Väljaanded

Tagasi

28. AUGUST 2020

Coaching ehk mõttetreening personaalse taastumise toetuseks

Triin Rebbas

          Dagmar Narusson

Triin Rebbas, BA        Dagmar Narusson, Tartu Ülikool

Spetsialistide sõnul on psüühikahäiretega inimesi mõnikord raske uskuma panna, et nad on iseseisvad ja neil on kontroll oma elu üle. Mõttetreeningu harjutusi tehes leiavad nad oma elust valdkondi, mida saavad kontrollida. Iseseisvuse ja kontrollitunde saavutamine on inimese taastumise teekonnal väga tähtis.

Personaalne taastumine on seotud inimese heaoluga (Leamy jt 2011), selle keskmes on vaimse tervise patsiendi rollist välja liikumine ning inimese enda silmis väärtustatud elukvaliteedi saavutamine (Slade ja Wallace 2017).

Taastumine kulgeb muidugi individuaalselt, kuid see leiab alati aset suhete kontekstis ning seda mõjutab suuresti suhtlemine teiste inimestega. Seepärast on tähtsad ka taastumisprotsessi toetavate spetsialistide tegevuspõhimõtted ja tööviisid. Taastumisele suunatud coaching'u ehk mõttetreeningu põhimõtted, kommunikatsiooni stiil ja praktikad aitavad inimesel hoida taastumisprotsessis positiivset suhtumist ning kogeda, et temaga suheldakse kui samaväärsega.

Mis on mõttetreening?
Mõttetreening on suunatud arengule ja eesmärkide saavutamisele ning see võimaldab saavutada paremaid tulemusi kui teised lähenemised (Grant ja Green 2018). Seetõttu ongi mõttetreening koos avatud dialoogiga olulisimaid kliendiga töötamise viise vaimse tervise valdkonnas. Mõttetreeningu üks definitsioonidest ütleb, et see on toetatud, vastastikusel suhtlusel põhinev reflektiivne õppimise protsess, mille peamine eesmärk on tõsta inimese või grupi teadlikkust ja vastutust ning julgustada inimesi valikuid tegema nii oma mõtlemise kui ka käitumise tasandil (Association for Coaching i.a).

Mõttetreeningu teooria ja praktika, mis on keskendunud eesmärkide seadmisele, inimese tugevuste leidmisele ning toimevõimekuse arendamisele, aitavad toetada personaalset taastumist ja see on vaimse tervise valdkonnas üha arenevamaid suundi (Pendle, Rowe ja Britten 2017).

Taastumisele suunatud mõttetreeningu (ingl recovery coaching) uuringud näitavad, et häid tulemusi on saadud nii sümptomite leevendamisel, enesega toimetulekul kui ka sotsiaalses elus (Bishop 2017).

Taastumisele suunatud mõttetreeningu uuring Eestis
2018. ja 2019. aastal korraldasime Tartu Ülikoolis uurimuse, et selgitada välja, millised mõttetreeningu elemendid toetavad personaalset taastumist. Uurimisgruppi kuulusid Dagmar Narusson, Triin Rebbas, Airike Jõesaar ja Hele Plakso. Tahtsime tuua välja spetsialistide kogemused, kes on kasutanud mõttetreeningu elemente vaimse tervise raskustega ja pikaajalise haiguse kogemusega inimeste heaolu ning taastumise edendamisel.

Uurimusega alustasime pärast 2018. aasta septembris ja oktoobris Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis toimunud koolitust „Coaching taastumise toetamiseks ja heaolu edendamiseks”. Koolitajaks oli Helen Cyrus Suurbritanniast, kes on juba üle kümne aasta viinud ellu just taastumisele suunatud koolitusi. Tal on ka pikaajaline töökogemus vaimse tervise valdkonnas, sh nt Nottingham Recovery College’s. Eestis korraldatud koolitus oli mõeldud (vaimse) tervise valdkonnas, tervishoius või sotsiaalvaldkonnas töötavatele spetsialistidele. Praktilise koolituse tähtis osa oli harjutamine ka õppesessioonide vaheajal.

Uurimuse raames kogusime andmeid 2018. aasta novembrist 2019. aasta kevadeni poolstruktureeritud intervjuudega. Materjali analüüsimisel kasutasime MAXQDA 2018 programmi.

Airike Jõesaar kaitses bakalaureusetöö 2019. aasta juunis (Jõesaar 2019), Triin Rebbas 2020. aasta jaanuaris. Selles artiklis tutvustame just tema uurimuse tulemusi ja analüüsi.

Triin Rebbas intervjueeris seitset koolituse läbinud spetsialisti. Fookust piiritlesid uurimisküsimused: mis elemente on spetsialistid oma töös kasutanud, kuidas nad mõistavad mõttetreeningu olemust ning suhet mõttetreener-treenitav. Keskendusime ka taastumist toetava mõttetreeningu olemusele ja sellele, milline on selle meetodi mõju psüühikahäiretega inimestele.

Mõttetreening kui toetav raamistik
Spetsialistide hinnangul on personaalsele taastumisele suunatud mõttetreeningu raamistik toetav, sest see on aidanud neil töös psüühikahäiretega inimestega hoida paremini nõustamise fookust ja selgust. Mõttetreeningul kasutasid vastajad peamiselt eluratast, GROW mudelit ja jõustavaid küsimusi – kõik need osutusid ka taastumisprotsessi toetavaiks. Intervjueeritud spetsialistid kasutavad neid tööriistu dünaamiliselt, sest eelkõige tuleb silmas pidada kliendi tervislikku seisundit kindlal ajahetkel (Bora jt 2010). Mõttetreeningut sobib vastajate hinnangul kasutada siis, kui inimene on tasakaalus. Kriisis, äreva või depressioonis inimesega on seda keerulisem ellu viia, sest ta ei suuda mõelda oma tulevikule.

Mõttetreening vaimse tervise valdkonnas
Personaalsele taastumisele suunatud mõttetreeningut defineerides toodi peamiselt välja, et tegu on mõtteviisiga, kus mõistetakse, et kliendil on olemas nii vastused iseenda küsimustele kui ka lahendused oma probleemolukorrale. See läheb kokku ka varasemates uurimustes välja tulnud seisukohtadega (Bresser ja Wilson 2010).

Mõttetreeningut kasutav spetsialist ei tohi liialt lähtuda diagnoosist, ammugi haigusega kaasnevast stigmast, ta peab suutma näha klienti terviklikuna ja oma elu kontrollivana (Bishop 2017, Bora jt 2010).

Kahjuks ei ole meil ka vaimse tervise valdkonnas veel juurdunud uskumus, et psüühikahäirega inimene on iseseisev ja oma elu ekspert. Vaimse tervise probleemidega käivad tihti kaasas stigmad, mis mõjutavad inimeste toimetulekut nii elus kui ka oma haigusega (Bishop 2017, Pendle jt 2017). Intervjueeritud spetsialistide lugudest nähtus samuti, et vaimne haigus ja kaasnev stigma on nende kliente mõjutanud. Neis on juurdunud uskumus, et haiguse tõttu ei saa nad oma soove täide viia. Neil puudub kontrollitunne ja motivatsioon, sest kliendid tajuvad, et psüühikahäire mõjutab kogu nende elu.

Taastumise toetamiseks tuleb inimesel aidata kujundada positiivset identiteeti, kus ta ei näe oma elu ainult haiguse kaudu, vaid on kontaktis isiklike soovide ja unistustega ning liigub iseseisvalt nende poole (Slade 2009). Tegeleda tuleb ka kontrollitunde saavutamisega, sest see on otseselt seotud inimese usu ja motivatsiooniga edasi liikuda (Burnhouse jt 2015).

Selleks et kujundada positiivset identiteeti ja inimene saavutaks kontrollitunde enda üle, peab spetsialist aitama tal tagasi saada vastutuse oma elu ja otsuste eest. Spetsialist peab usaldama, et inimeses on olemas jõud olla iseseisev (Bora jt 2010).

Intervjueeritud spetsialistid on kogenud, et vastutust võtta ei ole lihtne, sest inimesed eeldavad, et spetsialist lahendab mured ja annab nõu. Psüühikahäiretega inimesed leiavad mõttetreeningu harjutusi tehes oma elust valdkondi, mida nad saavad kontrollida. See aitab seada eesmärke, mille abil soove täide viia. Just inimese valitud probleemolukord ja selle lahendamisele suunatud töö mõttetreeningus on väga väärtuslik, sest inimene saab kasvõi ühe väikese ala oma elus kontrolli alla ning ta pingutab soovitud olukorra saavutamiseks.

Oma soovide avastamine kutsub esile muutuse
Mõttetreeneri loodud struktuuri (küsimused, peegeldamine jm) abil saab inimene paremini aru muudatuse saavutamise protsessist ning see aitab esile tulla lahendustel, mis on olnud seni peidus vaid inimese sisekõnes. Ülesleitud võimaluste toel saab ta teha valikuid ja otsustada oma käitumise ning tegevuse üle.

Mõttetreeneri eesmärk on küsimuste kaudu toetada inimese loomulikku jõudmist oma unistuste ja vajadusteni ning panna teda mõtlema, millist tulevikku ta soovib. Selle saavutamiseks suunab mõttetreener inimest oma eesmärke sõnastama. Mõttetreeningus keskendutakse inimese võimalustele ja tahtele – oluline on, et eesmärgid oleksid kooskõlas inimese sügavamate sisemiste soovidega, sest see loob pikaajalise muutuse (Bresser ja Wilson 2010, Grant 2011).

Eesmärgile pühendumist toetab selle sügavam tunnetamine. Kui inimene suudab visualiseerida igatsetud tulevikuolukorda, saab ta parema ettekujutuse sellest, mida ta tegelikult soovib. Sügavam tunnetus aitab inimesel olla kontaktis oma vajaduste ja soovidega ning teha selle alusel tulevikku puudutavaid otsuseid.

Spetsialistide arvates toetab mõttetreeningu meetod nende tööd ning arendab suhtlust klientidega. Pärast koolitust on nad taastumisele suunatud mõtetreeningut kasutades saanud juurde positiivseid kogemusi, koolitusel õpitut soovitakse jagada ka oma kolleegidega. Spetsialistid tõdevad, et klientide taastumise edukamaks toetamiseks peaksid ka kõik nende kolleegid tutvuma mõttetreeningu meetodiga. Mõttetreeningu väärtust mittemõistvad töökaaslased võivad klienditööd raskendada. Spetsialistide hinnangul on mõttetreening hea meetod, mida tuleks Eesti sotsiaalvaldkonnas kasutada ning nad soovivad osaleda koolitustel ka edaspidi.

Viidatud allikad
Association for Coaching. (i.a). Why coaching? www.associationforcoaching.com/page/WhyCoaching (05.08.2019).
Bishop, L. (2017). A Scoping Review of Mental Health Coaching. The Coaching Pyschologist, 14 (1), 5–15. https://systematicreviewsjournal.biomedcentral.com/articles/10.1186/s13643-019-1043-3 (20.07.2019).
Bora, R., Leaning, S., Moores, A., Roberts, G. (2010). Life coaching for mental health recovery: the emerging practice. Advances in Psychiatric Treatment, 16, 459–467. doi: 10.1192/apt.bp.108.006536
Bresser, F., Wilson, C. (2010). What is coaching? Raamatus: Passmore, J. (toim). Excellence in Coaching. The Industry Guide Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid: Kogan Page Limited. 9–26. https://epdf.pub/excellence-in-coaching-the-industry-guide.html (19.07.2019).
Burnhouse, A., Rowland, M., Niman, H. M., Abraham, D., Collins, E., Matthews, H., Denney, J., Ryland, H. (2015). Coaching for recovery: a quality improvement project in mental healthcare. BMJ Quality Improvement Report. doi: 10.1136/bmjquality.u.206576.w2641
Grant, A. M. (2011). Is it time to REGROW the GROW model? Issues related to teaching coaching session structures. The Coaching Psychologist, 7 (2). 118–126. http://citeseerx.ist.psu.edu/viewdoc/download?doi=10.1.1.453.6410&rep=rep1&type=pdf (15.10.2019).
Grant A. M., Green R. M. (2018). Developing clarity on the coaching-counselling conundrum: Implications for counsellors and psychotherapists. Couns Psychother Res. 18: 347–355. https://doi.org/10.1002/capr.12188
Leamy, M., Bird, V., Le Boutillier, C., Williams, J., Slade, M. (2011). Conceptual framework for personal recovery in mental health: systematic review and narrative synthesis. British Journal of Psychiatry, Vol. 199, 445–452.
Pendle, A., Rowe, N., Britten, D. (2017). Coaching in a non-clinical setting with coachees who access mental health services. International Journal of Evidence Based Coaching and Mentoring, 15 (1), 78–93.
Slade, M. (2009). Personal Recovery and Mental Illness. A Guide for Mental Health Professionals. New York: Cambridge Univeristy Press.
Slade, M., Wallace, G. (2017). Recovery and Mental Health. Raamatus: Slade, M., Oades, L., Jarden, A. (toim.) Wellbeing, Recovery and Mental Health. Cambridge, Cambridge University Press. 24–34.