Väljaanded

Tagasi

28. AUGUST 2020

Avatud dialoog: võimalus muudatusteks vaimse tervise valdkonnas

Dagmar Narusson

 

 

 

 

Dagmar Narusson
Tartu Ülikool

Avatud dialoog võimaldab saavutada unikaalseid vestlusi, mis koondavad vaimse tervise raskustega inimese ja tema võrgustiku ressursid ning loovad selle kaudu võimaluse positiivseks muutuseks (Olson jt 2014). Need hõlmavad kindlaid elemente ja rääkimise-kuulamise viise.

2017. ja 2019. aastal kuulasin Suurbritannias vaimse tervise konverentsil Refocus on Recovery taastumise valdkonna juhtivat professorit Mike Slade’i (2019) ja teisi rääkimas, et avatud dialoog on tuleviku vaimse tervise valdkonna peamine suund (mõttetreeningu ehk coaching’u kõrval). 2019. a sügisest õpin Londonis Open Dialogue (OD) Approach koolis. Õpingud on mind veennud, et vaimse tervise valdkond vajab muudatusi ja avatud dialoogi põhimõtete ülevõtmist ka Eestis.

Esimest korda kasutati avatud dialoogi nimetust 1995. aastal Soomes Lapimaal ja see tähistab võrgustiku- ning perekeskset tööd vaimse tervise valdkonnas. Avatud dialoogi põhimõtteid rakendatakse ka hariduses, kogukonnatöös ja sotsiaalvaldkonnas. Avatud dialoogi sisuks on teistsuguse või teistsugususe aktsepteerimine kohe ehk sel samal hetkel, kui kohtutakse nähtusega, mis on mingis mõttes võõras (Seikkula ja Alakare 2019; Seikkula ja Arnkil 2019). Hinnanguid ei anta. Avatud dialoogi põhimõtetes rõhutatakse vajadust ka teisele inimesele vastata, sest inimese jaoks ei ole midagi kohutavamat kui vastuse puudumine (Seikkula ja Trimble 2005).

Pigem mõtteviis kui strateegia või tehnika
Avatud dialoogi rakendusvaldkondi on mitmeid. Üks neist on avatud dialoogil põhinev suhtlemine sotsiaalvaldkonnas, kogukonnatöös ja hariduses. Sel juhul kasutavad avatud dialoogi rakendajad inimestega suhtlemisel kindlaid printsiipe. Avatud dialoogi ideest kantud suhtlemine inimestega on teraapilise efektiga, toob inimesi üksteisele lähemale ja suurendab teineteise mõistmist. Teine avatud dialoogi rakendusvaldkond on vaimse tervise valdkonnas tehtav töö psüühikahäiretega inimestega, mis tähendab sisult pere- ja võrgustikutööd. Avatud dialoogi rakendamisel tehakse tööd korraga kogu võrgustikuga, mitte inimesega eraldi.

Avatud dialoogi töö vaimse tervise valdkonnas sisaldab esiteks põhimõtteid ja oskusi probleemolukorraga seotud poolte vahel avatud kohtumiste korraldamiseks, kus dialoogi kaudu luuakse ühiselt uus arusaamine olukorrast, ja teiseks: avatud dialoog on psühhiaatrilise praktika juhtprintsiipide kogum, kus nt kogu teatud geograafilisele piirkonnale (kogukonnale) osutatakse vaimse tervise teenuseid, tuginedes dialoogi põhimõtetele, puudutatud osaliste osavõtul ja nii, et iga osaline (sõltumata positsioonist) osaleb otsustamises ning plaani(de) koostamises (Alakare 2019).

Avatud dialoogi põhimõtetele tuginev töö on hoopis teistsugune kui see (sotsiaal)töö, mida me oleme harjunud nägema. Seikkula ja Arnkil (2019, 114–115) teevad oma raamatus erinevuse nähtavaks, kirjeldades seda järgmiselt: sotsiaaltöö taotlus on olnud probleeme lahendada, psühhoteraapia taotlus on kutsuda esile paranemine. Nende protsesside taga on kavatsus. Kuid kavatsuslik või instrumentaalne muudab teise osalise kohe (nimetatud juhul kliendi positsioonis oleva inimese) objektiks ja teiseks/teistsuguseks (Seikkula ja Arnkil 2019).

Praktiku kavatsus avab ukse monoloogilisele objekti-suhtele (Seikkula ja Arnkil 2019). Avatud dialoogi rakendamisel ei ole praktikul kavatsust, plaani või varem valmis mõeldud soovitusi. Ta läheb kohtumisele selleks, et olla valmis märkama kõike, mis juhtub. Ta on valmis kasutama avatud dialoogi põhimõtteid ja tööriistu selleks, et kõik mõtted ja vaated saaksid kuulatud, väärtustatud ning võrgustikuliikmed (eelkõige klient ja tema pereliikmed) hakkaksid mõistma, mida selles olukorras on vaja ja võimalik teha. Tegelikult ei võimaldata avatud dialoogi kohtumisel ühelgi osalisel lähtuda oma kavatsustest. Praktiku ülesanne on jälgida, et kellegi kavatsus või valmis mõeldud mõte ei hakkaks protsessi suunama.

Avatud dialoog ei ole strateegia või tehnika, vaid see on viis mõelda inimestest ja viis suhestuda teistesse inimestesse ning maailma teatud moel, st pidades oluliseks samaväärsust inimeste vahel, igaühe respekteerimist ja igaühe hääle kuulamist (Putman 2019).

Avatud dialoogi protsessi ainulaadsus
Dialoogis olles tuleb esile polüfoonia ehk paljude inimeste erisugused mõtted, suhtlemise rütmilisus (mis on võrreldav muusika või tantsuga) ja lõpuks kerkib esile intersubjektiivne ehk inimeste vahel kujunev uus teadmine nii olukorra kui ka järgmiste sammude kohta. Seikkula ja Arnkil (2019) ütlevad, et individuaalse teadmise asemel on dialoogi kaudu võimalik saavutada jagatud arusaam olukorrast ehk intersubjektiivne teadmine. Uus arusaamine ehitatakse üles sellel „alal”, mis tekib dialoogis olevate inimeste vahel (Putman 2019).

Avatud dialoogis on iga inimene täisväärtuslik, sõltumata positsioonist, vanusest, soost vm-st. Iga inimene on kõigepealt inimene ja seetõttu huvitutakse täielikult sellest, mida igal avatud dialoogi kohtumisel osaleval inimesel on öelda, välditakse soovitusi või märkuseid, mis otse või kaudselt ütlevad või vihjavad, et justkui keegi oleks midagi valesti öelnud (Seikkula ja Arnkil 2019). Kohandutakse vestluse loomuliku rütmiga.

Kui õnnestub saavutada protsessi ehedus, polüfoonia, täielik respekteerimine, siis leiavad osalejad üles oma hääle ja neist saavad iseendale vastajad, st olles kõnelejana kuulatud, kuuldes oma sõnu ja nende tagasiütlemist respekteerival viisil, avardub inimese arusaamine (Seikkula ja Arnkil 2019). Avatud dialoogis ei räägita inimestest, kel on psüühikahäire, või pereliikmetest nii, et neid ei ole kohal. Vestlused olukorra ja psüühikahäire teemal toimuvad kõigi asjaosaliste kohalolul (Putman 2019).

Avatud dialoogis suhtutakse sümptomitesse kui ressurssi, sest n-ö „hullumeelsusel” on tähendus. Sümptomid on ressurss ja kui me liiga meditsiiniliselt sekkume, siis kaotame ressursi ja sümptomite tähenduse (Putman 2019). Kriis on võimalus muutuseks (Putman 2019). Täpsemalt, kriisi nähakse kui võimalust kujundada uus lugu. Avatud dialoogi kohtumisel saab inimene leida üles sõnad kõige akuutsema kogemuse kohta ja rääkida psühhoosis esile kerkivaid mõtteid (Seikkula ja Arnkil 2019). Sellepärast korraldatakse tavaliselt esimene avatud dialoogi kohtumine 24 tunni jooksul. Just sel perioodil on psühhoosis esile tulev info kättesaadav.

Kohtumist toetav meeskond loob atmosfääri, kus jagada saab igasuguseid mõtteid, neid väärtustatakse ja isegi psühhootilised mõtted saavad üheks võimalikuks eneseväljendusviisiks kõigi teiste kõrval. Muidu jääksid kogemus ja inimese mõtted sümptomite taha varju (Seikkula ja Arnkil 2019). Dialoogi puhul tähendavad nõndanimetatud sümptomid psühhoosile lisaks ka teatud sisekõnet, hallutsinatsiooni märke, kuid ka depressiooni, ärevust, paanikahäiret (Seikkula ja Arnkil 2019).

Avatud dialoogi pere- ja võrgustiku sessioonide võtmeelemendid
Avatud dialoogi põhimõtete kohaselt korraldatakse kohtumisi näiteks psühhooside, depressiooniga seotud kriiside, lähisuhtevägivalla, kuid ka rändetaustaga inimeste vaimse tervise probleemolukordadega tegelemiseks (Seikkula ja Arnkil 2019, Guregard 2008).

Kohtumistel on oluline järgida kohalolu põhimõtet, hoida vastastikusust just sel hetkel ja teha inimesele ruumi ehk siis lubada tal tegeleda millegagi, mis on hetkel oluline inimese enda jaoks. Lähenemisega kooskõlas olemiseks lubatakse monoloogi kuni 1/3 kohtumise ajast (Olson, Seikkula ja Ziedonis 2019). Monoloog tähendab ühe inimese mõtete edastamist, ilma et sellele järgneks peegeldamine. 

Avatud dialoogi sessiooni viivad ellu vähemalt kaks avatud dialoogi väljaõppe saanud spetsialisti. Soovitatavalt on neid rohkem. Sessiooni elluviijaid nimetatakse hõlbustajateks. Kui kohtumisel on rohkem kui kaks praktikut, siis teise, kolmanda jne praktiku ülesanne on olla peegeldaja. Rollid võivad vahetuda, kui tehakse sellised kokkulepped.

Hõlbustaja roll on võimaldada avatud dialoogis polüfooniat ning aidata kaasa selle kujunemisele. Ta on mõnes mõttes justkui protsessi eestvedaja. Peegeldajate ülesanne on peegeldada kindlal viisil. Avatud dialoogi kohtumisel kutsuvad hõlbustajad (ingl facilitators) ja peegeldajad (ingl reflectors) inimesi üles rääkima kindlal viisil (end ja teisi respekteerides, ennast piiramata jne), andes samal ajal mõista, et see, mis vestluses esile kerkib, on tähenduslik (Putman 2019).

Dialoogi praktikas rakendatakse kohtumistel võtmeelemente. 12 printsiipi, tuginedes Olsonile, Seikkulale ja Ziedonisele (2014), on järgmised:
1. Avatud dialoogi võrgustiku kohtumisel osaleb kaks või rohkem hõlbustajat. Tiimina töötades on võimalik näha ja kuulda rohkem. Kui hõlbustajad kuulavad üksteist, siis suureneb tõenäosus, et ka pere- ja võrgustikuliikmed kuulavad üksteist. Hõlbustajad on oma kuulamis- ja peegeldamiskäitumisega justkui mudeliks, kuidas on võimalik omavahel suhelda. Dialoogi saavutamiseks on vaja usaldust ja valmisolekut ning kui hõlbustajad usaldavad üksteist, neil on samad väärtused, siis on võimalik kujundada avatud dialoogiks vajalik atmosfäär.
2. Kohtumisel osalevad võrgustiku ja pereliikmed. Juba esimesel kontaktivõtmisel uuritakse, kes on probleemolukorraga seotud ja kohtumisele kutsutakse kõik osalised, kes vaimse tervise probleemidega inimese silmis on olukorraga seotud, sh nii pereliikmed, sugulased kui ka võrgustikuliikmed.
3. Kasutatakse avatud küsimusi. Dialoogi kohtumisel on kolm avatud küsimuste kategooriat: esiteks, esimese kohtumise alguses esitatakse võrgustikule kaks küsimust, milleks on (a) mis on tänase kohtumise taustalugu? ja (b) kuidas te soovite tänast kohtumist kasutada; teiseks, iga järgmise kohtumise alguses esitatakse uuesti küsimus b; kolmandaks, kogu protsessi vältel esitatakse avatud küsimusi, sh küsimusi, mis võimaldavad protsessi ja endaga toimuvat, eesmärke, kogemusi reflekteerida.
4. Inimese väljendatud mõtetele vastamine. Vastates antakse inimesele tema oma sõnu tagasi, sest nii leiab inimene oma sõnadega kontakti. Hõlbustajad kuulavad ilma oma kindla kavata ja nii saavutatakse olukord, kus klient hakkab jagama lugu või lugusid, mida ta varem ei ole rääkinud või mida ta tavaliselt spetsialistidele ei räägi. Kasutatakse mitteverbaalseid väljendusi ja lubatakse pause.
5. Rõhutatakse praeguse hetke olulisust. Kohalolu saavutatakse kahel viisil: kohe tekkivate reaktiivsete mõtete ja emotsioonide lubamise kaudu.
6. Lubatakse palju eri vaatenurki ehk polüfooniat. Välise polüfoonia saavutamiseks seovad hõlbustajad igaühe vestlusesse ja loovad respekteeriva õhkkonna. Sisemise polüfoonia esile toomiseks võimaldavad hõlbustajad kliendil väljendada oma vaateid ja vastandlikke seisukohti. Ka hõlbustaja ise võib kõneleda rohkem kui ühel häälel, st väljendada eksperditeadmistel tuginevat seisukohta ja öelda välja nii enese kui ka empaatilise spetsialisti vaate kujunenud olukorrale.
7. Avatud dialoogis töötatakse teemadega suhete raamistikus. Kui inimene väljendab end mingil viisil spetsialisti suhtes (näiteks ärritub tema peale), siis seda ei vaadata kui haigusest tulenevat, vaid kui vastust nende omavahelisele suhtele. Rõhuasetused on suhetel.
8. Käitumisel on tähendus. Probleemina avalduv käitumine on loomulik reaktsioon raskele olukorrale, mille mõistmiseks tuleb teada selle tausta. Avatud dialoogis öeldakse, et igal käitumisel on funktsioon, väärtus ning vestluse kaudu normaliseeritakse inimeste käitumist ja kogemusi. Kõike selleks, et selgemalt eristada ja määratleda eri vaateid ja arusaamu.
9. Rõhutatakse kliendi oma sõnu ja lugusid, mitte sümptomeid. Dialoogi praktika kutsub inimest üles kõnelema sellest, mis on juhtunud tema elus, st kogemustest, mõtetest, tunnetest, selmet rääkida sümptomitest. Lähenemine ütleb koguni, et paljusid sümptomeid saab mõista kui kehalist reaktsiooni varem mitte väljendatud või välja räägitud mõtetele ja dilemmadele. Hõlbustajate ülesanne on luua juurdepääs inimese kannatuse loole. Leida uued sõnad ja ühiselt mõistetud keel kogemusele, mida seni ei ole suudetud kõneledes väljendada.
10. Praktikud vestlevad dialoogi kohtumisel avatult ja kõigi juuresolekul, reflekteerides protsessi, tehes otsuseid ning küsides tagasisidet. Hõlbustajad reflekteerivad kohtumisel omavahel esiteks ideid, tekkinud seoseid, kujutluspilte olukorrast, teiseks arutavad tegevusplaani, soovitusi, analüüsivad probleemolukorda. Kolmandaks refleksiooni viisiks on võrgustikuliikmete arutelu spetsialistide vestluse üle.
11. Praktiku idee on olla läbinähtav ehk transparentne. Kõigil osalistel on täielik ligipääs kogu vestlusele ja jagatud infole. Otsused sünnivad koos.
12. Ebakindlus on lubatud. Dialoogi süda ongi ebakindluse lubamine. Ebakindluse tolereerimise kaudu määratletakse tegelikult kõiki teisi dialoogi elemente. Iga kriis on unikaalne ja kriisi mõistmiseks on vajalik iga osalise panuse ehk polüfoonia lubamine. Peamine, mida hõlbustajad peavad kriisi puhul meeles pidama, on käitumine viisil, mis suurendab kliendi ja võrgustikuliikmete turvalisust. See toimub, kui iga inimesega luuakse kontakt ja tema vaatenurka peetakse oluliseks ning tunnustatakse tingimusteta.

Dialoogi arendamiseks vajalikud oskused ning põhimõtted
Olen tundnud huvi, kuidas avatud dialoogi põhimõtteid järgida sotsiaaltöös ja hariduses. Londoni õpingute, avatud dialoogi sessioonide praktika ja teaduskirjanduse kaudu olen leidnud kinnitust, et avatud dialoogi saab rakendada argieluelus ja töösituatsioonides väga erinevates kontekstides. Praegu mõtlen võimalustele rakendada avatud dialoogi põhimõtteid kogukonnatöös.

Allpool järgnevalt kirjeldan Seikkula ja Arnkili (2019) raamatu põhjal lihtsaid juhiseid, millest alustada, kui on soov olla orienteeritud avatud dialoogile. Need on võimalused, kuidas tuua avatud dialoogi elemente oma igapäevatöösse ükskõik, mis olukorras inimestega tööd tehakse.

Eelistada tuleb tegelikke ja hetkel aktuaalseid teemasid, st kui keskenduda hetkele ja sellele, mis toimub inimeste vahel siin ja praegu, avab see uusi võimalusi. Näiteks kui inimest puudutavad emotsionaalse vestluse juures teatud sõnad, siis järelikult vajab see teema ruumi ja ei ole tarvis kiirustada edasi järgmise probleemi juurde.
Jälgida tuleb kliendi lugu ja olla tähelepanelik vestluste alguse suhtes, st märgata, kuidas klient/patsient/õppija vestlust alustab. Selle asemel, et spetsialistina ise teema üles võtta või jõuliselt suunata vestlust enda jaoks hetkel olulise teema suunas, on avatud dialoogis vaja julgust eksperimenteerida ja anda ruumi sellele, mis on inimese jaoks hetkel oluline. Kuulamisvastuste puhul on kasulik korrata kliendi öeldut kas sõna-sõnalt või siis selle mõtet või mõnda osa öeldust. Nt avatud dialoogi sessiooni alguses esitatakse kõigile kokkutulnutele võimalikult avatud küsimus, millele järgneb kõigi osaliste kuulamine. Tegelikult toimib see hästi igasuguste klienditöö vestluste puhul.
Öeldule tuleb vastata. Tähtis on vastata kõigele, mis inimene (nt klient) ütleb. Igale detailile alati vastata ei saa, kuid tähtis on pidada meeles põhimõtet, et vastamine on oluline. Vastata võib erinevalt, kas või noogutades või tähelepanu väljendades, kui muud moodi ei saa. Ka eitav vastus on vastus.
Oma vastust tuleb kuulata ja märgata. Dialoogi oskuste juurde kuulub oma hääle (öeldu) kuulama õppimine. Iseendas toimuv protsess aktiveerub kliendi loo taustal ja sotsiaaltöös ning vaimse tervise valdkonnas puutume kokku inimelu keerukusega, mis kutsub esile emotsioone. Praktikuna ei ole vaja jätta neid tähelepanuta. See tekkiv sisekõne polüfoonia räägib meist igaühele midagi oma olukorra kohta.
Tuleb võtta aega reflekteerivateks vestlusteks kolleegidega. Kui töötatakse tiimis või vähemalt kahekesi, on meil võimalus polüfooniliseks dialoogiks. Avatud dialoogis tähendab see praktikute omavahelist reflekteerivat vestlust klientide, sh võrgustiku juuresolekul. Avatud dialoogid kliendi rollis inimeste juuresolekul muudavad praktikud (läbi)nähtavaks. Sel ajal, kui kliendi rollis inimene kuulab praktikuid arutlemas, on ta sisekõne kaudu endaga dialoogis ja töötab enda jaoks olulise teemaga edasi.
Kõneleda tuleb mina-keeles, väljendada oma mõtteid ja kutsuda teisi väljendama omi mõtteid. Liiga enesekindlad ja jäigad vastused ei ärgita avatud dialoogi astuma. Dialoogis olemiseks on vaja ära tunda oma vastus sel hetkel ja situatsioonis. Oluline on meeles pidada, et dialoog on võimalik ainult ehedate, kohalolule orienteeritud inimeste vahel.
Rahulikkus ja pausid teevad dialoogile head. Dialoogiline rütm sisaldab vaikust ja pause, võimalust, et kohe ei öelda välja, mida mõeldakse, vaid ollakse hetkeks sisemises dialoogis. Vaikus võib olla pöördelise tähendusega, võimaldab inimesel märgata endaga toimuvat ja samal ajal märgata teisi enda ümber.

Avatud dialoogi kasutamise kogemus
Rakendades avatud dialoogi, võimaldab see mõista, kuidas saavad ühel ajal eksisteerida polüfoonia ja eri seisukohad, kuid ei teki tungi tõestada, et üks või teine vaade on õigem. See võimaldab tunnustada (ka iseenda) vastandlikke vaateid. Olen õppinud ütlema „on nii nagu on”. Ja see ei ole leppimine paratamatusega või allaandmine, vastupidi, see on austuse tekkimine elu(rikkuse) suhtes. Tegelikult tähendab see eri eluolukordades veelgi suurema vastutuse võtmist. Tekib arusaamine, kuidas ma ise (ja igaüks meist) on tegelikult kellegi teise silmis teistsugune/teine, ja nii areneb mõistmine teistsugususe suhtes.

Avatud dialoogi mõistes ning rakendades areneb ka arusaamine, kuidas suhete kaudu ja üheskoos on võimalik saavutada muudatusi. Muutus ei saa tekkida, kui ühe osalise (nt sotsiaaltöötaja) peas on kavatsus ja justkui kinnistunud arusaam, kuidas elu ning asjad olema peavad. Ei ole olemas õigeid lahendusi või lahendusi, mis kestavad iseenesest. On dialoogid, mis võimaldavad kohtuda sellega, mis aitab tegelikult edasi liikuda.

Huvitav on tõdeda, kuidas refleksioon avatud dialoogis on väga eriline ja tavalisest peegeldamisest hoopis erinev protsess. Piir, kus refleksioon võib minna üle tõlgendamiseks või hinnangu andmiseks, on õhkõrn. Tõlgendamine, targutamine ja oma tõe kuulutamine ei ole enam refleksioon avatud dialoogis. Ehe refleksioon liigub lähemale sellele, mida Uku Masing nimetab elusamuseks ehk rohkem elus olemiseks (Runnel ja Tõnisson 2009, 377), see on sügav kokkupuude tegeliku ja eheda kogemusega ning respekteerival, tundlikul viisil, kuid samas lühidalt selle sõnadesse panemine.

Minu arusaamu on kujundanud avatud dialoogi õpikud ja artiklid ning kogemused, mida olen saanud, osaledes Londonis õppimise ajal avatud dialoogi sessioonide harjutustes aktiivses rollis nii peegeldaja kui ka hõlbustajana.

Olles rahvusvahelises õppegrupis koos psühhiaatrite, psühhoterapeutide, sotsiaaltöötajate, vaimse tervise kriisimeeskondade spetsialistidega, näen, kuidas avatud dialoogi rakendamise vajadust mõistavad spetsialistid maailma eri nurkadest. Loodan, et avatud dialoogi põhimõtteid ning praktikat rakendatakse peagi ka Eesti vaimse tervise valdkonnas.

Suur tänu Merle Linnole soovituste eest artikli täiendamiseks!

Viidatud allikad
Guregard, S., Seikkula, J. (2014). Establishing Therapeutic Dialogue with Refugee Families. Contemporary Family Therapy, 36, 41–57.
Olson, M., Seikkula, J., Ziedonis, D. (2014). The key elements of dialogical practice in open dialogue: Fidelity criteria. Worcester, MA: The University of Massachusetts Medical School. www.umassmed.edu/globalassets/psychiatry/open-dialogue/keyelementsv1.109022014.pdf (19.01.2020).
Putman, N. (2019). Open Dialogue key elements. Lecture and training materials. Open Dialogue Approach Ltd.
Masing, U. (2009). Kuidas ma luuletan. Kogumikus: Meil on lootust. Koostanud Runnel, H. Tõnisson, U., 371–386.
Seikkula, J., Alakare, B. (2019). Open dialogues principles and dialogical meetings for psychosis. Kogumikus: The Neurobilogy – Psychotherapy – Pharmacology intervenstion triangle. The need for common sense in 21st century mental health. Toimetanud Pereira, J.-G., Goncalves, J., Bizzari, V., 127–140.
Seikkula, J., Arnkil, T. E. (2019). Open Dialogues and Anticipations. Respecting Otherness in the Present Moment. National Institute for Health and Welfare. PunaMusta Ltd, 3–201.
Seikkula, J., Trimble, D. (2005). Healing Elements of Therapeutic Conversation: Dialogue as an Embodiment of Love. Family Process, 44 (4), 461–475.
Slade, M. (2019). Multiple perspectives on recovery. Refocus on Recovery (conference) Nottingham 3. september 2019, https://vimeo.com/366307473. (19.01.2020).