Väljaanded

Tagasi

28. AUGUST 2020

Vaimse tervise kogemuslugude jagamine: täisealiste noorte perspektiiv

Kelli Ilisson 

 

 

 

Kelli Ilisson, MA

Infoühiskonna muutuste keerises jääb enda eest hoolitsemine tihti tagaplaanile. Eriti vajavad märkamist ja tuge vaimse tervise raskustega või vähesemate võimalustega inimesed, nt noored, kes on alustamas iseseisvat elu ning üritavad toime tulla ka kriisist taastumisega.

Ühiskond ja pere seavad noortele kõrgeid ootusi, vaimse tervise raskusi sageli aga ei märgata või ei osata noori nende korral toetada. Personaalsest taastumisest räägitakse enamasti olukorras, kui inimesel on psüühikahäire diagnoositud ja ta tegeleb oma positiivse identiteedi kujundamisega. Vähem on uuritud nende inimeste personaalse taastumise teekonda, kes tulevad küll igapäevaselt hästi toime, kuid kel on vaimse tervise raskusi, mille tõttu nad võivad siiski vajada lisatuge, seda eelkõige emotsionaalsel tasandil.

Vaimsest tervisest julgetakse rääkida üha enam ning ka noored on oma kogemuste jagamisel järjest avatumad. Jagatud lood aitavad teistel paremini mõista nende vaatenurka ning rääkimine aitab noori nende taastumise teekonnal.

Tutvustan artiklis uurimust1, mille eesmärk oli saada parem ettekujutus võimalustest toetada noorte toimetulekut vaimse tervise raskustega ja personaalsel taastumisel. Intervjueerisin kuut noort täiskasvanut, kellelt uurisin, millised on nende kogemused personaalse taastumise ja oma vaimse tervise kogemusloo jagamisega.

Uurimuse teoreetilised lähtekohad
Uurimus lähtub positiivse psühholoogia, positiivse vaimse tervise ja personaalse taastumise lähenemistest ning sarnase toetamise võimalustest kogemuslugude kaudu. Vaimse tervise probleemid kujunevad välja varajases täiskasvanueas, mil noorel tuleb iseseisvuda (Woloshyn ja Savage 2018). Uues rahvastiku tervise arengukavas (2019) on kirjeldatud vaimse tervise edendamise vajalikkust. Eraldi pööratakse tähelepanu lastele ja noortele ning tõstetakse esile, et vaimset tervist mõjutavad haigused arenevad välja eelkõige lapse- või nooremas täiskasvanueas, mistõttu on vaja positiivset vaimset tervist edendada ja kaitsta.

Üks võimalus vaimse tervise raskusi ennetada on saavutada positiivne vaimne tervis, rakendades positiivse psühholoogia põhimõtteid. Positiivse psühholoogia lähenemisi kasutatakse inimese heaolu ja positiivse vaimse tervise saavutamiseks. Positiivse vaimse tervise korral on inimesel kõrge subjektiivse ja psühholoogilise heaolu tase. Vaimse tervise kaitse ja edendamine peaksid olema vaimse tervise valdkonna prioriteedid. Seejuures on väga tähtis edendada positiivset vaimset tervist (Keyes 2013), mis omakorda seostub inimese personaalse taastumisega ehk liikumisega parema vaimse tervise suunas. Personaalne taastumine on sügavalt isiklik ja ainulaadne. Selle käigus muutuvad inimese hoiakud, väärtused, tundmused, eesmärgid ja/või rollid (Anthony 1993).

Vaimse tervise raskusi ja kogemusi kirjeldav lugu on jagaja jaoks intiimne ning sügavalt isiklik, sest inimene teeb end haavatavaks. Sellegipoolest on inimesed pakkunud alati üksteisele sõprussidemetel põhinevat tuge ja olnud kogemusi jagades raskel ajal toeks. Isikliku kogemuse struktureerimine, läbi mõtlemine, jagamine, korrigeerimine ja taasjagamine toetavad vaimse tervise taastumise protsessi, sest need viivad emotsionaalse heaoluni ning on loomult teraapilised (Taylor jt 2014, Ralph 2002). Teiste kogemuslugude kuulamine on toetav, sest see suurendab lootust ning kuulaja tunnetust, käitumist ja arusaamu (An ja McDermott 2014).

Uurimismeetod
Vaimse tervise valdkonna uurimused keskenduvad peamiselt lastele või vanemas või keskeas täiskasvanutele (Ballesteros-Urpi 2019). Seetõttu soovisin uurida, millised on vaimse tervise raskusi kogevate noorte täiskasvanute kogemused personaalse taastumisega ja oma vaimse tervise loo jagamisega.

Taastumise mõistmiseks tuleb aru saada inimeste kogemustest, sest taastumisteekond on subjektiivne ning mõni inimene on tundlikum teatud tegurite suhtes (Slade jt 2012). Uurimuses kasutasin kvalitatiivset meetodit, mis on suunatud tähenduste ja kogemuste uurimisele ning mõistmisele; keerulistes valdkondades, nagu vaimne tervis, pakub see uusi vaatenurki ja teadmisi.

Uurimuse raames tegin poolstruktureeritud intervjuud kuue noorega vanuses 18–30 eluaastat, kes on silmitsi seisnud depressiooni, ärevuse või mõne muu vaimse tervise probleemiga. Nad on taastumisteekonnal ja jagavad oma lugu laiema avalikkusega. Kõik uurimuses osalenud noored on seotud Eesti Noorte Vaimse Tervise liikumisega.

Olulisemad uurimistulemused
Iga noore kogemus on eriline ja kordumatu
Igal noorel olid raskustega toimetulekuks oma mehhanismid ja nad olid taastumisteekonnal eri etappides.
Uurimust kavandades ma ei plaaninud küsida noortelt nende diagnoosi, kuid vastajad pidasid ise vajalikuks kirjeldada probleemi või terviseolukorda, millega nad silmitsi seisavad: „/…/ langesin ikka väga sügavasse depressiooni /…/”; „/…/ 12. klassis olin ma siis oma depressiooni ja läbipõlemisega jõudnud niikaugele, et olin haiglas 3 nädalat /…/”.

Noorte vaimse tervise probleemide alguseks peeti algklassides õppimise aega: „/…/ teises klassis ma nutsin end magama, sest arvasin, et minust saab asotsiaal ja ma ei saa endale normaalset meest, kodu, töökohta /…/”; „Ma ei mäleta täpselt, kunas see alguse sai, aga ma mäletan, et see oli kuskil neljandas klassis /…/ siis ma hakkasin ennast vigastama /…/ enesevigastamine on siis minu jaoks selline toimetulekumehhanism.”; „/…/ see tulenes kõik koolikiusamisest, mis hakkas neljandast pihta.”

Oma kogemusi jagades mainiti düsfunktsionaalseid peresuhteid, koolikiusamist, madalat enesehinnangut, mittekuulumise, üksilduse ja väärtusetuse tunnet, isolatsiooni, isiklikke traumasid, segadust ja eneseotsinguid.

Noored tõid välja, et elamise muutis eriti raskeks see, et nende vaimse tervise probleemid ei leidnud mõistmist lähedastelt ja ühiskonnalt. Noored on pidanud igapäevast võitlust, halvemal juhul viis see suitsiidsetest mõtetest tegudeni: „/…/ väiksest peale olid need suitsiidsed mõtted juba. /…/ läksin siis enesevigastamisega niimoodi liiale, et ma lõpetasin traumapunktis /.../; /…/ oleks endalt paanikaseisundis peaaegu elu võtnud /…/”.

Olukorra teadvustamine ja kohanemine
Taastumise üks eeldus on oma vaimse tervise olukorra teadvustamine ja sellega kohanemine. Raskuste ja kriisiga tegelemise alguspunktiks oli hetk, mil noor teadvustas, et midagi on valesti ja hakkas otsima võimalusi, kuidas tegutseda nii, et toimuks muutus. Valusad kogemused on seotud pere, läbielatud trauma vms mõjutajaga, seetõttu tuleb oma minevikuga leppida ja teha olnuga rahu.

Oma olukorra aktsepteerimine ja sellega kohanemine nõuab aega (Soundy jt 2015). Uurimuses osalenud jõudsid olukorra mõtestamiseni alles aja möödudes: „/…/ et mida aeg edasi ja mida rohkem neid kogemusi, siis ma saan aru, et ma ei ole siin üksinda.”; „/…/ võrrelda varasemaid aegu, siis vahe on väga suur /…/”;„/…/ erinevatel ajaperioodidel tunnen erinevalt, et on mingid perioodid, kus ma nagu suudan seda aktsepteerida/…/”.

Taastumisteekonna juurde kuuluvad paratamatult tagasilangused. Noored kirjeldasid mitmeid tagasilangusi, nende suurimaks käivitajaks peeti kriise põhjustavaid traumasid: „/…/ mul suri vanaisa ära /…/”; „/…/ tuli välja, et ta leiti surnuna /…/”; „/…/ Seitsmenda klassi kevadel juhtus üks isiklik trauma, see oli siis väga lähedase inimesega seotud ja siis ma vajusin nagu täiesti sinna auku tagasi ja sealt läks ainult nagu hullemaks ja hullemaks /…/”.

CHIME raamistiku üks alamprotsess, millega inimene peab tegelema, on tähendusrikkuse ja elu mõtte leidmine (Leamy jt 2011). Nii tagasilanguste, takistuste kui ka vaimse tervise raskustega üldiselt on noortel aidanud toime tulla tähendusrikkus või põhjuslikkus. Vastustest selgus, et nad on praegu, pärast kriisi läbimist ja taastumisteekonnal olles, pigem tänulikud läbielatud kogemuse eest, oskavad elu paremini hinnata või läbielatu jagamise kaudu väärtust luua: „/.../ rahu tegemine kõige sellega, mis on juhtunud ja mõistmine, et nendel asjadel ja inimestel on oma loogika ja põhjus.”; „Iga asi juhtub põhjusega /.../ kui ei ole põhjust, siis tuleb see põhjus otsida, sest muidu muutub asi ikkagi mõttetuks.”

Taastuja eesmärk ja teekond
Taastuja eesmärk on saavutada stabiilsus, kohaneda muutunud olukorraga, leida lootus ja motivatsioon, et tegutseda taastumise suunal ning mõelda positiivselt. Lootust ja olukorra üle kontrolli saavutamist pidasid vajalikuks pea kõik noored. Täielikku taastumist kirjeldasid nad järgmiselt: „/…/ suudaks päriselt koolis käia ja õppida /…/”; „/…/ päriselt endaga kontrolli alla saaks /…/ veits rohkem hallata”; „/…/ ja vähem suitsiidimõtteid ja oleks endaga rohkem rahul /…/”; „/…/ oskaksin mõnda stressiolukorda mitte kohe karta kui mõnda läbipõlemise või depressiooni märki /…/”; „/…/ rahulolu, et on tunne, et ma olen midagi muutnud ja ma saan midagi muuta /…/.”

Ilmselt on õigem rääkida taastumisteekonnal edasi liikumisest, sest intervjuude käigus selgus, et täielikku (kliinilist) taastumist on noortel raske ette kujutada, kuigi nad püüdsid mõelda, kuidas oleks siis, kui vaimse tervise raskused on kadunud: „/…/ ei ole kindel, kas see üldse on võimalik /…/. Tahaks mõelda kohe, et kui ma terveks saan või ei oska ette kujutada, sest pool elu olen haige olnud /…/”.

Intervjuudes nähtus, et (personaalset) taastumist nähakse pigem protsessi ja teekonnana kui lõpp-punktina. Taastumise kulg ja selle mõtestamine võivadki igaühe jaoks erineda: kes usub protsessi ja kes lõpptulemusse.

Oluline on oma seisundit aktsepteerida, tulla toime häbimärgistamise ja lähedaste reaktsioonidega, mis mõjutavad identiteeti ja enesemääratlemist (Ballesteroz-Urpi 2019). Intervjuudes osalenud noored tõstsid esile, et viis, kuidas nad endast räägivad, endaga käituvad ja ennast näevad, on muutunud positiivsemaks: „/…/ ei ole endaga nii karm, natuke enesekindlam ja see aitab mul leppida nende asjadega, mis on toimunud ja teeb asjad reaalsemaks /../”; „/…/ see arvamus endast on veidi leebemaks läinud /…/ ei vaata ennast enam nagu mingit väärakat või hullu.”

Toeks sotsiaalsed sidemed
Üheks kõige toetavamaks asjaoluks personaalse taastumisel teekonnal peeti seotust pere, sõprade, koolikaaslaste ja organisatsiooniga. Seotus on üks oluline valdkond CHIME raamistikus ning tähtis igas eluaspektis. Inimesel võiks olla kvaliteetseid sotsiaalseid suhteid, mis toetavad, ning seotus kogukonna, ühiskonna ja igapäevategevustega (kool, töö, vaba aeg) (Leamy jt 2011). Minu uurimuse kontekstis on noore jaoks toetavaks organisatsiooniks Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine (ENVTL), mida mainisid olulisena kõik vastajad.

ENVTL on iseorganiseerunud kaaslaste rühm, kus liikmeid ühendab sisemine motivatsioon ja vastastikused toetavad suhted. „/…/ ilmselt selle liikumiseta ei oleks ma kuskil. Sellest liikumisest on saanud põhimõtteliselt minu pere, sest mul konkreetselt pere kui sellist ei olegi ja see liikumine – ma tean, et alati on keegi olemas, kellega ma saan rääkida… keegi, kes mõistaks, keegi kes kuulaks /…/ mul on alati see tugi olemas, et kui ma kukun, siis keegi püüab.”

ENVTL ei toeta liikmeid ainult kogemuslugude jagamise kaudu. Internetis on olemas oma veebipesa, kus noored saavad üksteisele kirjutada, küsida tuge või arvamusi olulistel vaimse tervise teemadel või teha üleskutseid: „/…/ sinna saab kirjutada (Facebooki) kui midagi on… et kui mu sõber suri, siis ma kirjutasin ka, et ma tavaliselt ei kirjutaks, aga et olen hetkel võõras kohas ja ei oska end väljendada jne ja siis ma kirjutasin sinna ja siis ka inimesed nagu toetasid ja see oli hästi vajalik ja mul oli hea meel.”

Väga olulised on ka perekond ja lähedased inimesed, taastumist toetavad suhted, kus on olemas usaldus ja puudub hirm: „/…/ kui ma haiglas olin, siis üks mu sõber saatis mulle paki /…/ ja siis tekitabki heldimust, kui keegi viitsib minu jaoks midagi sellist teha /…/ ja nt mu ema, iga päev räägime ja ta saadab kassipilte ja ta alati ütleb, et ta armastab mind.”; „/…/ ma tunnen, et nad on nagu hästi toetavad... ja ma julgen neile ka rääkida ka, kui mul on mingi depressiivsem periood ja ma ei saa voodist välja /…/”.

Noortel, kel ei ole nii häid suhteid, on taastumise üks eesmärk luua uusi lähedasi suhteid, sest vaimse tervise raskustega võideldes on saanud kannatada ka inimsuhted.

Intervjuudest selgus, et toetavate suhete puudumine või düsfunktsionaalsed suhted takistavad taastumist, mistõttu on oluline nii sotsiaalsete kontaktide loomine kui ka taastumine sotsiaalses kontekstis, sest noort ja tema kogemusi ei saa käsitleda eraldi sotsiaalsest kontekstist (Price-Robertson jt 2017), mis on neid mõjutanud.

Abi jagatud kogemusest
Sügavalt isikliku loo jagamine toetab nii noort kui ka tema kuulajaid. Inimesele on oluline, et tema elu oleks tähendusrikas ja narratiivide loomine on selle saavutamise üks peamisi viise (Taylor 1996).

Uurimuses osalenud noored olid kõik otsustanud, et nad tahavad jagada oma kogemusi, kui keegi küsib; teatud olukordades otsivad nad ka ise aktiivselt võimalusi, kuidas tõsta inimeste teadlikkust vaimse tervise raskuste teemal.

Oma kogemuslugude jagamine algas tänu Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumisele. Toodi välja, et oma kogemuse kirja panemine aitab lugu läbi mõelda, fookust seada ja panna see mingisse kindlasse vormi, lähtudes sellest, mida soovitakse üldse inimestega jagada: „/…/ selle loo läbitöötamisega saab aru palju rohkem, et mis minuga üldse toimunud on ja mis teistega toimub /…/ saan ise targemaks ja tugevamaks /…/”.

Narratiivide ülesehitamine võib aidata ka endaga toimunut paremini mõista. Samal ajal peab kaaluma ja mõtestama, mida teistega jagatakse ning milline on selle sotsiaalne mõju.
Väga oluline on loo jagamise hetk ja sellele järgnev. Oma loo jagamine on justkui teraapia ja see toetab noort taastumise teekonnal. Kogemuslugude jagamist kirjeldasid noored eelkõige positiivses võtmes: „/../ mul on selline tunne, et see aitab mul nagu paraneda ka, sest kui ma räägin oma kogemusest, siis see on ikka hoopis teine asi kui ma mõtlen oma kogemusest /.../”. Noored pidasid isikliku looga töötamist ja selle jagamist personaalset taastumist toetavaks. Oskus ja julgus oma kogemustest rääkida viib emotsionaalse heaoluni ja see mõjub teraapiliselt (Ralph 2002). Oma loo jagamine on märk, et inimene on taastumisteekonnal (Marino jt 2015).

See kõik on kasulik ka loo kuulajale. Teiste inimeste kogemus aitab tõsta teadlikkust ning lükata ümber eelarvamusi (An ja McDermott 2014).

Noorte endi jaoks oligi kõige olulisem teiste inimeste teadlikkuse tõstmine. Kui kasvõi üks inimene saab kogemuslugu kuulates lootust või aimu, et tal oleks vaja abi, siis on sellel suur väärtus: „/…/ ma võin sellega midagi muuta /…/ kui vähemalt üks saab aru, et tal on midagi valesti ja peaks abi küsima /../; /.../ et peaaegu igaühel on mingi konks küljes, millega saab mingis mõttes samastuda, et kas on siis vanematega probleeme või enesetapumõtted või muud sellist.”

Loo kuulajal võib tekkida lootustunne, mis kujuneb suhtes inimesega, kes oma isiklikku kogemust jagab ja kes on seljatanud kriise ning raskusi. Noored tõid välja, et kuulamine aitab samastuda ja motiveerib ka teisi jagama oma isiklikku kogemust.

Oma lugude jagamisest rääkides toodi välja ka raskusi, nt enda haavatavaks tegemine ja hirm tulevikus mitte tööd leida: „/.../ eesti ühiskonnas, mis on väga väga väike, et ma teen ennast sellega tegelikult nagu väga haavatavaks”; „/.../ et kas see oli nüüd nii hea idee ennast nii paljaks võtta, /.../ mingi hirm on ikka, et äkki kunagi kandideerin kuskile ja siis /.../”
Enese avamise ja oma kogemuse jagamisega kaasnevad ka ohud (Ralph 2002). Seetõttu on oluline läbi mõelda oma kogemusloo rõhuasetused.

Kokkuvõtteks
Uurimistulemused kinnitasid, et on väga oluline pöörata tähelepanu noorte vaimsele tervisele. Noored seisavad silmitsi raskustega, mida ühiskond ei tarvitse mõista. Intervjuudes selgus, et noorte arvates on taastumisel oluline nii professionaalne kui ka mitteprofessionaalne abi ja tugi. Eriti vajalikud on sotsiaalsed kontaktid lähedastega – perega, sõpradega, kogukonnaliikmetega.
Julgus ja oskus oma kogemust jagada toetab noore personaalset taastumist. See aitab kogetut mõtestada ja analüüsida.

Kogemuse jagamine parandab ka teiste inimeste, nt õpilaste, spetsialistide, õpetajate ja lastevanemate teadlikkust vaimse tervise probleemidest; aitab probleeme ära tunda ning nendega toime tulla. Sotsiaalvaldkonnas pööratakse noortele tähelepanu üha enam, nt kohalikel omavalitsustel on võimalik saada infot oma piirkonnas elavate abivajavate noorte kohta, noorsootöös rakendatakse mitmesuguseid toetavaid meetmeid ja teenuseid. Noored on abisaamise võimalustest üha teadlikumad.

Oluline on meeles pidada, et iseseisvasse ellu astuvad noored võivad olla haavatavad, seda eriti tööturule minnes, kus noore vaimset tervist mõjutavad sildistamine ja stigmad. Kui oled abistaja rollis, siis tuleks osata vahet teha, millised on noore tõeliselt mured. Noored vajavad toetust ja seda, et neisse usutakse. Lumehelbekeseks kutsumine või vanusest tingitud alavääristamine neid ei aita.

Püüdkem mõelda formaalsete teenuste ja toetuste raamidest väljapoole. Mida noor tegelikult vajab ja millised on mitteformaalsed lisavõimalused, mis toetavad tema vaimset tervist?

Vaimse tervise probleemidega noorte toetajail tuleb teadmisi juurde koguda ja end kurssi viia erisuguste häirete ja muredega. Tuleb tunda ohumärke ja teada, kuidas tegutseda keerulises olukorras. Eelkõige on oluline küsida ja uurida. Noored räägivad ja avavad end, kui olla usaldusväärne ning osata saadud teabega nende toetuseks ka midagi peale hakata.

Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine
ENVTL ühendab motivatsioonipisikuga noori, kelle unistus on, et iga noor Eestis saaks kasvada vaimset tervist toetavas keskkonnas. Kuni unistusest saab tõelisus, pakuvad nad julgustavat, turvalist ja innustavat keskkonda ühingu üritustel ning liikmetele mõeldud veebipesas. Tähtsal kohal on kogemuslugude jagamine, et suurendada mõistmist ja innustada inimesi abi otsima.
Täpsem info: https://envtl.ee/

1Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaitstud magistritööd „Vaimse tervise kogemuslugude jagamine:
täisealiste noorte perspektiiv”, juhendaja Dagmar Narusson.

Viidatud allikad
An, Z., McDermott, V. M. (2014). The Effects of Sociocultural Factors and Perceptions of Mental Illness on Indirect Disclosure Preferences, Communication Research Reports, 31(3), 281–291.
Anthony, W. A. (1993). Recovery from mental illness: The guiding vision of the mental health service system in the 1990s. Psychosocial Rehabilitation Journal, 16(4), 11–23.
Ballesteros-Urpi, A., Slade, M., Manley, D. Pardo-Hernandez, H. (2019). Conceptual framework for personal recovery in mental health among children and adolescents: a systematic review and narrative synthesis protocol.
Keyes, C. L. M. (2013). Promoting and protecting positive mental health: early and often throughout the lifespan. Kogumikus: Keyes, C. L. M.(toim). Mental well-being. International contributions to the study of positive mental health, Springer, Dordrecht. 3–28.
Leamy, M., Bird, V., Le Boutillier, C., Williams, J., Slade, M. (2011). Conceptual framework for personal recovery in mental health: Systematic review and narrative synthesis. The British journal of psychiatry : the journal of mental science. 199(6). 445–452.
Marino, C. K., Child, B., Campbell Krasinski, V. (2015). Sharing Experience Learned Firsthand (SELF): Self-Disclosure of Lived Experience in Mental Health Services and Supports. Psychiatric Rehabilitation Journal. Advance online publication.
Rahvastiku Tervise arengukava 2020–2030. (2019). www.sm.ee/sites/default/files/rta_2020-2030_kooskolastusringil_23.07-19.08.2019_taiendamisel.pdf (11.11.2019).
Price-Robertson, R., Obradovic, A., Morgan, B. (2017). Relational recovery: beyond individualism in the recovery approach, Advances in Mental Health, 15(2), 108–120.
Ralph, R. O. (2002). The dynamics of disclosure: Its impact on recovery and rehabilitation. Psychiatric Rehabilitation Journal, 26,165–172.
Slade, M., Williams, J., Bird, V., Leamy, M., LeBoutillier, C. (2012). Recovery grows up. Journal of Mental Health, 21, 99–103.
Soundy, A., Stubbs, B., Roskell, C., Williams, S. E., Fox, A., Vancampfort, D. (2015). Identifying the facilitators and processes which influence recovery in individuals with schizophrenia: A systematic review and thematic synthesis. Journal of Mental Health, 24(2) 103–110
Taylor, D. (1996). The Healing Power of Stories. Gill & MacMillan, Dublin.
Woloshyn, V., Savage, M. J. (2018). Sharing Narratives to Foster Mental Health Literacy in Teacher Candidates. Canadian Journal for the Scholarship of Teaching and Learning, (2).