Väljaanded

Tagasi

28. AUGUST 2020

Pilguheit kohalikule sotsiaaltööle ja kohalikule sotsiaalpoliitikale

Hans van Ewijk

 

 

 

 

Hans van Ewijk
külalisprofessor, Tartu Ülikool
emeriitprofessor, Utrechti humanitaarteaduste ülikool, Holland

Üleminek riiklikult juhitud sotsiaalpoliitikalt kohapeal väljatöötatud poliitikatele on kooskõlas keerukate ühiskondade olustikuga, milles esmatähtis ei ole mitte ressursside jagamine, vaid toimetulek elu endaga, individuaalselt ja just neis oludes.

Sissejuhatus
Eesti ülikoolides kuuluvad sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika tavaliselt samasse struktuuriüksusse. Kui 2006. aastal Tartusse tulin, oli see minu jaoks uus ja meeldis mulle. Ühtpidi nad kuuluvadki kokku. Ent nende suhe ei ole alati pilvitu. Sotsioloogia kuulub fundamentaalteaduste hulka, sotsiaaltöö on praktikal põhinev akadeemiline professioon. Sotsiaalpoliitika on pigem interdistsiplinaarne lähenemisviis, millel on ühisosa avaliku halduse, valitsemissüsteemi, sotsiaalteaduste ja sotsiaalse praktikaga.

Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika tegevusväljana nähakse makrotasandit. Selles artiklis keskendun kohaliku tasandi sotsiaalpoliitikale, sotsiaaltööle ja sotsiaaluurimusele kahel põhjusel: esiteks, sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika huvituvad eelkõige makrotasandist ning kipuvad eirama sotsiaalset praktikat; teiseks, sotsiaalsed probleemid niinimetatud hilismodernsetes ühiskondades – eelistan neid nimetada keerukateks ühiskondadeks – avalduvad enamasti kohalikul tasandil. Siin peavad elanikud toime tulema oma argieluga, oma sugulaste, kogukondade ning formaalsete organisatsioonide ja ametiasutustega.

Makro- ja mesotasand
Makrotasandi peamine sotsiaalne probleem on õiglane jaotamine ja võrdne juurdepääs sotsiaalpoliitika suurele viisikule: hariduse, tervise, eluaseme, sissetuleku-tööhõive ja sotsiaalkindlustusega seotud süsteemidele. Siin kohtame heaolumudelite analüüse. Esmahuvi on kvantitatiivsetel andmetel erinevate kategooriate jaotuse ja omavaheliste suhete kohta.

Sotsioloogia ja makrotasandi sotsiaalpoliitika põhinevad valdavalt kategooriate moodustamisel sugupoole, sotsiaalse kuuluvuse, rahvuse, hariduse, vanuse, seksuaalse eelistuse, häirete, puuete jms alusel. Nende kategooriate alusel saame mõõta erinevusi ja muutusi, mis annab võimaluse arendada poliitikaid ja seirata arenguid.

Pahupooleks on inimeste liigitamine kastidesse, individuaalsete erinevuste eiramine. Inimolendeid käsitatakse oma kategooria esindajatena ning neilt isegi eeldatakse vastavat käitumist. Poliitilisel tasandil on kategooriateks liigitamise tulemuseks täpselt sihitud meetmed, seadused, uuendused ning seeläbi ka teenuste killustumine.

Mesotasandil tegeleme kohaliku sotsiaaltöö ja kohaliku sotsiaalpoliitika abil tavaliste inimeste argielu ja toimetulekuga. Keskmes ei ole kategooria, vaid kindel inimene ja lähiolud ehk kontekst. Siin kõneleme kohalikest sotsiaalteenustest, kodanikualgatustest, tavalistest asjadest ja suhetest.

Ei alustata süsteemide toimimisest, vaid püüdest kujundada elanike vajadustele kohaseid abistamisviise. Mesotasandil püütakse lõimida erinevaid süsteeme ja teenuseid. Esiplaanil on kvalitatiivsed, mitte kvantitatiivsed andmed. Tähtsad on narratiivid, kogemused, vaatenurgad.

Paljudes Euroopa riikides näeme elumuutvat pööret riiklikult juhitud sotsiaalpoliitikalt kohapeal väljatöötatud poliitikatele. See on kooskõlas keerukate ühiskondade olustikuga, milles esmane ei ole mitte ressursside jagamine, vaid toimetulek elu endaga, individuaalselt ja just neis oludes.

Sobitumine ja sidemete loomine
Paljudel inimestel on raske sobituda ametlikesse sotsiaalsetesse süsteemidesse, nagu haridus ja tööturg, ning ka oma kogukondadesse. Kasutan sõna kogukond kõige laiemas tähenduses, mis hõlmab inimkooslusi nagu perekond, spordiklubi, naabruskond, virtuaalne internetikogukond. Raskused sidemete loomisel süsteemide ja kogukondadega tulenevad moodsate süsteemide keerukusest ja erisuguste kogukondade rusuvast arvukusest.

Inimene ei pea üksnes „müüma end tööturul”, vaid ka „sotsiaalsel turul”. Olen ka varem (van Ewijk 2018) kirjutanud, et nüüdisaegsed ühiskonnad eeldavad igalt inimeselt oma koha leidmist süsteemides ja kogukondades. Kuigi palju võib loota suurtele süsteemidele, mida hoiavad ülal riiklikud struktuurid. Kõik sõltub inimesest endast, tema ettevõtlikkusest. Siin kohtamegi uut sotsiaalset proovikivi: kuidas ära hoida sotsiaal- ja terviseteenuseid vajavate või peavooluühiskonnast kõrvale jäävate inimeste arvu suurenemist.

Ühelt poolt on need inimesed, kes ei suuda luua sidemeid süsteemide ja kogukondadega ning jäävad üksi. Aga teiselt poolt peame tunnistama, kuivõrd ülejõu käiv on nõudmiste, ootuste, teabe ja ülesannete kogum, mida toodavad kõikvõimalikud süsteemid, seadused ja kogukonnad. See kõik nõuab kohanemisvõimet, tuleb hoida end kursis, teha koostööd, ümber lülituda, olla paindlik, muutuda, täiustuda.

Kokkupuuteala
Sotsiaaltöö keskendub inimeste osalemisele ühiskonnas, selle süsteemides ja kogukondades. Osalemine on seotud kuulumisega. Inimesed peavad olema seotud töökoha ja/või haridusega. Nad peavad kuuluma perekonda, naabruskonda, sõprade ringi. Seesugust seotud oleku, oma koha leidmise, osalemise ala nimetas Kunneman (1996) interferentsitsooniks. See on süsteemi ja eluilma kokkupuuteala, mis asub üksikisikute ning formaalsete organisatsioonide ja kogukondade vahel. Siin tegutsevad sotsiaaltöötajad.

Selle poolest erineb sotsiaaltöö selgesti psühholoogiast ja sotsioloogiast. Psühholoogid tegelevad enamasti indiviidiga ja püüavad mõista, mis toimub tema sees. Sotsioloogid püüavad mõista inimesi kui tervikkoosluse osi. Ent sotsiaaltöö keskendub üksikisikute ning kogukondade ja süsteemide vastastiktoimele.

Siin kõneleme inimeste toimetulekust oma igapäevase eluga, nende käitumisest ja suhetest. Selles mõttes ühendab sotsiaaltöö omavahel materiaalsed probleemid nagu sissetulek, eluase ja võlad ning mittemateriaalsed probleemid nagu konfliktid, häired, väärkohtlemise ja elu mõtte.

Uue sotsiaaltöö definitsiooni järgi on sotsiaaltöö praktikapõhine teadus, seetõttu peame rohkem mõtlema sotsiaaltöö teooria ja praktika tulevikuväljavaadetele ja põhimõtetele, sotsiaaltöö terviklikule arendamisele. Sotsiaaltööl on olemas omaenda sotsiaalne mudel ning teooriate, meetodite, eetika ja uurimuse terviklik süsteem. See ei ole pelgalt eri teadusalade ja suvaliselt kokku liidetud meetodite segu. Sotsiaaltöötajail on oma kindel positsioon: olla asjatundjad kokkupuutealal, seda nii praktiliselt kui ka teoreetiliselt.

Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika kolm võimumudelit
Traditsiooniliselt on sotsiaalpoliitika ja sotsiaaltöö suhe hierarhiline. See kulgeb poliitikalt sotsiaalpoliitikale ja edasi sotsiaaltööle, samuti riiklikult kohalikule ja kitsa ala asjatundjatelt laia profiiliga töötajatele. Üldlevinud mõtteviisi kohaselt peavad spetsialistid kohtadel rakendama ja juurutama seda, mis ülalpool määratud. Liikumissuund on ülalt alla. Sotsiaaltöö seisundile on iseloomulik sõltuvus.

Ühendkuningriigis on sotsiaal- ja hooldusteenuste kasutajad teinud võimsat lobitööd, et panna kogu süsteem toimima alt üles, alustades indiviidi vajadustest. Sotsiaal- ja hooldustöötajad peavad järgima klientide suuniseid. Sotsiaaltöötajatest on tehtud klienditeenindajad. Samal ajal on võimud kindlaks määranud teenused, nende saamise kriteeriumid ja teenustele esitatavad nõuded.

Sotsiaalala spetsialistid on surutud nõudlike klientide ning nõudlike järelevalveorganite ja rahastajate vahele. Klientide juhitud sotsiaaltöö tähendab, et kliendid suudavad olla igati head tööandjad ja et võimude ülesanne on hõlbustada spetsialistide tööd. Kumbki neist eeldustest ei pea paika. Sotsiaaltöö seisundile on iseloomulik pihtide vahel olek.

Kolmas mudel on tsirkulaarne ja vastastiktoimeline. Toimijad – asutused, rahastajad, kohalikud võimud, spetsialistid, kliendid ja lähikonnad (nt perekond) osalevad võrdsetel alustel koostöös, kujundades vajadustekohaseid abistamisviise. Sekkumine võib alata igast toimijast ja seda tuleb arendada tsirkulaarse ja vastastiktoimelise mudeli järgi. Sotsiaaltöö seisundile on iseloomulik koostöö. Hollandi kogemused õpetavad, et sellise tegutsemisviisi puhul juhivad sotsiaaltöötajad üsna sageli toimijate kokkutoomist ja sihtide seadmist.

Sotsiaaltöö asetus ühiskonnas
Sotsiaaltöö paikneb mesotasandil. Taotledes sotsiaalset õiglust, muutusi, toetust, toimub sotsiaaltöö interferentsitsoonis ehk kokkupuutealal, kus süsteemid, kogukonnad ja inimesed kohtuvad ning kus inimesed püüavad leida kohta süsteemides ja kogukondades.

Sotsiaaltöö tulipunktiks on „sotsiaalne”. See erineb meditsiini, hariduse või hoolduse tulipunktist. See on vastamine keerukate ühiskondade sotsiaalsetele proovikividele. Sotsiaaltöö on asjatundlik eluraskustes või puuduliku sotsiaalse võimekusega inimeste materiaalsete ja mittemateriaalsete võimaluste alal. Makrotasandit ei saa sotsiaaltöö kuigi palju mõjutada.

Sotsiaaltöötajatel napib vahendeid ja positsiooni, et muuta ühiskondi, mõjutada ülemaailmseid ja riikide poliitikaid. Sotsiaaltöö muutmisvõim väljendub eeskätt inimeste konkreetsete lähiolude muutmises, mis hõlmab püüdu muuta ja parandada kohalike hariduse, tööhõive, tervise, eluaseme ja sotsiaalkindlustuse süsteemide toimimist. Siia kuulub ka kogukondade toetamine ja tugevdamine.

Ühildumine sotsiaalpoliitikaga peaks olema enamasti korraldatud kohalikul tasandil ning see nõuab vastastikust austust ja võrdväärseid tingimusi. Selleks on vaja, et kohalikku sotsiaalpoliitikat ei peetaks pelgalt riiklike poliitikate elluviijaks ning inimeste ja probleemide kategooriatesse jagajaks, vaid lahenduste leidjaks elanike konkreetsetele vajadustele.

Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika uurimuse staatus
Sotsiaalse mesotasandi uurimus peab minu arvates keskenduma (kohalikule) kontekstile. Laias laastus: 1) elanike (klientide, abivajajate) lähiolud, 2) spetsialistide toimimiskontekstid, 3) poliitilised ja halduskontekstid ning 4) üldised tingimused, milles kohtuvad omavahel elanikud, spetsialistid, juhid ja poliitikud.

Tõendite põllul tuleb minu arvates keskenduda mõju-uuringutele. Milline on sotsiaaltöise toetuse mõju kliendile ja milline on sotsiaaltöö üldine mõju linnas või vallas, külas või naabruskonnas? Vähemalt Hollandi uuringute põhjal näen selgeid märke elanike väga heast suhtumisest sotsiaaltöösse, nende arvates aitavad sotsiaaltöötajad neil (veidi) paremini eluga toime tulla ning seda, et vaimse tervise ja laste heaolu alastest jõulistest ennetusprogrammidest on abi. Paraku on ikka veel puudus usaldusväärsetest meetoditest, millega mõõta sotsiaaltöö mõju, rääkimata tõenditest.

Sidemete loomise kunst
Sageli väidetakse, et sotsiaaltöötajad on sidemete loomise spetsialistid. Nende töö on edukas vaid siis, kui nad saavutavad hea kontakti oma klientidega. Muudatusi saab teha vaid inimene ise ja tema lähikeskkond. Et saada inimesed midagi tegema, on usalduslik suhe kõige tähtsam.

Sotsiaaltöötajatel on vaja luua sidemed ka sotsiaalpoliitika kujundajate ja kohalike poliitikutega ning oma tööandjate ja juhtidega. Jällegi, kui tahad, et asjad toimiksid, on edu pant omavaheliste sidemete kvaliteet.

Sidemete loomise alal järgmine on kogukondade, kodanikualgatuste, vabatahtlike ja omastehoolduse sildamine. Sotsiaaltöötajad tegutsevad koos elanikega rohkem kui ühegi teise elukutse esindajad. Nad vajavad oma eesmärkide saavutamiseks tervet kogukonda või võrgustikku.

Nagu eespool öeldud, on sotsiaaltöötajail süsteemidega eriline suhe. Ühelt poolt nad toetavad elanikke neis osalemisel ja oma koha leidmisel, teiselt poolt püüavad kohandada süsteeme klientidele ja abivajajatele.

Sotsiaaltöötajad peavad töötama koos siduserialade spetsialistidega nagu perearstid, haridustöötajad, politseinikud, õed jt ning teooria ja uurimuse valdkonnas eri teadusalade akadeemiliste töötajatega.

Lõpuks peavad sotsiaaltöötajad olema seotud ka oma professiooniga, laialdase sotsiaaltöö teadmusega ja sotsiaalse vaatega.
Nimetan siin neid sidemeid märkimaks ära, et kõik need nõuavad erilisi oskusi ja teadmisi eri gruppidest, keda ühendada; ülitundlikku mõistmist ja võimet end väljendada. Sotsiaaltöö on väga keerukas ja kõrgete nõudmistega amet.

Arengusuunised
Kokkuvõtteks pakun sotsiaaltöö ja kohaliku sotsiaalpoliitika arengusuunised seitsmes punktis.
1. Keskendugem mesotasandile kui sotsiaaltöö ja kohaliku sotsiaalpoliitika peamisele tegevuspaigale.
2. Käsitagem sotsiaaltööd praktikal põhineva teadusala ja ametina, mis paikneb süsteemide, kogukondade ja inimeste kokkupuutealal.
3. Kõnelgem selgemini sotsiaalsest vaatest ja sotsiaalsest mudelist kui tänapäeval ülimalt asjakohasest.
4. Panustagem tsirkulaarsesse ja vastastiktoimelisse koostöösse asjaomaste toimijate vahel.
5. Tugevdagem lähikeskkondade ja mõjude uuringuid ning täiustagem lähiolude tundmaõppimise ja mõjude mõõtmise meetodeid.
6. Tugevdagem laia spektriga üldsotsiaaltööd ja tõstkem spetsialiseeritud teadmiste kõrval ausse laialdased üldteadmised.
7. Tugevdagem kõigi oluliste sotsiaaltöö valdkonnas toimijate koostööd riigi ja kohalikul tasandil.

Viidatud allikad
Kunneman, H. (1996). Van theemutscultuur naar walkmanego, Boom, Amsterdam.
Van Ewijk, H. (2018). Complexity in Social Work. Abingdon: Routledge.

Tõlkinud Marju Selg