Väljaanded

Tagasi

28. AUGUST 2020

Mida pakub taastumiskolledžite liikumine?

Urve Tõnisson

 

 

 

 

 

Urve Tõnisson
koolitaja, nõustaja

Uuringud kinnitavad, et toetatud enesejuhtimine on kasulik eri tüüpi tervisehäirete korral. Tähtis on aidata inimestel saada asjatundjaiks oma elu puudutavates küsimustes. Taastumiskolledžis töötavad spetsialistid aitavad inimestel mõista oma probleeme ja õppida, kuidas paremini toime tulla, et liikuda oma eesmärkide poole.

„Otsustasime kasutada taastumise kontekstis pigem hariduslikku lähenemist ja mitte arendada traditsioonilisi terapeutilisi töötamisviise. Soovime, et meie lähenemise keskmes oleksid pigem inimeste areng ja tugevused, mitte puudused ning vead. Soovime aidata inimestel avastada, kes nad on; aidata õppida uusi oskusi ja vahendeid kasutama, et nad saaksid edendada selle abil oma taastumist; samuti avastada, kes nad võiksid olla ja mõista oma unikaalsust ning panust, mida neil on teistele pakkuda,” kirjutab taastumiskolledžite liikumise üks eestvedaja prof Lori Ashcraft (Ashcraft 2000).

Taastumine on isiklik avastusteekond (Repper ja Perkins 2012). See hõlmab mitmeid asjaolusid: juhtunus (nt haigestumises) tähenduse leidmist; eksperdiks saamist enda eest hoolitsemisel; uute eesmärkide püstitamist; oma ressursside avastamist ja nende kasutamist; jõuvarude leidmist, mida on tarvis oma püüdluste ja eesmärkide poole liikumiseks.

Mõtteviisi muutus
Vaimse tervise teenuste ülesanne on toetada inimesi nende teekonnal (Shepherd, Boardmann ja Slade 2008). See nõuab, et jõuaksime haiguse või häire sümptomite vähendamisele keskendumiselt toetuseni, mis aitaks inimestel üles ehitada rahuldust pakkuvaid, tähendusrikkaid ja väärtuslikke elusid (Repper ja Perkins 2003).

Selleks et pakutavad teenused aitaksid inimestel saavutada nende isiklikke eesmärke, peaksid toimuma suured muudatused ka organisatsioonide kultuuris ja juhtimistasanditel. Shepherd, Boardman ja Burns (2010) nimetavad oma raamatus kümme tähtsamat muudatust organisatsioonides. Need sisaldavad järgmist.
• Teenuste eesmärgid tuleks ümber defineerida sümptomite vähendamiselt elude ülesehitamisele. Kõik tehtav peaks suuremas osas toetama inimest tema teekonnal.
• Suhted vaimse tervise teenuse pakkuja ja teenuse saaja vahel tuleb üles ehitada uutel alustel.
• Muuta tuleb vaimse tervise spetsialistide rolli ja erialase asjatundlikkuse tähendust nii, et varasem kõrgemal olemine asendub kõrval olemisega. See tähendab, et spetsialist ei tegele enam probleemide väljaselgitamise ja ravi määramisega, vaid jagab inimesena oma kogemusi, arusaamu ning teadmisi nendega, kes seda vajalikuks peavad.
• Nõustuda tuleb arusaamaga, et erialane asjatundlikkus ja elav kogemus on võrdse väärtusega, see aitab lõhkuda barjääri „nende” ja „meie” vahelt.
• Teenuse pakkujate ja teenuseid pakkuvate kogukondade vahel peaks olema koostööl põhinev suhe. Nii isikutel kui ka kogukondadel tuleb üles leida oma ressursid ja võimekus ning keskenduda stressi vähendamisele.

Hariduslik vs terapeutiline lähenemine
Taastumiskolledžid (ingl Recovery College, kasutatakse ka nimetust Recovery Education Centre) kehastavad eespool kirjeldatud muudatusi ja neil on seetõttu suur mõju ka teistele taastumisele keskendunud teenuste osutajatele. Taastumiskolledžites kasutatakse seega hariduslikku lähenemist (Ashcraft ja Anthony 2005).
Üleminekul terapeutiliselt lähenemiselt hariduslikule on rõhk taastumist edendavatel suhetel, vt kokkuvõtet tabelist 1

Tõnisson tabel1 

 

Spetsialistide korraldatud hindamine ja ravi on ka vajalik, kuid see esindab ainult väikest osa vaimse tervise teenustest. Palju olulisem on, et inimesed osaleksid kogukonna ja oma perekonna elus samaväärsete kodanikena.

USAs ja Suurbritannias on Recovery Educatonal Centres olnud peamised taastumisele keskendunud teenuste arendajad. Taastumiskolledžid tegutsevad 22 riigis, enam levinud on need USAs, Austraalias ja Kanadas. Suurbritannias on alates 2009. aastast asutatud 85 kolledžit, millest 77 tegutseb Inglismaal, 2 Šotimaal, 5 Põhja-Iirimaal ja 1 Walesis. (Anfossi 2017). Neist tuntumad on selle liikumise pioneerid South-West Londonis (South West London and St Georgeś Mental Health Recovery College) ja Nottinghamis (Nottingham Recovery College). Eestis tegutseb samadel põhimõtetel Heaolu ja Taastumise Kool (Mäe ja Toots 2017).

Taastumiskolledžid
Taastumiskolledžite tegevuses on leitud kaheksa allpool toodud ühist tunnust.
1. Koostöö inimestega, kel on elav kogemus. See peaks sisaldama koos tegutsemist igal tasemel ja igas etapis, algsest plaanimisest ja arendamisest kuni tegevusotsuste, õppekava ja kvaliteedi tagamiseni. Koosloome hõlmab ka koostööd kohalike organisatsioonidega nagu politsei, tööandjad, majutuse pakkujad, võlanõustajad jne.
2. On olemas sobiv keskkond koos klassiruumide ja raamatukoguga, kus inimesed saavad ise olulisi asju uurida. Raamatukogus on taastumisega seotud kirjandus, nt eneseabi materjalid, inimeste taastumise lood, DVDd; inimesed saavad otsida arvutitest vajalikku materjali.
3. Tegutsemine kolledži printsiipe rakendades. Taastumiskolledž ei ole päevakeskus, see ei paku ka ravi ega teenuste koordineerimist. Inimesed valivad omale kursused ise ja keegi teine ei ütle, mis talle vajalik on. Valikut ei tehta diagnoosi ega seisundi, vaid haridusasutuse põhimõtete alusel.
4. Avatus kõigile. Vaimse tervise probleemidega inimesed, pered, hooldustöötajad, vaimse tervise teenuse pakkujad, ka parterorganisatsioonide ja kogukondade esindajad võivad kursustel osaleda. Need on mõeldud kõigile, kes on huvitatud.
5. Personaalne tuutor (juhendaja, nõustaja, õpetaja, õppekonsultant) pakub teavet, annab nõu ja juhendab. Tuutor palub õppuril valida kursused ja aitab luua isikliku õppeplaani, mis põhineb lootustel, püüdlustel, teadmiste kasvul ja mõistmisel ning ka liikumisel kogukonna võimaluste poole.
6. Kolledž ei ole traditsioonilise hindamis- ja ravikeskuse asendaja. Kolledžis töötavad spetsialistid, kes aitavad inimestel mõista oma probleeme ja õppida, kuidas endaga paremini toime tulla, et liikuda oma eesmärkide poole. Inimeste elav kogemus on lõimitud vaimse tervise spetsialistide asjatundlikkusega.
7. Taastumiskolledž ei asenda tavapärast õppeasutust/kolledžit. See on pigem oma osalemisvõimaluste ja kodanikuks kasvamise avastamise koht, mis ei asenda üldharidust ja võimalusi, mida pakuvad kohalikud haridusasutused. Küll aga võib see pakkuda õppuritele võimalust liikuda tavapäraste kursuste poole, nt läbida B-tasemel inglise keele kursus.
8. See peaks peegeldama taastumisprintsiipe kõigis aspektides, nii kultuuris kui ka keeles. Sõnumid ja keel, mida kasutatakse, on väga olulised. Rõhk peaks olema rollil, eesmärgil, staatusel ja väärtustel. Sõnumid peaksid sisaldama lootust, jõustamist, võimalusi ja püüdlusi. Et mitte rõhutada puudusi, probleeme ja nõrku külgi, peaksid kõik osalejad väärtustama hoopis edusamme. Edu saavutamist tähistavad mõlemad pooled – nii kolledži töötajad kui ka õppur, kes saab tunnistuse ja/või sertifikaadi.

Kõige olulisem on aidata inimestel saada asjatundjaiks oma elu puudutavates küsimustes. Nüüdseks on ka piisavalt tõenduspõhiseid uuringuid, mis kinnitavad toetava hariduse tõhusust enesega toimetulekul eri tüüpi tervisehäirete korral. Hariduslik lähenemine liidab kutseliste abistajate asjatundlikkuse ja taastumisteekonnal olevate inimeste elava kogemuse.

Tõnisson tabel2

 

Viidatud allikad
Ashcraft, L., Anthony, W. (2005). A story of transformation, Behavioral Healthcare Tomorrow; April 12-22
Achcraft, L. ( 2000). MEYA Services recovery education center buisness plan. Phoenix Arizona: META Services Inc.
Anfossi, A. (2017). The current state of Recovery Colleges in the UK: final report. ImROC: Nottingham. http://imroc.org/wp-content/uploads/2019/08/The-current-state-of-Recovery-Colleges-in-the-UK1-1.pdf (30.01.2020).
Mäe, K., Toots, A. (2017). Kliendist kodanikuks – personaalne taastumine vaimse tervise valdkonnas. Sotsiaaltöö 4, 54–58.
Perkins, R., Repper, J., Rinaldi, M., Brown, H. (2012). Recovery Colleges. Implementing Recovery through Organisational Change. Centre for Mental Health.
Repper, J., Perkins, R. (2003). Recovery and Social Inclusion. London: Balliere Tindall.
Repper, J., Perkins, R. (2012). Recovery: A journey of discovery for individuals and services. Raamatus: Phillips, P. P.,Standford, T., Johnson, C. (toim.) Working in Mental Health: Practice and Policy in a Changing Environment. Oxford: Routledge.
Shepherd, G., Boardmann, J., Slade, M. (2008). Making Recovery a Reality. London: Sainsbury Centre for Mental Health
Shepherd, G., Boardman, J., Burns, M. (2010). Implementing Recovery: a Methodology for Organisational change, London: Sainsbury Centre of Mental Health.