Sotsiaaltöö 2020-4

Tagasi

24. NOVEMBER 2020

Personaalne peegeldus taastava õiguse võimalustele kinnipidamisasutustes

Jaanus Kangur
Jaanus Kangur

lektor ja koolitaja, taastava õiguse ekspert

Taastava õiguse põhimõtete rakendamine kinnipidamisasutustes tähendab, et kinnipeetav püüab kogu kinnipidamisaja jooksul heastada tekitatud kahju. Eesmärk on, et kahju tekitaja mõistaks oma teo tagajärgi ja ei satuks tagasi kinnipidamisasutusse.

Proloog
Taastava õigusega puutusin esimest korda kokku vanglas töötamise ajal. Igapäevatöö karistatud isikute resotsialiseerimisel pani otsima tegutsemisviise, mis annaksid tulemusi.

Usun, et esimene raamat, mida sel teemal lugesin, oli legendaarse Charles Colsoni „Süüdi mõistetud”. Colson oli kurikuulus Nixoni nõunik, kes sattus vanglasse Watergate’i afääri tõttu. Vanglas toimus Colsoni pöördumine – nii religioosne kui ka karistusõiguslik. Ta hakkas kahtlema lääneliku õigussüsteemi toimimises ning leidis 1970. aastate keskpaiku taastava õiguse.

Colson asutas organisatsiooni Prison Fellowship, mis eesti keeles kõlab üsna kohatult – vangla vennaskond. Mul õnnestus 2006. aastal Kanadas saada nende korraldatud kursuselt diplom taastava õiguse alal. Tolleaegse Tallinna vangla direktori Toomas Malva initsiatiivil ja justiitsministeeriumi toetusel käisin samal aastal õppimas Londoni Ülikooli õigusinstituudi juures tegutsevas keskuses International Centre for Prison Studies. Tookord juhtis seda endine vangladirektor Andrew Coyle.

Pisut hiljem käisin veel õppereisil Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus külastasin Pollsmoori vanglat ning tõin sealt kaasa taastava õiguse programmi. Viimase tõlkisime justiitsministeeriumi toel eesti keelde ning Tallinna vanglas viisin ellu esimese pilootprojekti.

Nii algas taastava õiguse ajalugu Eesti vanglates. Hiljem, kui asusin tööle erasektorisse, koostasin taastava õiguse programmi „Tee” käsiraamatu ja koolitasin selle alusel kaplaneid. Praegu ei ole täpselt teada, kui palju kinnipeetavaid programmis osaleb ja veel vähem – paljud neist pöörduvad seaduskuuleka elu poole. Taastava õiguse kogu potentsiaali pole praegu kinnipidamisasutustes aga kindlasti kasutatud. Mida saaks teha veel?

Mõtteviisi muutmine
Taastava õiguse potentsiaal kinnipidamisasutustes on ennekõike mõtteviisis, mille kohaselt peaks kogu kinnipidamise aeg olema suunatud tekitatud kahjude heastamisele (Kangur 2019).

Praegu on kinnipidamise eesmärgid teoorias ja praktikas pisut erinevad (Kangur 2018). Kinnipidamine peaks justkui suunama inimesi õiguskuulekale käitumisele, ent tegelikult satub suur osa kinnipeetuid vanglasse korduvalt tagasi. Kõige kahetsusväärsem on, et kinnipeetud vegeteerivad suuresti maksumaksja (sh ka kannatanute) kulul.

Vangistus on riigi vägivallamonopoli kõige äärmuslikum rakendamine ning seda enam võiks see olla võimalikult tõhus. Viimast võiks mõõta kahju heastamise ja kuriteo kordumise tõenäosuse vähendamise kaudu. Taastava õiguse seisukohalt peaks kogu karistamise (k.a kinnipidamise) eesmärk olema kahjude heastamine ja riskide maandamine. Millised on praktilised võimalused selleks?

Parimad praktikad
Parim praktika ei ole üksikute programmide rakendamine, vaid see, kui võimalikult paljud kinnipidamisasutused lähtuvad taastava õiguse põhimõtetest. Heaks näiteks on Belgia, kus on püütud taastava õiguse põhimõtteid juurutada kõigis riigi 32 vanglas (Biermans ja d’Hoop 2001). International Centre for Prison Studies piloteeris taastava vangla kontseptsiooni (ingl restorative prison) kolmes Suurbritannia vanglas (Coyle 2001, Mace 2000, 2004).

Taastava õiguse põhimõtteid järgivast vanglast tõhususelt järgmiseks võib pidada programme, mis ei lõpe pärast konkreetset sessiooni, vaid kus kogu vangla keskkond toetab programmi eesmärkide saavutamist. Selline on SORI (ingl Supporting Offenders through Restoration Inside) programm, mida nägin 2006. aastal Cardiffi vanglas.

Programmi eesmärk on, et kinnipeetavad võtavad vastutuse ning neid suunatakse heastamisele. Programmi ei vii ellu ainult üks spetsialist, vaid kaasatud on kõik ametnikud, kes programmis osaleva kinnipeetavaga kokku puutuvad (Shaw 2010).

Väiksema mõjuga on üksikud programmid, ent needki on oluline täiendus vabaduse kaotusele. Näitena toon neli taastaval õigusel põhinevat programmi, mis tõenäoliselt sobivad hästi ka meie konteksti:

Programmid empaatia kasvatamiseks
Selliseid programme nimetatakse mõnikord ka kannatanu teadlikkuse programmideks (ingl victim awareness) (Johnstone ja Van Ness 2007). Kogu fookus on suunatud sellele, et kahju tekitaja mõistaks, millist kahju ja kannatusi on tema tegu/teod põhjustanud. Kriminaalõigusprotsessis tundub see justkui käidud tee.

Kohtus ju loetakse ometi kõik detailid ette ja vastutusvõimeline inimene peaks aru saama, milles seisneb tema teo taunitavus. Tegelikult jätab aga kriminaalõigusprotsess puudutamata ühe ja võiks isegi öelda suurema osa meie inimlikust loomusest – emotsionaalsuse (Kahneman 2013). Kohtus keskendutakse faktidele ning tekitatud kahju kirjeldatakse seaduse rikkumise kaudu. Täielikult jääb välja emotsionaalne ja moraalne kahju, mille mõistmist on võimalik suurendada peamiselt dialoogi kaudu (Walker 2006).

Selliste programmide abil aidatakse kinnipeetavatel teadvustada, milliseid kannatusi kuriteod kannatanutele põhjustavad ning iga osaleja suunatakse mõtlema oma kuritegude mõjudele. Mõnikord kaasatakse selleks surrogaatkannatanu, kes on valmis oma lugu jagama ning kinnipeetavad saavad esitada küsimusi (Feasey jt 2004, Bakker 2005).

2012. aastal osalesin Inglismaal töövarjuna ühes lepitusprotsessis, kus eakam daam kohtus kahe noore mehega, kes olid röövinud tema käekoti ning tekitasid selle käigus talle kergeid kehavigastusi. Mehed arvasid, et kõige halvem asi, mis nad tegid, oli vana naise tõukamine, mille tagajärjel tekkisid talle mõned marrastused ja verevalumid.

Naine rääkis röövlitele, et kõige raskem tema jaoks oli rahakoti vahel olnud pildi kaotus – sellel oli tema hiljuti surnud lähedane sõbranna ning see oli ainus pilt temast. Mehed polnud kunagi mõelnud, et midagi sellist võib ohvrile olla kõige kallim ja tekitada kõige suuremat kahju. Nende jaoks omandas kogu sündmus hoopis uue tähenduse.

Resotsialiseerumise seisukohalt on empaatiavõime suurenemine väga tähtis, sest oma tegudega tekitatud trauma mõistmine aitab vähendada retsidiivsust (Thompson 1999).

Programmid kahju heastamiseks
Nende programmide eesmärk on toetada kurjategijaid tekitatud kahjude heastamisel. See võib tähendada ühiskondlikku heastamist. Heastamine võib toimuda vanglas – näiteks pakutakse vangla territooriumil avalikkusele mõnda toodet või teenust. See võib olla mänguasjade tootmine, jalgratta remonditöökoda vms. Oluline on, et teenus või toode on avalikkusele tasuta ning kinnipeetavad töötavad vabatahtlikkuse alusel – sooviga heastada tekitatud kahju (Johnstone ja Van Ness 2007).

See võib ka tähendada kahjude heastamist kannatanule. Eesti (ja tegelikult teisteski Euroopa vanglates) on see võimalus küll olemas, ent pigem teoreetiliselt, sest kinnipeetava igasugusest sissetulekust arvatakse esimesena maha kõik muud kohustused ning kannatanule tekitatud kahju on vaid üks võlgnevus teiste hulgas, pealegi veel teise- või kolmandajärguline.

Belgias on loodud spetsiaalne fond, millega kinnipeetaval on võimalus teatud tingimuste täitmisel liituda. Peamine eeldus on siiras soov heastada kannatanule tekitatud kahju. Fondiga liitumisel teeb kinnipeetav ühiskondlikult kasulikku tööd ning teatud tundide täitumisel maksab fond kannatanule tekitatud kahju eest hüvitist. Oluline on kinnipeetava aktiivne soov ja panustamine (Robert ja Peters 2003).

Programmid suhete taastamiseks lähedastega
Toetav sotsiaalne võrgustik soodustab kuritegusid sooritanud isikute ühiskonda naasmist. Vangla võimaldab kinnipeetud isikutel küll suhelda ja isegi kohtuda pereliikmetega, ent see iseenesest ei soosi nende suhete taastamist.

On ilmne, et kuritegu ning sellele järgnev karistus rikub kurjategija kõiki suhted, ükskõik kui tugevad olid peresidemed varem. Taastav õigus lähtub vajadusest taastada suhted pärast iga pahategu (Walker 2006). Seega pole asi ainult olemasolevate suhete hoidmises, vaid nende parandamises ning mitte ainult vahetute pereliikmetega, vaid näiteks ka kogukonnaga, sugulastega või töökaaslastega.

Austraalias New South Walesis rakendatakse kaitsvat lepitust (ingl protective mediation), mille eesmärk on saavutada kuriteo sooritanud isiku ja kogukonna vahel praktiline kokkulepe, kuidas ja mis tingimustel koos edasi elatakse. Kirjalikult vormistatud kokkulepe võib olla üks ennetähtaegse vabanemise tingimus (NSW Department of Corrective Services 1998).

Vanglast vabanenu saab tagasi pöörduda vaid sinna, kus teda vastu võetakse. Kui see ei ole pere-, kogu- või ühiskond, siis on need kurjategijad. Lähedaste suhete taastamise programmid algavad samuti teadvustamisest, kuidas on kuriteo sooritanud isiku käitumine ja valikud mõjutanud tema lähedasi.

Soodustatakse vastutuse võtmist; vajaduse ja võimaluse korral ka kahjude heastamist, mis tihti on pigem sümboolne – kahetsus ja vabandus. Viimaste mõju pole aga vähetähtis, ei kannatanule ega kurjategijale (Johnstone 2014).

Programmid vanglasiseste konfliktide ennetamiseks ja lahendamiseks
Tallinna Vangla vanglakomisjoni liikmena näen pidevalt olukordi, kus ametnike ja kinnipeetavate vahel on tekkinud mõni arusaamatus või tõsisem erimeelsus. Seda lahendatakse rohke paberimäärimisega. Asjaosalised kirjutavad kümnete või lausa sadade lehekülgede kaupa avaldusi, kaebusi, kommentaare, otsuseid, põhjendusi, taotlusi ja vaided.

Isegi kui ökoloogiline perspektiiv kõrvale jätta, on tegu väga ebaefektiivse protsessiga. Kinnipeetavate aja sisustamine võib ju näida tänuliku tegevusena, ent ametnikud võiksid kasutada oma tööaega palju kasulikumalt.

Paljusid selliseid olukordi saaks lahendada lepituse (ingl mediation) abil. Selmet vahetada lõputuid kirjalikke sõnumeid, võiksid asjaosalised lepitaja vahendusel kokku saada, rääkida vaidlusküsimused läbi ning fikseerida tulemus kirjaliku kokkuleppena. Lepitajana võivad tegutseda väljaõppe saanud ametnikud, aga miks mitte ka vanglakomisjoni liikmed.

Sellised praktikad on andnud märgatavaid tulemusi, sest aitavad väärtustada teisi inimesi inimestena, mitte ametnike või numbritena (Sloane 2002 ja Roeger 2003). Maailma praktikas on ka näiteid, kus paari kaupa tegutsevad lepitajatena kinnipeetavad ise, kes esindavad konfliktseid kinnipeetavaid (Roeger 2003).

Programmid lepitamiseks
Otseste kannatanutega vahetult või vahendatult lepitamine on ühelt poolt kõige tõhusam, teisalt kõige delikaatsem taastava õiguse praktika. Ennekõike eeldab see kannatanu täielikku vabatahtlikkust, teiseks kinnipeetava siirast soovi võtta oma teo eest vastutus ja kahju heastada, ning kolmandaks peab protsess olema täiesti turvaline. Iga juhtumit tuleb käsitleda eraldi ning viia ellu professionaalselt.

Praktika näitab, et sellised kohtumised aitavad just kannatanul juhtunuga paremini toime tulla ja emotsionaalselt ning hingeliselt terveneda (White 2001, Szmania 2004).

Järgmiseks võiks kõigi praktikate kohta tuua välja numbreid ja näitajaid, mis tõestavad, et taastav õigus on tõhus ning selle kasutamine kasulik. Seda on üksjagu uuritud, ja kirjeldatud on nii tõestusi kui ka takistusi, ent kõik algab ja lõpeb küsimusega: mida me vangistuselt ootame? Mis on ühiskondlik tellimus ja poliitiline valik vangistuse suhtes? Mida me tahame, et vangla teeks ja toodaks? Mis on vangistuse visioon?

Epiloog
Esitan vangistusele kaks eri visiooni. Eesti vanglate asekantsler Priit Kama kirjutab „Vanglateenistuse aastaraamat 2018” eessõnas: „Kui vaadata, kes vanglast lahkuvad ja kes sinna tagasi tulevad, siis võib öelda, et enamikus usaldusväärse arvepidamisega riikides jõuab suurem jagu vanglast lahkunuid sinna tagasi”.

Kümme aastat varem, 2008. aastal, kirjutab Andrew Coyle: „Vanglad, nagu me neid praegu tunneme, põhinevad ühiskonnast tõrjumise ideel. Selline arusaam ei sobi hästi kontseptsiooniga, mille kohaselt on ühiskond integreeritud ja kus kõik püüavad panustada teiste heaks.

Naiivne on eeldada, et kui eraldame suure hulga inimesi ühiskonnast teatud ajaks vangla kõrgete müüride taha, muudame nad kuidagi paremateks kodanikeks. Taastava õiguse ja kogukondlike sanktsioonide eduka katsetamise põhjal paljudes riikides on meil alust loota, et tegu võib Vaclav Haveli sõnu parafraseerides tõesti olla „parema viisiga teatud asjadega toime tulla”. See alternatiiv pole lihtne viis. See on väga keeruline. Kuid lõpuks on see viis palju edukam.”

Stanislav Solodovi kommentaari artiklile saab lugeda siit

Viidatud allikad
Bakker, L. (2005). Sycamore Tree Project impact evaluation for Prison Fellowship New Zealand. www.pficjr.org/programs/stp/report/bakker.
Biermans, N and d’Hoop, M.–N. (2001). Development of Belgian prisons into a restorative perspective. Ettekanne konverentsil: Positioning Restorative Justice. International Network for Research on Restorative Justice for Juveniles, Leuven 16.–19. september.
Coyle, A. (2001). Restorative justice in the prison setting. Ettekanne konverentsil: International Prison Chaplains Association. Driebergen, Holland.
Feasey, S. William, P., Clarke, R. (2004). Evaluation of the Sycamore Tree programme. Kirjastamata aruanne. Research Centre for Community Justice at Sheffield Hallam University.
Johnstone, G., Van Ness, D. W. (2007). Handbook of Restorative Justice. Willian Publishing.
Johnstone, G. (2014). Restorative Justice in Prisons: Methods, Approaches and Effectiveness. European Committee of Crime Problems, Strasbourg. https://rm.coe.int/16806f9905.
Kahneman, D. (2013). Kiire ja aeglane mõtlemine. Tänapäev.
Kangur, J. (2018). Vangistuse varjatud pale. Err.ee 26.07.2018. www.err.ee/849403/jaanus-kangur-vangistuse-varjatud-pale.
Kangur, J. (2019). Ministeeriumi dilemma: muuta lihtsat või tähtsat? Err.ee 09.02.2019. www.err.ee/909019/jaanus-kangur-ministeeriumi-dilemma-muuta-lihtsat-voi-tahtsat.
Mace, A. (2000). Restorative Principles in the Prison Setting. A Vision for the Future. International Centre for Prison Studies, King’s College. www.kcl.ac.uk/depsta/rel/icps/restorative-prison.doc.
NSW Department of Corrective Services (1998). Protective Mediation. www.dcs.nsw.gov.au/res_just/protmed.htm
Robert, L. and Peters, T. (2003). How restorative justice is able to transcend the prison walls: a discussion of the „restorative detention” project. Raamatus: Weitekamp, E., Kerner, H. J. (toim.). Restorative Justice in Context: International Practice and Directions. Cullompton and Portland, OR: Willian Publishing.
Roeger, D. (2003). Resolving conflicts in prison. Relational Justice Bulletin, 19, 4–5.
Shaw, S. (2010). When SORI is not the hardest Word. https://insidetime.org/when-sori-is-not-the-hardest-word/
Sloane, S. (2002). A study of the Effectiveness of Alternatives to Violence Workshops in a Prison System. Simon Frazer Univeristy Centre for Restorative Justice. www.sfu.ca/cfrj/fulltext/sloane.pdf.
Szmania, S. J. (2004). Beginning difficult conversations: an analysis of opening statements in victim offender mediation/dialogue. PhD dissertation, Faculty of the Graduate School, University of Texas at Austin.
Thompson, D. (1999). „Towards restoration (victim awareness programmes for adult offenders in South Australia)”. Ettekanne konverentsil: Restoration for Victims of Crime. Melbourne, Austraalia.
Walker, P. (1999). Saying sorry, acting sorry: the Sycamore Tree Project, a model for restorative justice in prison. Prison Service Journal, May, 19–20