Skip to content
Sitemap
Sotsiaaltöö

Omavalitsused peavad rohkem märkama eakate sotsiaalseid probleeme

Uurimus/analüüs

Riigikontroll analüüsis omavalitsuste tegevust eakate probleemide märkamisel. Leiti, et varane märkamine aitab ennetada probleeme, kuid ennetustöö õiguslik staatus on ebamäärane, sest kohaliku omavalitsuse ülesanded ei ole seaduses selgelt määratud.

Tambet Drell
kohalike omavalitsuste suuna auditijuht, Riigikontroll

Riigikontroll analüüsis hiljuti, mida teevad omavalitsused selleks, et reageerida eakate sotsiaalsetele probleemidele võimalikult varakult.[1] Taustaks oli teadmine, et eakate arv järjest suureneb ning koos sellega suureneb ka koormus tervishoiu- ja sotsiaalkaitsesüsteemile. Eakate sotsiaalabi korraldavad omavalitsused ja varase märkamise tähendus ei vaja ilmselt pikka selgitust. Üldteada on, et mida varem probleemile jaole saadakse, seda suurem on võimalus vältida abivajaduse süvenemist. Nii saab aegsasti parandada inimese elukvaliteeti ja pidurdada ühiskonna jaoks kulukamate probleemide väljakujunemist.

Mida varem probleemile jaole saadakse, seda suurem on võimalus vältida abivajaduse süvenemist.

Analüüs näitas, et varase märkamise vajalikkuses ei ole vaja omavalitsusi veenda. Sellest on palju räägitud ja selle tähtsust mõistetakse. Praktiline sotsiaaltöö on olnud pigem üheplaaniline, keskendudes neile eakatele, kes on ise omavalitsuse poole pöördunud.

Sotsiaalse toimetuleku riskiga eakaid aga on märksa enam ja paljud võimalikud abivajajad on sotsiaaltöötaja „radariekraanilt” väljas. See ei peaks nii olema ja seda tunnistavad tegelikult kõik osalised.

Kiiresti suurenev eakate arv esitab uusi väljakutseid

Eestis oli 2020. aastal ligikaudu 268 000 eakat ehk neid, kellel vanust vähemalt 65 aastat. Viimase paarikümne aastaga on eakate arv suurenenud 28%, samal ajal aga on rahvaarv Eestis umbes 5% vähenenud. Iseäranis kiire kasv on olnud eakate n-ö ülemistes vanuserühmades. Näiteks vähemalt 85-aastaseid eakaid on peaaegu kaks korda rohkem kui oli aastatuhande vahetusel: ümmarguselt 35 000 vs 18 000. Eakate osatähtsus Eesti rahvastikust on jõudnud praeguseks 20%ni ja prognooside järgi kasv jätkub.

Ühiskonna vananemine on omane kogu moodsale läänemaailmale. Eespool kirjeldatu on ühtpidi märk Eestis ühiskonna heaolu suurenemisest, mida on oodatud. Mündi teine pool on tõsiasi, et ühiskonna vananedes tuleb arvestada ka suuremate kuludega hoolekandele ja tervishoiule. Euroopa Komisjoni arvutuste järgi küündivad vananemisega seotud kogukulud (sh pensionid) Euroopas juba praegu ligikaudu veerandini sisemajanduse kogutoodangust.

Hea ülevaate vananemise mõjust saab tervishoiusüsteemi kulude alusel. Näiteks 2020. aasta eriarstiabi kuludest Eestis oli 43% ehk 347 miljonit eurot seotud eakate teenustega, kuigi eakaid oli rahvastikust 20%. Tervise halvenemine on üksinduse ja vaesuse kõrval üks põhiriske, mis eaka toimetulekut ohustab. Lastes siin probleemidel käest minna, kasvavad ka nende lahendamise kulud. See oli ka üks põhjus, miks küsimus Riigikontrolli tähelepanu pälvis, sest tõhus ennetustöö on ühtlasi vahend, millega ohjata ühiskonnale vananemise tõttu tekkivat kulu.

Eakatele suunatud ennetustöö on olnud ebapiisav

Riigikontroll küsitles kõiki Eesti omavalitsusi ja analüüsis lähemalt viie omavalitsuse tegevust. Küsitluses saadi vastused 76 omavalitsuselt, kellest 66 (87%) pidas oma senist tegevust eakate sotsiaalsete probleemide märkamisel ebapiisavaks. Sama seisukohta jagasid ka sotsiaalministeerium, sotsiaalkindlustusamet ja mitu valdkondlikku erialaühendust. Tuleb tunnistada, et sedavõrd suurt üksmeelt probleemi tunnetamisel tuleb auditites ette pigem harva.

Millest siis puudu jääb? 55 omavalitsust märkis, et senisest enam peaks otsima eakatega kontakti omal algatusel, uurima nende eluolu, toimetuleku jms kohta ning vajaduse korral selgitama abi saamise võimalusi. Ei peaks ootama vaid hetke, millal eakas inimene ise oma probleemidega vallamajja tuleb või keegi sellest omavalitsust teavitab. Enamik leidis ka, et rohkem tuleks teha eakate juurde n-ö ennetavaid kodukülastusi (44 omavalitsust), kaasata ennetustöösse rohkem kogukondi (55) ja mitmekesistada teavitustegevust eakate suunal (49). Koduvisiitide tähtsust on rõhutanud ka geriaatrid. Praegu tehakse neid liiga vähe, hõlmata jõutakse vaid 1–2% vanemaealistest.

Üldiselt saavadki vähe tähelepanu eelkõige need eakad, kes ei ole ise abi saamiseks omavalitsuse poole pöördunud, kuid võiksid seda riskide põhjal vajada. Nende ülesleidmise ja nõustamisega omavalitsused praegu pigem ei tegele. Peamine takistus on sotsiaaltöötajate väitel ressursipuudus, mis tähendab, et praeguse töökoormuse juures ei jää selleks aega. Vajadus aga on.

Sellest saab aimu, kui võrrelda omavalitsuselt abi küsinud eakate arvu teatud riskirühmade suurusega. Riigikontroll võrdles vähemalt 75-aastaseid eakaid, sest seal arvatakse olevat kriitiline piir, millest edasi hakkavad toimetulekuprobleemid sagenema. Riskirühmades, nagu üksi elavad eakad, lähedase ülalpidajata eakad, väikese sissetulekuga eakad, puudega eakad, arsti juures mittekäivad eakad jne, on inimesi sageli oluliselt rohkem kui neid, kellega käib omavalitsuses aktiivne sotsiaaltöö (vt joonis 1).

Joonis eakate arvuga
Joonis 1. Vähemalt 75-aastaste isikute koguarv 2020. aasta alguses ja nende arv teatud riskirühmades
detailsemalt analüüsitud omavalitsustes (Tallinn, Kohtla-Järve, Saaremaa, Valga ja Viljandi vald)

Omavalitsuselt abi saanud eakate arv põhineb sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) andmetel, kus kõik abijuhtumid praegu veel ei kajastu. Analüüsitud omavalitsuste väitel oli abisaanute tegelik arv siiski samas suurusjärgus ja vahekord riskirühmadega adekvaatne.

 COVIDi-kriis sundis praktika n-ö raamist välja

Aktiivsem kontaktide otsimine eakatega on hea tahte ja pingutuse korral võimalik. Seda on näidanud COVIDi kriis. Mitmes omavalitsuses tehti kriisi esimese laine ajal n-ö helistamiskampaaniaid. Päästeametilt vm saadud telefoninumbreid kasutades võeti ühendust teatud riskitunnustega eakatega (üksi elavad, vähemalt 80-aastased vms), et uurida nende abivajadust. Palju sellest suhtlusest oli COVIDi kriisist tingitud vajaduste keskne (näiteks esmavajaliku hankimine liikumispiirangute ajal). Enamik omavalitsustest väitis, et kontaktide käigus uuriti ka muu sotsiaalabi vajadust ja see ka selgus.

Küsitletud 76 omavalitsustest kinnitas enamik, 62, et kriis sundis neid muutma senist eakate probleemide tuvastamise praktikat. Lisaks aktiivsemale kontaktide loomisele püüti rohkem kaasata ka vabatahtlikke ja kohalikke kogukondi. See näitab, et abivajajate ülesleidmiseks on võimalusi, mida senini on vähe kasutatud. Need meetodid võiksid olla ka tavapärase sotsiaaltöö osa, ent paljud omavalitsused väitsid, et nad kriisiaegset tegevust ilmselt ei jätka. Ühe põhjusena toodi taas välja ressursside puudus.

Ennetustöö õiguslik staatus on ebamäärane

Võimaluste puudus on paljuski kohalikul tasandil rahastamisprioriteetide küsimus. Samas on võrdlemisi keeruline veenda omavalitsusjuhte andma valdkonda rohkem raha, kui kohustused valdkonnas ei ole selged. Ennetustööga paraku just selline olukord ongi.

Ennetav sotsiaaltöö ei ole ühegi seaduse järgi omavalitsuse sõnaselge kohustus. Sotsiaalhoolekande seaduses on ennetus defineeritud pigem sotsiaalhoolekande eesmärgi kui omaette ülesandena. Ülesanne on osutada teenuseid, anda toetusi jm abi, et muu hulgas ennetada ka probleemide süvenemist. Kõigil neil juhtudel käivitab protsessi aga abivajaja pöördumine või tema kohta laekunud vihje. Seaduse järgi algavad omavalitsuse kohustused sellest punktist. Nii omavalitsused kui ka sotsiaalministeerium aga leiavad, et tänapäeva sotsiaaltöö tähendab enamat. Ennetavad meetmed peaks haarama ka neid, kelle kohta ei ole omavalitsusele infot laekunud, kuid kes võiksid abi vajada. Ehk siis, ennetustöö tähendus on osapoolte arusaamades avaram kui see, mida omavalitsuselt seadusega nõutakse.

Ennetus on ühiskonna vajadusi arvestades oluline, seega peaks Riigikontrolli arvates olema see seaduses omavalitsuse ülesandena selgelt kirjas. Selleta on justkui põhjendamatu eeldada, et omavalitsused peaks muutuma ennetustöös aktiivsemaks.

Ennetus on ühiskonna vajadusi arvestades oluline, seega peaks Riigikontrolli arvates olema see seaduses omavalitsuse ülesandena selgelt kirjas.

Eestile lähematest riikidest on ennetav sotsiaaltöö saanud konkreetsema õigusliku aluse näiteks Taanis ja Soomes, kus omavalitsusel on kohustus teha eakatele ennetavaid koduvisiite. Taanis on see nii olnud juba üle 20 aasta ja seal on ka seaduses antud täpsed juhised, millises vanuses eakatele tuleb koduvisiidi võimalust pakkuda. Vähemalt kord aastas tuleb see teha 82-aastastele ja vanematele. Samuti tuleb vähemalt üht koduvisiidi võimalust pakkuda neile, kes on saanud 75-aastaseks, sest seda peetakse kriitiliseks piiriks, ning vajaduse järgi neile vähemalt 65-aastastele, kellel on risk, et sotsiaalse toimetuleku või tervisega seotud probleemid süvenevad. Omavalitsused määravad riskirühmad täpsemalt ise ja välistatakse need, kes juba mingit abi saavad.

Ennetavate koduvisiitide kohta on Taanis tehtud uuringuid ja arutletud nendega kaasneva kasu üle. Järeldatud on, et enamik eakaid (60–70%) võtab koduvisiidi pakkumise vastu. Samuti domineerib arvamus, et seesugused nõustavad sekkumised, kui neid teha järjepidevalt, parandavad eaka inimese elukvaliteeti.

Riigikontroll ei taha eelnevaga öelda, et Eestis peaks ilmtingimata minema sama teed ja tegema koduvisiidid hoobilt omavalitsuse kohustuseks. Küll aga näitab see, et omavalitsuste suunamine seaduses selgelt sõnastatud kohustusega võib anda häid tulemusi.

Andmekogude võimalused jäävad kasutamata

Ennetustööks napib võimalusi ja kiiret lahendust ei paista, seetõttu on kahju, et vähe kasutatakse andmekogude andmed. Andmeid analüüsides saaks muuta ennetava tegevuse efektiivsemaks, näiteks asendada sihtrühmi lausaliselt hõlmava tegevuse täpsemini sihitud meetmetega ja suurendada sellega nende tabavusprotsenti.

Omavalitsused on andmete kasutamisel aga ebalevad ja pigem väldivad seda, sest pole selge, milliste andmete kasutamine on ennetustöös õigustatud ja millal võib tekkida vastuolu isikuandmete kaitse reeglitega. Teadmatust on palju ja peljatud on koguda isegi eakate kontaktandmeid. See ilmnes näiteks COVIDi kriisi esimeses laines ja fakt, et omavalitsustel neid andmeid ei ole, tuli sotsiaalministeeriumile üllatusena.

Andmeid analüüsides saaks muuta ennetava tegevuse efektiivsemaks.

Probleemi põhjus on osalt selles, et ennetustööl ei ole selget õiguslikku staatust. Sotsiaalministeerium on võtnud suuna läheneda sellele probleemile juhtumipõhiselt konkreetsete andmerühmade kaupa ja näib, et lähiajal on tekkimas võimalus saada ennetavaks sotsiaaltööks puuetega inimeste andmeid. Sellekohane seadusemuudatus on esitatud kooskõlastusringile. Riigi ja omavalitsuse andmekogudes on aga teisigi andmeid, mida saab võimalike abivajajate väljaselgitamisel kasutada. Seega on tarvis laiemat selgust, mis laadi andmete kasutamine on ennetustöös põhjendatud, mida neist andmetest on võimalik kasutada juba praegu ja mis andmete kasutamine eeldab seaduse muutmist.

Kokkuvõtteks

Omavalitsuste aktiivsus abi vajavate eakate ülesleidmisel peab suurenema. See eeldab, et tähelepanu tuleb pöörata nii ennetustööd toetava õiguskeskkonna täiustamisele kui ka täiendavate ressursside leidmisele. Mõlemad on olulised ning lahenduste leidmine on riigi ja omavalitsuste jagatud vastutus.

Riigikontroll ei näinud analüüsi tehes siiski vaid probleeme. Näiteks on positiivne, et valla- ja linnalehtedes on viimastel aastatel olnud võrdlemisi palju eakatele suunatud teavitusi. Avaldatud on artikleid vanemaealiste terviseprobleemidest (nt dementsus) ja abi võimalustest nendega toimetulekul. Eakatele mõeldes on tutvustatud omavalitsuse sotsiaalteenuseid, reklaamitud sotsiaalset aktiivsust toetavaid üritusi (nt eakate ekskursioonid) jm. Seda tuleks kindlasti jätkata, sest seegi on tegevus, mis soodustab probleemide varast märkamist.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2021


[1] Aruanne on kättesaadav Riigikontrolli kodulehelt