Sotsiaaltöö 2019-4

Tagasi

28. AUGUST 2020

Omastehooldus. Perekonna ja ühiskonna liit?

Jüri Kõre, TÜ ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalpoliitika lektor, Valga vallavalitsuse sotsiaaltööteenistuse juhataja
Rein Murakas, TÜ ühiskonnateaduste instituudi konsultant
Karmel Tall, TÜ väärikate ülikooli programmijuht

Tartu linnas pereliiget hooldavate tööeas inimeste seas korraldatud uuringust selgus, et nii hooldajatel kui ka hooldatavatel on avalike teenuste kasutamise suhtes tõrjuv hoiak, eriti vähe soositi päevahoiuteenust. See sunnib arutlema selle üle, kuivõrd põhjendatud on Eesti hoolekandes võetud suund pakkuda alternatiivi perekonnas hooldamisele.

Käesolev uuring, mis tehti Tartu linnas pereliiget hooldavate tööeas inimeste seas, toob välja mõned asjaolud, mida rõhutatakse omastehoolduse analüüsides harva. Pereliikme hooldamise vajaduse tekkimine lööb perekonna elukorralduse segamini ja võib seda mõjutada pikema aja jooksul. Samas omandavad inimesed olukorra stabiliseerumisel hooldusvõtted, jagavad hoolduskoormust teiste pereliikmetega ja neis kujuneb veendumus, et selline elukorraldus on võimalikest parim.

Uuringust selgus, et nii hooldajatel kui ka hooldatavatel on avalike teenuste kasutamise suhtes tõrjuv hoiak, eriti vähe soositi päevahoiuteenust. See sunnib arutlema selle üle, kuivõrd põhjendatud on Eesti hoolekandes võetud suund pakkuda alternatiivi perekonnas hooldamisele. Omastehooldust on kahetsusväärselt vähe analüüsitud tööturupoliitika kontekstis.

Töö- ja perekohustuste ühitamine on ühtviisi keerukas nii lastega kui ka hooldust vajava eaka pereliikmega pere jaoks. Hooldajapuhkus, osaajaga töötamise võimalus, sotsiaalkindlustusgarantiid jms on iga arenenud pikaajalise hoolduse süsteemi olulised osad. Eesti valdkondlikes arengukavades on need meetmed aga jäänud tagaplaanile.

Kuigi eestlaste peresuhted on viimasel veerandsajandil oluliselt muutunud ja pigem lõdvenenud, ei ole solidaarsus põlvkondade vahel kadunud. Seega peab hooldusvajadusega inimeste murede kõrval pöörama endiselt tähelepanu omastehoolduse problemaatikale. Nähtavas tulevikus jääb perekonnas hooldamine endiselt peamiseks eakatele abi andmise viisiks.

Eesti hoolekande ees seisab uus ja keerukas ülesanne: liita omavahel nõrgalt seotud teenused terviklikuks pikaajalise hoolduse süsteemiks. 2015. aasta lõpus tööd alustanud hoolduskoormuse vähendamise rakkerühm selgitas välja pikaajalise hoolduse probleemid. Maailmapangalt tellitud uurigu alusel (uuring „Reducing the Burden of Care” valmis 2017. a) koostati asjakohased poliitikasuunised. Neis keskendutakse kolmele probleemile, mille lahendamine on eelduseks tõhusa pikaajalise hoolduse süsteemi loomisel. Esiteks sotsiaal- ja tervisevaldkonna parem integreerimine. Teiseks omastehooldajatele tugisüsteemi loomine. Kolmandaks kogukonna rolli määratlemine hoolekandes. See Tartu linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna tellimusel tehtud analüüsi (Kõre, Murakas ja Tall 2018) alusel kirjutatud artikkel keskendub ühele nimetatud probleemidest: omastehooldusele ehk pereliikme hooldamisele teise pereliikme, sugulase või peretuttava poolt.

Probleemi püstitus
Omastehoolduse temaatikasse sisseelamiseks refereerime mõnda asjaolu hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma poliitikasuunistest.

  1. Hoolduskoormusega inimeste arv (kokku 47 tuhat, neist 30 tuhat naist ja 17 tuhat meest), moodustab suure osa ühiskonnast.
  2. Ülalpidamiskohustuse tõttu pereliikmete hooldusteenuste arveid tasuvate isikute rahaline koormus on suur.
  3. Tööjõu-uuringuga on tuvastatud omastehoolduse oluline mõju tööturule (seetõttu on tööturult eemal 8000 inimest ja 5000 töötab osaajaga).
  4. Suur hoolduskoormus ohustab hooldajate tervist ning tekitab töövõime vähenemise või kaotuse riski.
  5. Omastehooldusega seotud riigi (omavalitsuse) otsesed kulud on küll suhteliselt väikesed, kuid arvesse tuleb võtta ka kaudseid kulusid: saamata jääv maksutulu, lisakoormus tervishoiusüsteemile, inimeste toimetuleku rahaline toetamine jne 

(Hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma lõpparuanne 2017).

Eespool toodule lisaks veel üks praktikute arvamus. Nimelt võivad hoolduse vormistamisel olla esikohal hooldaja, mitte hooldatava huvid, nt soov saada sotsiaalkindlustust. See ei tähenda automaatselt halba või puuduvat hooldust, kuid omavalitsuse vaatenurgast on ikkagi tegu valeandmete esitamisega. Küsitlusega püüti hinnata, kui suur on „hooldaja poole kaldu” hooldusjuhtude osatähtsus.

Uuringu korraldus
Tellijaga sõlmitud lepingu kohaselt jaotati uuring kaheks.
a) Kvantitatiivuuring – 97 tööealise (faktiliselt 23.–69. a) hooldajatoetust saava tartlase ja nende hooldatavate (85 isikut, 12 juhul ei õnnestunud intervjuud teha) küsitlus, mille rõhuasetus oli hooldatava toimetulekul, hooldaja tegevusel, sotsiaalteenuste vajaduse ja kasutamise uurimisel. Valim, mille alusel intervjuud tehti, moodustati nende hooldajate nimestiku põhjal, kelle eest Tartu linn maksis 2018. a I kvartali lõpus sotsiaalmaksu. Intervjueeriti 2018. a suvel-sügisel. Uuringus järgiti isikuandmete kaitse reegleid, seetõttu oli küsitluse korraldus keeruline ja aeganõudev. Tartu LV sotsiaal- ja tervishoiuosakond võttis ühendust isikukoodi alusel reastatud nimestikust juhuvalimi põhimõttel leitud potentsiaalsete küsitletavatega. Nõusoleku saamisel edastati isiku kontaktandmed küsitlejale, kes korraldas intervjueerimise. Tegu oli nn kontrollitud küsitlusega, kus enne ankeetide täitmist selgitati uurimuse eesmärki ja vastati küsimustele (Hirsjärvi jt 2005). Andmeid töödeldi SPSS-programmi abil ja analüüsiti sagedusjaotuse meetodil (Tooding 2015).
b) Kvalitatiivuuring ühe grupi- ja kolme individuaalintervjuuga Pärnu, Tallinna, Tartu ja Viljandi sotsiaaltöö spetsialistidega 2018. a kevadel, mis keskendus omastehoolduse ja avaliku hoolekande parema omavahelise sidumise probleemidele.

Käsitletavad teemavaldkonnad ja küsimused olid varem kokku lepitud, kuid intervjueeritavate algatusel laiendati arutatavate teemade valdkondi. Analüüsi ülesehitamiseks kasutati intervjuu küsimustikku. Esialgu intervjuu lindistati ja seejärel transkribeeriti (koostati stenogramm). Analüüsi meetodina kasutati temaatilist analüüsi.

Omastehooldus kui poliitika
Omastehooldus arvudes
Sõltuvalt konkreetse riigi hoolekandemudelist, on mitteformaalne hooldus kas suurema või väiksema osatähtsusega, kuid arendamist vajava valdkonnana on see tähelepanu all kogu Euroopas. Euroopa Sotsiaaluuringu 2014. a küsitlusvoorus tuli vastata küsimusele „Kas kulutate mis tahes põhjustel (pikaajaline füüsilise tervise halvenemine või puue / pikaajaline vaimse tervise halvenemine või puue / kõrge vanusega seotud probleemid) aega pereliikmete, sõprade, naabrite või teiste inimeste eest hoolt kandmisele või nende aitamisele? Ärge arvestage midagi, mida teete palgatöö osana.” Vastuse „jah” andis küsimusele 34,3% uuringus osalenud 20 riigi esindajatest. Eestis oli selliste „jah” vastuste osatähtsus keskmisest madalam: 31,8%. Intensiivse hooldusega (rohkem kui 11 tundi nädalas) oli tegev 7,6% vastajatest, Eestis 9,9% (Verbakel jt 2017). Intensiivse hooldusega seotud 10% täisealisest elanikkonnast tähendab 110 000 inimest. Seda on kaks korda rohkem, kui eeldab hoolduskoormuse vähendamise rakkerühm. Euroopa elukvaliteedi uuringu (EQLS 2016) kohaselt on Eestis hoolduskoormus 15%-l täisealisest rahvastikust, 14%-l meestest ja 16%-l naistest. 11,9% neist on tööeas (7,2% töötavad ja 4,7% ei tööta), 4,1% on eakad hooldajad. (Informal care in Europe 2018).

Näiliselt kirjeldab hoolduskoormuse dünaamikat hooldajatoetust saavate isikute arvu muutus. See statistika on aga petlik. Kõige rohkem hooldajatoetuse saajaid oli Eestis 2004. a lõpul (34 804 rahaliselt toetatud hooldajat). Toetuse maksmise kohustuse omavalitsustele üleandmise järel 2005. a oli hooldatavaid 22 831 ja toetuse saajaid 20 628, 2018. a lõpul vastavalt 11 077 hooldatavat ja 10 293 hooldajat. 1804 isiku eest maksti 2018. a sotsiaalmaksu (st hooldamine oli tööga võrdsustatud tegevus). (Sotsiaalministeerium 2019).

Jätame hetkeks arvud kõrvale ja kirjeldame omastehoolduse toetamise poliitikaid. Omastehooldust kirjeldatakse kui win-win-win lähenemist, st kasu saavad kolm asjaosalist: hooldatav, hooldaja ja ühiskond. Poliitikad keskenduvad kolme valdkonna probleemidele: 1) hooldamine ja tööturg, 2) hooldaja heaolu, 3) hooldamise majanduslik stimuleerimine.

Hooldajate töötamist toetavad meetmed
Hooldamine, eriti suure hooldusvajadusega pereliikme puhul, mõjutab tööeas inimese tööturukäitumist. Seetõttu rakendavad arenenud riigid hooldusvajadusega töötajatele vanemapuhkusega sarnanevat puhkusesüsteemi. Esitame vaid mõned näited sellisest süsteemist. OECD andmetel võimaldab 60% Põhjamaade ja Poola, 25% Lõuna-Euroopa, 20% Kanada ja 10% Jaapani firmadest oma töötajatele puhkust pereliikme haiguse ja hooldusvajaduse korral (OECD 2011). Selle õiguse kasutamine sõltub siiski suurel määral hooldajale makstava hüvitise suurusest. Kui hüvitis on madal, eelistavad hooldajad hoolduspuhkuse asemel kasutada ravikindlustusest tulenevaid õigusi, töö ja puhkeaga reguleerivast seadusest tulenevat lisapuhkuse õigust vms.

Väga tähtis on paindliku tööaja võimaldamine. Statistika näitab siiski, et valik paindliku tööaja kasuks tehakse sagedamini laste kasvatamise kui eakate hooldamise eesmärgil. Soomes kasutas viidatud OECD uuringu kohaselt paindlikku töögraafikut 45% väikelaste vanematest ja 10% hoolduskohustusega inimestest. Hooldajapuhkust on võrreldes vanemapuhkusega keerulisem kavandada. Lihtsam on korraldada terminaalselt haigete inimeste hooldamist. Kuigi sel puhul on puhkus ajaliselt piiratud, võimaldatakse hooldatavale ka institutsionaalset abi (hospiitsiteenust).
Üldjoontes võib sotsiaalpoliitika vaatenurgast näha hoolduse ja tööturu seoseid kolmest vaatenurgast:
1) hooldajale sotsiaalsete garantiide võimaldamine sarnaselt töötajatega
2) hooldajate õigus kasutada paindlikku töögraafikut ja seda tagavad mehhanismid
3) maksustamiseelised, mis toetavad nii hoolduskoormusega isikute töölevõtmist kui ka näevad ette sissetulekutoetust.

Hooldaja heaolu säilitamine
Teiseks kirjeldame mõne näite najal, kuidas panustatakse hooldajate kehalisse ja vaimsesse heaolusse. Hooldajate suurim probleem on stress, mida tekitab pidev valmisolek täita oma hooldajakohustusi, lühike või olematu puhkus ja isolatsioon (kontaktide ja suhtluse piiratus). Stressi vähendamiseks kasutatakse kõige sagedamini intervallhooldusteenuse pakkumist. Seda võib korraldada nii koduse asendushoolduse, päevakeskuse kui ka episoodilise või regulaarse asutushoolduse vormis. Intervallhoolduse puhul on tähtis nii hoolduse kestus kui ka sagedus ja efektiivseks hinnatavad praktikad varieeruvad riigiti suurel määral. Kui Soome alustas 2006. a omastehooldajate süsteemi loomist, oli kohustuslik pakkuda hooldajale vähemalt kolm hooldusvaba päeva kuus. Eestis 2018. aasta keskpaigast sügava puudega täiskasvanu hooldajale võimaldatavad viis lisapuhkepäeva aastas ei ole eespool toodud kriteeriumi silmas pidades ilmselt piisav abi.

Toetused ja sotsiaalsed tagatised
Kolmandaks mõni sõna omastehoolduse juriidilistest ja majanduslikest aspektidest. Vahel toonitatakse, et omastehooldus on mitteformaalne ja tasustamata tegevus. See võib, aga ei pruugi nii olla. Üsna tavaline on lepingu sõlmimine kas hooldaja ja hooldatava (näiteks Prantsusmaal, Hollandis) või hooldatava ja omavalitsuse vahel (Rootsis). Lepingu sõlmimisega kaasneb enamasti hooldusvajaduse hindamine. Seega on tegu üsnagi formaliseeritud süsteemiga. Hooldajatoetus võib olla nii otsene (makstakse hooldajale, Hispaania) või kaudne (makstakse hooldusvajadusega isikule, kes seda oma äranägemise järgi jagab või kulutab – Saksamaa, Tšehhi). Inglismaal on kasutusel kolme liiki toetusi, nii otseseid kui ka kaudseid (toetus hooldatavast eraldi elavale hooldajale, sissetulekute testil põhinev traditsiooniline hooldajatoetus ja hooldatavale makstav toetus). Kõigis nimetatud riikides on omastehooldus süsteemina seotud ravi- ja pensionikindlustusega. Tõsi, mitte iga konkreetse hooldusjuhtumi puhul. (Informal care in Europe 2018).

Maksustamise soodustuste näitena võib tuua Kanada, kus intervallhooldusele tehtud kulud võetakse arvesse tulumaksu tasumisel. Suurbritannias saavad hooldajad pensionisoodustusi (esimese pensionisammas koosneb baasosast ja lisaosast, hooldajal on õigus mõlemale). (OECD 2011 ).

Hooldajate ja hooldatavate küsitluse tulemused
Hooldusest üldiselt
Tartu omastehooldajate ja nende hooldatavate hulgas korraldatud kvantitatiivuuringu tulemused kattuvad olulises osas varasemate uuringute tulemustega (Tulva jt 2002, Puuetega inimeste ja nende pereliikmete hoolduskoormuse uuring 2009 jt). Samas on ka tõlgendamist vajavaid andmeid. Valimi sooline proportsioon (50:50) erineb tavapärastest naiste märkimisväärset ülekaalu näitavatest tulemustest. Ilmselt on see seotud uuringu valimi spetsiifikaga (tööealised hooldajad, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu).

Valdavalt on hooldus perekonnapõhine tegevus: 2/3 juhtudel on hooldajateks lapsed või lapselapsed, 1/5 sugulased või hõimlased ja 1/5 muud abistajad. Eksperdid rõhutasid, et hoolduse keerukuse ja hooldaja-hooldatava sugulusastme vahel on lihtne seos: keerukamaid ülesandeid täidavad lähedased inimesed. Mittesugulased sellist riskantset ja rasket tööd enda peale ei võta ja hoolduskoormuse suurenemisel loobuvad sellest. Pooltel juhtudel elavad hooldatav ja hooldaja ühes leibkonnas, pooltel juhtudel lahus (eraldi). Enamasti on ka eraldi leibkonnas elamise korral hooldajal abikaasa/elukaaslane/perekond, mis võimaldab hoolduskoormust jaotada ja vähendada hoolduskohustusega seotud pinget. Hoopis raskem on pingetest hoiduda või neid maha laadida hooldatavaga koos elaval abistajal.

Hooldajate hinnangul tulid pereliikme toimetulekuraskused ja kõrvalabi vajadus ilmsiks keskmiselt 10 aastat tagasi, ametliku hoolduse pikkuseks nimetati 5,5 aastat. Ajaline vahe hooldusvajaduse tekkimise ja ametliku hoolduse vormistamise vahel on väiksem haigestumise tagajärjel tekkinud hooldusvajaduse puhul. Eaka pereliikme tervis halveneb järk-järgult ja kehaline ja/või vaimne võimekus väheneb pikkamööda. Sageli pöördub hooldaja omavalitsuse poole alles siis, kui tal endal tekib sotsiaalne probleem (sotsiaalkindlustuse vajadus).

Pea iga teine hooldatav on vahetanud hooldajat (keskmine formaalsete hooldajate arv eelneva hooldusperioodi kohta on 1,9). Enamikul juhtudel on abi andja vahetunud sujuvalt. 82% küsitletud hooldatavatest märkis, et hooldusel pole olnud pause. Siiski on 10%-l valimist olnud hooldaja vahetumise tõttu teatud aja jooksul raskusi oma elu korraldamisel või on nad tavapärasest halvemini hakkama saanud.

Kõre jt tabel1

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hooldatavate hinnang hooldusele on pigem hea (80% hinnangud „väga rahul” või „üldjoontes rahul”). Kaudseid märkusi tegi vaid 2 vastanut ja sisuliselt rahulolematuid võib olla ka küsimusele vastamata jätnud 14 isiku hulgas.

Ajakulu mõttes on hooldajate koormus väga erinev. Ootuspäraselt kulutavad hooldatavaga koos elavad hooldajad kordi rohkem aega kui lahus elavad. 80%-l koos hooldatavatega elavatest hooldajatest on suur hoolduskoormus (üle 20 tunni nädalas). Iga viies küsitletu teatas, et tema töökoormus on 24/7. Ja vaid iga kuuenda hooldatavast lahus elava isiku hoolduskoormus küünib suure hoolduskoormuse tasemeni (17%). Mõneti ootuspäraselt hindasid hooldatavad neile kulutatud aega lühemaks, kui oli hooldaja nimetatud hoolduskordade või tundide arv.
Sotsiaalkindlustusõiguse saamise tõttu võib tunduda, et hooldaja on selles olukorras võitja. Selle järeldusega ei maksaks siiski kiirustada. Hoolduskohustuse tekkimine on mõjutanud paljude hooldajate elukorraldust ja seda mitmest vaatenurgast.

Põhifunktsioonide suhtes pole täielikult abist sõltuvate või sageli abi vajavate isikute osatähtsus valimis sugugi suur (voodist tõusmise, söömise, tualeti kasutamise ja ruumis liikumise puhul viiendik või pisut üle selle). Tõsi, hooldajate ja hooldatavate vastused erinevad ses suhtes oluliselt. Hooldajate vastused kirjeldavad märksa suuremat iseseisvust mõningate toimingute puhul, hooldatavad aga viitavad vastavalt suuremale abivajadusele. Toome mõned vastusevariandid „saab iseseisvalt hakkama” (sulgude ees hooldaja ja sulgudes hooldatava hinnang): söömisega 35% (27%), tualeti kasutamisega 38% (40%), voodist tõusmise / voodisse heitmisega 29% (27%), ruumis liikumisega 25% (20%).

Hooldusega seotud raskused
Probleemid, mida hooldajad esile tõid, on seotud:
1. Elukorraldusega. Hooldajatele valmistab raskusi liikumine (trepid, transport, suurekaalulise isiku tõstmine), hooldustehnika (eelkõige pesemine) ja lõpuks olme (kütmine, ratastoolis inimese elu korraldamine väikeses korteris, kus invakohandused pole võimalikud).
2. Tervise ja raviga: arsti kojukutse, eriarstiabi järjekord ja visiidi järjekorra ootamine, tasuliste meditsiiniteenuste ja ravimite hinnad.
3. Vaimse tervisega. Raskused tulenevad nii hooldaja kui hooldatava seisundist. Vaimse tervise probleemide hulka loeme ka hooldaja väsimuse, mille üle kurtsid paljud 24-tunniseid valveid tegevad pereliikmed. Samad probleemid ilmnevad hooldatava vastuolulise käitumise puhul: ühelt poolt kärsitus, heitlik meeleolu, manipuleerimine, vastupanu hooldusele, stress jm ning teiselt poolt passiivsus ja apaatia. Viimast esineb eriti juhtudel, kui eakas inimene on jäänud abikaasa surma järel üksinda. Tervikuna on need terviseprobleemidele viitavad protsendid siiski madalamad, kui neid on kirjeldatud varasemates uuringutes.

Eksperdid rõhutasid kaassõltuvuse sagedast esinemist. Mõlemad osapooled klammerduvad teineteise külge, hooldaja ei julge hooldatavat pikemaks ajaks üksi jätta, kasutada alternatiivseid hooldusviise, näiteks intervall- või asendushooldust. Teine pool tõrjub nn konkurente (sõbrad, võimalikud partnerid) ja lõikab sel moel hooldaja ära elust väljaspool kodu. 30% hooldajatest väitis, et nad ei ole viimase poole aasta jooksul hooldusest täielikult vabad olnud. Omastehooldust kui tervikut silmas pidades pole pilt sugugi nii must-valge. 92 hooldataval oli intervjuude kohaselt 230 rohkem või vähem regulaarselt abi andvat isikut, st 2,5 ühe isiku kohta (Euroopa Sotsiaaluuringu andmetel on keskmine abistajate arv 1,7).

Hooldus ja abi hooldajale hilineb
Eespool oli viide sellele, et hooldus hilineb, sest eakas ei tunnista toimetulekuraskusi ja pingutab maksimaalselt iseseisva toimetuleku nimel. Sama muster ilmneb hooldajate tegevuses. Abi omavalitsuselt on küsinud/saanud vähesed (14% peamiselt ühekordset toetust, 4% teenust). 80% ei ole mingisugust abi küsinud/saanud.

Eksperdid rõhutasid, et üksikuks jäänud inimesed tõrguvad tunnistamast oma võimete vähenemist. Abi otsimiseks on vaja välist tõuget, see võib tulla mõnelt mitteformaalse võrgustiku liikmelt, nn seltsidaami külaskäigust, sotsiaaltöötaja rutiinsest visiidist (omavalitsuse tänukirja üleandmine mõnel tähtpäeval vms).

Suhtumine võimalikku avaliku sektori (omavalitsuse) abisse, mis kergendaks hooldajate tööd ja parandaks hooldatava olukorda, on ebalev. Kõige suuremat kasu oodatakse õigete hooldusvõtete omandamisest/õpetamisest, nõustamist tehniliste abivahendite kasutamisel, abist eluruumi kohandamisel ja sotsiaaltranspordi kasutamise võimalusest. Nimetatud teenuste puhul väidab veerand kuni pool hooldajatest, et neid abinõusid on ka kasutatud.

Ühtmoodi tõrjuv hoiak on vastajatel nii koduabi (soe toit koju, koduhooldaja või asendushoolduse teenus) kui ka institutsionaalse hoolduse (päevakeskuse- ja intervallhoolduse teenus) suhtes. Eriti negatiivses valguses esineb päevakeskus, mida peeti vajalikuks ka kommenteerida (proovisime, aga ei meeldinud; seal on „imelikud inimesed” jne). Silma hakkab vastuolu inimeste hoiakute ja riikliku poliitika vahel: esimesed ootavad pigem abi hooldajale, teine püüab töötamist toetavate hoolekandeteenuste projektide kaudu pakkuda teenuseid hooldatavale (koduhooldusteenus, päevakeskus ja asutushooldus).

Võiks eeldada, et suurema hoolduskoormusega isikutel on suurem huvi asendushoolduse vastu. See uuring seda arvamust ei toeta. Huvi on ühtmoodi vähene nii suure (üle 3 tunni päevas) kui ka väikese hoolduskoormusega hooldajate seas. Mõnevõrra teistsugune on suhtumine intervallhooldusesse: suure hoolduskoormusega isikute puhul on ükskõikset suhtumist (see ei lahendaks midagi) vähem ja seega usk teenuse vajalikkusse suurem. Enamik (89%) hooldajatest hindas võimalike abistamise viiside hulgas kõige tõhusamaks hooldajatoetust ja pidas vajalikuks seda suurendada. Loetletud abistamise viisid ei olnud enamikule intervjueeritutest põhimõtteliselt sobivad, seetõttu ei näinud nad neis ka võimalust, et toetada nende tööleasumist. Vaid napp kümnendik nõustus sellega, et kirjeldatud teenuste abil saaksid nad tööturule minna. Viiendik olid kahtleval seisukohal, kuid oli nõus teenuseid sama eesmärgi (töölemineku) saavutamiseks proovima.

Kõre jt joonis1

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tunnistame kahetsusega, et olemasolevate sotsiaalteenuste analüüs andis vähe pidepunkte omastehoolduse poliitikate arendamiseks. Hooldatavate hinnang elamistingimustele viitab siiski ühele võimalusele, kuidas omastehooldust parandada. Oma elamistingimustega oli rahul vähem kui 2/3 vastanud hooldatavatest. Iga viies tunnistas, et paremad elamistingimused kergendaksid hoolduse korraldamist ja parandaksid toimetulekut, kuid seda takistab nii soovimatus kodust lahkuda kui ka raha. Iga seitsmes väitis, et eluaseme vahetus oleks otstarbekas, kuid selleks pole majanduslikke võimalusi.

Seisukohti kvalitatiivuuringust
Ekspertide valdav arvamus on, et ka omastehoolduse toetamisel tuleb lähtuda sotsiaaltöö ühest juhtpõhimõttest: juhtumipõhisusest. Teatud koormusest alates muutub hooldus tööks ja seda tuleks arvesse võtta nii „omade” (pereliikmed) kui ka „võõraste” (mittesugulased) tegevuse hindamisel. Küsitluse käigus selgus, et ka vägagi mahukad hindamisinstrumendid ei kajasta täiel määral hooldusjuhtumite keerukust. Näiteks inimene on vormistatud teise põlvkonna esindaja hooldajaks. Tema kõrval on leibkonnas ka kolmanda põlvkonna esindaja (vanaema), kel pole puuet ega fikseeritud hooldusvajadust. Ka tema on hooldatav ja mõjutab hooldaja töökoormust. Üks ekspertide välja öeldud mõte oligi, et lihtsamate ja keerukamate juhtumite käsitlemine tuleks hooldajatoetuse suuruse vaatenurgast viia teineteisest „kaugemale”. Eksperdid esitasid mitteformaalse ja formaalse hoolduse era- ja avaliku sektori ülesannete võimaliku ümberjaotamise kohta vahel üsna radikaalseid seisukohti. Nende arvates on võimalik praeguste omastehoolduse klientide ümberjaotus järgmiselt: 1/3 omastehooldus, 1/3 koduhooldus, 1/3 institutsionaalne hooldus.

Grupiintervjuu käigus tehti pakkumisi, milliste summadega võiks avalik sektor teenuste kasutamist toetada. Kokku lepiti järgmine jaotus: institutsionaalse hoolduse kuutoetus 400, koduhoolduse kuutoetus 300, omastehoolduse kuutoetus 200 eurot.

Teisalt saaks asendushoolduse ja koduhoolduse teenuste võimaldamisega pereliikmete hoolduskoormust vähendada, suurendades sealjuures formaalse hooldussüsteemi mahtu minimaalselt. Praegune olukord, kus pereliikmete olemasolul peaks näiteks koduhoolduse eest maksma, sunnib valima elukorraldust, mis lõpuks mõne pereliikme ikka töölt ära viib, sellega kaasnevad majandusliku toimetuleku probleemid, raskused tööturule tagasipöördumisel jne. Üks tähelepanuta jäänud asjaolu, millele eksperdid viitasid, on hoolduse lõppemine (hooldatava surm). Kui hooldajal enne ei olnud stressi või depressiooni, siis nüüd see saabub! Sotsiaalsfääri vaatenurgast ei tohiks hooldusjuhtum lõppeda lepingu lõpetamisega. Kui varem ei ole hooldajat teenustega toetatud, siis nüüd tuleks seda ilmtingimata teha.

Rahulolu eluga
Lõpetame artikli analüüsi osa kvantitatiivuuringu andmetega, viidates paarile lihtsale omastehooldusel olevate inimeste eluga rahulolu kirjeldavale momendile. Nimelt küsiti, mis teeb hooldatavale tulevikku vaadates kõige rohkem muret: kas tema tervis, majanduslik olukord, hooldaja võimekus ja hoolduse tulevik, mõni muu oluline eluvaldkond või probleem. Kõige suuremat muret teeb tervis, seejärel kehvad majanduslikud võimalused ja seejärel muud eluprobleemid. Pingereas jäi viimaseks hooldaja võimekust ja hoolduse tulevikku puudutav variant. 70% intervjueeritutest väitis, et praegune hoolduse korraldus on optimaalne või ei ole hooldatava hoiakute tõttu seda võimalik muuta. 30% on kaalunud muid võimalusi ja osa neist on teinud ka põhimõttelise valiku. Enamasti on selleks institutsionaalne hooldus. Rahalistel põhjustel ei suudeta aga seda muudatust ellu viia. Mõnel juhul on ilmselt positiivsete näidete najal võimalik hooldatava tõrjuvat suhtumist välispidise abi suhtes mahendada. Mõnel juhul (kui näiteks elamistingimused on kehvad) pole aga võõrad majja ilmselt oodatud.

Eespool toodust näeme, et asjaosalistel on usk (võib-olla ka lootus), et hakkama saadakse oma pere toel ja hooldus jätkub kodus. Kuid julgeme järeldada, et kui õnnestub vähendada usaldamatust formaalse hooldussüsteemi vastu, suurendada tehniliste abivahendite kasutamist ja lisada koduabile isikuabi komponent, oleks võimalik omastehooldajate koormust vähendada peaaegu poole võrra. Seda arvamust toetab hooldaja hinnang abivajaduse dünaamikale: 58% intervjueeritutest väitis, et hoolduskoormus on kasvanud, 33% pidas seda ühetaoliseks (n-ö stabiilne teenuse pakett) ja 5% kinnitas, et tänu hooldatava tervise paranemisele (peale operatsiooni või haiglaravi) on töö läinud lihtsamaks.

Vahel tundub, et side eestlaste perekonnaliikmete vahel ja sellest tulenevalt ühiskonna sidusus tervikuna on nõrk. Hollandi teadlane Ellen Verbakel analüüsib Euroopa rahvaste perekonnanorme, sh valmisolekut hoolduseks. Asjaomase indeksi väärtused (ingl family care norm) mahuvad tal vahemikku 0,16 (Soome) kuni 0,81 (Portugal). Eesti näitaja (0,48) on täpselt kahe äärmuse keskel (Verbakel 2018). Niisiis on perekonnaliikme hooldamine eestlaste vaatenurgast mitte ainult kohustus, vaid ka vastutus!

Tabeleid uuringu andmetega, mis puudutavad hooldajate ja hooldatavate hinnanguid hooldatava võimele igapäevaelu toimingutega hakkama saada, ning teenustele, mis võiksid
hooldaja tööd kergendada, saab vaadata siit.

Viidatud allikad
Hirsjärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Medicina
Informal care in Europe. Exploring Formalisation, Availability and Quality. 2018. European Union.
https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=8106&furtherPubs=yes (02.01.2020).
Informal caregiving and learning opportunities: an overview of EU countries. (2016). Report coordinated by Eurocarers.
www.anhoriga.se/Global/Nyheter/Nyhetsdokument%202016/TRACK%20Baseline%20Report_%20APRIL%202016.pdf (02.01.2020).
Hooliva riigi poole. Poliitikasuunised Eesti pikaajalise hoolduse süsteemi tõhustamiseks ja pereliikmete hoolduskoormuse vähendamiseks. (2017). Hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma lõpparuanne. Riigikantselei.
Kõre, J., Murakas, R., Tall, K. (2018). Mitteformaalsel hooldusel tartlaste toimetulekut käsitlev sotsiaaluuring. Uuringu aruanne. Tartu: MTÜ Karmale.
Lethin, C., Leino-Kilpi, H., Roe, B., Soto, M. M., Saks, K., Stephan, A., Zwakhalen, S., Zabalegui, A., Karlsson, S. (2016). Formal support for informal caregivers to older persons with dementia through the course of the disease: an exploratory, cross-sectional study.
www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4734848/pdf/12877_2016_Article_210.pdf (02.01.2020).
OECD (2011). Help Wanted? Providing and Paying for Long-Term Care.
www.oecd.org/els/health-systems/47884889.pdf
Puuetega inimeste ja nende pereliikmete hoolduskoormuse uuring 2009. (2009). Saar Poll OÜ, Tartu Ülikool. https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/piu2009_loppraport.pdf (02.01.2020).
Puuetega inimeste toimetuleku ja vajaduste uuring. (2006). Koostajad Masso, M., Pedastsaar, K. Sotsiaalministeerium. www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_
analuusid/Sotsiaalvaldkond/puuetega_inimeste_uuringu_raport_1_.pdf (02.01.2020).
Sotsiaalministeerium. Statistika. Sotsiaalvaldkond. Puuetega inimeste hooldus. www.sm.ee/et/sotsiaalvaldkond. (02.01.2020).
Tooding, L.-M. (2015). Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes. Tartu.
Tulva, T., Metsa, T., Ruusmaa, K., Leppik, E., Jonuks, A., Kallissaar, A. (2002). Omastehooldusest Eestis.
Verbakel, E. (2018). How to understand informal caregiving patterns in Europe? The role of formal long-term care provisions and family care norms. Scandinavian Journal of Public Health, 46: 436–447. https://journals.sagepub.com/doi/pdf/10.1177/1403494817726197 (02.01.2020).
Verbakel, E., Tamslagsrønning, S., Winstone, L., Fjær, E. L., Eikemo, T. A. (2017). Informal care in Europe: findings from the European Social Survey (2014) special module on the social determinants of health. www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/28355645 (02.01.2020).
World Bank Group (2017). Reducing the Burden of Care in Estonia. Interim Report.

Artikkel avaldati uuringu tellija, Tartu linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna, nõusolekul. Autorid tänavad osakonna hoolekandeteenistuse töötajaid ja grupi- ning individuaalintervjuudes osalenud spetsialiste koostöö eest.