Sotsiaaltöö 2020-3

Tagasi

18. SEPTEMBER 2020

Lastekaitsetöö COVID-19 pandeemia ajal Eestis

 

Karmen Toros Asgeir Falch Eriksen
Karmen Toros
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut
Asgeir Falch-Eriksen
Oslo Metropolitani ülikooli sotsiaaluuringute keskus

KOKKUVÕTE:

Kevadine COVID-19 pandeemia muutis lühikese ajaga väga paljude inimeste tavapärast elu- ja töökorraldust. Nii oli ka lastekaitsetöös pandeemia ajal mitmeid asjaolusid, mis tegid töö tavapärasest keerulisemaks. Kevadel tehtud uuring näitab, kuidas mõjutas pandeemia Eesti lastekaitsetöötajate tööd ning mis oli laste ja perede toetamisel kõige suuremaks proovikiviks. Veebipõhises uuringus osales 81 lastekaitsetöötajat üle Eesti.

Tulemustest selgus, et suurimad piirangud lastekaitsetöötajate töös olid seotud kodukülastustega, mida nähti takistusena lapse abivajaduse hindamisel ning lapse ja pere abistamisel: suhtlemine info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel ei asenda inimkontakti. Kodukülastuse piirangud raskendasid ka hooldusõigusega seotud vaidluste lahendamist ja lapse parima huvi tagamist.

Valdkondadest ja probleemidest, mille puhul lapsevanemad tuge vajasid, mainiti kõige enam e-õpet (sh vanematele arvuti õpetamist), töö- ja pereelu ühildamist, varjatud vägivalda, vaimse tervise probleeme, alkoholi kuritarvitamist. Peamised muutused toimusid töö korralduses – vahetu klienditöö asendus telefoninõustamisega. Artikli lõpus on toodud välja mitmed murekohad, mis vajavad laiemat käsitlust ning lahendusi, et lastekaitsetöötajal kohalikul tasandil oleks võimalus toetada last ja pere suuremate kriiside ajal.

MÄRKSÕNAD:

lastekaistetöötaja, pandeemia, COVID-19, lapse ja pere toetamine

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutas COVID-19 pandeemiaks 12. märtsil. Artikli kirjutamise lõpetamise hetkel (31.08.2020), oli maailmas 25 222 709 viirusega nakatunud inimest ning 844 312 sellest põhjustatud surma 216 riigis. Eestis oli positiivse viirusetesti tulemuse andnud 2375 inimest, surmajuhtumeid oli registreeritud 64.

Lapse areng ja igapäevaelu on eriolukorra ajal häiritud, sh sotsiaalsed kontaktid ja ligipääs vajalikele teenustele (Fegert ja Schulze 2020; The Alliance ... 2019; Usher jt 2020), mis tavapärastes tingimustes toetavad lapse heaolu ja edendavad resilientsust ehk võimet kohaneda keeruliste oludega (Dalton jt 2020). Fegert ja Schulze (2020) rõhutavad, et toetus abivajavatele peredele on pandeemia ajal väga tähtis, sealjuures on lastekaitsetöötajatel oluline roll toetuse tagamisel.

Unustada ei või ka pandeemia psühholoogilist mõju, sh hirmu, ebakindlust, sotsiaalset isolatsiooni (Imran jt 2020; Jiao jt 2020).

Selliste kriiside ajal on riigid silmitsi tõsiste katsumustega – inimesed, kes vajasid abi ja toetust juba varem, vajavad seda endiselt ning tõenäoliselt abivajajate arv suureneb. Lastekaitsesüsteem peab seda silmas pidades suutma kiiresti reageerida (Sistovaris jt 2020).

See artikkel annab ülevaate uuringust, mis viidi ellu Eesti lastekaitsetöötajate seas eriolukorra ajal, et selgitada välja, milline on lastekaitsetöö pandeemia ajal. Uuringut toetas Eesti Teadusagentuuri grant (PSG305).

Kasutatud metoodika
Veebipõhises uuringus osales 81 lastekaitsetöötajat viiest Eesti piirkonnast, enim oli vastajaid Põhja-Eestist (43%). Uuringus osalemise kutse saadeti 253 lastekaitsetöötajale esimest korda 29. aprillil ja korduskutsena 13. mail. Vastajate vanus oli 23–70 eluaastat, keskmine vanus 46 aastat. Enamik vastajaist oli naissoost (96,3%, n = 78).

Lastekaitsetöötajatel paluti vastata, milline on nende sugu, vanus ja piirkond. Nende pandeemiakogemusi uuriti kolme avatud küsimusega:
• Millised on väljakutsed lastekaitsetöös seoses pandeemiaga?
• Mis on töös erinevat enne ja pärast pandeemiat?
• Mil viisil on muutunud lastekaitsetöö olemus ja sisu pandeemia ajal?

Täiendavalt võis lisada teemaga seotud kommentaare. Andmeid analüüsides kasutati tematiseerimist (Clarke ja Braun 2013) ning järgiti konfidentsiaalsuse, anonüümsuse ja eetika põhimõtteid. Järgnevalt tehakse lühikokkuvõte küsitluse kolmest põhiteemast: organisatsioonilised ja välised piirangud ning muutused lastekaitsetöös.

Organisatsioonilised piirangud
Kodukülastused
Suurimad piirangud lastekaitsetöötajate töös olid seotud kodukülastustega – üldiselt tehti neid vaid siis, kui laps oli hädaohus. Osa vastajaid nimetas kodukülastuse keeldu suureks takistuseks abivajaduse hindamisel ning lapse ja pere abistamisel. „Kokkusaamiste piiramine või keelustamine on tõsine takistus töö tegemisel” (R1); „Väljakutseks on see, et kuidas lahendada juhtumeid, kui ei toimu kontaktvastuvõttu ning kodukülastust” (R4). Kodukülastuste piirangut/katkestust kirjeldati kõige sagedamini – see tekitas lastekaitsetöötajais abitustunnet ja oskamatust olukorraga toime tulla.

Samas oli vastajaid, kes lähenesid kodukülastustele loovalt, kohtudes laste ja peredega vabas õhus, üksteisest ohutus kauguses: „Leidsime viise, näiteks kohtume lastega väljaspool kodu, hoolimata ilmast ...” (R65). Oli ka neid, kes kasutasid virtuaalse kodukülastuse võimalust: „Pandeemia ajal tuli leida uusi võimalusi perega suhtlemiseks ... ka virtuaalsed kodukülastused” (R37).

Kaugtöö ja kommunikatsioon
Peamiseks suhtlemis- ja töövahendiks eriolukorra ajal olid e-post, telefon ja veeb: „Enamik tööd tehakse telefoniga” (R3); „Olen suutnud kõik korraldada nii, et ametnikuna olen igati kättesaadav. Kasutan selleks ka erinevaid suhtluskanaleid: meil, sõnumid, videokõned, messenger (Facebook)” (R73). Lastekaitsetöötajad mainisid virtuaalsetele kodukülastustele lisaks ka virtuaalseid ümarlaudu ning kohtuistungeid.

Teisalt leiti, et need kommunikatsioonivahendid muudavad töö keeruliseks, sh suurendavad töökoormust: „Telefonis veedetud aeg on märkimisväärselt kasvanud ...” (R39), „Päevad läbi telefoniga suhtlemine pani kõrvad valutama ...” (R53), „Kohtuistungitel virtuaalruumis osalemine on ka paras väljakutse” (R7). Vastajate kogemuste kohaselt on lastekaitsetöötajad panustanud palju töökorralduse muutmiseks, et nad oleksid lastele ja peredele kättesaadavad, olenemata olukorrast.

Kaugtöö tekitas raskusi abivajaduse hindamisel või arvamuse selgitamisel kohtumenetluse raames, sest inimest nägemata oli keeruline mõista emotsioone, kehakeelt, reaktsioone vestluse käigus, luua kontakti, ehitada üles usaldussuhet, hinnata toimetulekut: „...väiksemate lastega kontakti loomine käib pigem mängulise lähenemisega, seega on keeruline väikese lapsega kontakti luua ainult distantsilt” (R27).

Keerukana nimetati ka kontakti loomist uute peredega, sest teavet nende kohta polnud ja telefonikõnest ei piisa, et pere olukorrast aru saada. Lastekaitsetöötajad rõhutasid, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ei asenda inimkontakti.

Lastekaitsetöö eeldab sageli kiireloomulisi lahendusi ja sekkumisotsuseid, mida on keeruline teha telefoni teel, e-postiga või veebis. Siis on kerge hinnata olukorda valesti ning tõlgendada vääralt ka lapse ja pere vajadusi.

Telefoni teel on keeruline ka motiveerida. Seda teemat toodi e-õppe kontekstis välja korduvalt – kuidas motiveerida last telefoni teel, eriti kui laps ei käinud enne pandeemiatki regulaarselt koolis ning tal on näiteks ka käitumisprobleemid, või kuidas aidata last, kes ei ole millestki huvitatud. „Oli juhtumeid, kus laps lihtsalt ei tahtnud midagi teha ning oli raske motiveerida teda telefoni teel” (R8), „... kuidas motiveerida lapsi (kes pole harjunud abi küsima, kui millestki aru ei saa) õppetükkide vastamise vajalikkusest koduõppel” (R53). Sellistel juhtudel oli motiveerimine keeruline juba varem ja eriolukorra ajal oli see veelgi keerulisem.

Raskused abivajaduse hindamisel ja abistamisel
Lapse ja pere abivajaduse hindamine eriolukorras oli lastekaitsetöötajate sõnul üks raskemaid ülesandeid, millest lähtudes tuli spetsialistidel osata leida ka asjakohaseid abistamise ja toetamise viise. Valdkondadest ja probleemidest, mille puhul lapsevanemad tuge vajasid, mainiti kõige enam e-õpet (sh vanematele arvuti õpetamist), töö- ja pereelu ühildamist, varjatud vägivalda, vaimse tervise probleeme, alkoholi kuritarvitamist.Lapse ja pere abivajaduse hindamine eriolukorras oli lastekaitsetöötajate sõnul üks raskemaid ülesandeid, millest lähtudes tuli spetsialistidel osata leida ka asjakohaseid abistamise ja toetamise viise. Valdkondadest ja probleemidest, mille puhul lapsevanemad tuge vajasid, mainiti kõige enam e-õpet (sh vanematele arvuti õpetamist), töö- ja pereelu ühildamist, varjatud vägivalda, vaimse tervise probleeme, alkoholi kuritarvitamist.Eriolukord võib tekitada või suurendada stressi, väsimust, eriti üksikvanemale. Lastekaitsetöötajad tundsid muret, kuidas nad saavad sellistes olukordades lapsevanemaid telefoni või veebi kaudu aidata: „...kuidas toetada materiaalselt, vaimselt ja moraalselt perekondi, kus on mitu last...” (R20).

Osa lastekaitsetöötajaid sattus ise keerulisse olukorda töö- ja pereelu ühildamise tõttu – neile tegi muret laste e-õpe, laste ja kodu eest hoolitsemine, ise samal ajal täiskoormusega töötades.

Keerulised olid hooldusõigusega seotud vaidlused ja lapse parima huvi tagamine: „Mõned vanemad kasutasid eriolukorda oma huvides. Ning lastekaitsel ei olnud üht vastust, kuidas eriolukorra ajal oleks õige, kas korraldada kohtumisi või peab laps koju jääma” (R8). „Eraldi elavate vanemate ja laste kohtumised tekitasid suuri arusaamatusi ja uusi kohtuvaidlusi” (R48).

Lastekaitsetöötajad oleksid vajanud juhiseid, kuidas eriolukorras juhendada lahus elavaid lapsevanemaid, kes ei suuda kokku leppida suhtluskorras. Eriolukorra ajal tuli hooldusõigusega seotud vaidlusi juurde.

Välised piirangud
E-õpe ja õppimine
Lastekaitsetöötajad viitasid ka välistele asjaoludele, mis teevad töö eriolukorra ajal keeruliseks, näiteks puudusid peredel e-õppes ja õppetöös osalemiseks vajalikud tingimused. Koolidest tuli iga päev päringuid laste kohta, kes ei osalenud e-õppes. „Saame koolidelt iga päev teateid, et lastel on koolitööd tegemata. Keegi ei mõelnud eriolukorras, kuidas lapsed koolitöid teevad, kui kodus ei ole arvutit ja netiühendust” (R48). Nagu tsitaadist näha, ei olnud kõigil lastel ligipääsu arvutile ja internetile.

Seetõttu tuli lastekaitsetöötajatel tegeleda ka lastele töövahendite hankimisega. Osa vastajaid tundis koolide survet seoses õppetöös osalemisega: „... eeldatakse, et lastekaitse paneb lapsed kodus õppima, kui kool ei suuda seda teha” (R66). Aktiivne osalus e-õppes ja ootused, et lastekaitsetöötajad oskavad küsimusi lahendada, oli uus katsumus.

Toodi välja, et mitteosalemise põhjusi on füüsilise kontaktita raske välja selgitada: „Probleeme põhjustas enamasti kooli ja perega suhtlemise puudus, õpetajad ei näita üles initsiatiivi, ei võta lapsega ühendust ja ei paku abi” (R50). Rahulolematust väljendati ka lastekaitse ja kooli koostöö ning õpetajate passiivsuse üle laste toetamisel e-õppes toimetulekul.

Vastates rõhutati, et osal vanematel puuduvad digitaalsed teadmised ja oskused, et toetada oma lapsi e-õppetöös. See põhjustas pingeid ja lastekaitsetöötajatelt oodati abi.

Teenuste peatumine / piiratud ligipääs
Lastekaitsetöötajad jagasid ka oma mõtteid koostööst eri spetsialistidega, sest lastekaitsetöö eeldabki spetsialistide ja teenuste koostoimet. Eriolukorra ajal peatasid mitmed spetsialistid (psühholoogid, psühhiaatrid, logopeedid) oma vastuvõtud või asendasid füüsilised kohtumised veebinõustamisega.

Lastekaitsetöötajatele tundus, et praktikas teenused pigem peatusid: „Mind puudutas kõige valusamalt see, et lastepsühhiaatrid lõpetasid töö lastega, kes tegelikult vajasid nõustamist, jälgimist. Lubatud oli, et nad jätkavad nõustamist telefoni teel või skypes või ... , aga siiski enamus lapsi, kellega tegelemine jäi pooleli, on kinnitanud, et nad ei saanud arsti või nõustajaga kontakti” (R54). Teenuste jätkumise kogemus oli vähestel peredel.

Võrgustikuliikmete püüd säästa lastekaitsetöötajaid
Mitmed vastajad märkisid, et eriolukorra ajal tuli teistelt spetsialistidelt vähem teateid abivajavate laste kohta. Üheks põhjuseks peeti liikumispiiranguid ning kontaktide vähenemist laste ja peredega, aga ka võrgustikuliikmete töökoormuse suurenemist. Kuid toodi ka välja, et partnerid tajuvad lastekaitsetöötajate töökoormuse suurenemist ning seetõttu võisid nad jätta probleemist teatamata: „Rohkem on neid juhtumeid, kui võrgustikuliikmed jätavad lastekaitsele abivajavatest lastest teavitamise tegemata, arvates, et lastekaitsel on niigi palju tegemist eriolukorraga seoses” (R6).

Seetõttu tundsid lastekaitsetöötajad vajadust tõhusama koostöö järele sellistes kriisides, sh selget tööjaotust – spetsialistide tööülesanded peavad olema hästi läbi mõeldud ja kirja pandud.

Muutused lastekaitsetöös
Töö maht
Vastajate kogemused töö mahu osas erinesid. Oli neid, kelle hinnangul töömaht vähenes: „Enne pandeemiat oli töö pingelisem, peale pandeemiat on olukord rahulik” (R47). Mõnel juhul nimetati töö seiskumist füüsiliste kohtumiste lõppemise tõttu: „Pandeemia on tekitanud omamoodi seisaku, samal ajal võitlevad meie partnerid samuti pandeemiaga” (R31). „Minu arvates lastekaitse kannatab väga selle olukorra tõttu. Kodukülastusi teha ei tohi, vestlusi osakonnas samuti mitte ... Minu jaoks on töö nagu peatatud” (R13).

Märgiti, et eriolukorra tõttu on lapsed kodused ning koolist ei tule teateid koolikohustuse mittetäitmise kohta, teisalt tegelevad võrgustikupartnerid samuti pandeemiast põhjustatud hädaolukordadega ning mitmed muud ülesanded on jäänud tagaplaanile. Osa lastekaitsetöötajad leidis, et töömaht ei muutunud. Suurem osa lastekaitsetöötajaid siiski märkis, et töömaht suurenes, nt lisandunud telefoni- ja konverentsikõnede tõttu.

Tööaeg venis mõnel hilisõhtusse, töötamine nädalavahetustele: „Pikad tööpäevad, mis on mitu nädalat kestnud pea poole ööni välja, sest lisaks telefoninõustamistele, kohtumistele on vajalik sisestada tegevused andmebaasi ja esitada igapäevaselt aruandlus tegevuse kohta” (R29). Mõned mainisid ööpäevaringset tööd.

Põhitegevus ja uued ülesanded
Eriolukord tähendas, et tuli tagada perede põhivajadused: selgitada välja vajadused, toimetada peredele toit koju, sh ka neile peredele, kes on nakatunud. Koolid ja lasteaiad olid suletud, mis tähendas ka laste toitlustamise lõppemist.

Osa lastekaitsetöötajate jaoks oli see tavapärane tööülesanne, teiste jaoks uus: „... palju rohkem on tulnud toiduabi jagada” (R59); „Kõige suurem väljakutse on olnud sooja toidu viimine kõigile lastele seitse päeva nädalas. See asendab koolilõunat. Oleme sihikule võtnud abivajavad lapsed, kelle mõlemad vanemad on tööl või majanduslikult kehvas olukorras” (R17).

Nimetati ka kriisiperede väljaselgitamist: „Välja oli vaja selgitada need lastega pered, kes on muutunud kriisiperedeks ja vajavad kiiret ja igapäevast abi” (R37); „Pandeemia ajal lisandus palju ärevaid abivajajaid, kes tavaolukorras suudavad iseseisvalt toimida.” (R29). Asjaolu, et enne pandeemiat toime tulnud pered muutusid pandeemia ajal abivajavateks, nimetati korduvalt.

Mitmed vastajad kirjeldasid uut ülesannet, mis kaasnes pandeemiaga, kuid mis ei ole siiski nende töö: tänaval patrullimine asendushooldusteenuselt ära jooksnud lapsi otsides.

Üks lastekaitsetöötaja oli hämmingus: „Riigi tasandilt tuli ikka nn arutuid kirju lastekaitse aadressile. Näide: PPA – politsei arvab, et kohaliku omavalitsuse lastekaitse peab minema otsima ärajooksnud lapsi. Samal arvamusel on ka siseministeeriumi kantsler.” (R66).

Lastekaitsetöö sisu ja fookus
Peamiseks muutuseks nimetati töö korralduslikku poolt – vahetu klienditöö muutumist telefoninõustamiseks. Kuigi umbes pooled lastekaitsetöötajad seda ei kogenud, täheldasid teised vastajad töö fookuse muutumist – nende arvates olid kiireloomulised jooksvad ülesanded, sh olmeprobleemid ja toiduabi, muutunud tähtsamaks ning lastekaitsetöö ja laste heaolu jäi teisejärguliseks: „Fookus on läinud muudele asjadele. Mul on tunne, et lastekaitse ei põhine laste heaolul, vaid probleemide lahendamisel” (R10); „... laste heaolu kannatab tugevalt” (R13).

Töö keerukusest ja kõrgetest ootustest lastekaitsetöötajatele võis lugeda mitmest kogemusest: lastekaitsetöötaja peab suutma kohe reageerida ja lahendada ootamatuid olukordi, ta peab saama hakkama kõikide probleemidega jne. Seetõttu tõstatas üks vastaja küsimuse, kus on lastekaitse piirid? (R16) Lastekaitsetöötajate hinnangul ei ole kohalikud omavalitsused valmis kriisiolukorras tõhusalt toime tulema.

Kokkuvõte
Tulemustest nähtub, et lastekaitsetöös on pandeemia ajal mitmeid asjaolusid, mis teevad töö tavapärasest keerulisemaks. Lastekaitsetöötajad on samuti eesliinitöötajad, kes vajavad toetust, et tagada abivajavate laste ja perede heaolu.

Tulemustele tuginedes on oluline, et lastekaitsetöötajatel oleks pandeemia ajal ligipääs eri suhtlusplatvormidele ja andmeid saaks dokumenteerida automaatselt. Lastekaitsetöötajad ei saa jääda ainsaks toetussüsteemiks – pered vajavad kombineeritud meetmeid valdkondadeüleselt (sh haridus-, tervishoiu ja sotsiaalsektoris).

Kohalikel omavalitsustel peab olema kriisi ajal hädaolukordadele reageerimise süsteem, et tagada abi neile, kes vajavad seda kõige enam. Lastekaitsetöötajate töökoormus ei või aga liialt suureneda ning tegelema ei peaks ainult „tulekustutamisegaˮ.

Tuleb mõtelda, kuidas saada kvalifitseeritud lisatööjõudu ja arutada, kas sotsiaaltöö üliõpilased võiksid seda tühimikku täita? Tulemustest selgus, et kohati jäi e-õppega toimetuleku toetamine lastekaitsetöötajatele – koos koolidega tuleb teha plaan, mille kohaselt oleks kriisi ajal vastutavas rollis siiski haridussüsteem.

Teenuseid (psühhiaater, psühholoog jne) peab saama ka kriisi ajal, vähemalt peavad neid saama lapsed ja pered, kellega töö on juba alanud.

Viidatud allikad
Clarke, V., Braun, V. (2013). Teaching thematic analysis: Overcoming challenges and developing strategies for effective learning. The Psychologist, 26(2), 120–123.
Dalton, L., Rapa, E., Stein, A. (2020). Protecting the psychological health of children through effective communication about COVID-19. The Lancet: Child & Adolescent Health, 4(5), 346–347.
Fegert, J.M., Schulze, U.M.E. (2020). Covid-19 and its impact on child and adolescent psychiatry – A German and personal perspective. Irish Journal of Psychological Medicine, http://dx.doi.org/10.1017/ipm.2020.43.
Imran, N., Zeshan, M., Pervaiz, Z. (2020). Mental health considerations for children & adolescents in COVID-19 Pandemic. Pakistan Journal of Medical Sciences, 36, 1–6.
Jiao, W.Y., Wang, L.N., Liu, J., Fang, S.F., Jiao, F.Y., Pettoello-Mantovani, M., Somekh, E. (2020).
Behavioral and emotional disorders in children during the COVID-19 Epidemic. The Journal of Pediatrics, http://dx.doi.org/10.1016/j.jpeds.2020.03.013.
Sistovaris, M., Fallon, B., Miller, S., Birken, C., Denburg, A., Jenkins, J., Levine, J., Mishna, F., Sokolowski, M., Stewart, S. (2020). Child welfare and pandemics. Toronto, Ontario: Policy bench, Fraser Mustard Institute for Human Development, University of Toronto.
The Alliance for Child Protection in Humanitarian Action. (2019). Technical note: Protection of children during the coronavirus pandemic.
Usher, K., Bhullar, N., Durkin, J., Gyamfi, N., Jackson, D. (2020). Family violence and COVID-19: Increased vulnerability and reduced options for support. International Journal of Mental Health Nursing, http://dx.doi.org/10.1111/inm.12735.
WHO. (2020). Coronavirus disease (COVID-19) pandemic. www.who.int/emergencies/diseases/novel-coronavirus-2019 (26.07.2020).