Väljaanded

Tagasi

28. AUGUST 2020

Lapse hääl lastekaitsetöös – laste osalemiskogemused

Kadi Lauri, Karmen Toros, Rafaela Lehtme
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut

Lapse õigus olla ära kuulatud ja osaleda teda puudutavate otsuste tegemisel tuleneb rahvusvahelisest õigusest, mida toetavad ka Eesti seadused. Kuigi lapse kaasamise tähtsust tema huvide väljaselgitamisel ja heaolu hindamisel rõhutatakse Eestis üha enam, ei arvestata lastega veel piisavalt.

Artikkel tutvustab kvalitatiivse uurimuse tulemusi, mille eesmärk oli uurida Eesti laste kogemust oma osalusest lastekaitsetöö hindamisprotsessis. Semi-struktureeritud intervjuud 14 lapsega vanuses 10–17 aastat viitasid olulistele vajakajäämistele laste kaasamisel. Mõnel lapsel puudus isiklik kogemus lastekaitsetöötajaga suhtlemisel, mis tähendab, et lapse arvamust ei ole otsustusprotsessi käigus arvesse võetud.

Sageli puudus lapsel töötajaga usalduslik suhe. Lapsed kirjeldasid lühiajalist suhtlust, mitte aga sisulisi arutelusid vajaduste, soovide, lootuste ja sekkumismeetmete üle, mis iseloomustab lapsekeskset lähenemist. Uuring aitab kaasa lapse hääle kuuldavaks tegemisele Eesti lastekaitsesüsteemis, sest vaid laste endi lugusid ja vajadusi arvesse võttes on võimalik korraldada tõeliselt pere- ja lapsekeskset lastekaitsetööd.

Laste vastused pakuvad töötajatele kasulikke ideid, kuidas lapsi veelgi enam oma töösse kaasata ja nendega arvestada, millele tähelepanu pöörata. Julgustame lastekaitsetöötajaid kuulama laste häält ja neid kaasama senisest enam!

Lapse õigus olla ära kuulatud on ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhiväärtusi (Lapse õiguste komitee 2009). Ka teenuste plaanimisel ja osutamisel on laste roll ülioluline (Muench jt 2017) ning last ja tema peret ei saa aidata neid kaasamata (Ingram jt 2015; Michalopoulos jt 2012). MacDonald (2017) rõhutab, et lapse soove ja arvamusi arvesse võtmata ei ole võimalik heaolu õigesti hinnata ning otsuseid vastu võtta.

Bessell ja Gal (2009) rõhutavad, et laps on autonoomne inimõiguste kandja, mitte pelgalt haavatav sihtgrupp, kes vajab tuge ja kaitset. Nad toovad välja ka partnerluspõhimõtte ehk tegevuste plaanimise koos lapsega, mitte tema eest. Samu põhimõtteid toetavad ka Eesti laste ja perede heaolu edendamise strateegiad, nt viidatakse laste ja perede arengukavas 2012–2020 (2011) lapse õigusele osaleda ühiskonnaelus ning rääkida kaasa oma elu puudutavates küsimustes.

Ka lastekaitseseadus (2014) sätestab lapse ja pere kaasamise, lapse arvamuse küsimise ning sellega arvestamise kohustuse hindamisprotsessis. Tarvidus hinnata laste abivajadust on Eestis aastatega üha enam kasvanud. Sotsiaalministeeriumi (2020) andmetel oli 2007. a registreeritud 2396 abivajavat last; 2015. aastal oli see arv 8001 ning 2018. aastal juba 9488.

Lapse vaatenurgast lähtumine aitab mõista laste kogemusi ja lähtuda nende parimast huvist. Eestis on seda teemat uuritud veel vähe. See uurimus aitab kaasa lapse hääle kuuldavaks tegemisele lastekaitsesüsteemis ning innustab töötajaid julgemalt lapsi kaasama.

Andmed kogusime projekti „Lapse ja pere kaasamine lapse abivajaduse hindamisse lastekaitsetöös: kliendi perspektiivi uurimus ja täiendkoolitus” raames. Valim moodustus Harjumaa perede lastest, sest statistikaameti andmetel elab seal 47,5% Eesti lastest ning üle poole riigi abivajavatest lastest.

Uuringu metoodika
Kvalitatiivses uuringus osales 14 Harjumaa last vanuses 10–17 aastat, laste keskmine vanus oli 13,4 aastat (artiklis on tsitaatide juures välja toodud lapse vanus). Osalejad leiti maakonna lastekaitsetalituste kaudu – valiku kriteeriumiteks oli avatud lastekaitse juhtum, lapse vanus (alates 10. eluaastast) ning eesti keele oskus suhtlustasandil. Peredega, kus nii vanem kui ka laps olid valmis osalema, leppisid uurijad kokku intervjuu (intervjuud vanema ja lapsega toimusid eraldi).

Lapsevanem ja laps allkirjastasid nõusoleku vormi, mis kirjeldas muu hulgas uuringu eesmärki, andmete kasutamist ja projektijuhi kontaktandmeid. Lapsi intervjueeriti enamasti nende kodus ja vestlus kestis keskmiselt 28 minutit. Intervjuud toimusid 2019. aasta juulist novembrini. Juhtumid olid peamiselt seotud koolikohustuse mittetäitmise, lapse vastase vägivalla ja/või lapse hooletusse jätmisega, lapse või vanema sõltuvushäire, vaimse tervise probleemide ja majanduslike raskustega.

Lastega arutleti peamiselt neljal teemal: esimene ja järgnevad kohtumised lastekaitsetöötajaga, rahulolu töötaja tegevusega ning laste osalus hindamisprotsessis üldiselt. Andmeid kogudes järgisime konfidentsiaalsuse, anonüümsuse ja eetika põhimõtteid. Intervjuude helifailid kustutati pärast nende litereerimist ning kogutud andmed deidentifitseeriti. Uuringu kooskõlastas Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee. Andmete analüüsimiseks kasutati tematiseerimist (Clarke ja Braun 2013, 2017). Esimese analüüsi tegid autorid eraldi. Seejärel kõrvutati ja võrreldi leitud mustreid, teemasid ja koode, et koostada lõplik analüüs.

Allpool esitame lühikokkuvõte peamistest teemadest: esimene kohtumine töötajaga, sh sekkumise põhjus ja tunded enne kohtumist, töötaja kasulikud tegevused, vastastikune suhtlus, lapse arvamusega arvestamine ning osalust toetavad asjaolud.

Esimene kohtumine lastekaitsetöötajaga: sekkumise põhjus ja lapse tunded enne kohtumist
Meenutades esimest kohtumist lastekaitsetöötajaga, rääkisid lapsed, kas töötaja külastas neid kodus või käisid nemad kontoris. Samas ei osanud nii mõnigi neist välja tuua põhjust, miks kohtuti. Nt üks laps ei mäletanud, et talle oleks seda öeldud: „Mäletan, et ema lihtsalt ütles, et ta [lastekaitsetöötaja] peab meil käima ja iga kuu nagu kontrollib” (Laps, 14).

Teinegi laps ei teadnud, miks ta pidi omavalitsuses kohtumas käima: „Ma ei tea, miks ma sinna minema pidin. Olen seal palju käinud, aga isegi praegu ma ei tea, miks ma seal käima pean.” (Laps, 10). Veel üks vastaja mäletas esimest kohtumist, teadmata selle põhjust: „Me rääkisime ... Ma ei tea, miks ta siin käis.” (Laps, 14). Lapsed, kes kohtumise põhjust mäletasid, tõid peamiselt välja koolikohustuse mittetäitmise.

Suur osa lapsi oli esmakohtumise ees hirmu tundnud. Üks neist tundis ka viha ning üks oli ootusärev, sest ei olnud lastekaitsetöötajat varem kohanud ja tahtis temast rohkem teada. Kaks last ei osanud oma tunnet kirjeldada. Hirmu tekitavatest asjaoludest tõsteti esile (varem) kujunenud negatiivset ettekujutust lastekaitsetöötajast kui kellestki, kes võtab lapsi perest ära, ning seda, et keegi võib teada saada, et pere on lastekaitsetöötaja jälgimisel, sest see tekitaks häbi.

Üks laps kartis, et lastekaitse on vaenulik halvasti käituvate laste suhtes: „Kuigi ta on lastekaitse ja tegutseb selleks, et lapsel oleks hea, aga kui sa oled paha laps, siis ta on kindlalt sinu vaenlane.” (Laps, 15). Teine laps tundis hirmu, et lastekaitsetöötaja röövib ta ära: „Alguses oli hirm, et ta minuga midagi teha kavatseb. Ma kartsin, mis võib juhtuda ... Ma olin kuulnud, et võõrad inimesed varastavad lapsi. Kui ta minuga kahekesi jääb, siis ta kindlasti röövib mu ära. Aga seda ei juhtunud.” (Laps, 14).

Lastekaitsetöötaja kasulikud tegevused
Valdavalt leidsid lapsed, et lastekaitsetöötaja sekkumine aitas katta pere põhivajadusi (nt toit, riided, eluase, mänguasjad). Kaks last tõid ka välja, et töötaja tegevus toetas nende emotsionaalset heaolu. Üks laps kirjeldas, kuidas lastekaitsetöötaja aitas tõsta tema enesehinnangut: „Tahtsin näitlemisest loobuda, aga õpetaja palus, et ma ei loobuks. Siis rääkisin ema ja lastekaitsetöötajaga. Lastekaitsetöötaja põhimõtteliselt rääkis terve aasta minuga sellest ja aitas mind mu enesehinnanguga.” (Laps, 14).

Teine laps leidis, et töötaja sekkumine aitas parandada tema suhteid vanematega: „Ja emaga läksid need tülid... Me ei karju enam väga ... nüüd harva üksteise peale … Ta [lastekaitsetöötaja] on meie suhte paranemisel palju kaasa aidanud.” (Laps, 14).

Lastekaitsetöötajate suhtlusstiil ja oskused
Arutasime lastega ka töötaja suhtlemisstiili ja -oskuste üle. Mõnel lapsel arvestatavat suhtluskogemust polnudki, kontakt oli vaid pinnapealne ja põgus. Ühele lapsele ei meenunud, et lastekaitsetöötaja oleks temaga üldse rääkinud, ei esimesel ega ka järgnevatel kohtumistel. Ta kirjeldas puudulikku suhtlust kodukülastustel nii: „Emmega on ta [lastekaitsetöötaja] tavaliselt rääkinud. Kui ta tuleb, siis lapsed lähevad teise tuppa, sest emme ütleb, et pole võõrast juttu ilus kuulata ... Minuga ei ole ta rääkinud. Ma ei usu, et on .... Ma ei mäleta, et seda oleks olnud.” (Laps, 10).

Teine laps kirjeldas esimest kohtumist olukorrana, kus lastekaitsetöötaja tuli koju, kuid temaga ei vesteldud: „Ja ta [lastekaitsetöötaja] nagu ei küsinudki mitte midagi, ta lihtsalt tuli meie juurde, vaatas tubadesse, et kõik oleks korras ja kõik.” (Laps, 14).

Neist lugudest tuleb välja pigem ühepoolne suhtlus, kus lastekaitsetöötaja küsib vaid ridamisi küsimusi, peamiselt probleemide kohta. Laste endi mõtteid ja tundeid, nende nägemusi ning soove jutuks ei võeta. Üks laps kirjeldas oma kogemust järgmiselt: „Ta [lastekaitsetöötaja] rääkis ainult probleemidest, aga teda ei huvitanud minu mõtted või tunded.” (Laps, 17).

Peamised teemad, mille kohta töötajad uurisid, olid seotud probleemide ja kooliga. Näiteks: „Kuidas sul koolis läheb?” (Laps, 13); „Kuidas kooli ja õpetajatega on?” (Laps, 15); „Tavaliselt ta [lastekaitsetöötaja] küsib hinnete ja kooli kohta. Heasid vastuseid küsimustele tahab.” (Laps, 11). Lapsed kirjeldasid pigem faktipõhiseid küsimusi, puudusid arutelud tunnete, soovide ja vajaduste teemal.

Üks laps tõi välja, et ei ole kohanud ühtegi spetsialisti, kes oleks küsinud tema tunnete ja soovide kohta (Laps, 15). Leiti, et töötaja peaks tundma rohkem huvi lapse positiivsete külgede ja tugevuste vastu (mis on hästi, kes on toeks), seda eriti suhtluse alguses. Kuigi uurijad ei tõstatanud intervjuude käigus „probleemid vs tugevused” teemat, rõhutasid lapsed ise lastekaitsetöötajate liigset keskendumist probleemidele.

Lastel paluti ka mõtiskleda, millised on nende ootused, kuidas ja millest peaks lastekaitsetöötaja rääkima. Üks vastaja rõhutas isikliku ja pühendunud kontakti tähtsust – tuleb tunda siirast huvi lapse vastu, vaid nii on võimalik mõista tema tegelikku olukorda.
Kui mina oleksin lastekaitsetöötaja, siis oleks kõige tähtsam last tundma õppida otse, mitte teiste poolte läbi. Ma püüaks teda tundma õppida. Üks asi on küsida, kuidas lapsel läheb, kuid mis tegelikult loeb, on see, et ta tunneks lapse vastu huvi ja sooviks last ka korralikult tundma õppida, siis oskad seda olukorda, mis lapse ümber toimub, ka hinnata paremini.” (Laps, 15).

Toodi välja, et lapse tundmaõppimine võtab aega ning ilma temaga rääkimata ei olegi see võimalik, oluline on arendada kahepoolset suhtlust. Üks laps selgitas, miks peaksid lastekaitsetöötajad rääkima kõigepealt lapsega ning alles seejärel kaasama vanemad: „Lapsega peaks esimesena rääkima, mitte vanemaga, sest lapse sõna on kõige tugevam. Kui lapsel on probleem, tuleb lapsega rääkida. Mõned täiskasvanud arvavad, et lapsed kõik valetavad ja nad ei küsi. Aga tuleks lapselt küsida, mida tuleks teha. Igal juhul tuleks lastega rääkida. Võib näiteks küsida, et mida sina teeksid, kui oleksid lastekaitsetöötaja ... Ma arvan, et see on väga hea küsimus. See aitaks otsustada.” (Laps, 14).

Suhtluse toon peaks laste hinnangul olema sõbralik ja rahulik, kindlasti mitte pahandav või kuri: „Sõbralik, hästi sõbralik ... Nagu räägiks oma lapsega”. (Laps, 14).

Üks laps tõi korduvalt välja, et töötajad ei tohiks lapsi vanematest ootamatult lahutada, sest see tekitab palju negatiivseid emotsioone ega võta arvesse lapse tegelikke vajadusi: „Ei tohiks lapsi vanematelt ära võtta ... Sotsiaaltöötaja tuli ja viis mu ära ilma, et oleks näinud mu ema ja öelnud talle, miks nii. Ma tundsin end nii halvasti, nii halvasti, et ei saanud ema näha … Ma ei võtaks lapsi kodust ära.” (Laps, 11).

Avatud suhtlus oli laste jaoks usaldussuhte kujunemisel võtmetähtsusega. Leiti, et ilma usalduseta ei ole võimalik lapse olukorda tundma õppida. Usalduse loomiseks peab töötaja olema lapsesõbralik ja kannatlik. Rääkima peaks lapsega, mitte lapsest: „Tema on nagu oma arvuti taga ja mina istun teisel pool lauda … Istuma peaks lapse kõrval ja rääkima, mitte rääkima minust kusagil kaugel laua taga.” (Laps, 13).

Lapse arvamuse küsimine
Laste kogemused nende arvamuse küsimise kohta olid esmapilgul head. Eristus vaid üks laps, kes tundis, et tema arvamus ei loe niikuinii, sest lastekaitsetöötaja seisukoht jääb igal juhul peale ja tema peab tegema, nagu töötaja tahab (Laps, 17). Samas selgus, et arvamusi küsiti enamasti kooliga seonduva kohta. Üldiselt ei kirjeldanud lapsed olukordi, kus nende arvamust oleks küsitud seoses nende vajaduste või soovide ega ka sekkumise või teenuste plaanimisega. Vaid kaks last kirjeldasid, kuidas lastekaitsetöötaja uuris nende arvamust ka sisulisemate teemade juures.

Üks laps kirjeldas, kuidas töötaja tema arvamust kuulda võttis: „Üldiselt on lastekaitsetöötaja minuga rääkinud ja minu arvamust erinevate asjade kohta küsinud ja püüdnud nendega arvestada, et mina ja mu ema oleksime rahul” (Laps, 14). Samas rõhutas ta, et lapse arvamuse küsimata jätmine võib olukorra lapse jaoks halvemaks muuta: „Kui lastekaitsetöötaja ei tea last ja tema arvamust, või mida ta olukorrast mõtleb, siis ta ei tea, kas otsus teeb olukorra paremaks või hoopis teeb lapsele haiget.

Lapse osalust toetavad asjaolud
Lapsed rääkisid ka sellest, kuidas saaks üldiselt laste osalust lastekaitsetöös suurendada. Kõige olulisemaks peeti vastastikust usalduslikku suhtlust ja suhet töötajaga, lapse ära kuulamist ja usaldamist, tema arvamuse küsimist ja sellega arvestamist ning konfidentsiaalsust, mis on usaldusliku suhte aluseks.

Mitmel vastajal oli negatiivne kogemus räägitud info „lekkimisega”, mis kahjustas edasist koostööd ja järgmiste töötajate usaldamist. Üks laps tõi korduvalt välja, et lapsega tuleb suhelda kui võrdne võrdsega: „See ongi tähtis, et suhtled lapsega ja kindlasti ei tohiks olla seda asja, et jah ma püüan sinust aru saada, ja jah, ma teen seda, aga et sa tõesti püüadki nagu lapsest aru saada ja temaga rääkida … just nagu võrdse inimesega. Paljudel täiskasvanutel, ma ei ütle just, et meie lastekaitsel, aga üleüldisemas mõttes, ongi, et „a sa oled laps, sa oledki lihtsalt laps”. Kuigi minu arust me kõik oleme võrdväärsed või niimoodi.” (Laps, 15). Lapsi häiris töötaja üleolev suhtumine ja enda targemaks pidamine. Leiti, et osalemiseks peab laps tundma, et ka tema arvamus loeb.

Lapsed arutlesid, et nende arvamuse väljaselgitamiseks ja kaasamiseks võiksid lastekaitsetöötajad kasutada erisuguseid meetodeid. Näiteks toodi vormide kasutamist ja võimalust oma vastused ning soovid üles kirjutada. Üks laps selgitas, et talle ei meeldi väga rääkida, kuid ta oleks valmis kirjutama: „Anda paber ja siis laps kirjutab paberile.” (Laps 10).

Toodi ka välja, et töötaja võiks koos lapsega midagi ette võtta, et teda paremini tundma õppida ja selle kaudu lapse osalust suurendada: „Ma arvan, et lastele meeldiks midagi koos lastekaitsega teha ... Veeta lapsega rohkem aega koos.” (Laps, 14). Oluliseks peeti ka lapse küsimustele vastamist ja lapsele olukorra selgitamist.

Korduvalt rõhutati kaasamise teema juures konfidentsiaalsuse põhimõtet ning leiti, et see toetab lapse valmisolekut osaluseks: „Kui lastekaitsetöötaja lapsega räägib, peaks kõik jääma ainult nende vahele” (Laps, 15).

Üheks probleemiks, mis osalust takistab, on töötajate sage vahetumine. Vestlustest ilmnes, et kümnel lapsel neljateistkümnest oli lastekaitsetöötaja vahetunud, mõnel isegi 3–4 korda. Mitu last leidsid, et töötajate vahetumine ei lase usalduslikul suhtel tekkida, sest uue inimesega tuleb kõike otsast alustada, temaga harjuda, oma lugu uuesti rääkida. Nii ei pruugigi töötajad teada saada, mis on lapse tegelikud huvid ja ootused.

Kokkuvõtteks
Tulemustest selgus, et laste kogemused ja mälestused esimesest kontaktist lastekaitsetöötajaga varieeruvad tähenduslikust osalusest minimaalseni. Sarnaseid tulemusi on andnud ka rahvusvahelised uuringud (Balsells jt 2017; Cossar jt 2016). Lastekaitsetöötaja ja lapse vahel puudub partnerlusel põhinev suhtlus, kuid just dialoog on kaasamise ja osaluse alus (Archard ja Skivenes 2009).

Roose jt (2009) on leidnud, et lapsega ei arvestata kui aktiivse vestluskaaslasega, kes on võimeline väljendama, mida ta tunneb ja mõtleb. Sama ilmnes nüüdki: lapsed kirjeldasid võrdlemisi lühikest kontakti lastekaitsetöötajaga ja mitte sisulist, tähenduslikku suhtlust. Mitmed lapsed ei teadnud, miks lastekaitsetöötaja nende ellu tuli. Isegi aastaid pärast esmakontakti olid lapsed teadmatuses, miks töötaja nende juures käib. Seega tuleb lastele põhjuseid selgitada ja tutvustada põhjalikult: kes, mis põhjusel, kuidas, kui kaua tema või tema perega tegeleb.

Rahvusvaheliste uuringute andmeil mõjutab laste osalust nende vanus: nooremad lapsed on vähem kaasatud kui vanemad lapsed (Alfandari 2017, Oppenheim-Weller jt 2017). Oma artiklis ei analüüsinud me tulemusi vanuseliselt, kuid intervjuudest nähtus, et laste osalus hindamisprotsessis võib olla vanusega seotud. Nooremad lapsed (10–12-aastased) suhtlesid lastekaitsetöötajaga vähem. Pećnik jt (2016) on rõhutanud, et lapse õigus olla ära kuulatud ja tõsiselt võetud kehtib kõigi tegevuste ja otsuste kohta, mis tema elu mõjutavad, sellel õigusel ei ole vanusepiiri. Selle mõtte järgimine aitaks ka Eesti lastekaitsjail muuta oma tööd tõhusamaks ja lapsesõbralikumaks.

Uuringute tulemused viitavad, et lapse osalus hindamisprotsessis on pigem passiivne kui aktiivne. Põhjuseid on mitu: ajalised piirangud, suur juhtumite arv, oskuste puudumine just nooremate laste intervjueerimiseks, kartus, et „rasketel” teemadel rääkimine võib last kahjustada. Lapse osaluse piiramist on ekslikult nähtud tema kaitsmisena. Sellisest lähenemisest (ingl protectionist approach) on kirjutatud palju. Lähtugem tõsiasjast, et lapse ilma jätmine osalusest ja tema hääle „ignoreerimine” tekitab temas pigem abitust ning hirmu teadmatuse eest (Husby jt 2018).

Berrick jt (2015) toovad välja, et lapse kaasamine lastekaitsetöösse on iga spetsialisti moraalne kohustus. Seda väidet toetab ka ÜRO lapse õiguste konventsioon (1991): igal lapsel on õigus vabale arvamuse avaldamisele kõigis teda puudutavates asjades. Siin on lastekaitsetöötajal abivajava lapse elus väga kaalukas roll. Selleks, et lapsel oleks võimalik abivajaduse hindamisel oma arvamust avaldada ning kaasa rääkida, tuleb ta kaasata aktiivse osalise ja võrdse partnerina. Innustame lastekaitsetöötajaid senisest enam lapsi kaasama ja nendega koostööd tegema, neid kuulama ja otsuste tegemisel lapse arvamust arvesse võtma.

Viidatud allikad
Alfandari, R. (2017). Evaluation of a national reform in the Israeli child protection practice designed to improve children's participation in decision-making. Child & Family Social Work, 22, 54–62.
Archard, D., Skivenes, M. (2009). Hearing the child. Child & Family Social Work, 14, 391–399.
Balsells, M. Á., Fuentes-Peláez, N., Pastor, C. (2017). Listening to the voices of children in decisionmaking: A challenge for the child protection system in Spain. Children and Youth Services Review, 79, 418–425.
Berrick, J. D., Dickens, J., Pösö, T., Skivenes, M. (2015). Children’s involvement in care order decision-making: A cross-country analysis. Child Abuse & Neglect, 49, 128–141.
Bessell, S., Gal, T. (2009). Forming partnerships: The human rights of children in need of care and protection. International Journal of Children's Rights, 17, 183–198.
Clarke, V. Braun, V. (2013). Teaching thematic analysis: Overcoming challenges and developing strategies for effective learning. The Psychologist, 26(2), 120–123.
Cossar, J., Brandon, M., Jordan, P. (2016). „You've got to trust her and she's got to trust you”: Children's views on participation in the child protection system. Child & Family Social Work, 21(1), 103–112.
Franklin, A., Sloper, P. (2009). Supporting the Participation of Disabled Children and Young People in the child protection system. Child & Family Social Work, 21, 103–112.
Husby, I., Slettebø, T., Juul, R. (2018). Partnership with children in child welfare: The importance of trust and pedagogical support. Child & Family Social Work, 23, 443–450.
Ingram, S. D., Cash, S. J., Oats, R. G., Simpson, A., Thompson, R. W. (2015). Development of an evidence-informed in-home family services model for families and children at risk of abuse and neglect. Child and Family Social Work, 20, 139–148.
Lapse Õiguste Komitee. (2009). Üldkommentaar nr 12.
Lastekaitseseadus. (2014). RT I, 06.12.2014.
MacDonald, G. S. (2017). Hearing children’s voices? Including children’s perspectives on their experiences of domestic violence in welfare reports prepared for the English courts in private family law proceedings. Child Abuse & Neglect, 65, 1–13.
Mateos, A., Vaquero, E., Balsells, M. A., Ponce, C. (2017). „They didn't tell me anything; they just sent me home”: Children's participation in the return home. Child & Family Social Work, 22, 871–880.
Michalopoulos, L., Ahn, H., Shaw, T. V., O’Connor, J. (2012). Child welfare worker perception of the implementation of family-centered practice. Research on Social Work Practice, 22, 656–664.
Muench, K., Diaz, C., Wright, R. (2017). Children and parent participation in child protection conferences: a study in one English local authority. Child Care in Practice. 23, 49–63.
Oppenheim-Weller, S., Schwartz, E., Ben-Arieh, A. (2017). Child involvement in treatment planning and assessment in Israel. Child and Family Social Work, 22, 1302–1312.
Pećnik, N., Matić, J., Milaković, A. T. (2016). Fulfillment of the child’s participation rights in the family and the child’s psychosocial adjustment: Children’s and parents’ views. Članci, 399–421.
Roose, R., Mottart, A., Dejonckheere, N., van Nijnatten, C., de Bie, M. (2009). Participatory social work and report writing. Child & Family Social Work, 14, 322–330.
Laste ja perede arengukava 2012–2020. (2011). Targad vanemad, toredad lapsed, tugev ühiskond. Tallinn: Sotsiaalministeeirum.
Sotsiaalministeerium. (2020). Statistika. www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Statistika/Sotsiaalvaldkond/Sotisaalhoolekanne/vanemliku_hoolitsuseta_lapsed_1998-2015.xlsx. (29.04.2020).
ÜRO lapse õiguste konventsioon. (1991). RT II 1996, 16, 56.