Sotsiaaltöö 2020-4

Tagasi

20. NOVEMBER 2020

Taastav õigus ja lähisuhtevägivald

Dr Ian Marder

Callie Zinsmeyer
Dr Ian D. Marder
Õigusteaduskond, Maynoothi ülikool
Callie Zinsmeyer
Taastava õiguse teenused

Lähisuhtevägivald on ilmselt üks vastuolulisemaid süütegusid, mille korral taastavat õigust rakendada. Paljud riigid on seda katsetanud või teinud selle mõnel juhul isegi laialdaselt kättesaadavaks. Siiski jäävad õhku küsimused – kuidas rakendada taastavat õigust lähisuhtevägivalla korral turvaliselt ning kas asi on sellist riski väärt.

Varem oleme rääkinud oma praktilise töö kogemusest nii taastava õiguse kui ka lähisuhtevägivalla toimepanijatele mõeldud programmides (Callie), samuti seoses taastava õiguse põhimõtete ja tavade uurimise ja arendamisega (Ian). Märkisime, et taastavat õigust rakendatakse ka muud tüüpi koduvägivalla korral (nt vägivald põlvkondade või õdede-vendade vahel) ning teistes olukordades, kus võib esineda lähisuhtevägivalda (sh perekonnaõiguse ja sotsiaaltöö kontekstis).

Otsustasime keskenduda taastava õiguse ja lähisuhtevägivalla sidumisele kriminaalprotsessis, ega käsitle selle teema laiemat rakendamist.

Artiklis anname ülevaate peamistest poolt- ja vastuargumentidest. Kasutame teadusuuringuid ja praktilisi kogemusi ning osutame erisugustele taastava õiguse mudelitele, et uurida tingimusi, mille korral oleks võimalik taastavat õigust rakendada.

Kokkuvõttes järeldame, et taastava õiguse protsesside (sealhulgas, kuid mitte ainult, dialoog ohvri ja vägivalla toimepanija vahel) kasutamine on võimalik, ent need peaksid olema välja töötatud koos lähisuhtevägivalla ekspertidega. On vaja piisavalt ressursse ja tegevusi peaksid ellu viima ainult spetsialistid, kel on piisav väljaõpe, kogemused ja pühendumus, et järgida taastava õiguse põhimõtteid ja jõustada ohvreid.

Miks rakendada taastavat õigust?
Taastava õiguse all mõeldakse nii protsesside rühma kui ka põhimõtete kogumit. Mõned protsessi mudelid hõlmavad suhtlust ohvrite, õigusrikkuja ja muude sidusrühmade vahel, sealhulgas lepitust ohvri ja õigusrikkuja vahel ning taastavaid nõupidamisi.

Teadusuuringud on näidanud, et need protsessid võivad vähendada süütegude kordumist, toetada ohvri taastumist ning aidata saavutada isegi tõsise ja püsiva õigusrikkumise korral kompromisslahendus, mida ei saavutata formaalse kohtuprotsessi käigus ja mis rahuldab nii ohvrit kui ka õigusrikkujat (Shapland jt 2011; Strang jt 2013; Angel jt 2014; Sherman jt 2015).

Seevastu selgus hiljuti Iirimaal tehtud uurimusest (Women’s Aid 2019), et lähisuhtevägivalla ohvrid tundsid sügavat rahulolematust pärast kriminaalprotsessi lõpetamist isegi siis, kui vägivallatseja oli süüdi mõistetud ja vangistatud.

Taastava õiguse eesmärk on võimustada asjaosalisi (eelkõige ohvreid ja õigusrikkujaid), võimaldades neil täita aktiivset rolli „oma” süüteoga tegelemisel. Selle käigus anname ohvrile võimaluse väljendada oma vajadusi ja osaleda otsuse tegemisel, mida kohtuprotsess ei võimalda.

Õigusrikkujale annab taastav õigus võimaluse kuulata, millist kahju ta ohvrile tekitas, ja olla aktiivne pool selle kahju korvamisel nii palju kui võimalik. Need eesmärgid kajastavad peamisi taastava õiguse põhimõtteid: sidusrühmade osalust, vabatahtlikkust, austust, erapooletust ja keskendumist kahju korvamisele.

Ideaaljuhul peab ohver protsessi võimustavaks ja vabastavaks kogemuseks, mis aitab tal juhtunust üle saada ja eluga edasi liikuda. Taastavat õigust peetakse edukaks ka siis, kui see annab ohvrile võimaluse asjad südamelt ära rääkida või kui ta jääb protsessi tulemusega mõõdukalt rahule. Edukuse näitajad sõltuvad konkreetsest juhtumist ning vahendaja peab alati suutma hinnata ja juhtida osalejate ootusi.

Taastava õiguse põhimõtete pinnalt on võimalik leida ka teisi sekkumismeetodeid, mida võib kasutada, kui asjaosalised ei saa või ei soovi suhelda turvaliselt. Seda on selgitatud Euroopa Nõukogu 2018. aasta soovituse artiklis 59 taastava õiguse kohta, milles märgitakse, et „uuenduslikud lähenemisviisid heastamisele, ohvrite taastumisele ja õigusrikkuja taasintegreerimisele” ei pea hõlmama otsesuhtlust ohvrite ja õigusrikkujate vahel.

Näiteks on ohvritel võimalik osaleda taastavates tugiringides (ingl support circles), kus nad kohtuvad oma ala spetsialistide ja isiklike abistajatega, et rääkida oma lugu ning saada tuge ja heakskiitu.

Õigusrikkujate mõjutamisvõimalustest on Iirimaal kõige paremini tuntud taastamisel põhinev ja ohvrit mittekaasav sekkumisvahend nimega heastamisrühm (ingl reparation panel), kus oma ala spetsialistid ja vabatahtlikud vestlevad õigusrikkujatega enne karistuse määramist, julgustades neid mõtlema tehtud kahju üle ja otsustama, kas reparatiivne või rehabiliteeriv tegevus võiks aidata korvata tehtud kahju. Sarnaselt lähisuhtevägivalla juhtumitega erinevad olemuselt ka taastamisel põhinevad sekkumised.

Murekohad dialoogi saavutamisel
Euroopa Nõukogu soovituses öeldakse, et taastav õigus peaks olema „üldiselt kättesaadav teenus”, mis tähendab, et muude kaalutluste puudumise korral ei tohiks kedagi osalemisest välja jätta ainult süüteo liigi alusel. On kahtlejaid, kes ei usu, et taastav õigus on lähisuhtevägivallaga seotud juhtumite korral sobiv meetod.

Kardetakse, et õigusrikkuja võib survestada ohvrit protsessis osalema või manipuleerib protsessiga muul viisil, eelkõige siis, kui protsessi edukus võib mõjutada kohtumenetlust (nt kui karistust ei ole määratud). Või tekitatakse ohvrile uuesti trauma või seatakse ta suuremasse ohtu.

Mõned muretsevad ka, et õigusrikkujad võivad taastavat õigust kasutada väärkohtlemise tähtsuse vähendamiseks või naeruvääristamiseks (Drost jt 2015). Kui õigusrikkujal õnnestub taastava õiguse protsessiga manipuleerida, võidakse ohvri osalemist kasutada viimase vastu lapse hooldusõiguse määramisel või muudes edasistes või paralleelsetes õiguslikes protsessides.

Paljusid neid murekohti toetab asjaolu, et asjaosaliste vahel valitseb väga suur jõudude ebavõrdsus. Delgado on alternatiivse vaidluste lahendamise kohta öelnud, et eraviisilistes protsessides „ei ole vaestel ega nõrgematel mingit kaitset” (Delgado jt 1985, 13). Tõepoolest, mis saab siis, kui taastav õigus muudab lähisuhtevägivalla ehk süüteo, mille ühiskonnas sotsiaalprobleemina esiletoomiseks on juba niivõrd kaua ja palju vaeva nähtud, pelgalt eraviisiliseks asjaks (Drost jt 2015)?

Siinkohal tasub mõelda sotsiaalsele ja institutsionaalsele kontekstile, milles võidakse taastavat õigust kasutada lähisuhtevägivalla juhtumite korral. Tegelikult rünnatakse ohvrit sageli kümneid kordi enne, kui ta teatab vägivallast politseile, ning süüdimõistva otsuseni jõuab väga väike osa juhtumitest.

Sageli süüdistab ohver ennast ning teda süüdistab ja häbistab ka kogukond. Kui kriminaalprotsess on juba käimas, võib õigusrikkuja saada taastava õiguse protsessis osaledes palju kasu ja tal on sealjuures kaotada vähe; ohvri puhul võib olla asi vastupidine. Samal ajal ei mõista õiguskaitseasutuste spetsialistid lähisuhtevägivalla dünaamikat alati täielikult ning ei tarvitse olla teadlikud oma tegevuse tagajärgedest käimasolevas või tulevases tsiviilmenetluses.

Uuringud näitavad, et ohvrite kaitsjad on taastava õiguse rakendamise suhtes kahe vahel, sest ühelt poolt tunnevad nad muret selle võimalike negatiivsete mõjude pärast, ent samal ajal näevad ka sellest tulenevat võimalikku kasu (Curtis-Fawley ja Daly 2005).

Mõne arvates osutab lähisuhtevägivalla ainulaadne dünaamika sellele, et taastava õiguse rakendamine ei ole selle puhul sobiv mitte ühelgi juhul. Teiste arvates võib see tulla mõnel juhul kõne alla, kui seda tehakse väga hoolikalt.

Näiteks Gaarder (2015, 344) kutsub meid mõtisklema selle üle, „kas taastava õiguse filosoofia ja praktikasse rakendamine saavad aidata kaasa lähisuhtevägivalla ohvrite kogetud kahju heastamisele ja nende turvalisuse suurendamisele.” See tõstatab empiirilise küsimuse: mis mõju avaldab taastav õigus lähisuhtevägivalla juhtumitele tegelikult?

Mida ütlevad uuringud
Teadusuuringud näitavad üldiselt positiivseid tulemusi. Näiteks vaatlesid Austria teadlased 1998. aastal taastava õiguse kohtumisi ja vestlesid osalejatega. Järeldati, et protsess mõjus ohvritele jõustavalt (Pelikan 2010).

Nad leidsid, et taastava õiguse kaudu „ei muutu mehed küll paremaks, ent naised muutuvad tugevamaks. [Taastaval õigusel põhineva] sekkumisega leiab toetust ja saab kinnitust just naiste soov olla vägivallatus partnerlussuhtes; samas mehed muutuvad sisemiselt selle tulemusena väga harva.”

Samad teadlased küsitlesid kümme aastat hiljem 162 uuringus osalenud ohvrit ja leidsid, et „vägivalla ennetamisele aitavad kaasa nii naiste võimustamine kui ka vägivallatsejate suhtumise muutmine” (Pelikan 2010). Nende esialgsete uuringute ja järeluuringute tulemused osutavad asjaolule, et taastav õigus võib tõepoolest aidata muuta ohvrite olukorda turvalisemaks.

Teised uurijad katsetasid uusi taastava õiguse mudeleid, mis on välja töötatud koostöös lähisuhtevägivalla ekspertidega. Näiteks hinnati hiljutises Ameerika Ühendriikide uuringus taastava õiguse rakendamist juhtumite korral, kus vägivallatseja pani rünnaku toime korduvalt ega muutnud oma käitumist ka varasemate sekkumiste mõjul. Samuti oli samasoolisi paaride puhul, kelle tarvis puudusid sekkumismeetodid sootuks.

„Mõlema poole jaoks võeti kasutusele eraldi taastamisel põhinevad protsessid – taastavad ringid kohustuse ehk karistuse määramiseks õigusrikkujatele ja tugirühmad ohvritele […], kaasates pereliikmeid ja kogukonnaliikmeid väärkohtlemist soosivate käitumismustrite lõhkumiseks” (Gaarder 2015, 342).

Ohver ja vägivallatseja ei osalenud teineteise rühmades ning protsessiga sai alustada vaid siis, kui vägivallatseja võttis oma teo eest vastutuse. Ohvrite kaitsjad osalesid mõlemas rühmas ning ohvrid võisid öelda oma sõna sekka karistuse määramisel (kohtu loa alusel) või otsustada, et nende juhtumit menetletakse tavapärasel viisil.

Üldiselt leiti, et „programm näis vähendavat õigusrikkujate vägivaldset käitumist ning suurendas turvalisust, sotsiaalset tuge ja materiaalseid ressursse mõne ohvri jaoks” (lk 342), samas kui ohvrite rühmad „keskendusid ohvri jaoks turvalise ja erapooletu koha loomisele, kus ohver saaks rääkida oma loo ja laiendada oma võimalusi” (lk 348).

Gaarder esitab ülevaate ka varasematest uuringutest Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Lõuna-Aafrikas ja Uus-Meremaal, leides nende põhjal, et taastav õigus on aidanud suurendada ohvrite turvatunnet ja rahulolu ning muuta mõne õigusrikkuja käitumist.

Hiljuti kasutati Ameerika Ühendriikide uurimuses juhuvalimil põhinevat kontrolliuuringut, et võrrelda mõjusid üle 200 lähisuhtevägivallaga seotud süüteo toimepanijale, kes osalesid kas traditsioonilises vägivalda sekkumise programmis (ingl batterer intervention programmeBIP) või selle programmi lühemas versioonis, millele lisandus taastaval õigusel põhinev sekkumine, kus kasutatakse ringil põhinevaid meetodeid (ingl circle processes – CP). Ohver saab valida, kas osaleb neis või mitte (Mills jt 2019).

Selles uuringus jõuti järeldusele, et „nn hübriidne vägivalda sekkumise programm koos rühmategevustega tõi kaasa statistiliselt olulise vähenemise nii uute vahistamisjuhtude (53%) kui ka kõigi süütegude raskusastmete (52%) suhtes, sealhulgas koduvägivald, 24-kuulise perioodi jooksul” (lk 1).

Viimasena vaadeldi 2019. aasta oktoobris kohtuinnovatsiooni keskuse (Center for Court Innovation) uuringus (2019) lähemalt 34 sellist laadi programmi Ameerika Ühendriikides ning selle tulemusena leiti, et nendes seatakse esikohale kannatanu toimevõimekus ja turvalisus ning keskendutakse kahju põhjustanud poole aktiivsele vastutusele.

Loomulikult ei tõesta see uuring, et taastava õiguse rakendamine lähisuhtevägivalla juhtumite korral on alati turvaline ja tõhus. Paljudes uuringutes on väikesed valimid; teised hõlmavad programme, mida on keeruline suures mahus korrata, või rakendatakse edukuse hindamiseks ebatäiuslikke meetmeid (nt vahistamismäärad).

Taastava õiguse uurimise üks takistus on rühma enesevalikuline olemus, mis on põhjustatud protsessi vabatahtlikust laadist. Sellest tööst on siiski õppida palju.

Üks õppimiskoht on seotud lähisuhtevägivalla ekspertide kaasamisega programmi kavandamisse, nii et protsess kajastaks lähisuhtevägivalla dünaamikat. Riikides, kus kasutatakse lähisuhtevägivalla juhtumitega tegelemisel taastavat õigust, on selle rakendamine teistsugune kui muude süütegude puhul.

Näiteks Soomes ja Austrias järgitakse nende puhul praktikat, et konfliktivahenduse viivad ellu kaks vastassoost vahendajat (Drost jt 2015). Stubbs võtab selle põhimõtte kenasti kokku: kui tegu on lähisuhtevägivallaga, siis „taastava õiguse üldmudelid [selle lahendamiseks] ei sobi” (2010, 985).

Üldiselt on märkimisväärne, et taastava õiguse valdkonnas tehtud teadusuuringute tulemused on enamasti positiivsed, ehkki need põhinevad programmidel, mille kavandamine ja rakendamine on olnud sageli väikesemahuline ja seotud rohkete sekkumise disaini ja elluviimist puudutavate üksikasjadega. See toob kaasa viimase küsimuse: millised on asjaomases kontekstis turvalise ja tõhusa taastava õiguse praktilised piirangud?

Praktilised piirangud
Eeldusel, et taastavat õigust on lähisuhtevägivallaga seotud juhtumites võimalik kasutada turvaliselt ja tõhusalt, jääb õhku küsimus, kas seda saab rakendada ka laialdasemalt. Suur osa protsessi edukusest sõltub selle vahendamise kvaliteedist ja sellest, et juhtumiga seotud spetsialistid mõistaksid lähisuhtevägivalla ainulaadsust (Lünnemann ja Wolthuis 2015).

Taastava õiguse ja seksuaalvägivallaga seotud töö põhjal teame, et kogenud taastava õiguse ekspertidele on võimalik tagada põhjalik väljaõpe tõsiste juhtumite vaheldamise ja teatud süütegude dünaamika kohta (Keenan 2018). Me ei saa siiski olla kindlad, et õiguskaitseasutused tagavad alati piisava väljaõppe ja järelevalve või annavad oma töötajatele aega ja ruumi, et rakendada taastavat õigust lähisuhtevägivalla kontekstis optimaalselt.

See on seotud taastava õiguse institutsionaliseerimisega kriminaalõigussüsteemis. Teadusuuringute kohaselt avalduvad taastava õiguse võimalikud eelised kõige tõenäolisemalt siis, kui protsessi käigus järgitakse taastamise põhiprintsiipe (McCold ja Wachtel 2002).

Kui asutused võtavad taastava õiguse kasutusele kui tavapraktika, siis võivad tekkida hübriidpraktikad, mis kajastavad olemasolevaid institutsionaalseid põhimõtteid, eesmärke, prioriteete, tavasid ja töömeetodeid samapalju, nagu need kajastavaid taastamise printsiipe (Daly 2003; Blad 2006; Crawford 2006; Marder 2018).

Kuid samas on asjaomaste õiguskaitseasutuste kultuurile omased ka elemendid, mis on vastuolus osalejaid kaitsvate ja protsessi tõhusust selgitada aitavate põhimõtetega.

Näite sellise olukorra kohta saab tuua politseist kui asutusest, kus prioriteediks on enamasti juhtumite tõhus lahendamine. Mõnes riigis kasutavad politseinikud taastava õiguse meetodeid oma igapäevaseid operatiivülesandeid täites. Näiteks Inglismaa teatud piirkonnas eeldatakse, et kõik politsei mitteametlikud käskkirjad peavad olema taastava olemusega (Marder 2018).

Samas võivad paljud politseinikud näha lähisuhtevägivalda siiski eraasjana, mis ei vaja märkimisväärset sekkumist. Selle tagajärjel rakendab mõni politseinik nüüd taastavat õigust või õigemini kasutab oma õigust lahendada juhtumeid mitteametlikult taastava õiguse rakendamise nime all ja seda ilma ettevalmistuseta ja olukordades, mis võivad nõuda ohvri turvalisuse tagamiseks lisameetmeid (Westmarland jt 2017).

Teisisõnu veeretab taastava õiguse süvalaiendamine vastutuse selle rakendamise eest eesliini spetsialistidele, kellel napib aega, oskusi või tahet tegutseda parima praktika kohaselt või kellel lasuvad samaväärselt muud mahukad kohustused või on vastanduvad eesmärgid, mida on samuti vaja täita ja see takistab neil parimat praktikat rakendada.

Kui soovida taastava õiguse rakendamist laiendada, on väga tähtis tagada, et sellega tegeleksid asjatundlikud ja teadlikud abistajad, kellel on selleks piisavalt aega.

Kokkuvõtteks
Taastava õiguse vahendaja töö lähisuhtevägivalla juhtumite korral on keeruline. Spetsialist peab leidma viisi jõudude tasakaalustamiseks, jäädes ise neutraalseks, ning käsitlema samas võimalust, et ohver võib tekkinud olukorras süüdistada ennast.

Samuti peab ta kindlaks tegema, ega vägivallatseja ei kasuta peenekoelisi ähvardusi ja ega ohvri turvalisusele ei avaldu mingeid muid ohtusid või katseid protsessiga manipuleerida.

(Konflikti)vahendaja ülesanne on suunata poolte ootusi ja väljendada sõnaselgelt, mida on protsessiga võimalik saavutada ja mida mitte. Palju sõltub vahendaja enda võimest ära tunda, millal on taastava õiguse rakendamine ebaturvaline. Kui vahendamine tundub turvaline, siis tuleb protsess ellu viia edu saavutamist kõige paremini teenival viisil.

Samuti ei saa me liiga kiivalt jääda kaitsepositsioonile. Ohvrid on sageli tugevamad kui me ette kujutame, sest lõppude lõpuks jätkavad paljud lähisuhtevägivalla all kannatajad aastaid kooselu vägivallatsejaga isegi pärast korduvaid (või pidevaid) vägivallajuhtumeid.

Kas on alust väita, et neile vahendatud vestluse võimaldamine ei ole kunagi piisavalt turvaline? On väär sundida ohvreid võitlema taastava õiguse nimel liiga riskikartlike süsteemide vastu (Waterhouse 2018).

Peame meeles pidama ka tohutut hulka inimesi, kes on langenud lähisuhtevägivalla ohvriks, kuid kelle juhtumid ei vii kunagi ametliku kriminaalõigusliku sekkumiseni. Samamoodi nagu kohtud tagavad mõnele õigluse, võiksime kaaluda taastavat õigust ühe võimalusena olukorras, kus teised õigluse vormid sageli puuduvad.

Viidatud allikad
Angel C. M., Sherman L. W., Strang H., Ariel B., Bennett S., Inkpen N., Keane A., Richmond T. S. (2014). Short-term effects of restorative justice conferences on post-traumatic stress symptoms among robbery and burglary victims: a randomized controlled trial. Journal of Experimental Criminology, 10, 291–307. https://restorativejustice.org.uk/sites/default/files/resources/files/Short-term%20effects%20of%20restorative%20justice%20conferences%20on%20post-traumatic%20stress%20symptoms.pdf
Blad J. (2006). Institutionalizing Restorative Justice? Transforming Criminal Justice? A Critical View on the Netherlands. UK: Willan Publishing. www.ncjrs.gov/App/Publications/abstract.aspx?ID=235486
Centre for Justice & Reconciliation, Lesson 3: Programs » Circles. http://restorativejustice.org/restorative-justice/about-restorative-justice/tutorial-intro-to-restorative-justice/lesson-3-programs/
Cissner A., Sasson E., Hauser R. T., Packer H., Pennell J., Smith E. L., Desmarais S., Burford G. (2019). A National Portrait of Restorative Approaches to Intimate Partner Violence: Pathways to Safety, Accountability, Healing, and Well-Being. Center for Court Innovation. https://www.courtinnovation.org/sites/default/files/media/document/2019/Report_IPV_11262019.pdf?fbclid=IwAR2Y88DTTzKXVU9Ll1Il3XeAuQNQAz5tIXBJRVA5FBfC8V2fP5uWGarH1v0
Crawford A. (2006). Institutionalizing Restorative Youth Justice in a Cold, Punitive Climate. UK: Willan Publishing. www.ncjrs.gov/App/Publications/abstract.aspx?ID=235487
Curtis-Fawley S., Daly K. (2005). Gendered Violence and Restorative Justice: The Views of Victim Advocates. Violence Against Women, 11(5), 603–638.
https://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1177/1077801205274488?casa_token=T-NA2KEPYmgAAAAA%3AlXqKmibEVDjSdXrONArKoh0OjatQAed06MxisuC2IWEh7gVUa70hTxuqVw-7r5oWyyzXnPlJK4NWTw&
Daly K. (2003). Mind the Gap: Restorative Justice in Theory and Practice. https://pdfs.semanticscholar.org/bce4/459950af5fdae85cc0b3acb89324b2680a52.pdf
Delgado R., Dunn C., Brown P., Lee H., Hubbert D. (1985). Fairness and formality: Minimizing the risk of prejudice in alternative dispute resolution.
https://heinonline.org/HOL/LandingPage?handle=hein.journals/wlr1985&div=56&id=&page=
Donohoe H. (2019). Report finds significant failings of justice system in relation to domestic violence. RTÉ. https://www.rte.ie/news/ireland/2019/0926/1078304-womens-aid/
Drost, L., Haller, B., Hofinger, V., Van der Kooij, T., Lünnemann, K. D., Wolthuis, A. (2015). Restorative Justice in cases of domestic violence, Best practice examples between increasing mutual understanding and awareness of specific protection needs. WS1 Comparative report 2015 (JUST/2013/JPEN/AG/4587). www.irks.at/assets/irks/Publikationen/Forschungsbericht/RJ_Comparative_Report.pdf.
Gaarder E. (2015). Lessons from a restorative circles initiative for intimate partner violence. Restorative Justice: An International Journal, 3:3, 342–367.
https://www.tandfonline.com/doi/citedby/10.1080/20504721.2015.1109334?scroll=top&needAccess=true
Keenan M. (2018). Training for restorative justice work in cases of sexual violence. The International Journal of Restorative Justice. 1 (2): 291–302. https://www.elevenjournals.com/tijdschrift/TIJRJ/2018/2/IJRJ_2589-0891_2018_001_002_007
Mills, L. G., Barocas B., Butters R. P., Ariel B. (2019). A randomized controlled trial of restorative justice-informed treatment for domestic violence crimes. Nature Human Behaviour, 3, 1284–1294.
https://www.nature.com/articles/s41562-019-0724-1
Lünnemann, K., Wolthuis, A. (2015). Victim Offender Mediation: Needs of victims and offenders of Intimate Partner Violence. 2ndComparative report. Verwey-Jonker Institute, Utrecht https://www.euforumrj.org/sites/default/files/2019-12/7388_restorative_justice_comparative_report_ii_final.pdf
Marder I. D. (2018). Restorative justice and the police: Exploring the institutionalisation of restorative justice in two English forces. http://etheses.whiterose.ac.uk/19578/1/Marder_ID_Law_PhD_2018.pdf
McCold P., Wachtel T. (2002). Restorative Justice: Theoretical foundations. https://www.taylorfrancis.com/books/e/9781843924838/chapters/10.4324/9781843924838-13
Pelikan, C. (2010). On the Efficacy of Victim-Offender-Mediation in Cases of Partnership Violence in Austria, or: Men Don’t Get Better, But Women Get Stronger: Is it Still True? European Journal on Criminal Policy and Research 16(1),49–67. DOI: 10.1007/s10610-010-9117-8
Recommendation CM/Rec(2018)8 of the Committee of Ministers to member States
concerning restorative justice in criminal matters, Adopted by the Committee of Ministers on 3 October 2018 at the 1326th meeting of the Ministers' Deputies.
https://search.coe.int/cm/Pages/result_details.aspx?ObjectId=09000016808e35f3
Shapland J., Robinson G., Sorsby A. (2011). Restorative Justice in Practice
Evaluating What Works for Victims and Offenders. UK: Willan Publishing. https://www.routledge.com/Restorative-Justice-in-Practice-Evaluating-What-Works-for-Victims-and-Offenders/Shapland-Robinson-Sorsby/p/book/9781843928454
Sherman L. W., Strang H., Barnes G., Woods D. J., Bennett S., Inkpen N., Newbury-Birch D., Rossner M., Angel C., Mearns M., Slothower M. (2015). Twelve experiments in restorative justice: the Jerry Lee program of randomized trials of restorative justice conferences. Journal of Experimental Criminology, 11, 501–540.
https://link.springer.com/article/10.1007/s11292-015-9247-6
Strang H., Sherman L. W., Mayo-Wilson E., Woods D., Ariel B. (2013). Restorative justice conferencing (RJC) using face-to-face meetings of offenders and victims: effects on offender recidivism and victim satisfaction. Oslo: Campbell Collaboration. https://campbellcollaboration.org/better-evidence.html/restorative-justice-conferencing-recidivism-victim-satisfaction.html
Stubbs, J. (2010). Relations of Domination and Subordination: Challenges for restorative Justice in Responding
to Domestic Violence. UNSW Law Journal, 33(3), 970–986.
http://www.antoniocasella.eu/restorative/Stubbs_2010.pdf
The Probation Service: Restorative Justice – Reparation Panel, Case Enactment [Video], 2017.
https://www.youtube.com/watch?v=tpSlyNSibOU&t=29s
Waterhouse J. (2018). I fought to speak to the man who stabbed me. BBC News. https://www.bbc.com/news/uk-46210384
Westmarland N., Johnson K., McGlynn C. (2018). Under the Radar: The Widespread Use of ‘Out of Court Resolutions’ in Policing Domestic Violence and Abuse in the United Kingdom. The British Journal of Criminology, 58(1), 1–16. https://academic.oup.com/bjc/article/58/1/1/3058237
Women’s Aid (2019). Unheard and Uncounted – Women, Domestic Abuse and the Irish Criminal Justice System Full Report. www.womensaid.ie/assets/files/pdf/unheard_and_uncounted_-_women_domestic_abuse_and_the_irish_criminal_justice_system_full_report.pdf