Väljaanded

Tagasi

28. AUGUST 2020

Dementsusega edukalt elamise eelduseks on kaasav ühiskond

Katre Pall, Miret Tuur
Dementsuse Kompetentsikeskus
www.eludementsusega.ee

Dementsusdiagnoosi saanud inimene peaks jääma võimalikult iseseisvaks ja tegelema niisuguste tegevustega, mis lükkavad edasi suuremat hooldusvajadust. Toeks saavad olla nii lähedased kui ka kogukond.

Dementsus on probleemiks kogu maailmas – selle sündroomiga elab kokku üle 50 miljoni inimese ja igal aastal diagnoositakse ligikaudu 10 miljonit uut juhtumit; prognoositakse, et 2030. aastaks on dementsusega inimesi 70 miljonit. Eestis elab umbes 22 000 dementsussündroomiga inimest. Selle sündroomiga kaasnev stigma on endiselt suur.

Dementsuse kujunemine
Dementsus kujuneb välja pikkamööda – aastate ja isegi kümnetega. Esimesi märke nimetatakse kergeks kognitiivseks häireks ja nende ilmnemine ei tähenda ilmtingimata, et aastate pärast dementsus välja kujuneb. Kerge kognitiivne häire on vahepealne seisund normaalse kognitiivse võimekuse ja dementsuse vahel. Samas on kerge kognitiivne häire dementsuse kujunemise riskitegur: aasta jooksul kujuneb kuni 15%-l ja kolme aasta jooksul kuni 46%-l kerge kognitiivse häirega inimestest dementsus.

Dementsussündroomi korral ravi puudub ja hooldusvajadus on suur. Kerge kognitiivse häirega saab inimene hakkama iseseisvalt. Hea uudis on see, et aktiivse eluviisiga saab sümptomite süvenemist edasi lükata või vältida.

Teadus astub edasi pikkade sammudega. Välja on töötatud mudelid, mille abil prognoositakse kerge kognitiivse häire puhul dementsuse väljakujunemise riski. Hollandis kasutavad mudelit väljaõppinud professionaalid. Eestis dementsuse kujunemist ette näha ei osata, seetõttu peaksid teave ja teenused olema kättesaadavad kõigile kerge kognitiivse häirega inimestele.

Sekkumine pärast diagnoosi
Õigel ajal abi saamiseks on tähtis saada diagnoos õigel ajal. Aga mis abi pakkuda kerge kognitiivse häire diagnoosi saanud inimesele ja tema perele? Omaksed ja inimene ise vajavad eeskätt adekvaatset infot ning ravi, mis hoiab seisundit paremini kontrolli all, aga ka mitmesuguseid tegevusi, et püsida ühiskonnas.

Tõenduspõhiseid tõhusaid sekkumisi dementsuse edasilükkamisel on palju. Enamasti on need tegevused, mis nõuavad vaimset ja füüsilist aktiivsust ning suhtlemist. Häda on selles, et sellised tõenduspõhised sekkumised ei jõua praktikasse piisavalt.

Arenenud riigid on võtnud hoiaku, et dementsuse diagnoosile peab järgnema sekkumine, nii nagu järgneb sekkumine pärast infarkti, diabeedi või mis tahes muu diagnoosi saamist. Dementsussündroomi korral on tähtis, mida ja kuidas patsiendile öeldakse ning kuidas juhendatakse perekonda, et elada edasi lootusrikkalt.

Hollandis on sotsiaalhoolekande ülesanne muu hulgas kindlustada, et diagnoosi saanud inimene jääb edasi ühiskonna liikmeks. Nooremate patsientide puhul kaalutakse töötamise võimalusi. Edasi on olemas terve teekond, kuidas diagnoosi saanud inimene jõuab sotsiaalteenusteni, mälukohvikusse, füsioteraapiasse, liikumisgruppi, mälutreeningule jne. Leitakse ka, et diagnoosi saanud inimesele ei tohi keelata tegevusi, mida ta on teinud kogu elu – näiteks käia edasi oma spordiklubis.

Mõtteviis, et dementsussündroomiga inimene peaks elama moodsas hooldekodus, on ajale jalgu jäänud. Inimese saatmine hooldekodusse on viimane, mida pakkuda. Hooldekodu on kallis teenus ja sobib ainult elulõpule jõudnud inimestele. Asjakohased on mittestigmatiseerivad teenused, kus inimene jääb võimalikult iseseisvaks ja tegeleb niisuguste tegevustega, mis lükkavad edasi suuremat hooldusvajadust. Selline lähenemine on ka kulutõhus.

Tõepoolest, Hollandis räägitakse varajase dementsusega inimeste hoidmisest tööturul. Näiteks mõeldakse, mis kohandusi vajavad dementsusega inimesed tööl, millised on neile sobivad töökohad. Unustada ei tasu, et dementsusega inimesed on endiselt õppimisvõimelised: kui inimene ei suuda enam mõnda tegevust endistviisi hästi teha ja tal ei lubatagi seda enam teha, siis ta jääbki uskuma, et ta ei oska ja ei ole suuteline.

Dementsusriski ärahoidmine
Dementsusriski ennetamine algab juba 40. eluaastates. Alzheimeri tõppe haigestumise riski saab vähendada elustiili ja toitumisega. Ennetuse retsept on lihtne: toitu tervislikult, ole uudishimulik ja õpi midagi uut ning ole kehaliselt aktiivne. Sageli ei osata elustiili ja dementsust omavahel seostada. Alzheimeri tõbe alati ennetada ei saa, aga tervislikul eluviisil on peale muude haiguste eemal hoidmise suur roll ka dementsuse ennetamisel.

Maailmas on palju praktikaid, kuid Eestis tehakse alles esimesi samme. Eelmisel aastal katsetati Dementsuse Kompetentsikeskuse tervishoiuvaldkonda kureeriva Viljandi Haigla meeskonnaga tantsulise liikumise teraapiat, kus osalesid kerge kognitiivse häire diagnoosi saanud inimesed. Tantsides on inimene füüsiliselt aktiivne – tants võtab lausa hingeldama; tants treenib koordinatsiooni, muusika ja treeneri tunnustus tõstavad meeleolu ning üheskoos kõike seda tehes on tagatud ka sotsiaalne suhtlemine.

Sel aastal on kavas katsetada linnaorienteerumist. See spordiala nõuab liikumist värskes õhus, kaardilugemise oskuse omandamist ning seda tiimitööna tehes on tagatud ka suhtlemine. Eesmärk on uurida grupiorienteerumise vahetut ja pikemaajalist mõju kerge kognitiivse häirega inimeste kognitiivsele funktsioonile, elukvaliteedile, meeleolule ja argitoimingutega hakkama saamisele.
Mõlema sekkumise (tantsulise liikumise teraapia ja linnaorienteerumine) jaoks on olemas eetikakomitee luba ja sekkumiste tulemusi tutvustatakse ka avalikkusele.

Paljudes kogukondades on rohkesti aktiivseid eakaid ja palju võimalusi tegutsemiseks. Küsimus on, kuidas tagada, et nende võimalusteni jõuaksid kerge kognitiivse häirega või varases staadiumis dementsussündroomiga inimesed.

Teadlikkuse kasvatamine
Dementsusteadlikkuse parandamine on seatud oluliseks eesmärgiks mitmes riigis. Peale teadlikkuse suurendamise meditsiinis ja hoolekandes on oluline vähendada ka hirmu- või häbitunnet kogukonnas. Eriteadmisi selle sündroomi kohta antakse transporditöötajatele, teenindajatele, päästjatele jt. Näiteks lennujaam on üldiselt lärmakas, keeruline ja ebamugav paik. Heathrow lennujaam rakendab programmi, mis aitab dementsusega inimestel seal orienteeruda. Seda tehakse diskreetselt ja märkamatult, nii et inimese erivajadus ei paistaks välja.

Eestis algatab Dementsuse Kompetentsikeskus sel aastal Dementsuse Sõprade liikumise. See liikumine kui dementsusest teadlikkuse kasvatamise suurim ülemaailmne kampaania sai alguse 2013. aastal ja on nüüdseks levinud 54 riiki. 2020. aasta alguse seisuga oli maailmas üle 18 miljoni Dementsuse Sõbra, kellest suurem osa ehk üle 12 miljoni inimese elab Jaapanis, teisel kohal on Suurbritannia kolme miljoni liikmega ning kolmandal Kanada pisut üle miljoni liikmega.

Dementsuse Sõbraks on võimalik saada pärast tunniajase koolituse läbimist. Dementsuse Sõber oskab märgata ja aidata inimesi pere- ja tutvusringkonnas, tänaval ning kogukonnas. Koolitusi viivad ellu vabatahtlikud. Tunniajase koolituse läbinu saab Dementsuse Sõprade märgi ning täidab oma andmetega kaardi, mille eesmärk on hoida Dementsuse Sõpru ühises inforingis ning jagada ka edaspidi teavet dementsuse kohta.

Dementsuse Sõbraks saavad ainult vabatahtlikud. Koolitusprogramm parandab nende teadlikkust dementsusest, vähendab dementsuse stigmadega seotud arusaamu ning annab koolituse läbinule oskuse märgata ja aidata dementsusega inimesi nende igapäevaelus.

Kaasava poliitika kujundamine
„Ma tahan elada kaasavas ühiskonnas”, ütles Alzheimer Europe konverentsi avamisel Alzheimeri tõve diagnoosi saanud inimene. Ta soovib olla kaasatud nii ühiskonnaellu kui ka poliitikakujundamisse. Poliitikakujundamine on sageli patriarhaalne: meetmeid tehakse kellegi jaoks, mitte kellegagi koos. Ajakohasem lähenemine on see, kui dementsussõbralikke kogukondi arendatakse koos dementsussündroomiga inimestega. Ka meditsiinis kaasatakse patsient tema hooldus- ja raviplaani koostamisse.

Dementsussõbralik keskkond ei peida inimest ära. Dementsusega on võimalik iseseisvalt elada, kui naabruskond on teadlik ja keskkond sobiv ning turvaline. Teenused ei pea olema kallid ja kulukad: kõnnigrupid, sotsialiseerumisüritused ja mälukohvikud ei ole hinnalt kuidagi võrreldavad hooldekodu teenusega ning neid peaks pakkuma laialdaselt. Kui dementsusega inimesest loodud pilt kujutab teda üksildase, abitu ja sõltuvana, siis inimene muutubki selliseks. Dementsusega inimestel on emotsioonid, nad on uudishimulikud ja neil on identiteet.

Oma aja on ära elanud hooldekodudes sageli esinev hoiak, mille kohaselt ei tohi inimene endale isegi kohvi teha, sest kes teab, mis võib juhtuda.

Kuidas dementsust ennetada?
1. Hoolitse oma südame eest
2. Ole füüsiliselt aktiivne
3. Toitu tervislikult
4. Hoia oma aju aktiivne
5. Ole sotsiaalselt aktiivne

Kümme ohumärki
1. Mäluprobleemid
2. Raskused tuttavates olukordades
3. Keelekasutusega seotud probleemid
4. Desorientatsioon ajas ja kohas
5. Halvenenud otsustusvõime
6. Raskused loetust/kuuldust arusaamisel
7. Asjade valesse kohta paigutamine
8. Muutused meeleolus ja käitumises
9. Ruumitajuhäire
10. Eemaldumine tööst ja sotsiaalsetest tegevustest

Dementsuse info- ja usaldusliin: 644 6440. E, T, N, R 12–16 ja K 16–20
www.eludementsusega.ee
Facebook: eludementsusega
info@eludementsusega.ee