Sotsiaaltöö 2019-4

Tagasi

28. AUGUST 2020

Vabatahtlike seltsiliste roll hoolekandeteenuste täiendamisel

Anu Viltrop Eha Paas

 

 

 

Anu Viltrop, Eha Paas
projektijuhid, MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant

Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja Euroopa Sotsiaalfondi toel on vabatahtlike kaasamist hoolekandesse testitud juba aasta jagu. Kuigi aastase tegevuse kokkuvõte ei ole veel lõplikult valmis, saame siiski tutvustada siiani tehtut. Selle ajaga on külaliikumine Kodukant pakkunud ligi 200 vabatahtlikuga tuge enam kui 300 abivajajale.

Tegevusi kavandades leidsime, et kõige olulisem on vabatahtlike seltsiliste abil panustada inimeste emotsionaalsesse heaollu ning üksildustunde leevendamisse. Küllap on lugejagi kogenud, et hädaline palub abi pigem oma põhivajaduste rahuldamiseks, kuid puudujääke emotsionaalses ja vaimses toimetulekus ei peeta pahatihti selliseks probleemiks, et selle lahendamiseks kellegi käest abi küsida. Ometi kinnitavad uuringud, et üksildust tundvaid inimesi on üha enam ning et üksildus võib olla sama ohtlik kui suitsetamine, vähene liikumine või ülekaal.

Vabatahtlike kaasamismudelit asusime katsetama kuues maakonnas: Harju-, Hiiu-, Lääne-Viru-, Põlva-, Pärnu- ja Võrumaal. Praeguseks on projekti tegevustega liitunud ka Viljandimaa ning plaanis on laieneda mujalegi. Ligi 200 vabatahtliku abil oleme jõudnud tuge ja toetust pakkuda enam kui 300 abivajajale. Meie teenust saavad kasutada erivajadusega täisealised ning eakad, kuid meie klientide seas on kõige rohkem siiski vanemaid inimesi. Kõige noorem inimene, kellele seltsilise teenust pakume, on 29aastane ja kõige vanem 106aastane. Suurem osa vabatahtliku abi kasutanud inimestest ei ole tööturul aktiivsed: 195 inimesest, kes osalesid suvel küsitluses, töötas kolm.

Kuidas abivajajad leitakse
Võimalike abistatavate leidmine on omaette töö. Me teeme tihedat koostööd sotsiaalpartneritega – kohalike omavalitsuste sotsiaalosakondade, hoolekodude, päevakeskuste ning kohalike ühendustega. Nendeta oleks meil keeruline abi vajavaid inimesi üles leida. Enamasti võtabki võimaliku huvilisega ühendust mõni sotsiaalpartner (näiteks sotsiaaltöötaja), kes on inimesele juba tuttav ja turvaline ning tutvustab seltsilise teenuse asjaolusid ja võimalusi. Paljud võtavad pakutava võimaluse rõõmuga vastu, kuid on ka neid, kes võõrast inimest oma koju lubada ei julge.

Igas testimisse kaasatud maakonnas on piirkondlik koordinaator, kes tunneb kohalikke olusid ja inimesi. Usume, et kohalikesse oludesse sobivad lahendused sünnivad võimalikult lähedal, inimeste endi keskel. Vabatahtlike kaasamine on töö, mis nõuab aega, pühendumist ja hoolt. Just piirkondlik koordinaator hoiab suhteid sotsiaalpartneritega ning selgitab nende abiga välja abivajajad. Koordinaator valib välja sobivad vabatahtlikud, klapitab omavahel abivajajaid ja vabatahtlikke ning on valmis pidevalt toetama mõlemat osapoolt.

Seltsilise teenus on kavandatud pikaks ajaks – vähemalt aastaks. Seetõttu on oluline, et abivajaja ja vabatahtlik omavahel inimestena sobiksid ning nende ootused ajale ja ühistele tegevustele oleksid sarnased. Selline „klapitamine” on küllaltki nüansirohke ja keerukas.

Vabatahtlik seltsiline: kes ta on?
Vabatahtliku tegevusena mõistame Kodukandis selliseid tegevusi, mida inimene teeb vabast tahtest, materiaalset tasu saamata (tasu võib väljenduda uutes oskustes, tutvustes jms) ning kellegi teise või laiemalt ühiskonna hüvanguks. Usume, et seltsi pakkumiseks ei ole tingimata vaja, et vabatahtlik oleks haritud sotsiaalvaldkonnas või tal oleks varasem kogemus: piisab ettevalmistavast koolitusest ning sellest, et inimesel on huvi ja soov teisi aidata. Nii ongi meie vabatahtlikud väga erinevate eluvaldkondade esindajad. Ligikaudu pool vabatahtlikest on vanemaealised, kes tunnevad rõõmu sellest, et saavad veel küpses eas olla kasulikud kogukonna liikmed.

Vabatahtlikke oleme otsinud eri viisidel: nii Vabatahtlike Värava ja kogukondlike võrgustike kaudu kui ka laiemalt teavitades (näiteks kuulutades sotsiaalmeedias, ajalehes ning raadios). Sel teel on meieni jõudnud nii varasemast tuttavaid inimesi kui ka täiesti uusi abilisi. Head meelt teeb, et seltsiliste seas on palju neid, kellele on see esimene vabatahtlikuks olemise kogemus. Võimalik, et varem pole nad märganud üleskutseid, mis neid oleksid kõnetanud.

Piirkondlik koordinaator kohtub iga vabatahtlikuks soovijaga, et mõista ta ootusi ja soove. Enne tegevusega alustamist palume vabatahtlikul esitada väljavõtte karistusregistrist, alles seejärel saab vabatahtlik end tegevuseks ette valmistada: ta osaleb koolitusel ja/või teeb omale selgeks vabatahtliku seltsilise juhendmaterjali. Paraku jääb mõnikord esimene vestlus viimaseks, sest jutuajamise käigus selgub, et ootused ja võimalused omavahel ei klapi. Vabatahtlikult seltsiliselt eeldame alati, et ta hoolikalt kaaluks oma ajalisi võimalusi ja oleks valmis tegutsema seltsilise rollis pikemat aega.

Enamasti sõlmime vabatahtlikega lepingud üheks aastaks. Praegune elutempo on aga kiire ja olud muutuvad ruttu: inimesed tahavad küll meeleldi aidata ning abiks olla, kuid tihtipeale eelistatakse seda teha vähehaaval ja lühikese aja jooksul. Ometi näeme, et näiteks üksikult elava eaka emotsionaalset heaolu suurendab pigem pikemaajaline, stabiilne ja usaldusväärne suhe seltsilisega.

Vabatahtlike hoidmiseks peame oluliseks nii tihedat suhtlust koordinaatori ja vabatahtliku vahel kui ka vabatahtlikele suunatud arengupäevi ning klubitegevusi. Kohtumistel vahetatakse kogemusi ja õpitakse uusi oskusi.

Kuidas vabatahtliku seltsilise teenust pakutakse
Iga kuue kuu järel küsime abi saanud inimestelt tagasisidet, et teha kindlaks, kas ja kuidas oleme suutnud inimestele abiks olla ning mida peaksime oma tegevuses muutma, et toetada neid veelgi paremini. Tutvume ka vabatahtlike tehtud sissekannetega kliendipäevikutesse. Selles artiklis tutvustame suvise küsitluse tulemusi (22. oktoobrist 2018 kuni 16. maini 2019), milles osales 195 abivajajat. Küsitlusega kogutud andmeid analüüsis Karin Kiis.

Küsitlusest selgus, et kõige sagedamini abistasid vabatahtlikud inimesi nende kodus (või hooldekodus), kuid inimestele oldi toeks ka igapäevasel asjaajamisel või vaba aja veetmisel.
Vabatahtliku tegevus olenes sellest, mis laadi abi inimene vabatahtlikult ootas ning mil viisil ja kui palju sai vabatahtlik abi pakkuda. Tavaliselt lepitakse see kokku inimese ja vabatahtliku koostöö alguses.

Ühe külastuse käigus võib vabatahtlik olla inimesele toeks mitmel moel, alates toetavast vestlusest ja seltsi pakkumisest kuni praktilise abini tegevustes, mida inimene iseseisvalt teha ei suuda, kuid mis on olulised toimetulekuks kodus või aktiivseks osalemiseks ühiskonnas (vt joonis 1).

Viltrop Paas joonis1

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kõige sagedamini pakkus vabatahtlik inimlikku tuge ja vestles toetavalt, paljudel juhtudel oli see seotud ka mingi tegevusega (vt joonis 1 ja 2). Tihti loeti ajalehti või võeti koos einet, osa vabatahtlikke lahutas inimese meelt lauamängudega, tehti käsitööd või mäluharjutusi. Paljud vabatahtlikud pakkusid inimestele seltsi pühade ajal või tähistasid koos pidupäevi. Vestluste käigus jagati lugusid, mälestusi või teadmisi.

Enamasti vesteldi silmast silma, harvem telefoni teel. Küsitlusele vastanud inimeste kommentaarid viitavad, et ka telefonikontaktist on inimesele abi – „Saan vahel helistada ja rääkida, iga kord ei peagi siia tulema”.

Vabatahtlikud panid käed külge ka majapidamistöödes või aias, töid tehti koos või tegi vabatahtlik neid toimetusi inimese asemel. Vajaduse korral abistasid vabatahtlikud inimest ka enesehoolduses (enamasti rohtude võtmisel või enese korrastamisel, aga ka liikumisel või võimlemisel), kuid sellise abi osatähtsus oli teiste tegevustega võrreldes pigem väike.

Väljaspool kodu olid vabatahtlikud inimese saatjaks argieluks vajalike toimetuste tegemisel, peamiselt abistati poes, turul, apteegis või sularaha välja võtmisel. Mitmel juhul oli vabatahtliku peamine ülesanne inimest vajalikku kohta transportida. Oli ka neid inimesi, kes vajasid tuge ja praktilist abi asjaajamisel, nt arvete maksmisel või teenustega seotud toimingutes.

Märgatav osatähtsus oli tegevustel, mis kuuluvad esmatasandi sotsiaaltöö ülesannete hulka, näiteks abistati inimest tervishoiu- või sotsiaalteenuste kasutamisel, sh vahendati infot ja kontakte, valmistati inimene ette ning julgustati, pakuti transporti haiglasse, EMOsse, perearsti juurde, ravivõimlemisse, ujuma ja/või sealt koju.

Hädavajalikele argitoimetustele lisaks parandas vabatahtlike tugi inimeste võimalusi veeta vaba aega (käidi kinos, teatris, kontserdil, osaleti üritustel, jalutati linnas või metsas jne) või tunda end aktiivse kogukonna liikmena (käidi kirikus, võeti osa koguduse või ühingute tööst, külastati lähedasi ja sõpru jne).

Milliseid rolle täitsid vabatahtlikud?

Keskmiselt kulus ühele külastusele pisut üle kahe tunni. Kõige sagedamini jäi vabatahtliku ja inimese koos veedetud aeg 1,5 tunni piiresse. Ühele külastusele kulus enamasti keskmisest rohkem aega, kui vabatahtlik oli inimesele abiks toimetustel väljaspool kodu, näiteks aitas inimesel käia poes või arsti juures või oli saatjaks vaba aja ürituste külastamisel. Kuid oli ka inimesi, kelle toetamiseks kodus kulus keskmisest rohkem aega, enamasti vajas inimene abi muuhulgas ka enesehooldusega seotud toimingutes.

Viltrop Paas joonis2

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vabatahtliku ja inimese koostöös domineeriva tegevuse alusel võib eristada nelja vabatahtliku abi profiili: a) vestluskaaslane (ja hingetugi); b) vestluskaaslane, kes on toeks ka praktilistes asjades; c) peamiselt transpordi pakkuja ja saatja väljaspool kodu; d) tugiisik, kes pakub emotsionaalset ja praktilist toetust, vahendab vajalikke kontakte, jõustab ning julgustab. 

Neist esimesed kaks on iseloomulikud n-ö klassikalisele vabatahtlikule abile ning pakuvad inimesele toetust ja abi, mida ta oma lähedastelt mingil põhjusel ei saa ning mida ametlikud teenused pakkuda ei võimalda.

Kolmanda puhul täiendab või asendab vabatahtlike pakutav seda abi, mida inimene peaks saama ametlike teenustena, näiteks sotsiaaltransport haiglasse või perearsti juurde minekuks; abi enesehoolduses või toidukauba koju toomine koduteenusena jms. Tugiisiku roll eeldab aga kindlasti vabatahtliku väljaõpet ning oluline on jälgida, et see ülesanne vabatahtlikule üle jõu ei käiks.

Kuidas on pakutav tugi inimesi aidanud?
Enamik seni abistatud inimestest (94% suvisele küsitlusele vastanutest) leidis, et vabatahtliku toetus on parandanud nende enesetunnet ning rohkem kui poolte (55%) hinnangul on nad tänu vabatahtliku abile tulnud paremini toime koduste toimetustega või asjaajamistega väljaspool kodu.

Üle veerandi ehk 31% vastajatest märkis, et vabatahtlik abi võimaldas neil jätkata elamist kodus (võimaldas vältida hooldusasutusse minemist). Märkimisväärne osa (41%) vastajatest tõi välja, et vabatahtlik aitas neil jõuda vajaliku teenuse või spetsialistini (nt arst, sotsiaaltöötaja, tugiisik, isiklik abistaja jne). Koostöö vabatahtlikuga parandas ka inimeste võimalusi veeta vaba aega ja olla osaline kogukonnas.

Osalejatel paluti küsitluse lõpus anda ka üldine hinnang oma toimetulekule kuus kuud pärast vabatahtliku tegevuse algust. Enamik vastanutest leidis, et tema toimetulek on paranenud.
Millised on võimalused ja proovikivid edaspidi?

Vabatahtlik tegevus muutub nii Eestis kui ka mujal maailmas üha arvestatavamaks. Paljudes riikides on näha, et vabatahtlike osatähtsus suureneb ka mitmete avalike teenuste puhul. Eestiski on näiteid, kus vabatahtlike abil täiendatakse avaliku sektori teenuseid: näiteks tegutsevad Eestis vabatahtlikud päästjad ning abipolitseinikud. Sellist suundumust põhjustab muu hulgas ka asjaolu, et rahvastik vananeb, ressursse jääb vähemaks, kuid inimeste ootused teenustele ei vähene. Vabatahtlike toel saab tuua mitmesse valdkonda (sh sotsiaalvaldkonda) lisaabi, kuid kindlasti ei saa sellega lappida eelarveauke või asendada olemasolevaid teenuseid.

Näeme, et vabatahtliku seltsilise teenus pakub hoolekandele lisavõimalusi, rohkem inimlikkust ning tähelepanu kaasinimese vaimsele heaolule. Ometi vajavad täpsustamist vabatahtlike seltsiliste ülesanded: me ei pea õigeks, kui nende abil pakutakse teenuseid, mille jaoks kohalikul omavalitsusel ressursse napib. Samuti tuleb nii sotsiaalpartnerite kui ka abivajajate ootuste puhul mõista, et vabatahtlikud ja nende aeg on piiratud ressurss, sest need inimesed tulevad appi oma vabast ajast.

Järjepidevalt tuleks tegeleda ka vabatahtliku töö mainega: vabatahtliku seltsilise teenuse pakkuja peaks olema ühiskonnas usaldusväärne ja tunnustatud ning seltsiline ühiskonna silmis sama oluline kui vabatahtlik päästja või abipolitseinik.

Kodukandi projektipõhine tegevus lõppeb järgmise aasta suveks ning praegu ei ole veel selge, mis saab edasi: mis osa võtab enda kanda riik ja testimises osalenud kohalikud omavalitsused. Vabatahtlike kaasamine sotsiaalteenuste osutamisse ei saa kindlasti toimida ilma tiheda koostööta, küsimus on pigem selles, kas eri asutused on valmis tegema koostööd ja muutma seniseid hoiakuid.

Oleme veendunud, et loodud süsteem väärib kindlasti jätkamist ning teeme kõik selleks, et asjaomased kokkulepped sünniks.

Meie tegemiste kohta saab teavet meie veebilehelt.