Eessõna

Kellelegi pole saladus, et Eesti elu pudelikael on ühiskonna üldine hoolivus, seda nii praegu kui ka nelja aasta eest, mil alustasin oma ametiaega. Muutunud on aga see, et nüüd me räägime sellest üsna avameelselt. Vaikimise müür on hakanud langema ka lähisuhte- ja seksuaalvägivalla ning lastega seotud juhtumitelt. Inimesed julgevad abi otsida ja teavad, kust seda küsida.

Kui seni püsis abistamine paljuski projektidel, vabatahtlikul tegevusel või perede endi õlul, siis nüüd on ministeeriumides hakatud otsima üha enam võimalusi seda kogemust formaliseerida ja teha abi kättesaadavaks üle Eesti, paranenud on ka oskus teha koostööd vabakonnaga.

Abi osutamise võimsust oleks vaja veelgi suurendada – enam ei piisa natuke vabatahtlikust ja natuke formaalsest koostöömudelist.

Mul on hea meel, et kohalikud omavalitsused mõistavad järjest paremini oma rolli hoolekande korraldamisel. Sotsiaaltöö väärtustamist saame hinnata kõige paremini selle järgi, kui suur on sotsiaalkaitse kulutuste osatähtsus eelarves ja milline on muutus, võrreldes eelmiste aastatega. On mõned väga tublid vallad, kus panustamine sotsiaalvaldkonda on järjest suurenenud, kuid paraku ka neid, kus näeme langust.

Viiruskriis on pannud ühiskonna arutlema selle üle, kuidas võimaldada inimestele kvaliteetset hooldust. Mitte kuskil maailmas ei tehta seda tervishoiu raha eest. Ilmselt peame mõtlema hoolduskindlustusele, et sotsiaalsektoris koheldaks inimväärselt nii hoolekandeasutuste kliente kui ka töötajaid.

16. märtsil tähistatakse rahvusvahelist sotsiaaltöö päeva. Minu suurim soov selle päeva puhul ongi, et kui me ükskord vaktsiini toel tuleme pärgviiruskriisist välja, siis meie kangelased ei muutuks jälle nähtamatuks. Et tähelepanu neile jätkuks ning sellele järgneks ka tunnustus, motiveerimine ja vääriline töötasu.

Rääkides tänavuse sotsiaaltöö päeva teemast, inimestevahelisest solidaarsusest, tuleb võtta arvesse, et oleme ju üsna noor ühiskond – oleme saanud Eestit omatahtsi ja tormiliselt ehitada 30 aastat. Nõrgemad või erivajadusega inimesed on varem jäänud natuke tagaplaanile.

Kuigi aega tagasi pöörata ei saa, usun siiski, et oleme osanud õpetada praegustele noortele, et igaüks loeb ja nõrgemaid tuleb toetada ühiskonnas nii palju, et nad tunneksid ennast teistega võrdsena. See tähendab, et meil kasvavad üles senisest hoolivamad põlvkonnad.

Rõõmustan, et puuetega inimesed on leidnud meie ühiskonnas oma koha. Loodan, et jõuame ükskord selleni, et ühiskond ei peagi tegema erilisi pingutusi erivajadustega inimeste kaasamiseks, vaid see on täiesti tavaline elu osa. Peaksime õppima veelgi rohkem ära kasutama igas inimeses peituvat imelist potentsiaali.

Usun, et niimoodi kasvamegi heaoluühiskonnaks. See usk on minus nende nelja aastaga ainult suurenenud.