyde, M. (toim). A Commentary on the United Nations of the Rights of the Child. Martinus Nijhoff Publishers: Leiden.
Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja Euroopa Nõukogu (2015). Lapse õigusi käsitleva Euroopa õiguse käsiraamat. Luxembourg, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus.
Freeman, M. (2011). Introduction. Kogumikus: Freeman, M. (toim.) Law and childhood studies current legal issues, vol 14. Oxford: Oxford University Press, 1–9.
Hanson, K. (2012). Schools of Thought in Children’s Rights. Kogumikus: Liebel, M (toim). Children’s Rights from Below. Cross-Cultural Perspectives. Palgrave Macmillan, London, 63–79.
Lastekaitseseadus (2014). RT I, 06.12.2014, 1.
Liebel, M. (2008). Citizenship from Below: Children`s Rights and Social Movements. Kogumikus: Invernizzi, A., Williams, J. (toim). Children and Citizenship. Sage Publications: Thousand Oaks, California, 32–44.
Lister, R. (2008). Unpacking Children`s Citizenship. Kogumikus: Invernizzi, A., Williams, J. (toim). Children and Citizenship. Sage Publications: Thousand Oaks, California, 9–20.
Lister, R. (2007). Why Citizenship:where, when and how children? Theoretical Inquires in Law, 8(2).
Mayall, B. (2002). Towards a sociology of childhood: thinking from children’s lives. Open University Press: Philadelphia.
McCombs, T., Gonzalez, J.S. (2007). Right to identity. http://scm.oas.org/pdfs/2007/CP19277.PDF. (05.04.2020).
Reinomägi, A., Sinisaar, H., Toros, K., Kutsar, D. (2013). Sissejuhatus: lapse õigused ja heaolu. Kogumikus: Kutsar, D., Põder, K. (toim.). Lapse Heaolu. Statistikaamet: Tallinn.
Prout, A. (2000). Children’s participation: control and self-realisation in British late modernity. Child Society, 14 (4), 304–315.
Ronen, Y. (2004). Redefining the Child`s right to Identity. International Journal of Law, Policy and the Family, 18, 147–177.
Sindi, I., Strömpl, J. (2016). Asenduskodulapse identiteedi kujunemise toetamine elulootöö meetodil. Sotsiaaltöö, 4, 21−30.
Taylor, N., Smith, A. B., Nairn, K. (2001). Rights Important to Young People: Secondary Student and Staff Perspectives. The International Journal of Children’s Rights, Vol 9, No 2, 137–156.
Verhellen, E. (2000). Lapse õiguste konventsioon, kolmas trükk. Lastekaitse Liit, Tallinn.
ÜRO Lapse õiguste konventsioon (1991). RT II 1996, 16, 56.