Väljaanded

Tagasi

28. AUGUST 2020

Ohumärkide plaan ja kriisikaart vaimse tervise raskustega inimestele

Eveli Lilleoja

 

 

 

 

Eveli Lilleoja, MA
sotsiaalosakonna juhataja, Põhja-Sakala vallavalitsus
ESTA Kesk-Eesti piirkonna juhatuse esinaine

Vaimse tervise raskustega1 inimesed saavad kujundada oma elu palju turvalisemaks, kui nad õpivad ära tundma tagasilanguse ja kriisi lähenemise märke.

Turvalisemale elukorraldusele aitavad kaasa ohumärkide plaan ja kriisikaart, kuhu inimene paneb kirja ootused tema turvalisele kohtlemisele olukorras, kus ta vajab kriisiabi.

Minu magistritöö eesmärk2 oli välja selgitada vaimse tervise probleemide ja kriisikogemusega inimeste vaated ning ootused kriisikaardi teenuse ja kriisis abi saamise kohta.

Magistritöö kirjanduse alusel koostatud osas on ülevaade vaimsest tervisest, heaolust, personaalsest ja kliinilisest taastumisest ning kriisisekkumisest, kriisi tähendusest, kriisiteooriatest, kriisinõustamisest ja -tööst, ohumärkide välja selgitamisest ning kriisikaardi teenuse toimimisest mujal maailmas.

Uurimistöö käigus tegin poolstruktureeritud intervjuud. Neis osalesid viis tööealist naist, kes on oma vaimse tervise olukorra või kriisikogemuse tõttu vajanud kliinilise eksperdi abi; kolmel naisel on psühhiaatrid diagnoosinud pikaajalise vaimse tervise häire. Kõik osalejad on kogenud kriise korduvalt, vähemalt kümne või rohkema aasta jooksul. Vaimse tervise probleemide keskmine algusaeg jäi neil vahemikku 12–18 eluaastat. Intervjueeritud teavad märke, mis näitavad nende puhul tervise halvenemist. Kolm naist kasutavad toetavaid erihoolekandeteenuseid.

Kriis ja intervjueeritute kriisikogemus
Kergema kriisi korral saab inimene veel aru, mis temaga toimub ja ta suudab ise otsida abi. Raskekujulises kriisis inimene on desorienteeritud iseendas, ajas ja ruumis või kaotanud elu mõtte ning vajab kiiret abistajate sekkumist.

Kriisi määratlemiseks peab olema täidetud kolm kriteeriumit: 1) sündmus, mis põhjustab kriisi; 2) sündmuse tajumine nii, et see tekitab subjektiivse stressiseisundi; 3) funktsioneerimise halvenemine, sest tavapärased stressi leevendavad toimetulekumehhanismid või -ressursid ei toimi (Jackson-Cherry jt 2018, Payne 2014, Yeager ja Roberts 2015). Abi saamata võib kriis põhjustada raskekujulisi emotsionaalseid, käitumuslikke või tunnetuslikke talitlushäireid (James 2008, Yeager ja Roberts 2015), kadunud on korrapära ja tasakaal (Jackson-Cherry jt 2018).

Minu uurimuses osalenud inimesed kirjeldasid, et kriisid mõjutavad palju igapäevaeluga hakkama saamist. Kriis puudutab nii emotsionaalset, psühholoogilist kui ka sotsiaalset heaolu (Keyes ja Martin 2017), kahjustada saavad endaga toimetulek, tervis, identiteet ja suhted. Vaimse tervise probleemid ja kriis mõjutavad inimese kõiki eluvaldkondi.

Murettekitav on see, et uurimuses osalenud said abi umbes kümme aastat hiljem, kui avaldusid nende probleemid. Nende pered ei osanud või ei soovinud lapse (nooruki) vaimsele tervisele tähelepanu pöörata, abi jäi saamata ning probleem süvenes.

Intervjueeritavate kriisikogemuste kirjeldustest selgus, et kriis ja kriisist taastumine on väga individuaalne. Sama toob välja ka Anthony (1993) oma artiklis, kus ta ütleb, et personaalne taastumine kulgeb iga inimese puhul ajas erinevalt. Kriisidega toimetulekul on kõige olulisem küsida abi ning tunda abistajate vastu usaldust.

Abi saamine ja taastumine
Slade ja Wallace (2017) eristavad personaalset ja kliinilist taastumist. Inimese jaoks on mõlemad olulised. Haiguse korral tuleb üldiselt võtta korrapäraselt ravimeid, see hoiab haiguse sümptomid kontrolli all ja lubab inimesel tegeleda personaalse taastumisega. Kui tegu on aga kriisiga, mis avaldub teatud sündmuse või stressorite kuhjumise tõttu, võib ravim aidata maha võtta esimese ärevuse. Inimese toimetulekumehhanismid saavad tööle hakata, sest ta suudab hinnata olukorda adekvaatselt ja mõista, et on vaja tegutseda oma tervise ja elu nimel.

Deegan (1997), kes on ise elanud koos vaimse tervise häirega, nendib, et ravi on üks osa taastumisprotsessist ja selleks tuleb minna mõnikord ka haiglasse, sest nii on inimesele vaja. Kliinilise taastumise kõrval on tähtis personaalne taastumine. See on järjepidev protsess, olulised on inimese enda individuaalsus ja ekspertsus. Just personaalse taastumise käigus paraneb heaolu ja saadakse taas olla täisväärtuslik ühiskonnaliige (Slade ja Wallace 2017, Slade jt 2014).

Uurimusest selgus, et abi saamisel on eelisseisus pikka aega haige olnud inimene, sest tal on juba oma psühhiaater, diagnoos ja ravi. Püsiva kuluga psüühikahäire korral võib saada toetavaid teenuseid sotsiaalvaldkonnast. Palju halvemas seisus on inimesed, kes alles alustavad oma teekonda vaimse tervise probleemide ja/või haiguse kindlaks tegemiseks või kes vajavad kiiret abi mingi sündmuse või trauma tõttu. Abi saamiseks peab inimene sattuma raskekujulisse kriisi ning nagu ka uurimuses osalejate kogemustest selgus, satutakse siis tihti juba haiglasse ja suutlikkus tulla toime igapäevaeluga võib olla selleks hetkeks peaaegu olematu.

Lilleoja tabel1

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ohumärkide plaan ja kriisikaart
Intervjueeritute kogemusest ja kirjandusest selgub, et oma ohumärkide tundmaõppimine võimestab inimest, aitab kaasa tema taastumisele ning aitab ennetada tulevasi kriise, neid edasi lükata või lühendada. Ohumärkide plaani koostamine teeb inimese teadlikumaks oma seisundist ja vajadustest, õpetab end paremini tundma, aitab olla endaga paremini kontaktis ning suurendab säilenõtkust ja igapäevast heaolu (Slade jt 2014). Ohumärkide plaani peaksid küsitletute arvates soovituslikult tegema kõik inimesed, kes kogevad esmahaigestumist või vaimse tervise korduvaid tagasilangusi, sest selline plaan aitab ennetada seisundi halvenemist või kriisi sattumist.

Kasutatud kirjandusest ja intervjuudest nähtub, et Eestis võiks koos iga vaimse tervise kriise kogenud inimesega koostada talle paberil või elektroonilise ja allkirjastatud ohumärkide plaani (tagasilanguse ennetuse plaani) ning kriisikaardi. Viimane võiks olla paberil, elektrooniline või ka vähendatud infoga taskuformaadis plastikkaart, kui inimene soovib, et see oleks alati kaasas.

Ohumärkide plaan on laiema kasutusega kui kriisikaart, sest tagasilangus ei pea alati lõppema kriisiga. Ohumärkidest ülevaate saamine aitab inimesel oma seisundit ja toimetulekumehhanisme paremini tundma õppida. Siis ta teab, mis stressorid viivad kriisini.

Ohumärkide plaani koostaja ja kriisikaardi nõustaja peaks olema inimesele kõige lähedasem sotsiaal- või meditsiinivaldkonna spetsialist, kellega tal on juba tekkinud usaldussuhe. See spetsialist peab tundma vaimse tervise häireid ja ohumärke ning oskama neid ära tunda, kriisikaardi koostamiseks peab tal olema ka ülevaade inimese senistest kriisidest ja ohumärkide plaanist. Iga punkt nii plaanil kui ka kaardil peab olema läbi arutatud koos inimesega, keda see puudutab, sinna andmeid märkides tuleb võtta arvesse tema seisukohti ja soove.

Intervjueeritavate arvates võiks kriisikaart olla kooskõlastatud raviarstiga (psühhiaatriga), et vältida sinna ebareaalsete soovide kandmist ja inimese abita jäämist.

Kriisikaardil peaksid olema ka juhised, kuidas kriisis inimesega käituda; suunised politseile või kiirabile; teave, kuhu helistada või inimene ravile suunata; millist abimeedet võib vaja olla ning mida kindlasti vältida; lisada tuleb kontaktandmed. Turvatunde taastamiseks ja pinge vähendamiseks tuleb kaardile lisada teave, kuidas ja kes aitavad vajaduse korral korraldada tähtsaimaid toiminguid eri eluvaldkondades. Siia kuuluvad nt: info lapse elukorralduse kohta, arvete maksmine, lemmikloomade- ja lillede eest hoolitsemine, toa kütmine, töökohta teatamine jmt.

Ohumärkide plaanist (kus on kirjas käitumisviisid, mis viitavad tervise halvenemisele ja/või ohule) peaksid eelkõige teadma lähedased, sest nemad märkavad esimesena, kui midagi on halvasti. Teadma peaksid ka inimest toetavad spetsialistid ja nt tema töökoha personalitöötaja või juhendaja koolis. Kuid selle eelduseks on, et inimesele on tagatud seal turvaline ja mittediskrimineeriv kohtlemine. Ohumärkide plaan annab kiiresti hea ülevaate inimesega toimuvast ja abi vajadusest.

Info kriisikaardi olemasolu ja selle sisu kohta peaks olema (elektrooniliselt) kättesaadav ka meditsiinisüsteemis, eriti kiirabile ja haigla vastuvõtuõele, kuid seda on tarvis ka politseil, pere- ja raviarstil ning neil sotsiaalvaldkonna spetsialistidel, kes on inimesega otseselt seotud. Kui lähedasi pole, saab KOVi või haigla sotsiaaltöötaja kriisikaardile märgitud info põhjal korraldada abi.

Enne ohumärkide plaani koostamise ja kriisikaardi teenustega alustamist tuleb läbi mõelda võimalikud ohud. Inimese soovi arvesse võtmine ei või tekitada olukorda, kus ta jääb abita või kus tema olukord halveneb, toetus tuleb tagada ka pärast kriisi. Lühi- ja pikaajaliste abi- ning toetusmeetmete lõimimine eeldab meditsiini- ja sotsiaalvaldkonna väga head koostööd.

Ohumärkide plaani ja kriiskaarti rakendatakse üle maailma nii vaimse- kui ka füüsilise tervise häirete korral. Hollandis algatasid kriisikaardi teenuse 1999. aastal patsientide eeskõnelejad. Seal peavad kriisikaardid olema koostatud koos sõltumatu nõustajaga ja lähtuma inimese vaatenurgast (Van der Ham jt 2013). Inglismaal hakati kriisikaarte kasutama 1989. aastal, esialgu lubas see inimesel määratleda, kellele tema kriisi korral helistada või kellel on esindusõigus, soovi korral võis lisada muud olulist infot (Sutherby jt 1999). Individuaalse kriisikaardi kõrval kasutati ka ühist kriisikaarti, mis tehti koos raviarstiga.

Sotsiaalministeerium testis Heaolu ja Taastumise Kooli eestvedamisel Eestis projekti „Psüühikahäirega patsientidele kriisikaardi ja ohumärkide plaani koostamise piloteerimine” raames aastatel 2018–2019 ohumärkide plaani ning kriisikaardi teenust.

Lõpetuseks
Ohumärkide plaani ja kriisikaardi koostamine sobitub hästi Eesti sotsiaalsüsteemi. Tugineda saab toimivale erihoolekandesüsteemile ja kogemusnõustamisele, juurde tuleb integreerida ennetuslik kriisinõustamine, sest kriisinõustajatel on tarvilikud teadmised ja oskused. Harida tuleb ka tegevusjuhendajaid, et ohumärkide plaan ja kriisikaart oleksid edaspidi osa kõigile vaimse tervise raskustega (sh diagnoositud haigusega) inimestele osutatavatest teenustest. Ideaalse lahenduse puhul teeb vaimset tervist toetava teenuse pakkuja koostööd vaimse tervise õega.

Kriisid on individuaalsed, seetõttu on koostöö inimese, tervise- ja sotsiaalvaldkonna vahel väga tähtis. Ohumärkide välja selgitamine aitab kriise ennetada ja eeldab seda, et spetsialist usaldaks inimest kui iseenda parimat tundjat ehk eksperti.

1Vaimse tervise raskuste all on mõeldud raskusi, mis on põhjustatud diagnoositud või diagnoosimata psüühikahäirest, läbipõlemisest, depressioonist, traumast jmt olukorrast.
2Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis 2019. aastal kaitstud magistritöö „Võimalused kriisikaardi teenuse korraldamiseks vaimse tervise valdkonnas kriisikogemusega inimeste tõlgenduste kohaselt”, juhendaja Dagmar Narusson.

Viidatud allikad
Anthony, W. A. (1993). Recovery from mental illness: The guiding vision of the mental health service system in the 1990s. Psychosocial Rehabilitation Journal, 16 (4), 11–23. http://dx.doi.org/10.1037/h0095655
Deegan, P. E. (1997). Recovery and Empowerment for People with Psychiatric Disabilities. Social Work in Health Care, 25(3), 11–24. DOI:10.1300/J010v25n03_02
Jackson-Cherry, L. R., McGlothlin, J. M. Erford, B. T. (2018). Basic Concepts of Crisis Intervention. Raamatus: Jackson-Cherry, L. R. Erford, B. T. (toim.). Crisis assessment, Intervention and Prevention. 3rd edition. NY: Pearson, 1–38.
Keyes, C. L. M., Martin, C. C. (2017). The Complete State Model of Mental Health. Raamatus: Slade, M., Oades L. G. Jarden, A. (toim). Wellbeing, Recovery and Mental Health Cambridge: Cambridge University Press, 86–97.
Lilleoja, E. (2019). Võimalused kriisikaardi teenuse korraldamiseks vaimse tervise valdkonnas kriisikogemusega inimeste tõlgenduste kohaselt. Magistritöö. Tartu Ülikool.
https://dspace.ut.ee/handle/10062/64173 (24.01.2020).
Payne, M. (2014). Modern Social Work Theory. 4th edition. London: Palgrave Macmillan. 127–149.
Slade, M., Amering, M., Farkas, M., Hamilton, B., O’Hagan, M., Panther, G., Perkins, R., Shepherd, G., Tse, S., Whitley, R. (2014). Uses and abuses of recovery: implementing recovery-oriented practices in mental health systems. World psychiatry: official journal of the World Psychiatric Association (WPA), 13(1). DOI:10.1002/wps.20084, 12–20.
Slade, M., Wallace, G. (2017). Recovery and Mental Health. Raamatust: Slade, M., Oades, L. G., Jarden, A. (toim). Wellbeing, Recovery and Mental Health Cambridge: Cambridge University Press. (24–34).
Sutherby, K., Szrnukler, G. L., Halpern, A., Alexander, M., Thornicroft, G., Johnson, C. Wright, S. (1999). A study of ‘crisis cards' in a community psychiatric service. Acta Psychiatrica Scandinavica, 100. DOI:10.1111/j.1600-0447.1999.tb10914.x, 56–61.
Van der Ham, A. J., Voskes, Y., van Kempen, N., Broerse, J. E. W., Widdershoven, G. A. M. (2013). The Implementation of Psychiatric Advance Directives: Experiences From a Dutch Crisis Card Initiative. Psychiatric rehabilitation journal, 36, 119–121. DOI:10.1037/h0094983,
Yeager, K. R., Roberts, A. R. (2015). Crisis intervention handbook. Assessment, treatment and research. 4th edition. New York: Oxford University Press.