Sotsiaaltöö 2020-3

Tagasi

24. SEPTEMBER 2020

Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime klassifikatsioon

Karin Hanga
Karin Hanga, Ph.D

Eesti Töötukassa, metoodik
Tallinna Ülikool, lektor
CARe metoodika koolitaja

KOKKUVÕTE:

Lühend RFK ei ole Eestis uus – sotsiaal-, tervise- ja töövaldkonna spetsialistid on RFKst kuulnud juba 2000. aastatest. RFKd tutvustatakse sotsiaal- või tervisevaldkonnaga seotud erialadel ülikoolis, näiteks taastusarstidele, füsioterapeutidele, tegevusterapeutidele ja sotsiaaltöötajatele.

Tegu on klassifikatsiooniga, mille alusel on võimalik dokumenteerida inimese funktsioneerimisega ehk igapäevase toimetulekuga seotud infot, kasutades kirjeldava hinnangu asemel koode ning probleemi ulatust väljendavaid määrajaid.

Selles artiklis püüan anda RFKst ülevaate ja selgitada, mis võimalusi pakub selle kasutamine tööhõive- ja rehabilitatsioonivaldkonnas. Süsteemne arusaamine sellest, millised asjaolud inimese funktsioneerimist mõjutavad ning kuidas funktsioneerimisvõime languse kohta kogutud info on seotud poliitikate kujundamisega, on väga oluline.

MÄRKSÕNAD:

RFK, rehabilitatsioon, funktsioneerimisvõime

Mis on RFK?
RFK ehk rahvusvahelise funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsiooni (ingl International Classification of Functioning, Disability and Health, ICF) töötas välja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) aastatepikkuse rahvusvahelise uurimis- ja arendustöö põhjal. WHO Peaassamblee võttis RFK vastu 2001. aastal ja see on soovituslik alus kõigile WHOsse kuuluvatele riikidele.

Sarnaselt RFKle kuulub WHO rahvusvaheliste klassifikatsioonide hulka ka rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (ehk RHK 10), mida kasutatakse meditsiinis haiguste diagnoosimisel nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides. Kui üks arst on tuvastanud inimesel haiguse ja pannud kirja selle koodi, on see info samamoodi mõistetav ka teise riigi arstile. Tervishoius on RHK 10 kasutamine kohustuslik.

WHO soovitab kasutada neid kahte klassifikatsiooni – RHKd ja RFKd – koos. RHK annab aluse inimese terviseolukorra ehk diagnoosi kodeerimiseks, RFK aga tervikliku raamistiku tema funktsioneerimisega seotud info talletamiseks. Järgmises rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis (RHK11) ongi juba teatud diagnooside juurde integreeritud RFK koodid, et terviseolukorrale lisaks kodeeritaks funktsioneerimist puudutav info. Nii ei jää vaade inimesele ja tema vajadustele vaid tervisekeskseks.

RFK toetub biopsühhosotsiaalsele käsitlusele
Biopsühhosotsiaalne käsitlus tähendab seda, et inimese funktsioneerimisvõime ehk igapäevaeluga toimetuleku mõistmiseks tuleb vaadelda tema olukorda tervikuna. Arvesse tuleb võtta nii bioloogilisi ehk tervisega seotud (diagnoos, geneetilised eelsoodumused jm), psühholoogilisi (näiteks inimese elustiil, harjumused, strateegiad teatud olukorraga toimetulekuks jm) kui ka sotsiaalseid asjaolusid (inimese elukeskkond, sotsiaalsed suhted, perekond, kultuuriline taust).

Biopsühhosotsiaalne käsitlus väljendub RFK ülesehituses, kus funktsioneerimisvõime hindamisel võetakse arvesse järgmisi asjaolusid (vt mõisteid allpool):

  • inimese terviseolukorda
  • tema keha funktsioone ja struktuure
  • inimese tegutsemis- ja osalusvõimet
  • teda ümbritsevat keskkonda
  • personaalseid tegureid.

Nimetatud asjaolud on paigutatud RFK maatriksile ja ühendatud omavahel nooltega. See tähendab, et iga tegur mõjutab otseselt teisi ja muutused ühes avalduvad muutustena ka teistes tegurites.

Hanga joonis 1

RFK peamised mõisted
Täpsed definitsioonid aitavad eri (sh väljaspool tervishoiuvaldkonda töötavatel) spetsialistidel üksteisest paremini aru saada.

1. Terviseolukord – see on termin, mis hõlmab inimesel esinevaid haigusi, vigastusi, häireid, traumasid jm. Terviseolukord kodeeritakse RHK 10 alusel (näiteks reumatoidartriit).

2. Organismi struktuurid (s-koodid) – need on keha anatoomilised osad, elundid, jäsemed või nende osad (näiteks silmad, sõrmed jm).

3. Organismi funktsioonid (b-koodid) tähistavad keha elundsüsteemide füsioloogilisi funktsioone ehk talitlusi (näiteks vaimsed funktsioonid, sensoorsed funktsioonid (nägemine, kuulmine, valu), hääle- kõnefunktsioonid, liikumisega seotud funktsioonid jne).

4. Tegutsemine (d-koodid) tähendab teatud ülesande täitmist või tegevuse sooritamist (näiteks enese eest hoolitsemist, toidu valmistamist, teatud tööülesannete täitmist jm).

5. Osalus – kaasatus elulisse olukorda (näiteks suhtlemine).

6. Keskkonnategurid (e-koodid) – need on füüsilised, sotsiaalsed ja suhtumuslikud asjaolud inimest ümbritsevas sotsiaalses ja füüsilises keskkonnas. Füüsilise keskkonnana mõistame inimese elukeskkonda, nii looduslikku kui ka tehislikku (ehitused, tänavad jm); sotsiaalse keskkonna all mõistetakse meid ümbritsevate inimeste hoiakuid, toetust ja suhteid. Väga olulise osa keskkonnast moodustab eri teenuste ja süsteemide kättesaadavus (nt sotsiaal- ja tervishoiuteenused).

Keskkond võib inimese tegutsemist ja osalemist mõjutada positiivselt (nt juurdepääs on olemas) või negatiivselt (füüsilised takistused keskkonnas).

7. Personaalsed tegurid on näiteks vanus, sugu, elustiil, harjumused, kohanemisvõime, haridus, elukutse, kogemused jm asjaolud, mis oma olemuselt ei käi inimese terviseolukorra alla. Personaalsed tegurid on küll olulised, kuid need ei ole RFKs kodeeritud, sest need võivad olla sotsiaalselt ja kultuuriliselt väga erinevad.

8. Funktsioneerimisvõime on üldtermin, mis tähistab organismi funktsioone ja struktuure ning inimese tegutsemist ja osalust. See tähistab isiku terviseolukorra ja taustategurite vastastikust mõju.

Näitena võib tuua inimese, kellel on RHK 10 alusel diagnoositud reumatoidartriit (RHK 10 järgi seropositiivne reumatoidartriit, M05). Reumatoidartriidi ravijuhise kohaselt on tegu ebaselge etioloogiaga autoimmuunse kroonilise haigusega, millel on perioodiliste ägenemistega progresseeruv kulg ning mis võib ravile vaatamata tuua kaasa süveneva liigesekahjustuse, liigeste deformatsioonid, töövõimekaotuse ja puude.

Reumatoidartriit on diagnoos, RFK mõistes terviseolukord, mille puhul inimese organismi struktuuridest (ehk keha osadest) võivad olla kahjustatud näiteks käe liigesed (kämbla- ja sõrmeliigesed, s73021); kahjustused struktuurides põhjustavad omakorda kahjustusi organismi funktsioonides – nt on häiritud sõrmeliigeste liikuvusega seotud funktsioonid, liigesed on jäigad ja inimene tunneb valu (b280).

Seetõttu on inimesel raskem enda eest hoolitseda (nt pesta, d510), kodumajapidamises asju tõsta (d430); samuti võivad esineda raskused riietumisel (d540), mis on RFK järgi „tegutsemine ja osalus”. Keskkonnateguritest mõjutavad reumatoidartriidiga inimesi kindlasti tervishoiuteenuste (e580), ravimite (e1101) ja abivahendite (e115) kättesaadavus ning see, millised on tema peresuhted (e310).

Personaalsed tegurid on samuti väga tähtsad, sest neist sõltub see, kas inimene otsib oma olukorras abi, sulgub koduseinte vahele või osaleb raskele haigusele vaatamata näiteks rahvatantsuringis.

Vahel arvatakse, et RFK sobib kasutamiseks ainult (füüsilise) erivajadusega inimeste puhul ega sobi psüühilise erivajadusega inimeste olukorra mõistmiseks. Tegelikult on RFK universaalne mudel, mida saab rakendada kõigi inimeste puhul, vaatamata sellele, kas inimesel on erivajadus või mitte. RFK kirjeldab funktsioneerimisega seotud asjaolusid, olenemata inimese erivajaduse olemusest, vanusest, soost, kultuurilisest taustast.

Ekslikult arvatakse ka, et RFK on inimese olukorra ja vajaduste hindamise vahend. Nii see ei ole. RFK ei sea piiranguid eri hindamisvahendite või metoodikate kasutamisele. Näiteks füsioterapeudid kasutavad 6-minuti kõnnitesti, psühholoogid emotsionaalse enesetunde küsimustikku (EEK); psühhosotsiaalselt haavatavate inimestega töötamisel on sobiv kasutada CARe metoodikat jne.

Mõte on selles, et teatud erialaspetsiifilise hindamisvahendi või metoodika alusel kogutud info dokumenteeritakse „RFK keelde”, kasutades selleks asjakohast RFK koodi ja määrajat. Kodeerima ei pea kogu infot, millega klient ja teenuse osutaja kokku puutuvad, vaid selle, mis on teenuse eesmärki ja tulemusi silmas pidades kõige olulisem.

Ühes keeles ja ühtmoodi kogutud info on jälgitav ja võrreldav ning teatud ajaperioodi möödumisel ka statistiliselt töödeldav. Seda on omakorda vaja poliitikate kujundamiseks – sekkumiste tulemuslikkuse analüüsimiseks ning uute teenuste väljatöötamiseks.

Tuleb nõustuda, et igasugune hindamine võib olla teatud määral subjektiivne (v.a hindamised, kus kasutatakse standardiseeritud mõõtevahendeid, nt meditsiiniõde mõõdab vererõhku, verekoostist). Ka RFK koodi ja määraja valiku puhul ei saa välistada subjektiivsust, Seda aitab vähendada spetsialistide väljaõpe, meeskonna omavahelised arutelud ja mõnikord ka lihtsalt talupojamõistus.

Miks funktsioneerimine, mitte diagnoos?
Sageli kuuleme sotsiaal- ja rehabilitatsioonivaldkonna spetsialistidelt, et nad sooviksid teada teenusele suunatud inimese diagnoosi. See on tõsi, et diagnoos ütleb palju inimese terviseolukorra kohta, kuid see on delikaatne info ja on täielikult arusaadav vaid meditsiinispetsialistidele.

Sotsiaalvaldkonnas töötades tuleb arvestada, et diagnoos on ainult üks inimese toimetulekut mõjutavatest asjaoludest. Teades inimese diagnoosi, ei saa öelda, et teame, milline on tema elu, soovid või vajadused.

RFK keskne termin funktsioneerimisvõime on oluliselt mitmekülgsem ja seob terviseolukorra inimese taustateguritega. RFK toob välja järgmised asjaolud.
1. Funktsioneerimisvõime võib ühe ja sama inimese puhul ajas muutuda, isegi kui diagnoos ei muutu (nt progresseeruva haiguse diagnoos ei muutu, kuid inimese funktsioneerimisvõime võib olulisel määral ja kiiresti muutuda).

2. Funktsioneerimisvõime langus ei pruugi olla otseselt haiguse tagajärg, vaid sõltub paljudest asjaoludest (nt inimese diagnoos ega haiguse kulg ei ole muutunud, kuid töökohalt koondamise tõttu on tema enesehinnang oluliselt langenud. See näitab, et inimese toimetulekut mõjutab haigusele lisaks teda ümbritsev keskkond, sotsiaalsed suhted, isiksuslikud tegurid).

3. Kahe üht ja sama haigust põdeva inimese puhul võib funktsioneerimisvõime olla vägagi erinev, sest inimese keskkondlikud ja personaalsed tegurid on erinevad.

4. Erinevaid haigusi põdevad inimesed võivad kogeda funktsioneerimisel samu raskusi.

Terviklikku infot inimeste funktsioneerimise ja funktsioneerimislangust põhjustavate asjaolude kohta on vaja selleks, et arendada just nendele põhjustele kohaseid teenuseid.

Funktsioneerimisvõime langust ennetavaid või nendega toimetulekut toetavad teenuseid osutatakse nii sotsiaal-, tervishoiu-, tööhõive-, rehabilitatsiooni- jm valdkondades; neid osutavad riik, omavalitsused ja MTÜd. Dokumenteerides funktsioneerimisvõimega seotud infot RFK abil, hõlbustame oluliselt andmete analüüsimist, vahetamist ja võrdlemist eri valdkondade vahel ning poliitikate kujundamise aluseks olevat statistika kogumist.

Hanga joonis2

Selleks, et inimesel tuvastataks RFK kohaselt puue, peab tal olema kõrvalekaldeid organismi struktuurides (st keha osades), organismi funktsioonides (ehk elundsüsteemide füsioloogilises talitluses), mille tõttu on takistatud tema tegutsemine ja osalemine ühiskonnas (nt suhtlemine, enese eest hoolitsemine, õppimine, töötamine jm).

Tasakaalupunkt ehk millisest punktist alates on inimese funktsioneerimisvõimes nii suured raskused, et tegu on puudega või tekib õigus teatud teenuste kasutamiseks (näiteks rehabilitatsiooniteenusteks), on riigisisene küsimus ja selle kirjeldamiseks koostatakse asjaomased metoodikad.

Millest RFK koosneb?
Klassifikatsioon tähendab, et kõik selle osad on hierarhiliselt organiseeritud – põhimõttel üldiselt spetsiifilisele. Teave on paigutatud kindla korra järgi ja tähistatud tähtede ja numbritega: RFKs on s-, b-, d- ja e-koodid.

RFK ülesehitus
1. Klassifikatsioon koosneb kahest jaost (funktsioneerimisvõime ja taustategurid) ning neljast osast (struktuurid, funktsioonid, tegutsemine/osalus, keskkonnategurid).

2. Jaod koosnevad peatükkidest, peatükid kategooriatest ehk koodidest. Peatükid ja kategooriad (koodid) sisaldavad täpseid definitsioone (mida mingi kood tähendab).

3. Mida pikem kood, seda spetsiifilisem ja täpsem info.

4. RFK kasutamisel piisab 9–18 koodist, et juhtumit kirjeldada; enamasti piisab 2-tasandilisest täpsusest (kolmenumbriline kood).

5. Kõiki klassifikatsiooni osi (s-, b-, d- ja e-koodid) hinnatakse kvantitatiivselt sama üldskaala (0–4) alusel. Kasutada saab ka punkte 8 ja 9. Skaalal tähendab 0, et probleemi ei ole (probleem puudub või on tühine, ... ), 0–4%. 1 tähendab, et on kerge probleem (väike, nõrk, ...), 5–24%; 2 – mõõdukas probleem (keskmine, tuntav, ...), 25–49%; 3 – raske probleem (suur, tõsine, oluline, ...), 50–95%; 4 – täielik probleem (vaieldamatu, sügav, ...), 96–100%. 8 – täpsustamata (olemasolev info ei võimalda probleemi raskust täpsemalt hinnata); 9 – mittekohaldatav (kood ei ole rakendatav).

6. Selleks, et RFK kood oleks täielik, kuulub selle juurde ka määraja (ehk number, mis väljendab probleemi ulatust, olemust või raskusastet). Määrajad on tähistatud ühe, kahe või enama numbriga peale punkti. Keskkonnategurite (e-koodide) puhul saab dokumenteerida nii takistavaid kui ka hõlbustavaid tegureid.

7. Hindamisel tuginetakse hetkeolukorrale (momentvõte, kuidas praegu olukord on), kuid protsessi kulgemise või muutumise kirjeldamiseks on võimalik hinnata samu valdkondi teatud ajaperioodi tagant. See võimaldab hinnata näiteks teatud sekkumiste tulemuslikkust.

Hanga joonis3

Vaatame näiteks klassifikatsiooni 5. peatükki – enesehooldus, milles on sellised kategooriad (koodid) nagu enda pesemine, kehaosade hooldus, tualettruumi toimingud, riietumine, söömine, joomine, oma tervise eest hoolitsemine.

Kategooriad on paigutatud hierarhiliselt. Inimese olukorra kirjeldamiseks tuleb spetsialistil valida sobivad kategooriad ja info dokumenteerida, kasutades vajalikku koodi ja probleemi raskusastet väljendavat määrajat.

Hanga tabel1

Miks kasutada RFKd?
Praegu kasutatakse inimese olukorra dokumenteerimiseks sageli kvalitatiivset hinnangut. Enamasti on need kirjeldavad hinnangud, mis puudutavad inimese tegevuspiiranguid, toimetulekut eri eluvaldkondadega, suhetega jm – see on kirjeldav tekst selle kohta, mis inimesega juhtus, millega inimene tuleb toime, millega on tal raskusi, milline on teda ümbritsev keskkond jne.

Kvalitatiivse kirjelduse ja eesmärkidega võib tekkida olukord, kus:
• eri spetsialistid kasutavad olukorra kirjeldamiseks oma eriala terminoloogiat, mis ei ole inimesele (kliendile) ja teisele spetsialistile arusaadav.
• kirjeldavat teksti võivad inimesed tõlgendada erinevalt, sest sõnadel on nende jaoks erisugune tähendus.
• kirjeldava hinnangu koostamine nõuab spetsialistilt aega, sõnastusoskust ja delikaatsust, et kirjeldada olukorda võimalikult neutraalselt ja inimest kirjeldusega mitte haavata.
• kirjeldava teksti alusel ja mitte kasutades mõõdetavaid eesmärke on raske hinnata olukorra muutumist (nt analüüsida teenuse tulemusi, teha statistilist analüüsi kõigi teenust kasutanud klientide kohta).

Kirjeldava hinnanguga puutuvad kokku peale kliendi ja teenuse osutaja ka teenuse rahastajad. Mõni olukord on delikaatne ja peaks jääma ainult teenuse osutaja ja teenuse saaja vahele ega puutu rahastajasse. Teenuse rahastaja huvi on jälgida vaid teatud võtmenäitajate muutusi pärast sekkumisi.

Näide visuaalsest profiilist, mis on kujundatud töövõime hindamise ekspertiisi alusel, kus RFK koodid on juba kasutusel. Probleemi raskusaste on väljendatud töövõime valdkonna piirangu alusel. Kui inimene tuleb näiteks kolme aasta pärast töövõime kordushindamisele, on võimalik jälgida, millised muutused on tema funktsioneerimisvõimes toimunud. Kordushindamine annab infot ka inimesele vahepeal osutatud teenuste tulemuslikkuse ja mõju kohta.

Hanga tabel2

Miks on RFKd vaja?
1. RFK on terviklik: inimese terviseolukorra kõrval peetakse samavõrd oluliseks ka teisi toimetulekut mõjutavaid asjaolusid (eeskätt tegutsemist ja osalust ühiskonnaelus ning tema keskkonnaga seotud tegureid). See tähendab, et ka meetmeid inimese toetamiseks saab plaanida terviklikult.

2. Kindlate definitsioonide kasutamisega on loodud eeldus eri valdkondades ja erialadel töötavatele spetsialistele üksteise paremaks mõistmiseks. Ühise keele kasutamine tähendab, et eri asjaosalised ei pea inimese olukorda üha uuesti üle hindama; samas muudab RFK kasutamine rehabilitatsioonitöös selle hästi jälgitavaks (alghinnang, seatud eesmärk, vahehindamine, lõpphindamine).

3. RFK kasutamine võimaldab struktureerida teenuse osutamise protsessi, dokumenteerida infot, koostamata pikki kirjeldusi. Kvalitatiivse info analüüsimine on ajamahukas.

4. RFK kui info kodeerimise süsteem teeb andmete vahetamise ja analüüsimise eri süsteemide vahel oluliselt hõlpsamaks, see on riigi teenuste ja strateegiate kujundamisel oluline.

RFK rakendamisega seotud raskused
1. Peamine on, et info kodeerimine ei muutuks n-ö asjaks iseeneses. See tähendab, et inimene ei tohi koodidesse ära kaduda! Inimese jaoks ei ole koodid olulised, tema jaoks on endiselt oluline teenuse sisu. Kasutades info dokumenteerimiseks RFKd, peame mõtlema, kuidas esitada hinnang inimesele arusaadaval viisil.

2. RFK tõlge on kohmakas, vajab ajakohastamist ning keeletoimetamist. WHO on vahepealsetel aastatel teinud klassifikatsiooni palju uuendusi ja parandusi, mida ei ole kajastatud eestikeelses tõlkes. Peame jätkama tööd, et saada hea ja keeleliselt laitmatu versioon.

3. RFK kasutamiseks on spetsialistidele kindlasti vaja toetavat infosüsteemi, mis võimaldaks hõlpsasti valida välja koodid ja määrajad ning tööd dokumenteerida. Need infosüsteemid, kus RFKd kasutatakse, peavad olema liidestatud, et võimaldada info koondamist ühe kliendi kohta.

4. RFK on väga mahukas ja praegu ei ole piisavalt oskusi, praktikaid ega kogemusi selle kasutamiseks igapäevatöös. See eeldab spetsialistide koolitamist, RFK käsitlemist nii eriala- kui ka täienduskoolitusel.

RFK kasutusvõimalused
Klassifikatsioon on mahukas, seetõttu töötas WHO välja ligi 70 lühihindamisvormi (ingl core-set). Need on tõenduspõhised põhjaliku arendustöö käigus koostatud küsimustikud kasutamiseks näiteks rehabilitatsioonis või tööalases rehabilitatsioonis, inimese keskkonna hindamisel või konkreetse terviseolukorra puhul.

Nendes lühihindamisvormides on defineeritud, mida just selle terviseolukorra puhul on kõige olulisem hinnata. Mis tähendab, et klassifikatsioonist on välja nopitud just need kategooriad (s-, b-, d- ja e-koodid), mida on oluline hinnata konkreetse diagnoosi puhul, et inimese funktsioneerimisvõimet mõista. Sellised diagnoosipõhised hindamisvormid on olemas näiteks skisofreenia, alaseljavalu, depressiooni, reumatoidartriidi jmt puhuks.

WHO töötas välja ka metoodika tervikliku rehabilitatsioonitsükli elluviimiseks ja dokumendivormid rehabilitatsioonitsükli eri etappides kogutud info dokumenteerimiseks. Eesmärk on lihtsustada RFK kasutamist rehabilitatsioonis.

Eestis on RFK teemal viidud ellu erisuguseid arendusprojekte. Klassifikatsiooniga on rohkem kokku puutunud füsioteraapia eriala spetsialistid, alates 2016. aastast on see kasutusel töötukassas töövõime hindamisel. Sel sügisel alustab töötukassa koos ekspertarstide, juhtumikorraldajate ja tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutajatega arendusprojekti, mille eesmärk on siduda kliendi töövõime hindamisel tuvastatud (ja RFK alusel kodeeritud) piirangud tööalase rehabilitatsiooniga.

Nii saame rohkem infot RFK praktilise kasutamisega seotud küsimustest ja kitsaskohtadest.

Suur pilt ja väike pilt
Selliseid sotsiaal-, tervise- ja töövaldkonna teenuseid, kus dokumenteeritakse inimese toimetulekuga seotud infot, on palju. Inimesed võivad kasutada korraga mitut teenust ja liikuda ka teenuste vahel. Probleem on selles, et andmete vahetamine eri teenuste vahel on piiratud, sest need andmed ei ole dokumenteeritud ühtsetel alustel, need ei pruugi olla arusaadavad ja võrreldavad. Seetõttu hindavad eri teenuseosutajad inimest ja tema vajadusi korduvalt.

Nii on teenuste rahastajate (nt riigi ja omavalitsuste) valdusesse kogunenud väga suur hulk infot inimeste funktsioneerimise kohta, mida tegelikult ei kasutata, sest kvalitatiivse ehk kirjeldava info analüüsimine on ajamahukas ja võimalik väikeste valimite puhul.

Info kodeerimine RFK abil muudab kvalitatiivse ehk kirjeldava info kvantitatiivseks ehk statistiliselt töödeldavaks ning see võimaldab hõlpsasti analüüsida näiteks funktsioneerimisvõime languse põhjuseid, sekkumiste tulemuslikkust ning kujundada selle info alusel uusi teenuseid.

Kas meil on nii rikas riik, et võime lubada raiskamist? Mina nii ei arva. Ma arvan, et iga inimese olukord on ainulaadne, seda tuleb mõista ja pakkuda süsteemset ning tõenduspõhist abi.

Kasutatud allikad
ICF case studies (2018). www.icf-casestudies.org/index.php?lang=en (26.08.2020).
ICF core sets in clinical practice. ICF-based documentation tools. (i.a) www.icf-core-sets.org (26.08.2020)
ICF Workshop / RFK koolituse materjalid (2017). Tallinn.
Prodinger, B., Reinhardt, J., Selb, M., Stucki, G., Tiebin, Y., Zhang, X., Li, J. (2016). Towards system-wide implementation of the International Classification of Functioning, Disability and Health (ICF) in routine practice: developing simple, intuitive descriptions of ICF categories in the ICF generic and rehabilitation set. J Rehabil Med 48, 508–514.
Rauch, A. Cieza, G. Stucki. (2008). How to apply the International Classification of Functioning, Disability and Health (ICF) for rehabilitation management in clinical practice. European Journal of Physical and Rehabilitation Medicine 44 (3), 329–342.
Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon (RFK) www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Tervis/E-tervis_ja_e-tervisetoend/rfk_icf_sissejuhatus.pdf. (26.08.2020).
Reumatoidartriidi ravijuhend Eestis. (2003). Eesti Reumatoloogide Selts.
WHO (2002). Towards a Common Language for Functioning, Disability and Health ICF. www.who.int/classifications/icf/icfbeginnersguide.pdf?ua=1. (26.08.2020).