Skip to content
Sitemap
Sotsiaaltöö

Õigus tervisele

Uurimus/analüüs

Õigus tervise kaitsele on olulisemaid põhiõigusi. Artiklis antakse ülevaade, kuidas on selle eri aspekte käsitletud rahvusvahelistes dokumentides ning tuuakse ka sotsiaaltööga seotud näiteid Eestist.

Ulvi Kõrgemaa
Ulvi Kõrgemaa, RN, MA
Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö doktorant

Igal inimesel on õigus võimalikult heale tervisele. Terviseseisundit ei määra üksnes juurdepääs tervishoiuteenustele, vaid ka kaasa sündinud eeldused ning eeskätt eluviis ja -keskkond.

Vaesusel ja sotsiaalsel tõrjutusel on oluline mõju tervisele (Wilkinson ja Marmot 2017). See, kuivõrd tagatud on sotsiaalne õiglus ja võrdõiguslikkus, mõjutab eluviisi ja haigestumisvõimalusi, niisamuti ka enneaegse surma ohtu. Sotsiaal- ja majanduspoliitikal on näiteks määrav mõju sellele, kuidas laps saab kasvada ja areneda ning kas ta saab täisväärtuslikku elu elada või on tema elu ebakindel ja turvatundeta. (Hessle 2016)

Õigus tervise kaitsele on olulisemaid põhiõigusi.

Kuigi laialt on levinud seisukoht, et tervis on haiguse puudumine, näeb WHO tervist laiemalt. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) põhikirja preambuli järgi on tervis täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund.

Õigus tervise kaitsele on olulisemaid põhiõigusi. Seadusandja ülesanne on määrata, kuidas seda praktikas järgitakse ja millist abi vajaduse korral saadakse. Nõrgemate toetamine ja tervise kaitse oleneb seega oluliselt, kui mitte täielikult riigi võimalustest ja majanduslikust olukorrast. Mõju avaldavad ka poliitilise võimu eelistused. Seetõttu olekski vaja järjepidevalt arutleda selle üle, kuivõrd täidab riik oma rahvusvaheliselt võetud kohustusi ja mida võetakse ette, et olukorda parandada. Ka sotsiaaltööl on oma tähtis osa, et tagada õigus tervisele.

Õigus tervisele ja elamisväärsele elule

Eesti Vabariigi põhiseaduse (1991) § 28 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Õigus riigi abile vanaduses, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral on igal Eesti kodanikul. Täpsed abi liigid, ulatus, saamise tingimused ja kord on sätestatud seadustega. Eestis viibiva välisriigi kodaniku ja kodakondsusega isiku õigused on samad, kui seadus ei sätesta teisiti.

Õigus tervise kaitsele on tagatud ka rahvusvaheliste dokumentide alusel. Nendest olulisemad on ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (vastu võetud 1948); majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (1992) ja Euroopa sotsiaalharta (1961/1996).

Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 25 lõige 1 sätestab, et igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sh toit, riietus, eluase, arstiabi ja vajalikud sotsiaalsed teenused, mida on vaja tema enda ja ta perekonna tervise ning heaolu hoidmiseks, aga ka õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, puude, lesestumise ja vanaduse korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimesest endast olenemata põhjustel.

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti (1992) artiklis 12 on õigus tervisele üksikasjalikult lahti kirjutatud.

  1. Käesolevast paktist osavõtvad riigid tunnustavad iga inimese õigust maksimaalsele füüsilisele ja psüühilisele tervisele.
  2. Abinõud, mida käesolevast paktist osavõtvad riigid selle õiguse täielikuks teostamiseks peavad tarvitusele võtma, sisaldavad samme, mis on vajalikud, et:
  • kindlustada surnult sündimise ja laste suremuse vähenemine ning lapse tervislik areng;
  • parandada igati väliskeskkonna hügieeni ja tööhügieeni tööstuses;

  • ära hoida ja ravida epideemilisi, endeemilisi, kutse- ja teisi haigusi ning võidelda nendega;

  • luua tingimused, mis tagaksid kõigile arstiabi ja meditsiinilise hoolitsuse haiguse korral.

Euroopa sotsiaalharta (1996) on Euroopa Nõukogu inimõigusi kaitsev leping, millega sätestatakse inimeste sotsiaalsed õigused ja vabadused. Niisamuti kehtestatakse järelevalve kord, mis tagab, et hartaga ühinenud riigid peavad neist kinni. Eesti ratifitseeris sotsiaalharta 2000. aastal, kuid mitte täielikult, nagu see on ka enamikus Euroopa riikides. Paljud sotsiaalharta sätted on otseselt või kaudselt seotud tervise kaitsega.

  • Artikliga 2 tagatud õigused õiglastele töötingimustele tulenevad vajadusest kaitsta inimeste tervist.
  • Töötervishoiu ja -ohutusega seotud kohustused on sätestatud artiklis 3.
  • Artikkel 7 käsitleb laste ja noorte tervise ning heaolu küsimusi.
  • Rasedate naiste tervist kaitseb artikkel 8.
  • Artiklid 12 ja 13 on pühendatud sotsiaalkindlustusele ja arstiabile.
  • Tervise küsimused on olulised ka seoses võõrtöötajate õigustega, eraldi võiks välja tuua perekonna taasühinemisega seotud õigused.
  • Artikkel 11 käsitleb õigust tervise kaitsele rahvastiku tervise seisukohast kõige laiemas mõistes. (Euroopa sotsiaalharta sekretariaat 2001)

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee on esitanud oma arvamuse pakti artikli 12 lõikes 1, milles on asutud seisukohale, et see ei ole seotud üksnes tervishoiuga, vaid ka tervise alustingimustega, sh tervislik keskkond, ning käsitleb ka asjakohast teabe- ja osalemisõigust. Euroopa sotsiaalharta komitee aga väidab, et tänapäeva vajaduste kohaselt hõlmab harta artikkel 11 õigust tervislikule keskkonnale (Marangopoulos Foundation for Human Rights vs. Greece 2007). Niisamuti peavad olema kindlustatud sellised tervise põhitegurid nagu kanalisatsioon, puhas vesi, piisav toit ja peavari, ohutud ja tervislikud töötingimused ning tervislik keskkond (Hessle 2016).

Nagu kõik inimõigused, on ka õigus tervisele seotud nii poliitiliste kui ka kodanikuõigustega, aga ka teiste majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega, nagu näiteks haridus, eluase, sotsiaalkindlustus, töö, kultuur (Hessle 2016).

Kui õigust tervisele on rikutud, on üksikisikutel või isikute rühmadel, kelle õigus on sätestatud põhiseaduses või teistes seadustes, aga ka rahvusvahelistes dokumentides, võimalus esitada kaebus kohtusse ning saada kohtutelt siduv otsus, mis laieneb ka teistele samas olukorras inimestele (Potts 2008).

Tervise tagatised

ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee leiab, et õigus tervisele sisaldab järgmisi kattuvaid ja omavahel seotud elemente: 1) vabadus otsustada oma tervise üle; 2) õigus tervisekaitsesüsteemile; 3) kättesaadavad, ligipääsetavad ja aktsepteeritavad ehk ühiskonnas üldiselt tunnustatud tervishoiuasutused ning sobivad ja kvaliteetsed kaubad ning teenused; 4) mittediskrimineerimine; 5) valitsuse kohustus austada, kaitsta ja täita õigust tervisele; 6) osalemine; 7) seire; 8) vastutus ja abinõud (Potts 2008).

Vabadused ja õigused

Õigus tervisele hõlmab nii vabadusi kui ka õigusi. Üks olulisem vabadus on õigus otsustada oma tervise, sealhulgas seksuaalse ja reproduktiivse vabaduse üle. Aga ka õigus olla vaba sekkumistest, nagu näiteks õigus mitte anda nõusolekut meditsiiniliseks raviks.

Eespool nimetatud dokumentide kohaselt on riigil kohustus igati kaasa aidata, et inimeste õigus tervisele oleks kaitstud. Siiski ei saa riik võtta endale kohustust tagada, et iga üksikisik oleks terve. Iga inimene on ainulaadne ja meil kõigil on oma eripärad ning vajadused. Ei ole võimalik, et riik tagab kõigi inimeste hea tervise, sest tervist mõjutavad asjaolud, mis on osaliselt või täielikult väljaspool riigi kontrolli, näiteks inimese individuaalne vastuvõtlikkus või geneetilised iseärasused. Siiski on riigil kohustus pakkuda oma elanikele võimalikult tervislikku elukeskkonda ning soodustada tervislikke valikuid. Tõhus ja juurdepääsetav tervishoiusüsteem aitab omakorda probleeme ennetada ning tagab vajaliku toe halvenenud terviseseisundiga toimetulekuks.

Nõuetekohane tervishoiusüsteem

Õigus kõrgeimale tervishoiu tasemele sisaldab nelja omavahel seotud ja olulist elementi: kättesaadavus, ligipääsetavus, vastuvõetavus ja kvaliteet (Potts 2008).

Tervishoiuteenuse osutajad, kaubad ja teenused peavad olema riigis piisavalt kättesaadavad. See tähendab näiteks haiglaid, kliinikuid, koolitatud ja konkurentsivõimelist palka saavaid tervishoiutöötajaid, esmatähtsaid ravimeid, ennetavate rahvatervishoiu ja tervisedenduse strateegiate ning meetodite rakendamist. (Potts 2008). Õigus tervisele hõlmab ka õigust erakorralisele meditsiiniteenusele.

Tervishoiuteenused, sh teenust osutavad asutused peavad olema füüsiliselt ja majanduslikult ligipääsetavad. Ka siis, kui tervishoiuteenused on küll kohapeal üldjoontes kättesaadavad, ei pruugi ratastooliga liikuvad inimesed kaldteede puudumise tõttu neile ligi pääseda. Isegi kui kaldteed on olemas, ei pruugi ligipääsetavus siiski tagatud olla, sest näiteks eakad ei suuda kaldteed läbida.

Õigus tervisele tähendab saada kõikvõimalikku tuge ja toetust, et oleksid loodud terve olemise tingimused.

Takistuseks võib olla tervishoiutöötajate keeleoskus, ka õpitud keeleoskus ei pruugi olla piisav patsientidest arusaamiseks. Siinkohal tuleks väga tõsiselt mõelda, kui arutletakse hoolduspersonali sissetoomise üle kolmandatest riikidest. Sellega võib kaasneda nii keeleline kui ka kultuuriline mittemõistmine, mis võib tähendada teenuse kvaliteedi halvenemist.

Samuti peavad tervishoiuteenused ja tervist mõjutavate teguritega seotud teenused olema taskukohased kõigile, ka sotsiaalselt ebasoodsas olukorras rühmadele. Tagatud peab olema ka terviseteabe otsimise, vastuvõtmise ja edastamise õigus, seejuures ei tohi kahjustada inimeste õigust andmete konfidentsiaalsusele (Potts 2008).

Vastuvõetavuse all on mõeldud seda, et tervishoiuasutused, aga ka kaupade pakkujad ja teenuste osutajad peavad austama meditsiinieetika põhimõtteid. Tähtis on teenuste kultuuriline sobivus ja vastavus soole ning elutsükli nõuetele. Süsteem peab olema planeeritud nii, et tagatud on kõigi osaliste parim tervislik seisund. Näiteks tuleb ravi selgitada selliselt, et see on selle saajale arusaadav nii keeleliselt kui ka sisuliselt. Äärmiselt oluline on, et teenuseosutajad tunneksid oma patsientide või klientide kultuurilisi eripärasid (Hessle 2016).

Samuti peavad nii avalikud kui ka eraviisilised tervishoiuteenused olema teaduslikult põhjendatud ja meditsiiniliselt sobivad ning kvaliteetsed. Seetõttu peab olema riigis nende osutamiseks rangelt kontrollitud süsteem.

Tervise säilitamise, taastamise ja edendamise võimalused peavad olema asjakohased ning kvaliteetsed. Eelkõige on selleks vaja kvalifitseeritud tervishoiutöötajaid, teaduslikult tunnustatud ja nüüdisaegseid ravimeid ning haiglaseadmeid, ohutut joogivett ning kanalisatsiooni (OHCHR 2000).

Võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine

Võrdõiguslikkus ja võrdne kohtlemine on inimõiguste põhiosad. Riigil on seadusest tulenev kohustus tagada, et tervishoiusüsteem oleks kõigile võrdselt kättesaadav, sealhulgas vaesuses elavatele inimestele, vähemustele, põlisrahvastele, naistele, lastele, vaesemates linnaosades ja maal elavatele inimestele, puuetega inimestele ja teistele ebasoodsas olukorras inimestele ning kogukondadele. Samuti peab tervishoiusüsteem reageerima naiste, laste, noorukite, eakate jt spetsiifilistele tervisevajadustele. (Hunt 2006).

Õigus tervisele ei tähenda, et riik peab osutama tasuta kõikvõimalikke tervishoiuteenuseid. Tähtis on, et teenuste kasutamisel ei oleks diskrimineerivaid takistusi. Eestis võib selline takistus olla näiteks tervishoiuteenuste halb kättesaadavus elukoha tõttu. Tiheasutusega piirkondades, eelkõige suuremates linnades, on teenused olemas, kuid maapiirkondades võib see olla tugevalt takistatud, näiteks on sulgetud sünnitusosakondi.

Tervishoiuteenused peavad olema võrdselt kättesaadavad kõigile, sh kõige haavatavamatele või tõrjutud inimestele. Näiteks on meil erakorraline ravi, aga ka COVID-19 vaktsiin kättesaadav ka ravikindlustuseta isikutele.

Seega peaksid tervishoiu- ja hoolekandeteenused olema kättesaadavad majanduslikule olukorrale vaatamata. Ometi on näiteks hooldekoduteenus nii kallis, et üldjuhul ei suuda eakas selle eest ise tasuda.

Olemas peavad olema teavitamisprogrammid ja muud programmid, et tagada ebasoodsas olukorras inimestele ning kogukondadele juurdepääs tervishoiule ja tervisedenduse võimalustele (Hunt 2006).

Sotsiaaltöötaja tegevus märkamisel on hindamatu, tema lähedus abivajajatele on väga tähtis. „Märgata“ ja „sekkuda“ on märksõnad, millest sotsiaaltöötaja mööda vaadata ei saa. Abivajaja pääsemine teenustele oleneb tihti teistest inimestest, sh pereliikmetest, naabritest, kuid eelkõige sotsiaaltöötajatest ja pereõest.

Osalemine, seire ja vastutus

Inimestel on õigus osaleda oma tervisega seotud otsuste langetamisel ja kohaliku, riikliku ning rahvusvahelise poliitika kujundamisel. Selleks et osalemine oleks võimalik, on vaja välja töötada asjaomane kord. Tõhus osalemine oleneb ka teistest õigustest, näiteks õigusest otsida, saada ja edastada tervisega seotud infot või oma seisukohti vabalt väljendada, aga ka olla teadlik tervise põhimõtetest (Potts 2008). Osalemise esmatingimus on nii iga indiviidi kui ka kogukonna teadlikkus.

Õigused tähendavad kohustusi ja kohustused nõuavad vastutust. Aruandekohustus on inimõiguste üks olulisemaid tunnuseid, mida omakorda kõige vähem mõistetakse. Vastutus ei tähenda, et iga tervishoiutöötaja on inimõiguste jõustaja, vaid seda, et käitumist, tulemusi ja tulemuslikkust seiratakse. Aruandlus peab olema kättesaadav, läbipaistev ja tõhus, et oleks võimalik aru saada, kuidas tervishoiusüsteemi eest vastutavad isikud on oma kohustusi täitnud (Hunt 2006).

Samuti on tõhusad õiguskaitsevahendid väga tähtsad, et tagada õiguse rikkumise korral heastamine ja vigade parandus ehk olukorra taastamine, mis oli enne rikkumist. Näiteks normatiivaktide vigu saab parandada ainult neid muutes. Majandusliku kahju hüvitamine on riigi kohustus, milleks iga riik peab välja töötama kindla korra. Üks õiguskaitsevahend on taastusravi, sh nii meditsiinilise kui ka psühholoogilise abi, samuti juriidiliste ja sotsiaalteenuste võimaldamine.

Kokkuvõte

Igaühel on õigus parimale tervisele. Sellest tuleneb riigi juriidiline kohustus tagada asjakohased tingimused. Inimestel on õigus saada kõikvõimalikku tuge ja toetust, et oleks loodud terve olemise võimalused.

Rahvusvahelised dokumendid, nagu inimõiguste ülddeklaratsioon, Euroopa sotsiaalharta ja piirkondlikud kokkulepped, samuti enamiku riikide põhiseadused tunnustavad ning deklareerivad igaühe õigust tervisele. Rõhutatakse võrdse kohtlemise põhimõtet ja välistatud peab olema diskrimineerimine.

Riigi võimalused tervist kaitsta olenevad siiski majanduslikust olukorrast, millest tuleneb riigi sotsiaalne võimekus. Eesmärk peab olema tagada kõigi kodanike ja elanike võrdne võimalus osa saada tervishoiuteenusest. Riigi esmane kohustus on tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus.

Tervishoiukriis on teravaim just nendes riikides, kus tervishoiutöötajaid on keskmisest vähem.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata tervishoiutöötajate olemasolule. Praegune tervishoiukriis on toonud valusalt päevavalgele selle ala töötajate puuduse kogu maailmas. Kriis on teravaim just nendes riikides, kus tervishoiutöötajaid on keskmisest vähem. OECD riikide keskmine on üheksa õde tuhande elaniku kohta, Eestis aga on neid kuus kuni seitse. Aastaid kestnud jõupingutused suurendada õeõppe vastuvõttu on tänaseks leidmas lahendust, tulemusteni jõudmiseks läheb siiski veel aastaid.

Kuid õigust tervisele ei sisusta üksnes tervishoiusüsteem ehk haiglad ja esmatasandi tervishoiuteenuste osutajad. Tähtis on ka keskkond, puhta joogivee kättesaadavus ja kanalisatsioon, aga ka puhas õhk ning saaste vähendamine. Unustada ei tohi ka tervisedendust, rahvatervishoidu laiemalt, taastusravi ning ennetus- ja sotsiaaltööd. Sotsiaaltöötaja tegevus inimeste tervise hoidmisel on hindamatu, kuid kahjuks veel alahinnatud.


Viidatud allikad

Euroopa sotsiaalharta (1961/1996) / Sotsiaalministeerium (n.d.) Euroopa sotsiaalharta.

Euroopa sotsiaalharta sekretariaat (2001). Euroopa sotsiaalharta Euroopa sotsiaalõiguste komitee praktika (case-law) kokkuvõte.  (16.11.2021).

Hessle, S. (2016). Human Rights and Social Equality: Challenges for Social Work. Routledge.

Hunt, P. (2006). The human right to the highest attainable standard of health: new opportunities and challenges. Transactions of the Royal Society of Tropical Medicine and Hygiene, 100, 603–607.

Kinney, E. D., Clark, B. A. (2004). Provisions for Health and Health Care in the Constitutions of the Countries of the World. Cornell International Law Journal, 37(2), 285–355.

Marangopoulos Foundation for Human Rights (MFHR) v. Greece (2007).  (16.11.2021).

OHCHR, The Office of the UN High Commissioner for Human Rights (2000). General comment No. 14: The right to the highest attainable standard of health.

Potts, H. (2008). Accountability and the Right to the Highest Attainable Standard of Health.

Eesti Vabariigi põhiseadus (1991).

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon / Välisministeerium. (n.d.).

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt. Riigi Teataja (1992).

Wilkinson, R., Marmot, M. (2017). Social determinants of health. The solid facts. Second edition. World Health Organization.


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2022