Sigrid Petoffer: „Ohvrirolli võib kergesti kinni jääda.“

---

 

Kui lapsevanem on olnud oma laste suhtes vägivaldne, siis oodatakse, et vägivallatseja eemaldatakse perekonnast, tihti ka ühiskonnast, ütleb Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonilt aasta vägivallaennetaja tiitli saanud Sigrid Petoffer. MTÜ VAITERi vahendatav programm on aga tõestanud, et isasid aidates saab luua lastele turvalisema kodu.

Isiklikust perevägivallakogemusest lapsepõlves on ta kaasa võtnud, et ohvrirolli ei tohi kinni jääda. Selleks tuleb õppida ennast kehtestama ja vajaduse korral ka abi küsima. Laste aitamisel on jälle olulisim, et lapsel oleks kas või üks inimene, keda ta saab täielikult usaldada.

Petofferi mure on, kuidas leida lasteaeda, kooli, asenduskodudesse ja lastekaitsesse inimesi, kes päriselt tahavad oma tööd teha, lastega koos olla, neid kuulata ja nendega mängida.

Põhiosa tööelust olete pühendanud asendushooldusele, nüüd olete aga MTÜ-s VAITER, mis tegeleb vaimse tervisega. Mis neid seob?

Kogu mu tegevus üle 30 aasta pikkuses tööelus on olnud seotud laste, nende turvalisuse ja lapsevanemate toimetulekuga. See on otseselt seotud ka vaimse tervisega. Laste heaolu oleneb suuresti lapsevanemast ja tema hakkamasaamisest. Viimasel ajal, kui elu on üsna kiire, on lastevanematele suured ootused.

Artiklite pealkirjadest loen sageli, kuidas lapsevanematel ei jätku järeltulijaile piisavalt aega, nad ei oska, nad ei saa aru. Kui uurin, millest laste eest hoolitsemise raskused tulevad, siis ütlevad vanemad, et infot on palju. Kuhu nõu saamiseks pöörduda? Missugused allikad on usaldusväärsed? Kui tahad endale või lapsele pikaajalist ja tõhusat teraapiat, on päris keeruline seda võimalust leida: paljud teenused on lühiajalised ja üpris kallid.

Olen oma töös keskendunud sellele, et lapsed saaksid kasvada turvalises keskkonnas ja minu jaoks pole vahet, kes on turvaline isik tema elus. Ta ei pruugi olla bioloogiline vanem, vaid keegi teine, kes märkab lapse võimeid, andeid ja hobisid, seda positiivset, ja toetab teda.

Juhite programmi „Hoolivad isad: turvalisem elu lastele“. Rääkige sellest lähemalt.

Alustasime 2019. aastal. Enne seda oli Eestis juba programme meestele, kel olnud probleeme vägivaldse käitumisega, aga lapsevanematele, isadele sellist programmi ei olnud. Sellepärast see kõnetas mind. Olgu öeldud, et tasakaaluks on meil programm ka naisetele „Naised vägivallata“. Teisi kahjustav käitumine ei sõltu soost.

VAITER keskendub nii naiste kui ka meeste vaimse tervise toetamisele, aga ka laste toetamisele. Veel täpsemalt püüame ennetada vägivaldset käitumist. Agressiivsus kui omadus on meis kõigis olemas, seda tahetakse kuidagi alla suruda või meilt ära võtta, olematuks teha. Ometi on agressiivsus oluline enesekaitseks või millegi saavutamiseks. Piir tuleb ette sealt, kus käitumine kahjustab ennast või teisi.

Tuttav politseinik kurdab sageli, kuidas hästi palju keskendutakse ohvri aitamisele, kuid vägivallatsejaga ei võeta midagi ette.

Minu käest on selle aja jooksul, kui olen „Hoolivad isad: turvalisem elu lastele“ programmi juhtinud, mitu korda küsitud, miks te tahate neid inimesi toetada. Pigem oodatakse, et vägivallatseja saab karistada ja ta eemaldatakse perekonnast, tihti ka ühiskonnast.

Niisuguste isadega töötades alustame alati nende lapsepõlvest, nende loost ja kogemustest: kuidas nad üldse isa rolli näevad. Sageli ilmneb, et nad on ise kogenud füüsilist väärkohtlemist, on pealt näinud perevägivalda või nende varasem elu on kujundanud väärtushinnanguid, millest tuleb lahti saada, nagu see, et laste kasvatamine on naiste töö.

Mehed on loomult agressiivsemad ja neile on omane riskikäitumine, mistõttu nad satuvad ohtlikesse olukordadesse. Ka nende ametivalikud, olgu töö sõjaväes või rasketööstuses, mõjutatavad käitumist. Neil esineb sagedamini stressiolukordi ja juhtub õnnetusi. Ühesõnaga: agressiivset käitumist tuleb vaadata laiemalt ja seda VAITERi meeskonnana teemegi.

Programm kestab neli-viis kuud. Selle sees on nii rühmakohtumisi kui ka individuaaltööd. Meie programmis osalenud isad ütlevad, et nende suhted lapsega on paranenud, nad on hakanud laste ema rohkem aktsepteerima, hakanud temaga koostööd tegema. Vahel võib heaks isaks olemist takistada kas või see, et mehel puudub mõni elementaarne oskus. Üks isa, kelle lugemisoskus ja lugemisharjumus oli kesine, hakkas lapsele unejuttu lugema ning seepeale tema ja lapse suhe paranes. 

Paraku on ka isasid, kes ei suuda muutuda. Need on inimesed, kel on kujunenud mingi häire, näiteks kalduvus nartsissismile. Neil puudubki teistele pühendumise võime. Sellisel juhul anname lastekaitsetöötajatele tagasisidet, et võib-olla ei peagi isa suhe lapsega nii tihe olema või tuleb mõneks ajaks katkestada.

Missugust tagasisidet programmile olete isadelt saanud?

Isadele, kes meie juurde tulevad, meeldib see, et neid kuulatakse. Neile ei anta hinnanguid. Nad saavad teiste isadega koos arutleda. Nad saavad uusi oskusi, kuidas oma tugevate emotsioonidega toime tulla. Meil osales üks mees, kes oli oma lapse ema füüsiliselt rünnanud, mistõttu ta kandis jalavõru. Keeruline oli seetõttu, et ta elas ohvriga ühes korteris. Koroonaajal tegime programme veebis, mistõttu ei saanud mees privaatselt osaleda. Naine tuli koolituse ajal mehe juurde ja osatas teda, tegi mürgiseid märkusi. See mees tahtis programmis lõpuni käia, see oli talle väga oluline, aga ta oli hirmsa surve all: üks vale liigutus ja ta läheb vangi. Elukaaslane sai aru, et võib endale kõike lubada. Lõpuks see mees läkski vangi. Tal jäi rühmatöö pooleli, aga ta võttis nüüd meiega ühendust, et uuesti gruppi tulla. Talle tõesti meeldis osaleda, ta sai sellest päriselt tuge. Tema lähivõrgustik, kellelt saada toetust, on vaid tema alkoholisõltlasest ema.

Isad on emade kõrval võrdväärsed vanemad, kuigi mulle tundub sageli, et ühiskond ja teenused kalduvad emade poole. Emal on võib-olla ka kohtus lihtsam selgitada, miks tema peaks laste eest hoolitsema. Meeste vägivaldse käitumise taga on enamasti mingi hirm: hirm, et minust ei sõltu midagi, hirm, et keegi võib mu maha jätta, hirm, et ma ei saa hakkama. Senini oleme teinud kümme gruppi ja kohe algavad uued kogu Eestis. Kõige olulisem on, et isade aitamine loob lastele ja laste emadele turvalisema elu.

Avage veel seda sissejuhatuse mõtet, et vanemaid süüdistatakse rohkem, kui toetatakse.

Sageli öeldakse vanematele, et kõik saab alguse kodust. Kuid paljud asjad algavad ka näiteks tööandja suhtumisest, kas või ületundide tegemisest. Ka sellest, mis üldse ühiskonnas toimub: koroonakriis või negatiivsed uudised. Kogu vastutus tahetakse panna vanemale, aga selle asemel oleks vaja rohkem toetada.

Koolis, meditsiinis ja sotsiaalvaldkonnas peredega töötavad spetsialistid peaksid endalt küsima, kas see töö, mida teen, ka päriselt meeldib mulle. Olen kohanud läbipõlemise äärel inimesi, tüdinud, väsinud abistajaid, kes ei usu klientidesse, kellega nad töötavad. Unistan sellest, et perede ja lastega tegelemisel oleks rohkem inimlikkust.

Olen oma töös keskendunud sellele, et lapsed saaksid kasvada turvalises keskkonnas.

Meil võib olla väga palju sekkumisi ja teenuseid, aga sellest pole kasu, kui spetsialist ei kuula ega uuri, missugust abi inimene vajab või ei tee endaga piisavalt tööd.

Lastekaitses või hariduses töötavatele inimestele on hästi oluline ka töökeskkond. Jälgida tuleks, kas seal on rohkem avatust ja toetamist või sarkasmi, halvustamist ja vaikimist. Teine küsimus on, kas saan aru, mida teen, ja kas selle tulemusel läheb midagi paremaks. See on mulle endale ka hästi oluline: kui midagi teen, tahan aru saada, mis on selle tulemus. Inimlikkust, heatahtlikkust ja eetilisust oleks aitajatel rohkem vaja. Lubame omale eksida ja toetame üksteist.

Kuidas te iseendas inimlikkust hoiate ja läbipõlemist väldite?

Mul on olnud väga raskeid hetki, aga ma ei talu hästi stressi ja mu organism annab sellest kohe märku. Siis peab stopi tegema: aja maha võtma või tööstiilis midagi muutma. Saan töötada ainult siis, kui mu ümber on ägedad inimesed. Ma ei saa hakkama inimestega, kes ei usu sellesse, mida nad teevad, on negatiivsed või halvustavad. Sotsiaalvaldkond ei ole minu jaoks raske või negatiivne. Vastupidi: näen tööd sotsiaalvaldkonnas kui võimalust midagi muuta.

Olete öelnud, et lapsevanemad on laste kasvatamisel oma muredega sageli üksi, ega tea, kuhu nõu ja abi saamiseks pöörduda või ei söanda seda teha. Miks see nii on?

Viimasest vanemluse monitooringust tuli välja, et üle poole vanematest ei julge abi küsida või ei tea, kust abi saada. Eestlastel on selline pean-ise-hakkama-saama-mentaliteet. Teisest küljest on palju valehäbi: kuidas ma nendest asjadest räägin? Näen, kui raske on teatud põlvkonnal oma isiklikest asjadest rääkida. Mina ei rääkinud oma vanematega oma tunnetest ega mõtetest.

Isad on emade kõrval võrdväärsed vanemad, kuigi mulle tundub sageli, et ühiskond ja teenused kalduvad emade poole.

Kui lapsevanem hakkab abi otsima, oleneb kõik sellest, kuhu ta kõigepealt satub, kas teda kuulatakse ära ja toetatakse. Olen kuulnud inimesi rääkimas „Kui KOV-i pöördusin, siis mulle soovitati SPIN-teenust, mida rahastab SKA“. Meile harjumuspärased väljendid võivad olla inimestele võõrad. Räägime inimestega arusaadavas keeles. Abi vajajal võib olla keeruline selles inforohkuses orienteeruda.

Kõik on nii keeruliseks läinud ja kogu aeg võetakse kasutusele uusi metoodikaid. Peaksime vanemluses tulema tagasi põhiasjade juurde: jää rahulikuks, kuula, peegelda, sea piire endale ja lapsele.

Teil on isiklik perevägivallakogemus. Missugune õppetund on see olnud?

Tollal mõtlesin, et oi kui raske on emal. Iga nädalavahetus, kui isa tarvitas alkoholi, puhkesid peretülid. Lapsena läksin emaga kaasa, püüdsin teda kaitsta, olin kodus ega ei läinud kuhugi.

Suurena sain aga aru, kui palju sõltus mu ema otsusest sellesse suhtesse jääda. Kui palju mina ja mu õde seetõttu kannatasime. Tükk aega tundsin, et ema on ohver ja kannatab ja kõik peavad talle kaasa tundma.

Ohvrirolli on hästi kerge kinni jääda. Ka vanematena jääme ohvrirolli kinni või lastega töötades, olgu õpetajana või asenduskodus perevanemana: „Lapsed ei kuula, lapsed ei taha, lapsed käituvad halvasti.“ Kindlasti on väga keerulisi juhtumeid, mida tuleb eristada, näiteks lapsena kogenud seksuaalvägivald. On ohvreid, keda vaigistatakse või keda ei usuta. Pean silmas just inimesi, kes näiteks kaks aastat ketravad, kuidas nad kohe lahku lähevad, aga siis ikka ei tee seda. Jälle ta tuleb koos abikaasaga pidusse ja homme helistab, kui paha mees tal on. Tegelikult on võimalusi see teekond lõpetada.

Ohvri roll on mingis mõttes mugav: sa ei pea midagi tegema. Nägin seda oma emaga. Korra olen ennast sellisest olukorrast tabanud. Mu laste isal oli alkoholiprobleem ja kolisin koos kahe lapsega temast lahku, olles ebapopulaarne oma laste ja sugulaste silmis. Peame õppima ennast väärtustama vanemana ja töötajana. Peame õppima ennast kehtestama ja vajaduse korral ka abi küsima.

Mõni ütleks, et see on ohvri süüdistamine.

Näen ikkagi palju seda, et inimesed võtavad ohvrirolli, sest seal on mugavam olla ja palju keerulisem on selg sirgu lüüa ning suhe lõpetada. Kergem on endale vabandusi tuua. Räägin ohvriks olemisest igas mõttes: laps-vanem-suhtes, töösuhtes, sõbrasuhtes, paarisuhtes. Me saame ise palju ära teha, ennast harida, arendada ja edasi viia.

Oleme rääkinud vanemate toetamisest. Kuidas aga aidata lastel kriisidega toime tulla?

Lapse aitamiseks on tähtis toetada tema identiteeti. Selleks peab laps teadma oma lugu. Laps peab omal moel teadma ka rasketest asjadest, kas või sellest, kui tema peres on sõltlane või kui laps on saadud kunstliku viljastamise teel. Oma loo teadmine on tervendav.

Me ei pea olema kogu aeg targad ja tähtsad täiskasvanud. Vahel võiks lastega ka lihtsalt koos olla.

Ühiskonnas on sageli teatud normid, kuhu inimesi surutakse. Tahaks, et iga inimene saaks olla selline, nagu ta on. On väga erineva tausta, elukäigu, välimuse ja vaimse võimekusega lapsi. Meil on Tallinna lastekodus üks noor, kes esitab täiskasvanutele palju väljakutseid. Ta võib aeg-ajalt agressiivselt käituda. Tal on vaimse ja füüsilise tervise probleemid. Kui olen temaga koos, siis minu jaoks on ta üks vahva noor inimene, kellel on oma mõtted, temaga on huvitav rääkida. Aktseptin teda sellisena, nagu ta on. Mu enda tütar on mind palju õpetanud: ta on alati omamoodimoodi riides käinud, mõelnud ja toimetanud. 

Kui töötasin Haiba lastekodus, siis seal oli üks üheksa-aastane poiss, kes oli kõigiga pahuksis. Ta ütles mulle, et mis mul viga, mul on kõik olemas, aga tema isa on vangis ja mis tal seal kõik oli. Tuues justkui põhjenduseks, et talle on kõik lubatud ja sellepärast ta käitub nii. Ütlesin, et mul on sellest väga kahju ja rääkisin talle oma lugu, et minu isa on surnud, kaks venda uppusid. Lapsele on oluline anda sõnum, et mina olen täna siin ja valmis sind kuulama. Ohtlik on see, kui lapsel pole ühtegi sellist toetavat suhet. Kui su elus on mõned inimesed, minu elus oli see näiteks vanaema (isa ema), mingidki turvalised suhted, siis see kannab.

Minu jaoks on küsimus, kuidas leida lasteaeda, kooli, asenduskodudesse ja lastekaitsesse inimesi, kes päriselt tahavad seda tööd teha ja lastega koos olla, neid kuulata, nendega mängida – mängu võiks ka rohkem olla! Me ei pea olema kogu aeg targad ja tähtsad täiskasvanud. Vahel võiks lastega ka lihtsalt koos olla.

Olete öelnud, et erinevaid sihtrühmi ja vajadusi hõlmavaid sekkumisi peaks olema veel rohkem. Keda me praegu veel aidata ei suuda?

Abivajaduse hindamiseks peaks rohkem aega võtma, et saada aru, kus on probleem ja mida inimene vajab. Nagu oleme rääkinud, siis teenuseid ja sekkumisi on palju, tugiliinide numbrid lähevad juba sassi! Tihti on puudu kellegagi rääkimise võimalusest. Vaimse tervise poole pealt on kindlasti vaja rohkem pikaajalisi teraapiad ja laste/noorukite psühhiaatreid. Lapsed tüdinevad sellest, et lähed uue spetsialisti juurde ja räägid jälle oma lugu. Seega peaks olema laste lood kuidagi talletatud nii, et kõik teaksid, mida on juba tehtud.

---

Sigrid Petoffer

• Aasta vägivallaennetaja 2020, Tallinna 2021. aasta sotsiaalvaldkonna tunnustus, Kodaniku aumärk 2018, asendushoolduse valdkonna tunnustuse „Kuldne kartul“ laureaat 2014, Harju maakonna teenetemärk (Haiba lastekodu rajamise eest) 2007.
• Töötab MTÜ-s VAITER projektijuhina ja Tallinna lastekodus peretoe juhina.
• Asendushoolduses on töötanud kokku 30 aastat, millest üheksa aastat juhtis Haiba lastekodu.
• Kaitses 2017. aastal magistrikraadi sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse erialal, sotsiaalteaduste magister (cum laude).
• MTÜ Oma Pere üks asutajaid, kasuvanemate koolitusprogrammi PRIDE õpetaja alates 2011. aastast.

Lisaks:

• Alusanalüüsi „Vanemaks/hooldajaks psüühilise traumakogemusega asendushooldusel elavale lapsele“ (2020) projektijuht
• PRIDE koolitusprogrammi õppefilmi „Elame koos“ (2017) ekspert
• Mõjuanalüüsi „Lapsendamise eelsete ja järgsete teenuste piloteerimine ja arendamine 2013–2015“ (MTÜ Oma Pere 2016) autor ja projektijuht
• Lõpparuanne „Perepõhise asendushoolduse koolitusprogrammi PRIDE korralduse analüüs“, koostaja (Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE 2015),  uuringuraporti meeskonna liige
• Raamatu „Elamiseks mõeldud elu. Lood peredest, kes kasvatavad teistest vanematest sündinud lapsi“ (MTÜ Oma Pere 2014) idee autor ja projektijuht
• Lastekaitseseaduse eelnõu mõjude analüüsi (RAKE 2013) kommenteerija

• Iris Kumari uurimustöö, „Lapsendatu õigus teada oma päritolu“ (2013) kaasjuhendaja

• Riigihanke „Lapsendamiseelsete ja- järgsete teenuste arendamine“ (MTÜ Oma Pere 2013– ...) projektijuht.

• Lapsendamiseelsete ja -järgsete teenuste kontseptsiooni (MTÜ Oma Pere 2011) kaasautor

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2022