Sotsiaaltöö 2020-3

Tagasi

18. SEPTEMBER 2020

Eessõna

Hea lugeja, kolleeg ja praktik!

Sotsiaaltööle on iseloomulik avatus ja valmidus teha koostööd inimeste heaolu nimel. Hea sotsiaaltöötaja suudab inimese enda tugevustele lisaks leida ja kasutada eri võimalusi inimest ümbritsevas keskkonnas ning koostöövõrgustikus. See on vajalik oskus, sest inimese heaolu sõltub erisugustest, tihtipeale väga individuaalsetest asjaoludest.

Viimastel aastatel oleme ministeeriumis algatanud palju katseprojekte, et elavdada sotsiaaltöö praktikat. Mitutki neist on kirjeldatud ajakirja selles numbris. Neil on alati olnud suur osa eri asjaosaliste tegevuste koordineerimisel. Samas, oma katseprojektide tulemusi hinnates, peame sageli nentima, et kui kõik asjaosalised oleksid oma töö algusest lõpuni korralikult ära teinud, siis ei oleks olnud ka probleemi, mida lahendada. Miks on koostöö sedavõrd raske?

Küllap saab kõik alguse üksteise tegevuse mõistmisest ning ka oskusest põimida neid terviklahenduseks. Liialt palju räägitakse inimeste aitamisest teenuste osutamise võtmes. Minule tundub, et mõiste teenus lihtsustatud kasutamine on muutnud meid liialt tehnokraatlikeks ja paindumatuteks. Koostöö keskmes ei ole enam inimene, vaid eri teenuste algus ja lõpp.

Juhtub ka nii, et probleemi mõistavad kõik asjaosalised, kuid lahendus sünnib ikkagi visalt. Selle ilmekaks näiteks on lugu, millega puutusin kokku sellesuvisel nädalasel praktikal, mida olen ette võtnud kolmel viimasel aastal, et näha lähedalt omavalitsuste sotsiaaltööd. Abi vajava inimese korteri põrandas oli ruutmeetrine auk, mille parandamine eri asjaosaliste mõistmatuse tõttu arusaamatult venis, kuigi kõik eeldused kiireks lahenduseks olid olemas. Selliseid lahendust ootavaid „auke” on meie elu ja töine praktika paraku täis.

Sotsiaalministeerium on sotsiaalpoliitika kujundamisel küllalt sageli „joonistanud üle piiride”. Selleks, et lahendada eluasemega seotud küsimusi, tuleb tegeleda eluasemepoliitika kujundamisega, inimeste liikuma saamiseks on tarvis koostööd transpordi korraldajatega, sisseostude tegemiseks peab kaubandusvõrk laiendama kojukannet hajaasustusega piirkondades, ligipääsetavuse edendamiseks tuleb planeeringute koostajatel ja projekteerijatel võtta arvesse inimeste vajadusi kogu elukaare jooksul. Enam ei piisa keskendumisest ainult sotsiaaltoetustele või -teenustele.

Küsimus on enamasti eestvedamises – kui probleemil on n-ö selge omanik, siis tekivad ka lahendused. Kes teaks sotsiaaltöötajast paremini inimese vajadusi ja oskaks neid vajadusi tõlkida „üle piiride”? Mitte miski ei takista meil olla eestvedaja rollis. Ka siis, kui esmapilgul tundub, et lahenduse võiks leida keegi teine.

Küllap on käes aeg seada veelgi enam nii sotsiaaltöö praktikas kui ka üldises arutelus esikohale inimeste heaolu, milles on ühendatud kõigi asjaosaliste panus. See lähtekoht aitab lahendada meie koostööprobleeme palju kergemini.

Rait Kuuse

 

 

Rait Kuuse
Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler