Vikipeedia artiklite kirjutamise talgute võistlustöö „Sotsiaalpedagoogika“
Eesti sotsiaaltöö assotsiatsioon, ajakiri Sotsiaaltöö ja MTÜ Wikimedia Eesti korraldasid septembris talgud, et kutsuda üles lihtsalt ja selgelt kirjutama veebientsüklopeediasse Vikipeedia sotsiaaltöö põhiterminite selgitusi.
Parimaid osalejaid autasustati sotsiaaltöö aastakonverentsil „Sotsiaal(t)öö – kuhu ja kellega liigub“. Ajakirja eripreemia pälvis Tartu ülikooli haridusteaduskonna magistrant Simone Epro artikli eest, mis tutvustab sotsiaalpedagoogika mõistet.
Simone valis termini seetõttu, et kasutas sotsiaalpedagoogika teemantmudelit oma 2017. aastal sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika erialal kaitstud magistritöös, kus uuris intellektipuudega inimeste eluilma. Sotsiaaltöötaja ameti kõrval töötab Simone kutseõppe õppejõuna Tartu tervishoiu kõrgkoolis, seega kasutab ta oma töös korraga nii sotsiaaltöö kui ka hariduse teadmisi.
Avaldame siin tema artikli.
Sotsiaalpedagoogika
Sotsiaalpedagoogika on valdkond, mis hõlmab kolme tegevusala koostööd: haridus, sotsiaaltöö ja kogukonna arendamine. Sotsiaalpedagoogika tegeleb inimese haridusliku ja sotsiaalase arengu vastastikuste seostega ehk sotsiaalsete küsimuste hariduslike aspektidega ja hariduslike küsimuste sotsiaalse mõõtmega (Schugurensky ja Silver 2013).
Ajalugu
Sotsiaalpedagoogikast hakati rääkima 19. sajandil Euroopas. Termini „sotsiaalpedagoogika“ võttis kasutusele Saksa haridusteadlane Karl Mager (1810–1858). Teiseks sotsiaalpedagoogika kontseptsiooni väljatöötajaks peetakse Saksa varasemat haridusfilosoofi Friedrich Diesterswegi (1790–1866). Mõlemad uskusid, et haridusel peaks olema sotsiaalne missioon – see peaks ulatuma kaugemale üksikisiku teadmiste omandamisest ja keskenduma kultuuri omandamisele ühiskonnas ning tegevusele, millest on kogukonnale kasu (Schugurensky ja Silver 2013).
Sotsiaalpedagoogika eraldi valdkonnana kujunes 20. sajandil. Teemakohases kirjanduses peetakse sotsiaalpedagoogika rajajaks Saksa filosoofi Paul Natorpi (1854–1924), kes on kirjutanud ka raamatu „Sozialpädagogik: Theorie der Willensbildung auf der Grundlage der Gemeinschaft“ („Sotsiaalpedagoogika – teooria, kuidas kasvatada inimtahe kogukonna varaks“). Natorp väitis, et kogu pedagoogika peaks olema sotsiaalne ja pedagoogid peaksid alati arvestama ühiskondlike ning hariduslike protsesside seoseid. (Schugurensky ja Silver 2013)
21. sajandil on sotsiaalpedagoogika keskmes endiselt humaniseerimine, demokratiseerimine ja sotsiaalne õiglus ning rõhk on ikka tõrjutud ja marginaliseerunud sihrtühmadel. Tänapäeval hõlmab sotsiaalpedagoogika kõiki vanuserühmi ja on elukestev tegevus. (Schugurensky ja Silver 2013)
Sotsiaalpedagoogika põhimõtted
Sotsiaalpedagoogika lähtub teemantmudelist, mis haakub sotsiaaltöö eluilmakeskse käsitlusega (Epro 2017). Teemantmudeli peamine mõte on näidata, milliseid aspekte on vaja arendada, et toetada inimest tema kõigi võimete väljaarendamisel (Eichsteller ja Holthoff 2012).
Sotsiaalpedagoogika põhieesmärk on saavutada õnnelikkus ning pikaajaline ja kestlik heaolu. Õnnelikkus näitab hetkeolukorda ja heaolu inimese pikaajalisemat seisundit, mis hõlmab nii kehalist, vaimset, emotsionaalset kui ka sotsiaalset heaolu.
Teemantmudeli teine tahk on terviklik õppimine, mis omakorda suurendab heaolu ja õnnelikkust. Terviklik õppimine on kogu elu kestev protsess, mille käigus õpitakse, arenetakse ning omandatakse uusi oskusi elus ette tulevatest olukordadest (Eichsteller ja Holthoff 2012). Teemantmudeli kohaselt on selle kõige alustala toetavad, usalduslikud ja siirast partnerlust näitavad suhted, mis on olulised õnnelikkuse ja heaolu saavutamisel ja hoidmisel.
Teemantmudeli neljas komponent on inimese täievolilisus ehk võimalus teha ise oma eluga seotud otsuseid, vastutada nende eest ja seega saavutada kontroll oma eluteekonna üle.
Selleks et kõiki nimetatud komponente saavutada, on oluline pakkuda inimesele positiivseid elamusi. Positiivsete emotsioonide kogemine suurendab enesekindlust ning paneb tundma end väärtuslikuna (Eichsteller ja Holthoff 2012).
Sotsiaalpedagoog
Kutsestandardi (2016) kohaselt on sotsiaalpedagoog tugispetsialist, kes toetab ja korraldab sotsialiseerumist ning toetab isiku arengut võrgustikutöö ja sotsiaalpedagoogika meetoditega. Sotsiaalpedagoogide töövaldkond on lai ja nad võivad töötada nii haridusasutustes, rehabilitatsiooni- ja nõustamiskeskustes, laste ja täiskasvanute turvakodudes, tervishoiuvaldkonnas, kinnipidamisasutustes jm.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2024.
Viidatud allikad
Eichsteller, G., Holthoff, S. (2012). The art of being a social pedagogue. Practice examples of cultural change in children’s homes in Essex. ThemPra Social Pedagogy.
Epro, S. (2017). Erihoolekande- ja rehabilitatsiooniteenused intellektipuudega inimeste eluilmas (magistritöö). Tartu Ülikool.
Schugurensky, D., Silver, M. (2013). Social pedagogy: Historical traditions and transnational connections. Education Policy Analysis Archives, 21. DOI:10.14507/epaa.v21n35.2013
SA Kutsekoda. (2023). Sotsiaalpedagoog, tase 6 kutsestandard.