Kolm võistlevat heaoludiskursust asenduskodus

---

KOKKUVÕTE

Paljudes riikides, nende hulgas ka Eestis, korraldatakse ümber laste asendushooldusteenuseid ja pööratakse tähelepanu sünniperedest eraldatud laste heaolule ning nende arengule autonoomsete subjektidena. Asendushoolduse edasisel reformimisel on tähtis mõista, millistest arusaamadest ja teadmistest lähtudes tagatakse laste heaolu praktikas ning luuakse ja taasluuakse institutsionaalset asendushooldust. Seda saab selgitada diskursuseid uurides.

Selles artiklis tutvustan aastatel 2014–2015 SOS Lastekülas Eestis (edaspidi ka SOS LK) korraldatud uuringu[1] peamisi tulemusi, kus laste heaolu tagamist uurisin laste kaitse, hoolitsuse ja osalemisõiguse raamistikus (Cantwell 1993; Lansdawn 1994). See lapse õigusi hõlmav raamistik, mida nimetatakse ka 3P-ks (ingl provision, protection, participation), annab suunitluse lapse heaolu uurimiseks. Esitlen uuringu peamisi tulemusi kaitse, hoolitsuse ja osalemise diskursustena.

Kuigi uuringu tegemisest on juba mõned head aastad möödas, ei ole sündmuste jada, millega uuring haakus, kaugeltki veel lõppenud. Asendushooldusteenuste reform jätkub ja arutlused sünniperedest eraldatud laste heaolu üle on väga aktuaalsed. Suurt tähelepanu pööratakse just laste vaatenurgale. See on erilise tähelepanu all ka käesolevas artiklis.

MÄRKSÕNAD

Asendushooldus, diskursus, lapse heaolu, armastav hoolitsus, osalemine, lapsekesksus

---

Laste heaolu uurimine diskursustena ja uurimisprobleem

Laste asendushooldusteenuste ümberkorraldamist on tugevalt mõjutanud erialaste teadmiste areng. Enne kiindumussuhteteooriat (Bowlby 1951 ja 1969), kuni ei teatud lapse vajadusest lähisuhete ega tundliku hoolitsuse järele, pöörati asendushoolduses tähelepanu peamiselt lapse põhivajaduste täitmisele ja tema ettevalmistamisele tulevaseks täiskasvanueluks. Kui paranesid teadmised institutsionaalse elu ja distantseerunud inimsuhete kahjustavast mõjust lapse arengule, hinnati tasapisi senine asendushoolduse praktika ümber nii mujal maailmas kui ka Eestis. Nii on viimase nelja-viiekümne aasta jooksul (Eestis mõnevõrra vähem aega) poolehoidu kogunud arusaam, et laps vajab arenguks lähedasi, hoolivaid ja isiklikke inimsuhteid, ka asendushooldusel. Seetõttu arendatakse perepõhist asendushooldust (hoolduspered, eestkostepered, lapsendajapered) või äärmisel juhul püütakse, et asutused oleksid võimalikult peresarnased.

Hoolivatele lähisuhetele lisaks rõhutatakse laste heaolu tagamisel aina enam ka lapse autonoomsust kui inimese kaasasündinud põhivajadust. Selle uurimuse kontekstis tähendab autonoomsuse kindlustamine eeskätt seda, et lapse kasvukeskkond peab soodustama lapse iseseisvat tegutsemist ja otsustamist oma valikutest lähtudes ning selliselt toetama lapse arengut subjektina (Archard 2015; Frønes 2016). Ühtlasi on lapse heaoluga tihedalt seotud nüüdisaegne arusaam lapsest kui kompetentsest ja aktiivsest sotsiaalsest toimijast (vt nt Corsaro 1997), kel oma subjektiivne vaade heaolule. Käsikäes uute teadmistega lastest ja nende heaolust on aja jooksul arenenud laste õiguste diskursus (nt Freeman 1983; Lister 2008; Patteman 1970), mis alates lapse õiguste konventsiooni (1989) vastuvõtmisest rõhutabki laste kaitsmise ja hoolitsuse kõrval samavõrra lapse autonoomsuse ja osalemisega seotud õigusi (Cantwell 1993; Hanson 2012; Lansdown 1994), samuti lapse kodanikuksolekut heaoluühiskondades (ingl child citizenship, vt nt Doek 2008; Sindi 2020).Võib isegi öelda, et laste õiguste diskursus protestib lapse aegunud kuvandi ja vanade (kasvatus)meetodite vastu, mis ei võtnud piisavalt arvesse ei lapse autonoomsust ega toimevõimekust ning vaidlustab praktikad, kus lapsi nähakse eelkõige haavatavate ja kaitset vajavatena. Meenutagem, et „lapse sajand“ (Key 1909) oli mõeldud selleks, et vabastada laps täiskasvanute mõjuvõimust ja normidest, mis on tuletatud täiskasvanute maailmast. Seega arusaam lapsest kui hoolitsuse objektist on asendunud arusaamaga autonoomsest lapsest kui subjektist ja osalevast sotsiaalsest toimijast ning propageeritakse lapsekeskset lähenemist (Kask 2006; Lister 2007, 2008; Sindi 2020). Nagu kiindumussuhteteooria, on ka laste õiguste diskursus toonud kaasa seniste tegutsemisviiside ümberhindamist.

Hoolivatele lähisuhetele lisaks rõhutatakse laste heaolu tagamisel aina enam ka lapse autonoomsust kui inimese kaasasündinud põhivajadust.

Nii saab rääkida sellest, et erialateadmistega käivad kaasas muutused diskursustes, sh lapse heaolu käsituses ning toimuvad muutused ka praktikas. Kuid mis see diskursus täpsemalt on?

Diskursuse mõiste

Judit Strömpl (2012, 29) kirjutab: „Diskursus on ühest küljest mitmetähenduslik keerukas mõiste, mida ei ole lihtne määratleda. Teisest küljest aga on diskursus äärmiselt igapäevane, tavaline nähtus.“ Ta selgitab, et inimestena elame diskursiivses maailmas, mis meid pidevalt mõjutab ja mida me pidevalt taasloome. Käesolevas uurimuses on diskursus defineeritud prantsuse filosoofi ja ajaloolase Michel Foucault’ (1972, 49) kaudu, kes on öelnud, et „diskursused vormivad objekti, millest me räägime“. See määratlus osutab diskursuse ja objekti (asja) seosele ning sellele, et inimesed diskursiivselt loovad ja taasloovad objekte, millest nad räägivad.

Füüsilistele või materiaalsetele asjadele lisaks (taas)luuakse arusaamasid ka abstraktsematest mõistetest, nagu heaolu, perekond, armastus või kogukond. Nii on sotsiaalses elus lugematu hulk interpretatsioone. Võib isegi öelda, et sotsiaalne elu ja objektid sotsiaalses elus on meile kättesaadavad interpretatsioonides. Üht ja sama objekti võivad inimesed oma kogemustele tuginedes erinevalt tõlgendada. Näiteks turvalist lähisuhet ja hella hoolitsust kogenud lapse ning väärkohtlemist või hülgamist kogenud lapse tõlgendused armastusest või armastavast suhtest võivad oluliselt erineda. Kusjuures mõlemad võivad nõustuda, et armastus põhimõtteliselt on hea ja oluline. Samuti võime öelda, et sotsiaalse elu tegelikkus ei ole meile inimestena kättesaadav teisiti kui suhtluse, keelekasutuse ja lugude kaudu, mida räägitakse. Seega ühistegevuse käigus inimesed suhtlevad, jagavad, tõlgendavad ja loovad tähendusi, osaledes diskursiivses maailmas. Nii on igasugune ühistegevuse, sh suhtluse kaudu, vahendatud objekt, mis ei ole (objektiivsete) loodusseaduste põhjustatud, diskursiivne objekt.[2] Kui küsida, kuidas ikkagi täpsemalt üks või teine diskursus tekib, siis Foucault (1972) ei pea diskursust inimgruppide tahtliku tegevuse tulemuseks: tema arvates grupid ei mõtle diskursusi välja. Pigem soosivad diskursuste püsimist ja/või uute diskursuste kasutuselevõttu praktikas nii erialaste teadmiste areng, nagu eelnevalt välja toodud, kui ka sotsiaalsed ja ajaloolis-kultuurilised tingimused.

Laste heaolu asendushooldusel

Praegu ringleb Eesti laste asendushoolduses erinevaid arusaamu laste heaolust. Kehtivas sotsiaalhoolekande seaduses (2015) on laste asendushooldusteenuse põhieesmärk sõnastatud kui „pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, lapsele turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena“. Lisaks rõhutatakse lastekaitseseaduses (2014), et laste osalemine toetab lapse heaolu ja parimate huvide tagamist. Seega väljendavad õigusaktid seisukohta, et asendushooldus peab vastama lapse vajadustele, tagama lapse õigused ja heaolu ning olema nii peresarnane kui ka lapsekeskne. Teenuste (sealhulgas asendushoolduse) deinstitutsionaliseerimisega kaasnevalt (Kuuse ja Toros 2019) räägitakse ühtlasi kogukonnakesksetest teenustest ja kogukonnapõhisest vaatenurgast.

Eesti laste asendushoolduses ringleb erinevaid arusaamu laste heaolust.

Kokkuvõttes peab asendushooldus tagama lapse heaolu ja tema igakülgse arengu. Siiski puudub praktikas ühine ja läbiräägitud arusaam, mida mõeldakse õiguste, heaolu või lapse osalemise all, ning puudub ka ühine arusaam perekesksetest tingimustest või kogukonnapõhisest asendushooldusest. Nii võib öelda, et laste asendushooldus on tõsiste muutuste mõjuväljas. Probleem seisneb aga selles, et pidevad ja kiired ümberkorraldused pole võimaldanud laiapõhjalist arutelu lapse heaolu, sh käibel olevate arusaamade ja mõistete üle, ega ka harmoneerida Eesti laste asendushooldust muu maailma suundumustega, arvestades samal ajal Eesti ühiskonna ajaloolis-kultuurilist tausta. Asendushooldusteenuste hindamiseks korraldatud uuringute tulemused (nt Osila jt 2016) osutavad asendushooldusel kasvanud laste toimetulekuraskustele ja tõrjutusele ühiskonnas, seetõttu on oluline diskursuste üle diskuteerida. Eelneva taustal oli uuringu eesmärk analüüsida ja esitleda laste institutsionaalse asendushoolduse diskursiivseid praktikaid SOS LK-s nii laste heaolu (3P) raamistikus kui ka viimaste aastakümnete ümberkorralduste kontekstis.

Uuringu metoodika

Uuringu andmestiku moodustavad osalusvaatluse andmed 2014–2015 Eesti SOS Lastekülas, sh asendushoolduse reorganiseerimise dokumendianalüüs ja nii valdkondlikes (nt poliitikadokumentides) tekstides kui ka SOS Lasteküla dokumentides uute diskursuste kasutuselevõtust. Samuti hõlmab andmestik intervjuusid töötajatega, sh perevanematega (n = 14) ning laste (n = 8) jutustusi oma elust. Nii töötajate intervjuude kui ka laste jutustuste uurimise eesmärk oli mõista ühe kindla asenduskoduga seotud inimeste tõlgendusi uuritavast objektist: heaolu tagavast asenduskodust ümberkorralduste kontekstis.

Tähtis on välja tuua, et just SOS LK-s oli/on diskursuste uurimiseks omanäoline, ainulaadne ja huvitav keskkond. Rahvusvahelise organisatsioonina on SOS LK-l ainulaadne ja pikaajaline kogemus, kus kultuuriliselt on aastakümneid olnud kättesaadavad teadmised laste lähisuhete vajadusest, perekonna ja kogukonna olulisusest[3]. Samal ajal ei kanna see organisatsioon Eesti asendushooldusele omaseid (nõukogude ajast pärit) institutsionaalseid tunnuseid. Ometi, töötavad Eesti SOS Lastekülas Eesti inimesed, seega on neid siiski vähem või rohkem mõjutanud väärtused, teadmised ja kogemused, mis on saadud elades Eesti ühiskonnas.

Andmete analüüsimisel ja tõlgendamisel lähtusin diskursusanalüüsi, temaatilise analüüsi ja narratiivanalüüsi põhimõtetest. Analüüsi viimases etapis uurisin seoseid andmetes (muutused, ümberkorraldused, töötajate ning laste lood ja tõlgendused) ning tõlgendasin andmeid nii sotsiaal-kultuurilise kui ka narratiivse maailma (Gubrium ja Holstein 2008) kontekstis, samuti laste õiguste ja heaolu (3P) raamistikus. Püüdsin mõista nii domineerivaid kui ka võimalikke allasurutud diskursuseid ja diskursuste mõju laste subjektsusele. Nii andmeid tõlgendades selgusid kolm peamist diskursust, mida alljärgnevalt esitlen.

Lastekülast kogukonda

Lastekülast kogukonda diskursus on uuringus laste õiguste ja heaolu raamistikus seotud laste kaitsega, aga ühtlasi ka teenuste ümberkorralduse ja üldise deinstitutsionaliseerimisega. Uuringus selgus, et sellest – lastekülast –, mida veel 20–30 aastat tagasi peeti laste kasvatamisel väärtuseks, ning mis muutis SOS-hoolekande originaalseks, on nüüdseks saanud omamoodi stigmatiseeriv praktika. Kui paranesid teadmised institutsionaalse hoolekande negatiivsetest mõjudest, hakati ka SOS-lastekülas seniseid praktikaid ümber hindama ning kasutusele võeti uued mõisted. Nii rääkisid uuringus osalejad positiivselt „kogukonnast“, „tavalisest kogukonnast“ või „naabruskonna kogukonnast“. Samal ajal pikka aega organisatsioonis käibel olnud mõisted „lasteküla“, „traditsiooniline lasteküla“ või „emakeskne institutsioon“ olid selgelt omandamas negatiivset alatooni.

Omaette kogukonnana tegutsevat, eraldi asuvat lasteküla peeti aegunuks, isegi lapsi diskrimineerivaks, kuid tunti puudust sellele omasest kuuluvuse ja ühtsustundest.

Uute ja vanade mõistete kasutust ilmestasid ka viimaste aastate välised muudatused. Uued SOS-peremajad ehitati naabruskonna teiste eramajade keskele, mitte teistest piirkonna peredest eraldi. Uute mõistete kasutuselevõtt ja areng olid tihedalt seotud SOS-pere muutuva tähendusega. Uuringu ajal räägiti sageli SOS-perest „nagu tavalisest perest kogukonnas“. Seega sooviti, et SOS-pered ja seal elavad lapsed ei eristuks teistest ega paistaks kuidagi eriliselt silma. Nii sooviti lapsi kaitsta. Mitte-eristumise ja laste kaitsmise püüdluse kõrval aga tõstatus kõige olulisem väärtus: perekonna privaatsus. Just siinkohal võis märgata uue, huvitava ja omanäolise praktika kujunemist: perekonna privaatsuse tugevdamine ühtpidi tavalises kogukonnas (eramurajoonis), teisest küljest SOS LK organisatsiooni piires. Siin ilmnesid vasturääkivused.

Perevanemad hindasid kõrgelt organisatsiooni institutsioonilist tuge (nt töötajate koolitused ja väljaõpe, materiaalsed vahendid ja raha, ühistegevus), mis tagas turvalisuse ja stabiilsuse laste eest hoolitsemisel. Samal ajal, nagu öeldud, väärtustati SOS LK-s perekonna privaatsust. Kuid omaette elama asudes hakati tundma, et kadumas oli kuuluvus ja ühtsustunne, mis, nagu paljud pikka aega tööl olnud perevanemad rääkisid, oli kunagi palju tugevam. Ehk kadumas oli kogukond, õigemini selle tähendus oli muutumas.

Tulles siinkohal SOS LK organisatsiooni algse idee ja oma sünniperedest eraldatud laste kasvatamise filosoofia juurde, võib arvata, et „küla“ mõistet ei võetud algselt keelekasutusse juhuslikult. SOS-lasteküla filosoofia põhines algupäraselt hooldamisel SOS-külas – lastekülas, mitte tavapärases elurajoonis. Seega võib oletada, et algselt pidi küla tähendama kogukonda, sest SOS-lasteküla kogukond pidi kaitsma ja toetama seal elavaid SOS-lapsi ja kasvatajaid (SOS-emasid). Võimalik, et nende n-ö isoleerimine teistest linnaosadest ning kogukondadest oli mõeldud selleks, et kaitsta nii lapsi kui ka töötajaid ja/või vältida häbimärgistamist, mida võivad põhjustada teised, kes ei väärtusta mittebioloogiliste laste kasvatamist. Sellest lähtudes loodi turvalisust, kaitset, kuuluvust ja ühtsustunnet pakkuv „küla“, mis tähendaski kogukonda. Seal elavatel lastel ja töötajatel, sh SOS-emadel, olid külakogukonnas suhted ja oma maailm.

Uuring aga näitas, et niisugust lasteküla peeti aegunuks, isegi lapsi diskrimineerivaks, ning seda töötajad Eestis ei soovi. Kuid probleemiks kujunes just kuuluvuse ja ühtsustunde puudumine. Probleem oli eriti terav nende perevanemate jaoks, kes polnud ise pärit linnast, kus nüüd SOS-peres perevanematena töötati. Nii tundsid mõned perevanemad end kui „võõrad“ naabruse kogukondades. Sama võis täheldada laste juures. Ka lapsed, tulles elama SOS-perre, olid sageli pärit teistest linnadest ja Eesti maakondadest. Varem said lapsed sõbruneda ja suhteid luua paljude teiste SOS-perede lastega lastekülas, kuid uutes oludes oli ka laste sõbra- või naabrussuhete loomine sageli keeruline.

Armastav hoolitsus

3P-raamistikus seostub armastava hoolitsuse diskursus laste arengu ja hoolitsusega. Uuringust selgus, et SOS-pere, millele on aluse pannud SOS-hoolekande kontseptsioon ja mida viimaste aastate jooksul on ümbermõtestatud ja -kujundatud, on otsekui omaette mikromaailm, kus sümboolselt kajastuvad SOS-hoolekande ja selle muutuvad arusaamad (väärtused) Eesti ühiskonnas: hoolekande keskmes on armastava hoolitsuse mõiste, kus armastus, või täpsemalt perevanemate võime armastada on oluline mõõdupuu. Objektiviseeritakse armastav hoolitsus, millel on kolme sorti tagajärgi.

Esiteks, armastav hoolitsus väljendus erinevalt igapäevategevuses ja sõnades. Osalusvaatluse käigus ei olnud kuulda sellest, et räägitakse laste armastamise olulisusest või armastavatest suhetest, kuid töötajate intervjuudes oli armastus keskne teema. Armastav hoolitsus väljendus peamiselt „hoole ja armastusega toidu valmistamises“, „riiete eest hoolitsemises“, „laste kooliasjadega kursis olemises“ jm. Märkimisväärselt räägiti võimekusest armastada „võõraid lapsi“. Mõeldes sellele, et armastav hoolitsus objektiviseeritakse, siis see tähendab, et mõõdupuuks saab, kas ja kuivõrd on üks või teine perevanem võimeline armastama võõraid lapsi. Ollakse armastava hoolitsuse teenistuses. Näiteks üks perevanem mõtiskles nii:

„No tegelikult, kui ausalt öelda, kui me siia tööle tulime, siis ma ei uskunud üldse, et ma suudan võõraid lapsi niimoodi armastama hakata. Et mul on olnud elus juhus, et ma, et noh, ma oleks peaaegu ühe lapse enda jaoks võtnud kasvatada, aga siis ma hakkasin kahtlema, et järsku ma hakkan talle liiga tegema, et just sellel tasandil, et ta pole minu enda laps. Aga tegelikult saab, hakkadki armastama võõraid lapsi ka.“

Ei ole päriselt võimalik hinnata kellegi armastuse suurust, samuti seda, kas räägitu oli tõsi. Selle uurimine ei olnudki eesmärk. Küll aga võis märgata, et räägiti sellest, millest erialases keskkonnas on kombeks rääkida.[4] Kui SOS-hoolekande peamine väärtus on armastav hoolitsus ja sõnum loving home for every child, mida väljendatakse SOS-juhendmaterjalides ja dokumentides (nt SOS Kinderdorf 2003), siis siit saab järeldada, et ilmselt esitasid (vähemalt mingil määral) töötajad organisatsioonis eelistatud dominantset narratiivi.

Teiseks, armastava hoolitsuse diskursus kujundas omalaadset polaarsust, kus tulid esile head ja halvad ning armastavad ja mittearmastavad vanemad. Soov armastavalt hoolitseda peegeldas töötajate siirast soovi asendada lapse (halb) päritolupere SOS-perega, kus laps saaks ideaalis kogeda armastavate ja vastutustundlike SOS-vanemate head ja armastavat hoolitsust. Intervjuude käigus mõtisklesid perevanemad mõneti bioloogiliste vanemate teemal, kuid üldiselt küsimus, kas ja kuivõrd bioloogilised vanemad armastasid või ikka armastavad oma lapsi, olid igapäevases elus tagaplaanil. Nagu ka teemad või vestlused sellest, keda või mida lapsed armastavad. Vaikimine bioloogiliste vanemate ja minevikuga seotud küsimustes oli tugevalt seotud sooviga kaitsta lapsi retraumatiseerimise eest. Siit ka armastava hoolitsuse objektiviseerimise kolmas tagajärg: täiskasvanute domineerimine ning samal ajal vähene tähelepanu lapse autonoomsusele ja sellele, keda või mida lapsed armastavad.

Kuigi lapsed on elanud üle kaotusi ja kogenud traumaatilisi sündmusi, võivad nad sellegipoolest olla huvitatud oma isikliku elu küsimustega tegelemisest.

Laste jutustustes ei ilmnenud sõna „armastus“ kordagi. Siiski olid laste juttudes kesksel kohal perelood. Lapsed hindasid kõrgelt perevanemate kohaolu ja hoolitsust, samuti häid elutingimusi. Räägiti aga ka formaalsustest ja vastuoludest, mida tavaliselt peredes ei ole, näiteks nagu vanemate puhkepäevad või peretädid, kes käivad peres tööl. Seega väljendus armastava hoolitsuse diskursus mõnevõrra erinevalt täiskasvanute ja laste vaatenurkades. Just lapsed ise olid selles diskursuses pigem kõrvalejäetud.

Lapse osalusel põhinev lapsekesksus

Lapse osalemise idee oli üldiselt SOS-lastekülas võõras. On teatav kujutluspilt osalevast lapsest, mis on eeskätt seotud lapsele vajalike oskuste või õige-vale (moraalinormide) õpetamisega. Kuid vaade lapsest, kes aktiivselt mõtestab oma valikuid ning on võimeline iseseisvalt tegutsema ja otsustama neist lähtudes, oli pigem tagaplaanil. Siiski võimaldasid just laste uuringusse kaasamine ning nendega ellu viidud tegevused (laste informeerimine uuringust, neile valikute pakkumine, lugude jutustamise protsess) saada teadmisi lapse autonoomsuse ja osalemise tähendusest asenduskodus ning lapsekeskse lähenemise kohta. Lapse õiguste ja heaolu raamistikus on see seotud lapse autonoomsuse ja osalemisega.

Uuringutulemusi, sealhulgas rõõmustavaid ja üllatavaid momente, mis mõnevõrra hajutavad täiskasvanute hirme ja eksitavaid arvamusi laste haavatavusest, on Sotsiaaltöö ajakirjas juba tutvustatud (Sindi ja Strömpl 2016). Siinkohal soovin rõhutada kaht peamist, mis puudutavad uusi teadmisi lastest ja lapsekesksusest.

Tuleb luua ja hoida suhet lapsega, kuid lisaks on hädavajalik pakkuda tingimusi, et laps saaks areneda autonoomsete subjektina.

Lugude jutustamise protsess oli seotud selliste inimese identiteeti puudutavate teemadega, nagu sünd ja sünnikoht, erinevad elukohad ja elukohavahetused, lasteaed ja kool, SOS-pere ja päritolupere, sõbrad ja hobid. Nii said lapsed lugusid jutustades mõtestada oma eluloolisi küsimusi ja rääkida neil teemadel, millest muidu asenduskodu argielus tavapäraselt ei jutustata. Siit ilmnes ka oluline arusaam lastest: kuigi lapsed on elanud üle kaotusi ja kogenud traumaatilisi sündmusi, võivad nad sellegipoolest olla huvitatud oma isikliku elu küsimustega tegelemisest. Ühtlasi lubas uuringu protsess teha järeldusi osalusel põhineva lapsekeskse lähenemise kohta: osalemise eeltingimusteks on lapse jaoks turvaline koht, usalduslikud suhted ja vestlused lapsega kohtumise eesmärkidest. Järgida tuleb ka lapse valmisolekut ning seda, et laps saaks valikuid teha ja protsess kulgeks temale sobivas tempos. Mõne lapse jaoks olid vestlused peresidemetest eriti huvipakkuvad ja innustavad – tunti suurt huvi oma päritolu vastu ning hakati ka ise infot juurde otsima.

„Mu teada vanavanemad on mul Eestis sündinud. Või ma otseselt ei tea, aga üks õhtu me Gunnuga (vanema venna muudetud hüüdnimi) rääkisime ja arutasime ja küsisin Gunnult, et ei tea, kas vanavanemad on Eestis sündinud? Ja siis Gunnu hakkas rääkima, et emme (lapse bioloogiline ema) oli talle kunagi rääkinud, et ema isa oli mitte-eestlane. Ema perekonnanimi on ka mitte Eesti oma ja Gunnu rääkis, et ema isa oli X (nimetab päritolu teisest rahvusest). Ja isa oli eestlane. Ema isa on pikka aega juba surnud, aga vanaema on veel elus. Vanaisa ei ole ma ka näinud. Ma nüüd otseselt ei tea, kus ta elas. Mõtlesin, et peaks vanaemalt küsima. Aga nüüd ma vähemalt tean, et mitte Eestiga oli ta seotud. Seda on põnev teada. Tol õhtul, kui Gunnu rääkis, siis tekkis tunne, et tahaks täpsemalt teada, et kus mis millal.“ (Laps, 14).

Kui mõtleme mõistetele „autonoomsus“ ja „subjektsus“, siis tekib ehk kiusatus näha lapsi täiskasvanutest eraldi: kas iseseisvatena/sõltumatutena või hoopis „mitte valmis“ ja „kujunemise“ staadiumis. Laste lood ja lugude jutustamise protsess lubas järeldada, et laste autonoomsust ja subjektsust ei tohiks käsitada sõltuvussuhete vastandina. Vastupidi, lapsed rääkisid erinevatest suhetest nii minevikus kui ka olevikus ning erinevatest kohtadest ja sündmustest elus, väljendades oma autonoomsust erinevates sõltuvuslikes suhetes ja kontekstis. Sünniperest ja bioloogilistest vanematest räägiti häid asju ja ka seda, mida nad ehk tegemata jätsid. Samavõrra rõhutati SOS-vanemate hea hoolitsuse ja nende olemasolu olulisust olevikus. Ühtlasi rääkisid lapsed sellest, mida neile endale meeldib teha, kus olla ja kellega suhelda, väljendades nii oma sõltumatust ja iseseisvust. See näitab, kuidas lapse autonoomsus on oma olemuselt suhetest sõltuv. Seega tuleb luua ja hoida suhet lapsega, kuid lisaks on hädavajalik pakkuda lastele tingimusi, et nad saaksid areneda autonoomsete subjektidena.

Kokkuvõtteks

Tegevus ja ümberkorraldused SOS Lastekülas on seotud asendushoolduse üldise ümberkorraldamisega Eestis. SOS Lasteküla tegevust ja muutuvaid arusaamu aga iseloomustab jõuline otsustavus pakkuda lastele heaolu tagamiseks peresarnast elukorraldust kogukonnas. Selle taustal tasuks edasi arutleda, kas ja kuidas saaks Eestis laiendada „lasteküla kogukonna“ kui deinstitutsionaliseerimise spetsiifilist vormi. See on väga oluline küsimus, eriti kui võtta arvesse, et hooldusperesid on Eestis vähe. Sellega seoses võiks ehk soovitada institutsionaalse hoolduse sidumist kogukonnasotsiaaltööga. See nõuab uusi investeeringuid ja koostööd kogukondadega (üksikisikud ja kogukonnaorganisatsioonid), et SOS-pered (ja laiemalt asenduskodud-perekodud) oleksid naabruskonnas teretulnud ja toetatud. See tundub eriti oluline neoliberaalses Eesti ühiskonnas (Mitendorf 2020), kus pere privaatsus on kõrgelt hinnatud. Ühtlasi tuleb endiselt tegeleda küsimustega, kuidas tagada pere privaatsus, hoides ja luues samal ajal ühtsus- ja kuuluvustunnet. Vastasel korral võidakse lapsi (aga ka perevanemaid) diskrimineerida, mis ei ole kooskõlas laste kaitse ega ka deinstitutsionaliseerimise eesmärkidega.

Uuringu tulemused näitavad, et jõuliselt domineerib armastava hoolitsuse diskursus, mis põhineb teadmistele lapse vajadustest (vajadus lähisuhete ja armastuse järele, mis on olulised tema arengu seisukohalt) ja laste retraumatiseerimise ohust. Oma heasoovlikkuses võib sellest diskursusest juhindumine aga lapsele avaldada vastupidist toimet. Vastamisi on „armastav hoolitsus“ kui mõtteviis ja „armastavat hoolitsust väljendavad tegevused“, kus aktiivseteks toimevõimekateks tegutsejateks on täiskasvanud ja lapsed on täiskasvanute tegevuste (pigem passiivseteks) vastuvõtjateks. Kui aga mõelda, et igal diskursusel on tähendus ning oluline roll laste õiguste ja heaolu tasakaalustamisel, siis võib öelda, et kaitsva perekonna ning armastava hoolitsuse mõjuvõimu tugevnemise märgid laste autonoomsuse ja osalemisega seotud õiguste arvelt on mõnevõrra isegi signaal tasakaalu puudumisest.

Tõepoolest, puudub selge ja aktsepteeritud kontseptsioon selle kohta, mida täpsemalt laste osalemine nende igapäevaelus tähendada võiks või millised tingimused peaksid olema autonoomsuse ja osalemise toetamiseks tagatud. Laste õiguste diskursus rõhutab, kui oluline on suhtuda haavatavas olukorras lastesse mitte kui pelgalt abi ja teenuste vajajatesse, vaid kui väärtuslikesse inimestesse, kes suudavad oma heaolu küsimustes valikuid teha (Lister 2008). Ka käesoleva uurimiskogemuse põhjal võib väita, et oluline on valikuid pakkuda.

Uuringu tulemused näitavad, et makrotasandil on kriitiline probleem, kuidas sõnastada lapse osalusel põhineva lapsekeskse (institutsioonionaalse) asendushoolduse eesmärgid. Just lapsed ise või asendushoolduselt ellu astunud noored võiksid aktiivsemalt osaleda nende eesmärkide sõnastamisel. See tähendab, et lapsed ja noored ise võiksid olla aktiivsed laste õiguste diskursuse laialdasemal kasutuselevõtul ja eestkõnelemisel. Et praktikat tõeliselt muuta lapsekeskseks ja selliseks, kus last nähakse subjektina, on siiras suhtlemine lastega üks tähtsamaid ülesandeid laste heaolu tagamisel.

---

[1] Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis juunis 2021 kaitstud doktoritöö „Laste institutsionaalse asendushoolduse diskursiivsed praktikad: etnograafial põhinev uuringukogemus SOS Eesti Lastekülas“, juhendajad Karmen Toros ja Judit Strömpl.

[2] Selline käsitlus põhineb sotsiaalkonstruktsionistliku paradigma teadusel, mille lähtekohad on esimesena tutvustatud klassikalises teoses „The social construction of reality“ Bergerilt ja Luckmannilt (1966).

[3] SOS Lasteküla hoolekande visioon, põhimõtted ja väärtused olid uuringu ajal sõnastatud dokumendis: SOS-Kinderdorf International. (2003). Who we are: Roots, vision, mission and values of the SOS Children’s Villages organisation. Innsbruk: SOS Children’s Village International.

[4] Sel teemal oli ka ettekanne ISCI konverentsil: Sindi, I., Strömpl, J., Toros, K. (2019). The meaning of loving family home and child centred care. New developments of residential family care in SOS Children’s Village Estonia. Teoses: ISCI conference Compilations of abstracts: Children of the World: The Touch of Change. Theories, Policies and Practices (83–84). Tartu: Tartu Ülikool.

---

Viidatud allikad

Archard, D. (2015). Children: Rights and Childhood. 2. ed. London, New York: Routledge.

Bowlby, J. (1951). Maternal Care and Mental Health. Monograph Series No. 2. Geneva: World Health Organisation.

Bowlby, J. (1969). Attachment. Attachment and loss: Vol. 1. New York: Basic Books.

Cantwell, N. (1993). Monitoring the Convention through the Idea of the „3Ps“, Eurosocial Report Series, Vol 45 (121–30). Vienna: European Centre for Social Welfare Policy and Research.

Corsaro, W. A. (1997). The Sociology of Childhood. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage.

Doek, J. (2008). Preface, Foreward. Raamatus: A. Invernizzi, J. Williams (toim.) Children and Citizenship XII–XVI. Sage Publications: Thousand Oaks, California.

Foucault, M. (1972). The arheology of knowledge. New York: Pantheon.

Freeman, M. (1983). The Rights and Wrongs of Children, London: Frances Pinter.

Frønes, I. (2016). The Autonomous Child. Theorizing Socialization. New York: Springer International Publishing.

Gubrium, J. F., Holstein, J. A. (2008). Narrative Ethnography. Teoses: S. Nagy Hesse-Biber, P. Leavy (toim). Handbook of Emergent Methods. New York: Guilford Press.

Hanson, K. (2012). Schools of Thought in Children’s Rights. Teoses: M. Liebel, K. Hanson, I. Saadi, W. Vandenhole (toim). Children’s Rights from Below: Cross-Cultural Perspectives (63–80). New York: Palgrave Macmillan.

Kask, I. (2006). Kui lapsekeskne on lastekodu? Sotsiaaltöö, 6, 28−33.

Key, E. (1909). The century of the child. New York, London: G.P. Putnam's Son.

Kuuse, R., Toros, K. (2019). Estonian social policy: From soviet heritage to understanding the principles of deinstitutionalisation. European Journal of Social Work, 22(3), 388−399. doi: 10.1080/13691457.2017.1357024.

Lansdown, G. (1994). Children’s Rights. Teoses: B. Mayall (toim.) Children’s Childhoods: Observed and Experienced (33–44). London: Falmer Press.

Laste Õiguste Konventsioon. (1989). Riigi Teataja II, 1996, 16, 56.

Lastekaitseseadus. (2014). Riigi Teataja I, 06.12.2014, 1.

Lister, R. (2007). Why Citizenship: where, when and how children? Theoretical Inquieries in Law, 8(2), 693–719.

Lister, R. (2008). Unpacking Children`s Citizenship. Teoses: A. Invernizzi, J. Williams (toim). Children and Citizenship (9–20). Thousand Oaks, California: Sage Publications.

Mitendorf, A. (2020). Professional social work narratives in young, complex neoliberal society [Sotsiaalteaduste dissertatsioonid]. Tallinna Ülikool.

Osila, L., Turk, P., Piirits, M., Biin, H., … Masso, M. (2016). Asendushoolduselt elluastuvate noorte uuring. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.

Patteman, C. (1970). Participation and democratic theory. Cambridge: Cambridge University Press.

Sindi, I. (2020). Asendushooldusperes elava lapse identiteediõigus. Sotsiaaltöö, 2, 34−39.

Sindi, I., Strömpl, J. (2016). Asenduskodulapse identiteedi kujunemise toetamine elulootöö meetodil. Sotsiaaltöö, 4, 21−30.

SOS-Kinderdorf International. (2003). Who we are: Roots, vision, mission and values of the SOS Children’s Villages organisation. Innsbruk: SOS Children’s Village International.

Sotsiaalhoolekande seadus. (2015). Riigi Teataja I, 28.12.2017, 66.

Strömpl, J. (2012). Sotsiaalse tegelikkuse konstrueeritud iseloom ja interpreteeriv sotisaalteadus. Teoses: J. Strömpl, M. Selg, M. Linno (toim). Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses. Laste väärkohtlemise lood (15−47). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2022