Miks sobib taastav õigus noortele?

 

 

 

 

 

 

 

---

Alaealiste ja noorte kuritegevuse mõistmiseks on kasutatud erisuguseid teooriaid. Üks neist (Piquero jt 2003) ütleb, et õigusrikkumiste toimepanemisel esineb üsna äratuntav kõver: esimesed rikkumised leiavad aset hilises lapsepõlves, umbes 10–12aastaselt, õigusrikkumiste toimepanemise kõrghetk on vanuses 15–19 ning langus toimub umbes 20. aastate keskpaigas.

Miks on noored suuremas ohus?

Enamiku õigusrikkumiste toimepannud inimeste jaoks on see arenguline nähtus, mis piirdub ainult teismeeaga; ainult väike osa inimesi jätkab õigusrikkumiste toimepanemist ka vanemaks saades (Moffitt 1993). Vanuse-õigusrikkumiste kõver saavutab oma tipu teismeea lõpuks, täiskasvanuks saades õigusrikkumisi toime pannud inimeste osatähtsus väheneb (Farrington 1986).

Alaealise võivad viia õigusrikkumisteni mitmed põhjused, nt ebapiisav eneseregulatsioon, et tulla toime pingelistes või emotsionaalselt tundlikes olukordades; suurem vastuvõtlikkus välistele mõjudele, nagu eakaaslaste surve ja hetkeemotsiooni ajel käitumine; väiksem võimekus näha põhjus-tagajärg seoseid ja teha otsuseid, mis eeldavad tulevikuperspektiivi nägemist (National Research Council 2013).

Välja on toodud ka, et õigusrikkumiste riski suurendavad nt lapsevanemate kehvad vanemlikud oskused, mässumeelsed kaaslased ning noortekampadesse kuulumine (Newton 2016).

Sõltumata sellest, millist teooriat kasutatakse õigusrikkumiste tekkepõhjuste mõistmiseks, on igal õigussüsteemil traditsiooniliselt kolm peamist eesmärki kuritegevusele reageerimisel: kuritegude sanktsioneerimine, õigusrikkujate rehabiliteerimine ja ühiskonna turvalisuse tagamine.

Viimastel aastatel on tähelepanu hakatud pöörama neljandalegi vajadusele: heastada kannatanutele tekitatud kahju nii suures ulatuses, kui see on võimalik. (OJJDP 1997)

Kuidas reageerida noore õigusrikkumisele?

Kõigile neljale eesmärgile loodetakse lahendusi leida taastava õiguse kasutamise abil. Üha enam nähakse, et tavapärased karistused ei aita eesmärke täita. Taastav õigus aitab saavutada tulemusi, rakendades taasintegreeriva häbistamise teooriat (ingl reintegrative shaming theory), mille pakkus välja John Braithwait juba 1989. aastal.

Selle kohaselt on tähtis, et kogukond tegu tunnistab ja hukka mõistab (häbi komponent), millele järgneb kurjategijale tegude andestamine ja tema taasintegreerimine kogukonda, kui ta on ohvrile ja kogukonnale kahju heastanud (taasintegreerimise komponent) (Braithwaite 2000). Siinkohal on oluline, et häbitunne oleks taasintegreeriv, mitte häbimärgistav.

Taastav õigus on viimastel aastatel ka Eestis saanud tähelepanu üha enam, seda eriti just noortega seotud õigusrikkumiste puhul. See ei tähista kindlat protsessi või meetodit, vaid olulisi põhimõtteid, mis loovad aluse reageerimiseks konfliktile või õigusrikkumisele ja selle tagajärgedele (Chapman ja Törzs 2018). Peamisteks märksõnadeks on siin tõde, õiglus, asjaosaliste füüsiline ja emotsionaalne turvalisus, kannatanu ja toimepanija õiguste austamine, kahju heastamine, solidaarsus, vastastikune austus ja väärikus, vabatahtlikkus, protsessi ja selle tulemuste läbipaistvus.

Kahjude heastamine võib olla materiaalne (kahjude hüvitamine) või sümboolne (juhtunu kinnitamine, andeks palumine, ametlik vabandus, teo avalik tunnistamine, lubadus tehtut mitte korrata või vabatahtlik töö kogukonna heaks). Sageli jõutakse taastava õiguse protsessis mõlemat tüüpi heastamiseni. Kui teo toimepanijal, nt alaealisel, ei ole rahaliselt võimalik kahju hüvitada, siis aitab sümboolne kahju heastamine, nt vabandamine ja vabatahtlik töö kogukonna heaks, tekitada õiglustunnet ja lugeda juhtunu lõpetatuks (Doak 2011).

Seega on taastav õigus palju enamat kui vaid sümboolne suhtlus õigusrikkumise asjaosaliste vahel – see aitab leida praktilisi lahendusi, kuidas tekkinud olukorrast üle saada ja taastada kogukondlik tasakaal.

Kuidas toimib taastav õigus noorte puhul?

Taastavat õigust saab noorte õigusrikkujate puhul kasutada kriminaaljustiitssüsteemi eri etappides ja oludes. Näiteks saab seda kasutada ennetusmeetmena või konfliktide lahendamise viisina koolides, naabruskonnas või kogukonnas (Bazemore 2001).

Politsei ja prokuratuur võivad kasutada taastava õiguse meetodeid ka alternatiivse menetluse (Eestis nt kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud lepitusmenetlus) või karistusmeetmena. Taastava õiguse programme või tegevusi saab kasutada ka kriminaalhoolduses ja kinnistes lasteasutustes või vanglas.

Kahjude heastamine taastava õiguse protsessis on alati dialoogiline, sõltumata konkreetsest meetodist, mida kasutatakse. Peamiste näidetena võib tuua toimepanija-kannatanu vahenduse (ingl Victim-Offender Mediation), pereringi taastava nõupidamise (ingl Family Group Conferencing) või karistuse määramise ringi (ingl Sentencing Circles).

Vahendus on kindla struktuuriga vestlus, kus vahendaja kasutab spetsiaalseid suhtlustehnikaid, et kaasata osalised aktiivsesse eneseväljendamisse ja lahenduste otsimisse. Vahendamise eesmärk on, et toimepanija võtab tehtu eest vastutuse, samal ajal kui kahju kannatanud inimesel on võimalus õiges kohas ja konstruktiivsel viisil näidata, mis vajadused tal sellega seoses tekkisid. Väljaõppinud vahendaja toel suudavad inimesed omavahel konfliktist rääkida ja jõuda kokkuleppeni, kuidas liikuda edasi.

Taastava nõupidamise käigus kohtuvad kannatanu ja noor õigusrikkuja, et kuulda teise ja väljendada enda kogemust ning jõuda selle abil kokkulepeteni, kuidas tegutseda edasi.

Erinevus vahendusest seisneb selles, et noorele ja kannatanule lisaks on kaasatud noore pereliikmed, vajaduse korral ka kogukonnaliikmed või mõne ametkonna esindajad (nt kriminaalhooldaja, ohvriabitöötaja, sotsiaalprogrammi korraldaja, lastekaitse- või sotsiaaltöötaja, kooli esindaja jt). Nõupidamisel osalevad inimesed, keda on lahendatav sündmus puudutanud vahetult või kes saavad lahenduse leidmisele otseselt kaasa aidata.

Karistuse määramise ring (nimetatakse ka rahuringiks) viiakse ellu õiguskaitseorganite ja kogukonna koostöös. Ringis osalevad noorele ja kannatanule lisaks ka kogukonnaliikmed, sotsiaaltöötajad ja õiguskaitse esindajad, samuti pereliikmed ja tugiisikud.

Eesmärk on anda kohtunikule soovitusi karistuse määramise kohta. Ringis luuakse sündmusest ühesugune arusaam ja lepitakse kokku, mis samme peab astuma kõigi mõjutatud asjaosaliste tervendamiseks ja tulevaste kuritegude ennetamiseks.

Karistusring on enamasti mitmeastmeline: (1) õigusrikkuja tahteavaldus ringiprotsessis osalemiseks; (2) kannatanu toetamise ring; (3) õigusrikkuja toetamise ring; (4) karistusring, et saavutada konsensus n-ö karistamiskava koostamiseks; ja (5) järelringid noore edusammude (võetud kohustuste) jälgimiseks.

Kava võib sisaldada peale õigusrikkujale määratud kohustuste ka tegevusi, mille on lubanud ellu viia ametiasutused, kogukonna- või pereliikmed. Karistusringe võib kasutada alaealiste õigusrikkujate puhul konkreetse süüteo liigist sõltumata ning iga ringi eripära ja toimemehhanismid tuleks välja töötada kohapeal, kooskõlas kogukonna vajaduste ja kultuuriga.

Eestis on alates 2020. aastast kasutusel konfliktivahendus, kuhu politsei või prokuratuur saab noori suunata. Vahendust viivad ellu kaks koolitatud vabatahtlikku konfliktivahendajat.

---

Konfliktivahenduse protsessi näidis on toodud joonisel 1.

Taastava õiguse protsess (joonise selgitus): alaealiste konflikt

1. 13aastaste noorte vahel on toimunud konflikt, kiusamine, löömine.
2. Politsei saab asja menetlusse, kaalub, milline on parim lahendus.
3. Noorsoopolitseinik suunab loo SKA vabatahtlike koordinaatorile.
4. SKA koordinaator leiab kaks vabatahtlikku vahendajat, kellele juhtum suunata.
5. Vabatahtlikud helistavad noortele ja nende vanematele, et selgitada vahenduse olemust ja kutsuda nad eelkohtumisele.
6. A Asjaosalised (noored) mõistavad juhtunut ja oma rolli selles ning on nõus osalema eelkohtumisel.
   B Üks või mõlemad osalised keelduvad vahendusel osalemisest, ei soovi eelkohtumist või asja lahendamist konfliktivahenduses. Asi saadetakse tagasi noorsoopolitseinikule, kes jätkab tavapärast menetlust (alla 14aastaste puhul suunab juhtumi lastekaitsesse).
7. Toimuvad eelkohtumised asjaosalistega eraldi, et vabatahtlik vahendaja saaks selgitada protsessi olemust, kulgu ja noore ning tema vanema rolli selles.
8. Toimub ühiskohtumine, kuhu on kaasatud nii noored kui ka nende vanemad ning kaks vabatahtlikku konfliktivahendajat.
9. Ühiskohtumisel arutatakse juhtunut üksikasjalikult ning kõik osalejad saavad sõna: mis juhtus? Mis mõtteid-tundeid juhtunu tekitas? Kes on juhtunust mõjutatud? Mida on vaja, et edasi liikuda?
10. A Asjaosalised lepivad kokku, millised on need tegevused, mida keegi vajab, et saaks juhtunu lõpetada ja edasi liikuda.
    B Asjaosalised ei jõua kokkuleppele ning asi suunatakse edasi noorsoopolitseinikule, kes jätkab tavapärast menetlust (alla 14aastaste puhul suunab juhtumi lastekaitsesse).
11. Kokkulepe pannakse kirja ja allkirjastatakse. Lepitakse kokku, kes jälgib kokkuleppest kinnipidamist.
12. Kokkuleppest antakse teada SKA vabatahtlike koordinaatorile, kes annab info edasi juhtumi suunanud noorsoopolitseinikule. Konfliktivahendajad reflekteerivad protsessi, panevad kirja võimalikud õppetunnid.

---

Taastava õiguse protsessil võib olla väga erisuguseid tulemusi (Wilson jt 2017), näiteks: noor võtab vastutuse oma tegude eest, kannatanu hääl tuleb kuuldavale, õigusrikkuja palub vabandust (suuliselt või kirjalikult), kahjud hüvitatakse või tehakse üldkasulikku tööd.

Eeldatakse, et nende väljundite lühiajaline mõju on see, et paraneb kannatanute ja toimepanijate rahulolu õigussüsteemiga, suureneb kannatanute õiglustunne ning kannatanu või kogukond andestavad toimepanijale tehtud teo. Taastava õiguse pikaajaline kasu seisneb uute rikkumiste ennetamises ja alaealiste õigussüsteemi kulude vähendamises.

Kas taastav õigus on tulemuslik?

Avalikkusel puudub sageli selge arusaam taastavast õigusest ja selle toimemehhanismidest. Tuleb ette, et üldsus on vastu taastaval õigusel põhinevate protsesside kasutamisele. Tekib justkui tahtmine küsida, miks pääseb õigusrikkuja karistuseta.

Erisugused uuringud on aga näidanud, et tavapäraste karistusõiguslike meetmetega võrreldes on taastav õigus tulemuslikum nt retsidiivsuse vähendamisel, kahjude hüvitamisel, kannatanu parandamisel ja õigusrikkuja kasvatamisel, ühiskondliku turvalisuse tagamisel, õigusrikkuja vastutusele võtmisel. Taastav õigus aitab kaasa ka toimetulekuoskuste arendamisele, uimastitest loobumisele ning õigusrikkujate harimisele (Latimer jt 2005; Van Ness ja Strong, 2010; Rowan Leach and Pavelka, 2014).

Peale selle on leitud, et taastava õiguse kasutamine just noorte puhul aitab hoida neid eemal korduvkuritegevusest ning vähendada seega pikas perspektiivis täiskasvanud kurjategijate hulka (Piquero jt 2003). Mõne uuringu kohaselt on juba saanud kinnitust, et konfliktivahendus, taastav nõupidamine ja karistusringide kasutamine noortega annavad häid tulemusi, kuid need uuringud on tehtud väikse valimiga ja seetõttu ei saa nende alusel teha üldistusi.

Seevastu taastava õiguse kasutamine alternatiivina kriminaalmenetlusele võib olla tõhus madala riskiga noorte ja esmakordselt vahelejäänute puhul (Wilson jt2017).

Kui noorte õigusrikkujate puhul on uuringutulemused vastakad ning ei saa täiesti kindlalt väita, et taastav õigus suudab uusi rikkumisi ära hoida, siis taastavas õiguses osalenud kannatanud näevad selles protsessis mitmeid eeliseid ja on protsessiga rohkem rahul kui tavapärase süüteomenetlusega.

Kannatanud tajuvad taastava õiguse protsessi õiglasemana kui traditsioonilist kriminaalmenetlust ning nende rahulolu protsessiga on kõrgem, nende suhtumine alaealisse paraneb, nad on suurema tõenäosusega valmis noorele andestama ja tunnevad tõenäolisemalt, et tulemus oli õiglane (samas).

Mida taastav õigus meilt eeldab?

Taastava õiguse laiem kasutuselevõtt eeldab kriminaaljustiitssüsteemis mõttemalli muutust, uute eesmärkide seadmist, ressursside ümberjagamist, ametijuhendite muutmist, uusi indikaatoreid tulemuste ja mõju hindamiseks, muutusi andmekorjes, taastaval õigusel põhinevate tegevuste ja programmide eelistamist ning uute rollide kujundamist õigusrikkujatele, kannatanutele ja kogukonnaliikmetele (OJJDP 1997).

Kannatanu ei ole pelk tunnistaja või vaatleja, vaid aktiivne osaleja sobiva lahenduse leidmisel. Kogukond liigub passiivselt positsioonilt aktiivsele osalemisele alaealise käitumise juhtimisel ja kannatanu toetamisel. Alaealisest õigusrikkujast saab passiivse karistusesaaja asemel aktiivne vastutaja. Spetsialisti roll ei ole otseselt suunata noort oma käitumist muutma, vaid tema ülesanne on hõlbustada kogukondlikke protsesse. Eesmärk on juhtida alaealise käitumist.

Alaealistega töötavate spetsialistide rollivahetuse julgustamisel on oluline tunnustada eri viise, kuidas taastavat õigust rakendada, olenemata ametinimetusest või traditsioonilisest tegevusvaldkonnast (OJJDP 1998).

Tähtis on, et olenemata valdkonnast oskab spetsialist mõista kannatanu kogemusi, juhtida ja vahendada konflikte, töötada multidistsiplinaarsete rühmadega (sh töö noore tugivõrgustikega) ja vedada arutelusid, hoida silma peal noore tegemistel, võetud kohustuste täitmisel ning toetada alaealistega töötavaid kogukonna liikmeid ja organisatsioone.

Samavõrd olulised on teadmised kogukonna organisatsioonidest, juhtidest, teenustest ja protsessidest, noorte arengust ja pädevustest, kogukonna töövõimalustest noortele. Hea taastava õiguse praktik oskab algatada muudatusi, et seejärel juhtimine teistele edasi anda.

Kokkuvõttes on oluline, et kannatanud, kogukonnaliikmed, alaealised õigusrikkujad ja alaealistega töötavad spetsialistid tegutsevad kooskõlastatult poliitika, programmide ja sekkumiste kavandamise ja elluviimise nimel. Samavõrd tähtis on riiklik tugi kogukondadele taastava õiguse protsesside algatamiseks, seda nii poliitika kui ka rahastuse kaudu.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2020

---

Viidatud allikad

Bazemore, G. (2001). Young People, Trouble, and Crime: Restorative Justice as a Normative Theory of Informal Social Control and Social Support. Youth & Society, 33(2), 199–226.
Braithwaite, J. (2000). Reintegrative Shaming. http://johnbraithwaite.com/wp-content/uploads/2016/05/2000_Reintegrative-Shaming.pdf. (24.11.2020).
Chapman, T., Törzs, E. (toim.) (2018). Connecting People to Restore Just Relations: Practice guide on values and standards for restorative justice practices. Leuven: European Forum for Restorative Justice. www.euforumrj.org/sites/default/files/2019-11/efrj-values-and-standards-manual-to-print-24pp.pdf
Doak, J. (2011). Honing the Stone: Refining restorative justice as a vehicle for emotional redress, Contemporary Justice Review, 14(4), 439–456.
Farrington, D.P. (1986). Age and crime. Raamatus: Tonry, M., Morris, N. (toim.) Crime and justice: an annual review of research, 7. Chicago University Press, Chicago, 189–250.
Latimer, J., Dowden, C., Muise, D. (2005). The Effectiveness of Restorative Justice Practices: A Meta-Analysis, The Prison Journal, 85(2), 127–144. www.antoniocasella.eu/restorative/Latimer_2005.pdf. (24.11.2020).
Moffitt, T.E. (1993). Adolescence-limited and life-course-persistent antisocial behavior: A developmental taxonomy. Psychological Review, 100(4), 674–701.
National Research Council (2013). Reforming Juvenile Justice: A Developmental Approach. Washington, DC: The National Academies Press.
Newton, D. (2016). Restorative Justice and Youthful Offenders. FBI Law Enforcement Bulletin: FBI Training Division. https://leb.fbi.gov/articles/featured-articles/restorative-justice-and-youthful-offenders. (24.11.2020).
Office of Justice Programs, Office of Juvenile Justice and Delinquency Prevention (OJJDP) (1997). Balanced and Restorative Justice for Juveniles: A Framework for Juvenile Justice in the 21st Century. U.S. Department of Justice: Office of Justice Programs.
Office of Justice Programs, Office of Juvenile Justice and Delinquency Prevention (OJJDP) (1998). Guide for Implementing the Balanced and Restorative Justice Model: Report. U.S. Department of Justice, Office of Justice Programs.
Piquero, A.R., Farrington, D.P., Blumstein, A. (2003). The Criminal Career Paradigm, Crime and Justice, 30, pp. 359–506.
Rowan Leach, M., Pavelka, S. (2014). The Political Rise of Restorative Justice, The Huffington Post, 26.03.2014. www.huffingtonpost.com/molly-rowan-leach/the-political-rise-of-res_b_5029413.html. (24.11.2020).
Van Ness, D.W., Strong, H.K. (2010). Restoring Justice. An Introduction to Restorative Justice. Fourth Edition. New York: LexisNexis Group.
Wilson, D. B., Olaghere, A., Kimbrell, C. S. (2017). Effectiveness of Restorative Justice Principles in Juvenile Justice: A Meta-Analysis. Department of Criminology, Law and Society George Mason University Fairfax, Virginia. www.ncjrs.gov/pdffiles1/ojjdp/grants/250872.pdf. (24.11.2020).