Sotsiaaltöö 2019-4

Tagasi

28. AUGUST 2020

Sotsiaaltöötajate sügiskooli arvamuskorje tulemustest

Valter Parve

 

 

 

 

Valter Parve, MA 
sotsiaaltöö õpetaja, TÜ Pärnu kolledž

Septembris toimunud ESTA sügiskoolis Nelijärvel oli üle saja osalise, kellest täitsid anonüümse küsitluslehe kokku 45 väga erineva staaži ja töökogemusega kolleegi. Ankeedis oli kümme väidet koos valikvastustega ning võimalus neile kommentaare lisada ja ettepanekuid teha. Küsitluse kitsam eesmärk oli uurida täiendkoolituste vajadust, aga ka olukorda laiemalt selles pidevalt muutuvas ja stressirohkes valdkonnas. 

Allpool on esitatud ankeedis leiduvad väited ja iseloomustatud saadud tulemusi. Igale väitele lisatud vastusevariandid annavad artikli lugejale võimaluse teha nende seast kõigepealt oma valik ja siis võrrelda seda koondtulemusega. Lisaks oma valiku äramärkimisele võib – et oleks küsitluses osalemise tunne – saata iga teema kohta oma ettepanekud ja arvamused toimetusele, kes isikuandmeid kaitstes ka nende avaldamist võib kaaluda. Teemasid oli kokku seitse.

Millisena tajutakse suhtumist sotsiaaltöösse ja selle tegijatesse?
Avalikkuses on sotsiaaltöö maine viimastel aastatel olnud tõusuteel: 1) täiesti nõus; 2) veidi nagu oleks; 3) näha ja tunda seda eriti pole; 4) kindlasti mitte. Enam kui pooled vastajad (24) eelistasid valikut „veidi nagu oleks”, päris vastu oli vaid kaks. Täiesti nõus oldi väitega kuuel juhul.

Kommentaarid: „Endiselt esiplaanil negatiivses võtmes uudised.” „Kuigi meedia „kaevab” skandaale, on tore näha, et inimesed asuvad tihti ka sotsiaaltöötaja kaitsele, enam hakkab levima arusaamine, et inimest ei saa aidata vastu tema enda tahtmist.”

Kui ligikaudu kolmveerand küsitletutest tajub meie eriala maine tõusu, siis võivad selle taga olla nii konkureerivad ja meedia tähelepanu neelavad kõmuallikad kui ka sotsiaaltöötajate professionaalsuse, sh juriidilise kirjaoskuse kasv.

Enim kahjustavad mainet: 1) poliitilised tõmblemised; 2) kolletuv meedia; 3) õigustest pakatavad kliendid; 4) meie ise. Suuremat poolehoidu kogusid kolm esimest vastust – vastavalt siis 19, 22 ja 17 eelistust, aga ka viimasele vastusevariandile antud 10 enesekriitilist häält on küllaltki kõnekas. Kui eelistused kokku liita, ületab tulemus osalejate arvu: küsitluse tutvustuses oli küll palutud valida pakutavatest vaid üks vastusevariant, kuid tegelikult sellest kinni ei peetud.

Kommentaarid: „Kuulujutud, ilma selgitusi ootamata.” „Ebakindlus otsuste tegemisel.” „Suur osa ajast tuleb mõelda abistamise kõrval sotsiaaltöö või KOV’i mainele – et ei kahjustaks.” „Madal töö väärtustamine palkade mõttes.” „Poliitikud, kes ei ole teadlikud sotsiaaltöö sisust.” „Süsteemsuse puudumine töös, kohati.” „Ei julgeta ennast kaitsta, KOV ei toeta.” „Töö kui tulekahju kustutamine.” „Enamik poliitikuid on teoreetikud ega tea, mis praktikas toimub: on saanud EU arenenud riikides koolitusi, kuid Eesti rahaline ressurss on vajaka.” Kuna sotsiaaltöö eetika välistab juhtumi lahendamisel tehtud otsuste kohta klienti kahjustada võiva lisainfo andmist, siis on klikijanusel meedial väga mugav rünnata neid „tulekahju kustutajaid”.

Kui ligikaudu veerand vastajatest tunnistab peeglisse vaatamise vajadust, võib selles muu hulgas sisalduda nii vajadus meediakoolituse järele, ootus tööandja pakutavale kaitsele kui ka ettepanek (ESTAle?) pidevalt ühiskonda harida.

Kuhu kulub aeg ja kuidas seda juhtida?
Igapäevases töös kulub järjest rohkem aega ja energiat: 1) juhtumikorraldusele; 2) asjaajamisele ja sekeldamisele; 3) jamade klaarimisele; 4) bürokraatiale. Tulemus: vastavalt 5, 18, 15 ja 22 eelistust. Selgelt eristub ülejäänutest nõrgima tulemusega see, mis oma sisu poolest võiks olla sotsiaaltöötaja olulisim ressursikulu koht – juhtumikorraldus. Muidugi ei saa viimast lahutada sinna juurde kuuluvast aruandlusest, kuid vastajatele tundub, et aruandlust on ülemäära palju.

Kommentaarid: „Kogu info talletamine andmebaasidesse võtab lõviosa ajast, klienditöid jõuab selle võrra vähem teha.”„Inimesed ei oska ega taha omavahel suhelda.” „Klient, kellelt tuleb nädalas viis kirja laste hooldusõiguse üle.”

Regulatsioonide rägastikus toimetamine neelab aega ja energiat ning lisaks võib selles tajuda ka teatud umbusku kontrolliaparaadi poolt. Professionaalne sotsiaaltöö võiks ehk olla mõneti võrreldav kunstiga, aga selle välistab vajadus (enesekaitseks?) pidevalt oma samme dokumenteerida.

Tööga toimetulemiseks on koolist saadud kutseoskused minul siiani olnud: 1) täiesti piisavad; 2) rahuldavad; 3) nii ja naa; 4) üldiselt siiski ebapiisavad. Viimast varianti valis vastanutest vaid üks, ülejäänutest enamik eelistas kahte esimest.

Kommentaar: „Enim tunnen puudust proffidest õppejõududest ja praktikutest.”

Sel suvel soovis TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse erialale tulla õppima 186 inimest, nende seas oli ka mõnel muul alal kõrghariduse omandanud spetsialiste. Eraldi iga kandideerijaga peetud vestlus püüdis kõige muu olulise kõrval mõista ka valiku tausta ja siin mängis ühte olulisemat rolli teoreetilise õpetuse tihe side praktikaga.

Kui saaks, siis kõigepealt oleks mul vaja juurde õppida: 1) keeli; 2) seaduste mõistmist; 3) enesekehtestamist; 4) positiivsust, pingetaluvust. Ülekaalukalt rohkem toetust said loetelu kaks esimest vajadust ja ainult kaks vastajat tundis, et rohkem oleks vaja isiklikku positiivsust. See vastus oligi – igapäevase töö pingerohkust arvestades – küsitluse üks üllatavamaid tulemusi. Veel tunti puudust digioskustest, meediaga suhtlemise nippidest, teadmistest eri teraapiate kohta, eestkoste korraldusest, töötamisest sõltuvushäiretega klientidega.

Kommentaarid: „Pingetaluvust.” „Kuidas ise ellu jääda, kui on kliendid, kes solvuvad, ähvardavad ja on töötajaga ebaviisakad.”

Üks positiivseid ootusi haldusreformile oli võimalus spetsialiseerumiseks, mis omakorda nõuab seda võimaldavaid koolitusi, mis jällegi eeldab tööandja toetavat suhtumist.

Kuidas juhtida sotsiaaltöö tegijaid ja kujundada tööd toetavat keskkonda?
Kui saaks seda kuidagi „tellida”, siis tööandjad võiksid juurde õppida: 1) eetikat; 2) oma inimeste hoidmist; 3) sotsiaaltöö termineid; 4) julgust mõelda oma peaga. Ülekaalukalt – 28 poolthäält – tuli esikohale ootus valdkonda kureerivast poliitikust, kes omadest hoolib. Teiseks (17 eelistust) jäi soov, et juhil oleks tahtmist, julgust ja mängumaad iseseisvamaks otsustamiseks.

Kommentaarid: „Arvestada ka töötajate ettepanekutega, tunnustamine.” „Oluline õppida suhtumist inimestesse kui võrdsetesse, mitte suur vahe juhi ja alluvate vahel, olla orienteeritud arengule, diskussioonile, koostööle, käia kaasas maailma muutustega, olla avatud, võtta vastu tagasisidet oma tööle.” „Arusaama, et pehme pool on tugeva poole võimalikkuse tagaja.” „Käia sotsiaaltöötajale töövarjuks.”

Veel Nelijärvel olles ja küsitluslehti uurides sündis mõte pakkuda linna ja valla elu suunavatele inimestele koolitust, mis aitaks neil paremini mõista hoolekande olemust. Nüüd sõltub Eesti omavalitsusi ühendavast liidust, kuivõrd selle mõttega päri ollakse.

Haldusreform alles loksub paika, aga esialgu paistab, et seoses oma tööga on: 1) rohkem spetsialiseerumist ja koostööd; 2) kõik vanaviisi; 3) rohkem segadust ja ajakulu; 4) mõttetu. Viimast varianti ei valinud keegi, kuid enim toetust (21 poolthäält) sai eelviimane väide – st varasemaga võrreldes on rohkem segadust ja ajakulu. Samas arvas 12 vastajat, et haldusreform on loonud võimalusi süvenemiseks ja koostööks.

Kommentaarid: „Delinkventsete noorte peredega tegelemine ei ole KOVi tasandil muutunud, ennetus on seni „0”.” „Koostöö Töötukassa ja SKAga on paranenud.” „Lastekaitsjaid ja sotsiaaltöötajaid vähe ja piirkond suur, abivajajaid palju.” „Ressursse saab tänu reformile paremini kasutada.”

On üsnagi ootuspärane, et järgmiste kohalike valimiste käigus korrigeeritakse, toetudes saadud kogemusele, nii ühinemislepinguid kui ka tööülesannete jaotust. Viimasega seoses on ka sotsiaaltöö valdkonnas vaja kaardistada praegune olukord ning hakata otsima uusi ideid.

Suuremas KOVis kohalikke vajadusi esindavad osavallakogud ja asumiseltsid: 1) teevad seda hästi; 2) kõik on vanaviisi; 3) varem oli võim lähemal; 4) keda see kohalik huvitab? Ülekaalukalt enim toetust (18) sai seisukoht, et varasema halduskorralduse puhul olid otsustajad inimestele lähemal, samas arvas 6 vastajat, et kodanikuühendused saavad oma rolliga hästi hakkama. Mõneti on pettumus ehk seletatav asjaoluga, et enamasti moodustati osavallakogud valimistel osalenud poliitikutest, kes tegelikult ei pruugi tajuda oma vastutust osalusdemokraatia elluviimisel. Ilmselt on ka valmisliitude ja erakondade vahel küllaltki suured erinevused selles, kuidas suhtutakse inimeste otsustusprotsessi kaasamisse ning selleks võimaluste loomisesse.

Kommentaar: „Oleneb eestvedajast – mõni teeb koostööd, mõni mitte.”

Praeguste kodanikeühenduste suutlikkus KOVile partneriks olla sõltub muidugi kohalikest eestvedajatest, aga kindlasti ka poliitikute ja ametnike teadlikkusest.

Mulle meeldib mu igapäevane töö, aga …
Võiks ju töökohta vahetada: 1) olen sellele mõelnud; 2) mujal samad jamad; 3) vaja elukutset vahetada; 4) naudin oma tööd. Viimase vastusevariandi valis kokku 30 vastajat! Niivõrd tugev kutsekindlus ja rõõm oma igapäevasest tööst on ehk käesoleva küsitluse olulisim tulemus. Muidugi võib selles näha vastuolu seoses eespool selgunud takistustega: ülemäärane bürokraatia, napivõitu hoolivus jms, aga samas ka kinnitust õigetele kutse- ja kaadrivaliku otsustele. Kokku 11 inimest on mõelnud töökoha vahetusele ja igatsus uue keskkonna järele on igati loomulik, kuid küsimus on selle põhjustes: kurb, kui selleks on ülemuste üleolev suhtumine või tööindu lämmatav paberimajandus.

Kommentaarid: „Tunnustust küll ei ole saanud, kuid mulle meeldib minu töö, kui kaua, ei oska veel öelda.” „Vaatan aktiivselt ringi juba mõnda aega, seda just arengu vaatevinklist – praegune töökoht on küll väga turvaline, kuid juba mõnda aega ei paku enam arengut, on end ammendanud.” „Kindlasti lähiajal vahetan töökohta, rolli mängib suur palgavahe – sotsiaaltöös meelepärastes valdkondades väike palk.”

Ehk aitaks läbipõlemist ennetada ning armsaks saanud töökohale püsima jääda seegi, kui oleks võimalus sealt aastaks-paariks „ära käia”?

Stressirohkes ametis on oluline kolleegide toetus, meil: 1) on see iga päev olemas; 2) kovisioonid täitsa toimuvad; 3) kõik on oma arvutites; 4) olen üsna üksi. Eelistuste jaotus 24 – 7 – 5 – 9 ja ehk siin võibki peituda üks selgitusi, miks inimesed oma tööd naudivad: hea kollektiiv on sel puhul tohutult tähtis. Haldusreformi üks positiivseid tulemusi pidanuks olema koostööks suuteliste sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni meeskondade teke, aga kui ikka ligi 20% meie hulgast tunneb end üksi, on kusagil midagi väga olulist jäänud märkamata. Kui eespool selgus, et KOVi juhtivatelt poliitikutelt soovitakse rohkem hoolimist, siis toetava õlatunde loomisel võiks tähtsaim roll olla meeskonna juhil või ka mitteformaalsel eestvedajal.

Kommentaar: „Paberitööd on liiga palju, et arutada koos probleeme.”

Märke ligihiilivast läbipõlemisest on mitmesuguseid ja nende hulka võiks arvata ka suhtlemisapaatia.

Kolm lisateemat: ettepanekud ESTAle, ajakirjale Sotsiaaltöö ja uuele eetikakoodeksile. Ajakirja sisu suhtes pakutud ideed on juba töösse võetud, eetikakoodeksi puhul arvati, et „Vajab uuendamist” või et „Igapäevatöö kiiruses ei ole sotsiaaltöötajal aega seda eetikakoodeksit lugeda ega vaadata, tehakse tööd oma sisemise eetika toel” või „Vajab täiendamist, kuid mitte unustada lihtsust ja ühest mõistetavust” või „Eetikakoodeks ei ole teada/tuntud sotstöötajale, peabki sellest enam rääkima” või „On oma aja ära elanud, vajalikud on muudatused.”

Lõpetuseks tsitaat ühelt suure kogemusega sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni valdkonna spetsialistilt: „Töö on nauditav, kui kaaslased, kliendid ja juhtkond on mõnusad. Mulle meeldib mu töö, aga bürokraatia rikub selle võlu ja ma ei saa inimese probleemiga piisavalt tegeleda”. Samalt autorilt pärineb ka soovitus ESTAle: „Saame taas kokku ja kuulame teineteise arvamusi ja see on lahe!”

Suur tänu küsitluslehe täitjatele!