Eestis kannatab korduvkiusamise all pea iga kümnes mürsik
Hiljutise Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu (HBSC) kohaselt on viimase paari kuu jooksul koolis kiusamist kogenud kolmandik 11–15-aastastest Eesti õpilastest. Kuigi Eesti näitajad on juba 16 aastat langustrendis, ütlevad Tervise Arengu Instituudi vanemanalüütik Jaanika Piksööt ja teadur Leila Oja, et Eestis esineb kiusamist Euroopa keskmisest endiselt rohkem.
Kiusamiseks nimetatakse agressiivset käitumist, kus isik või rühm ründab või alandab korduvalt ebavõrdses jõuvahekorras ohvrit. Kiusamine võib olla otsene, nagu narrimine, halvustavate märkuste tegemine, löömine, tõukamine ja asjade äravõtmine, aga ka suhteid kahjustav, näiteks kuulujuttude levitamine või ühistest tegevustest kõrvalejätmine.
Alates 2018. aastast mõõdetakse HBSC-s ka viimastel aastakümnel üha rohkem levinud ja murettekitavat küberkiusamist. Selle all mõistetakse tahtlikku ja korduvalt tekitatud kahju, milleks on kasutatud arvuteid, mobiiltelefone või teisi elektroonilisi seadmeid. Küberkiusamine võib avalduda näiteks solvavate või ähvardavate sõnumite, e-kirjade ja seinapostituste saatmises või ka luba küsimata sobimatute piltide levitamises.
Neil, kes on kiusamist kogenud, kaasnevad sellega sageli probleemid tervise, suhete ja käitumisega. Näiteks esineb Piksöödi sõnul kiusamise ohvritel tihti psühhosomaatilisi probleeme ja ka nende enesehinnanguline tervis on kehvem. Nende hulgas on rohkem ülekaalulisi või rasvunud noori, nad kogevad sageli depressiooni ja ärevushäireid ning äärmuslikematel juhtudel ka enesetapumõtteid. Koolikiusamise tagajärjed võivad olla pikaajalised ja ulatuda aastakümnete taha, mõjutades kiusatava sotsiaalset ja tööalast toimetulekut ning suhete loomist kogu elu.
Uuringu tulemused
HBSC Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu kõige värskemate 2022. aasta andmete järgi on viimase paari kuu jooksul koolis kiusamist kogenud iga kolmas 11–15-aastane Eesti õpilane. Uuringule vastanutest 13 protsenti on kiusamist kogenud korduvalt, vähemalt kahel korral kuus. Jaanika Piksööt ütles, et koolikiusamine on olnud alates 2006. aastast Eestis langustrendis. Näiteks oli korduvalt kiusamist kogenud õpilaste osakaal 2006. aastal lausa 22 protsenti. Vanemanalüütiku sõnul satuvad poisid ja tüdrukud Eestis kiusamise ohvriks sama sageli ja ka see väheneb vanusega oluliselt.
Samas pole aga kõik nii roosiline, kui muutuste põhjal esmapilgul paista võib. Nimelt esineb Piksöödi sõnul HBSC võrgustiku 44 riigis kokku koolikiusamist endiselt vähem kui Eestis – riikides on keskmiselt viimasel paaril kuul korduvalt kiusamist kogenud 11 protsenti vastajatest.
Kõige harvem esineb poiste seas korduva kiusamise ohvriks sattumist Belgia ja Prantsusmaa 15-aastastel (2 protsenti), kõige sagedamini aga Leedu 11-aastaste hulgas (34 protsenti). Tüdrukuid kiusatakse kõige vähem Itaalias, Portugalis ja Hispaanias (3 protsenti), esikoha võtab endale aga jällegi Leedu, kus on pidanud korduvkiusamise all kannatama iga kolmas 11-aastane tüdruk.
Piksöödi sõnutsi tähendab see, et teiste Balti riikidega võrreldes esineb Eesti koolides kiusamist küll oluliselt vähem, kuid Põhjamaadega võrreldes enamasti rohkem.Positiivsena võib tema sõnul välja tuua selle, et kui 2018. aastal oli Eesti 11-aastaste seas koolikiusamises Leedu ja Läti järel kolmandal, siis nüüd 10. kohal. „Murettekitav on samas see, et viimase aasta jooksul korduvalt kaklemises osalemise poolest on meie 11-aastased teisel kohal ja 13-aastased neljandal kohal,“ lisas uurija. Tema sõnul on kaklustes osalemine küll alates 2002. aastast peaaegu kaks korda vähenenud, kuid ometi on füüsilist vägivalda Eesti noorte seas teiste riikide eakaaslastega võrreldes üsna palju.
Üha rohkem saab hoogu juurde küberkiusamine
Rahvusvahelises meedias on uuringu kõige enam tähelepanu pälvinud osa küberkiusamine. Jaanika Piksöödi sõnade järgi paneb digivahendites kiusamine muretsema just selle varjatuse pärast. „See on lapsevanematele ja õpetajatele veelgi vähem nähtav, kuna toimub tihti laste telefonides ja kinnistes gruppides. Erinevalt koolikeskkonnast võib küberkiusamine toimuda n-ö 24/7. See tähendab, et ohver ei saa end ka kodus turvaliselt tunda. Lisaks võib küberkiusamise puhul olla väga tõsine juba üksikjuhtum, sest veebis levivat materjali on keeruline eemaldada,“ selgitas uurija.
HBSC andmete järgi on küberkiusamist vähemalt korra viimase paari kuu jooksul kogenud 19 protsenti 11–15-aastastest Eesti õpilastest. Seitse protsenti on küberkiusamist kogenud korduvalt. Kui koolikiusamise ohvriks satuvad poisid ja tüdrukud sama tihti, siis küberkiusamist kogevad tüdrukud (21 protsenti) sagedamini kui poisid (18 protsenti).
Erinevalt koolikeskkonnas toimuvast kiusamisest pole internetis kiusamine ka vanusega vähenev. Näiteks on poiste seas küberkiusatuid 18 protsenti kõigis vanusegruppides. Samas satuvad kõige sagedamini küberkiusamise ohvriks 13-aastased tüdrukud, kelle puhul ulatub kiusatute osakaal lausa 24 protsendini.
Ka küberkiusamist on HBSC riikides tervikuna vähem kui Eestis: 16 protsenti õpilastest, mis on aga kolme protsendi võrra suurem number kui 2018. aastal. Kõige enam satuvad küberkiusamise ohvriks Leedu ja kõige harvem Hispaania noored.
Leila Oja sõnul viitavad 2018 ja 2022 kogutud andmed, et üks küberkiusamise tihenemise põhjuseid võib olla Covid-19 pandeemia. „Pandeemia, kui noorte sotsiaalne suhtlus läks veelgi rohkem üle veebikeskkonda, muutis viise, kuidas noored oma eakaaslastega suhtlevad. Kahe küsitlustsükli põhjal täheldati küberkiusamise suurenemist enamikus vanuse- ja soorühmades. Kuna küberkiusamise sagenemist täheldati eriti 11- ja 13-aastastel tüdrukutel, viitab see suurenenud kokkupuutele sotsiaalmeediaga,“ selgitas teadur.
Mida siis teised riigid paremini teevad ja mida Eesti tegema peaks?
Leila Oja sõnul on riikides, kus on kiusamist vähem, kasutatud kiusamise ennetamiseks pikaajalisi terviklikke ja süsteemseid kiusuennetuse programme ja -strateegiaid. Edukad sekkumistegevused, mis on aidanud luua kiusamise vähendamiseks soodsat keskkonda, on tema hinnangul näiteks Kanada PrevNet, Soome kiusamisvastane programm KiVa ja Norras Olweuse kiusamise ennetamise programm. Eestis on rakendatud loetletud programmidest KiVa-t.
Oja sõnul on teada, et nii kiusajad kui ka kiusuohvrid on oma elu, tervise, koolikeskkonna ja peresuhetega vähem rahul. Seetõttu nõuab edukas koolikiusamise ja vägivalla vähendamine terviklikke jõupingutusi kolmel tasandil: riigis ja kogukonnas, koolis ning kodus.
Näiteks aitavad KOV-i tasemel teavitustöö ja teadlikkuse tõstmine, korraldades koolides ja kogukonnas teavituskampaaniaid, et suurendada teadlikkust kiusamise ja vägivalla kahjulikest tagajärgedest ning õpetada õpilastele, personalile ja vanematele, kuidas ära tunda ja kiusamisele reageerida.
Kiusamise ennetamise ja juhtumite lahendamisel on Oja sõnul määrava tähtsusega kool. „Tuleks rakendada nulltolerantsi poliitikat kiusamise suhtes, kus igasugust kiusamist ja füüsilist vägivalda käsitletakse tõsiselt ja selgete tagajärgedega. Koolikultuuris, kus juhtimine toetab kiusamise ennetamist ja lahendamist, on vähem kiusamisjuhtumeid,“ selgitas teadur.
Oja sõnul aitavad seda tagada hea koolikeskkonna järelevalve, koolisüsteemide tugiteenused ja õppekavasse integreeritud programmid õppijate sotsiaalsete oskuste, nagu empaatia ja suhtlemisoskused, arendamiseks. Selleks, et laps saaks oma muresid kodus jagada, tuleks vanematele pakkuda teavet, koolitusi ja võimalusi koostööks kooliga.
Ka Jaanika Piksöödi sõnul tuleks tähelepanu pöörata programmidele, mis on mõeldud kiusamise ja käitumisprobleemide ennetamiseks ning sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arenguks. „Nende positiivne mõju on teaduslikult tõendatud. Küll aga puudub meil riiklik kiusuennetusstrateegia. Praegu on koolid selle teemaga siiski suhteliselt üksi ja peavad ise otsustama, mida võtta või mida jätta,“ nentis analüütik.
Andres Reimann
Artikkel ilmus Novaatori veebilehel