Sotsiaaltöö 2019-4

Back

28 AUGUST 2020

Professionaalne sotsiaaltöö noores, järjest keerulisemas uusliberaalses ühiskonnas

AiriMitendorf

 

 

 

 

Airi Mitendorf

Sotsiaaltöö tegeleb ilma käepäraste valmislahendusteta inimeste erisuguste raskustega, keeruliste olukordade ja suhetega. Erialale on omane, et esmapilgul lihtsana tunduvad praktikaolukorrad osutuvad lähemal uurimisel keeruliseks tähenduste võrgustikuks, kus kohtuvad inimeste erinevad võimekused ja võimalused, identiteedid ja väärtused. Sotsiaaltöös tegeleme pidevalt eriala identiteedi taasloomisega ja eriala positsioneerimisega suhetes naabererialadega ning ühiskonnas laiemalt.

Professionaalne identiteet paneb sotsiaaltöötajad koos toimima, loob erialale sidusa aluse ja tagab kokkuvõttes erialase toimetuleku igale sotsiaaltöötajale. Identiteedi kujunemist mõjutavad kontekst, sotsiaalsed olukorrad ja suhestumine teiste toimijatega (Webb 2017). Sotsiaaltöö kirjandus toob nähtavale selle erialase keskkonnana vastuolulise olukorra, millele on iseloomulik järjest süvenev sotsiaalne keerukus ja neoliberalismi turumajanduslik surve. Esmapilgul kaugena tunduvad mõisted põimuvad sotsiaaltöö praktikas, hõlmates erinevaid tegutsemispüüdlusi.

Uurimus sotsiaaltöö olemusest ja sotsiaaltöötajate positsioonidest
Sotsiaaltöö eriala saab uurida analüüsides, kuidas professionaalset praktikat ja selles esinevaid keerukaid olukordi tõlgendatakse. Millised normatiivseid raamistike (kuidas asjad peaksid olema ja ei tohiks olla) luuakse professionaalsetes narratiivides ning kuidas tullakse toime mitmekihilise ja tihti vastuolulise normatiivsusega? Kuidas tõlgendatakse sotsiaalseid positsioone1 ja milliseid positsioone omistatakse narratiivides teistele osalejatele? Just nendele küsimustele otsisin vastust oma Eesti sotsiaaltööd käsitlevas doktoritöös.

Minu eesmärk oli mõista sotsiaaltöö eriala olemust ja sotsiaaltöötajate positsioone kontekstis, mida iseloomustab süvenev keerukus ning domineeriv neoliberalism. Doktoritöös keskendusin sotsiaaltöö erialale selle laiemas tähenduses: see on eri tegevusi ja teadmisi hõlmav küllaltki avatud praktika, mis keskendub inimeste sotsiaalse toimetuleku toetamisele tema enda keskkonnas, võttes aluseks inimõigused ning sotsiaalse õigluse (IFSW 2014).

Uuringu andmestiku moodustavad kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate ning sotsiaalvaldkonna ekspertide (poliitikakujundajad, teadlased, õppejõud) jutustused ja tõlgendused sotsiaaltööst. Enamikel sotsiaaltöötajatel oli erialane kõrgharidus ja vähemalt viieaastane töökogemus. Uuringus osalenud sotsiaalvaldkonna ekspertidel oli doktorikraad või nad õppisid erialases doktorantuuris. Andmete analüüsimisel ja tõlgendamisel lähtusin diskursusanalüüsi ning narratiivanalüüsi põhimõtetest.

Sotsiaaltöö kontekst – keerukus ja neoliberalism
Komplekssus2 ehk keerukus avaldub sotsiaaltöös mitmeti. Sotsiaaltöö tegeleb ilma käepäraste valmislahendusteta inimeste majanduslike ja hingeliste raskustega, keeruliste olukordade ning suhetega. Erialale on omane, et esmapilgul lihtsana tunduvad praktikaolukorrad osutuvad lähemal uurimisel keeruliseks tähenduste võrgustikuks, kus kohtuvad inimeste erinevad võimekused ja võimalused, identiteedid ning väärtused, mis on pidevas vastastikmõjus, tuues kaasa erisuguseid tagajärgi ning määramatust.

Paul Cilliers (1998) on öelnud, et meid ümbritsev ühiskond on sotsiaalne komplekssüsteem, millel on järgmised põhiomadused: süsteemid koosnevad paljudest omavahel seotud ja üksteist mõjutavatest elementidest; suhted süsteemides on mitmekesised, mittelineaarsed ning ajas muutuvad; need süsteemid tegutsevad ebakindlates oludes ja on kaugel tasakaalust; väikesed muutused süsteemides võivad kaasa tuua suuremaid tagajärgi ning vastupidi; nendel süsteemidel on ajalugu. Keerukust tekitab süsteemide liikmete käitumine ja nende omavaheline suhtlus, kujunenud väärtushinnangud, traditsioonid ning kontekst.

Komplekssüsteemide uurijad (Cilliers 1998, Morin 2008) rõhutavad, et keerukuse lihtsustamisest ja üksikute tegurite analüüsist ei piisa süsteemi kui terviku mõistmiseks.

Komplekssüsteemide seisukohast on sotsiaalsete olukordade mõistmiseks vaja vaadata inimest teda ümbritsevas sotsiaalses keskkonnas ja seda, kuidas struktuursed tingimused (näiteks töökoha leidmise võimalused piirkonnas, ühistranspordi võimalused) ning kultuuriline ja poliitiline keskkond inimeste probleemide keerukust mõjutavad. Sotsiaaltöö mõtestamiseks tänapäeva ühiskonnas on sotsiaaltöö uurijad hakanud järjest enam pöörama tähelepanu teadmistele komplekssüsteemidest (Adams jt 2009, Green ja McDermott 2010, Hood 2018, van Ewijk 2018). 

Teine mõjukas raamistik nüüdisaegse sotsiaaltöö selgitamiseks on neoliberalism, 1980. aastatel Euroopas ja Ameerikas ning pärast taasiseseisvumist 1990. aastatel Eestis esile kerkinud ideoloogia, mis on olnud riigivalitsemise ja sotsiaalsete protsesside üks suurimaid mõjutajaid. Seniste uuringute kohaselt on Eesti näol tegu tegelikult eksisteeriva neoliberalismi näitega (Helemäe ja Saar 2011, Lagerspetz ja Vogt 2013, Saar ja Trumm 2017), mistõttu on oluline seda käsitleda ka sotsiaaltöö tõlgendamise kontekstina.

Neoliberalismi kirjeldanud Harvey (2005) nimetab, et kuigi see on ennekõike majanduspoliitiline liikumine, mis rõhutab vabadust, avatud turgude laienemist, riigisektori vähendamist, on sellest kujunenud valitsev ideoloogia, mis toob turuloogika pea kõigisse inimeste tegutsemisaladesse. Rõhutatakse individuaalseid valikuid, vastutust ja initsiatiivi ning soovi näha inimesi kui suutlikke toimijaid, kes teevad ratsionaalseid valikuid oma heaolu suurendamiseks.

Neoliberaalses ühiskonnapildis on inimesed riigiga vähem seotud, nad on aktiivsed, ettevõtlikud ja mõtestavad oma tegevust individuaalsete lahenduste kaudu. Inimestelt oodatakse oma tee leidmist, otsustusvõimet, enesetõhusust ja aktiivset osalemist. Neoliberalismist kantud mõtteviis rõhutab, et enda heaolu, sotsiaalse turvalisuse ja ka ebaedu eest vastutab ennekõike inimene ise. Tähelepanu alt jäävad välja komplekssuse ning struktuursed mõjud, mille taustal inimesed oma valikuid teevad.

Mitmed sotsiaaltöö uurijad on juhtinud tähelepanu sellele, et neoliberalismi ajastul kujundatakse ümber ka sotsiaaltöö rõhuasetus. Sotsiaaltöötajaid survestab neoliberalismile omane kasumlikkuse ja tõhususe nõue, mis kujundab ka sotsiaalsete probleemide mõistmist ning sotsiaaltöö korraldust. Neoliberalismiga kaasnev heaoluteenuste privatiseerimine on põhjustanud üha ulatuslikuma teenuste killustamise ja toonud kaasa probleemide lahterdamise väga väikesteks osadeks ning taandumise inimese kui terviku mõistmisest.

Sotsiaaltöö kvaliteedi ja tõhususe tõendamisel soovitakse kasutada turuloogikale omaseid hindamisvahendeid ning analüüse: järjest suuremat rolli mängib auditeerimise ja mõõtmissüsteemide kasutamine. Nii võib sotsiaaltöö kvaliteeti mõõta osutatud teenuste mahu järgi ning pidada kvaliteeti paranenuks, kui maht vastavalt vajadusele kasvab või väheneb. Ühiskond, ja üha rohkem ka abivajajad ise nõuavad sotsiaaltöötajalt, et ta sekkuks kohe, teeks oma tööd parima tõenduse alusel, parimat praktikat kasutades ning tulemuslikult, isegi kui lahendused ei ole kättesaadavad ja olukorra paranemist on raske eeldada.

Gray ja Webb (2013) väidavad, et individuaalse vastutuse rõhutamine on jätnud tagaplaanile ühised kogukondlikud tegevused ja koostöö. Lorenz (2016) näeb ohtu selles, et sotsiaaltöö käsitus nihkub eemale sotsiaalse õigluse ja ebavõrdsuse probleemidest.

Tegutsemine ootamatutes ja ebakindlates oludes
Uurimuses osalenud sotsiaaltöötajad tõid esile praktika, kus kohtuvad eri arusaamad, väärtushinnangud, harjumused ja traditsioonid ning taustad, mis on pidevas vastastiksuhtes, põhjustades olukordade pidevat muutumist. Sotsiaaltöötajate tegevuse silmapaistvaks omaduseks on tegutsemine ootamatutes ja ebakindlates oludes, mis teeb sellest nõudliku ja sageli ette ennustamatu tulemuslikkusega eriala.

Intervjueeritud sotsiaaltöötajad rääkisid oma töö adressaatidest kui inimestest, kelle käitumine ja motivatsioon on muutlik, mis võib viia ootamatute tagajärgedeni. Oma tööolukordi analüüsides selgitati, et praktikas tuleb sotsiaaltöötajatel üha uuesti kavandada sobivat lähenemist. Viis, kuidas sotsiaaltöötajad sellest rääkisid, viitab sellele, et sotsiaalne keerukus on paljuski varjatud ja seda tunnetatakse intuitiivselt.

Sotsiaaltöötaja: Tegelikult me sotsiaaltöötajatena nägime, et selle lapse sünd sinna perre on ohtlik, et pakkusime perele ühte võimalust, pakkusime teist, et tulge sinna sotsiaalmajja elama, et ikkagi silma all. Nad ei tulnud, ega me ei saa ju vägisi sundida. Ja siis, kui see lapseke haiglasse sattus, siis sa tunnedki seda, et sa tegelikult oled ju tahtnud//

Intervjueeritud sotsiaaltöötajad sidusid keerukad dilemmad aruteluga vastutusest. Leiti, et abi on paremini kättesaadav motiveeritud ja aktiivsetele inimestele, kes enda probleeme mõistavad ning võtavad vastutuse nende lahendamise eest.

Sotsiaaltöötaja: Meil on täiesti konkreetne juhus, kus lapsel on mandlid haiged, kuid ema keeldub teda arstile viimast, otsib igasuguseid põhjuseid. Tegelikult me teame, ema on töövõimetuspensionär, psüühiliselt ebastabiilne. Ta kardab enda last kodust välja saata. Väga armas tüdruk, patsidega, tore ja elurõõmus. Aga ema on hoopis hästi negatiivse suhtumisega, ei mingit operatsiooni ma enda lapsele teha ei lase, kaks aega ... kaks operatsiooni aega on juba ära öeldud. Viimasel korral ma helistasin, et kas sa lähed, ei ma ei lähe, laps on nohune, ma ei saa minna. Ma küsisin, kas sa arstile helistasid, et sa ei saa minna? Tuli välja, et ei helistanud.

See katke toob nähtavale sotsiaaltöötajate küllaltki kõrged ootused inimestele, keda nad kirjeldavad vaimselt ja sotsiaalselt haavatavatena. Jutustusest kumab läbi hukkamõistev hoiak ema suhtes, kes jätab oma lapse vajaliku ravita. Väljendid „otsib igasuguseid põhjuseid” ja „hästi negatiivse suhtumisega” viitab sellele, et sotsiaaltöötajad jagavad ühiskonnas levinud arusaama individuaalsetest takistustest kui inimeste probleemide peamistest põhjustajatest. Ka neoliberaalsest paradigmast kantud väärtused rõhutavad inimese isiklikku vastutust: inimene peab olema piisavalt tugev, et teha oma elu puudutavaid otsuseid.

Individuaalne ja kontekstitundlik töö
Uuringu tulemused toetavad arusaama, et sotsiaaltöö on tugevalt individuaalse ja kontekstitundliku iseloomuga. Pealtnäha sama olukord või kogemus võib omada erisugust tähendust mitte ainult eri inimestele, vaid ka samadele inimestele teisel ajahetkel ja uues keskkonnas. Näitena katkendid fookusgrupi intervjuudest sotsiaaltöötajatega:

Sotsiaaltöötaja (1): Selliseid standardseid lahendusi sageli ei ole. Mõnikord tuleb ette, aga nüansid ...

Sotsiaaltöötaja (3): Enamasti ei ole ikka, sest inimesed on erinevad, situatsioonid on väga erinevad. Sotsiaaltöö on ikka väga rätsepatöö. Iga juhtum on juhtumipõhine.

Sotsiaaltöötaja (1): Jah, nagu R (viitab kolleegile) ütles, et igale juhtumile tuleb läheneda individuaalselt, et kõiki asjaolusid kaaluda//

Intervjueerija: Kuidas te teate, mis on see õige käik?

Sotsiaaltöötaja (3): See on tihtilugu selline kõhutunne, sa üritadki aru saada kõiki neid erinevaid aspekte ja siis selle järgi teedki selle otsuse//

Sotsiaaltöötaja (1): Sul võib olla üks inimene, kes on väga sarnaste diagnooside ja asjadega /…/ aga seal ongi jälle see, milline on see võrgustik seal ümber, milline koostöövalmidus temal endal on või ei ole.

Sotsiaaltöötajate jutustustest nähtub valmisolek kavandada sobilikku lähenemist praktikas üha uuesti vastavalt olukorrale. Väljendid „üritad aru saada” ja „kaaluda” annavad mõista soovist leida sobivaim praktika. Sotsiaaltöötajad seovad inimeste võimekuse toime tulla nende eluoskustega ja ümbritseva keskkonna võimekuse ning võimalustega. Üsna sageli tekitab inimestes haavatavust väga napp sotsiaalne võrgustik, sotsiaalse keskkonna nõudlikkus, sotsiaalhoolekande süsteemi keerukas korraldus.

Sotsiaaltöötaja (1): Aga nagu meil siin on, et mõni inimene ootab siin meil rehabilitatsioonile saamist, ta ootab aastaid. Ja siis, kui ta saab, siis ta mõtleb juba, et ma ei tahagi. Siin üks poiss oli ja ta vist ei läinudki. Võib olla oleks talle olnud kasulik ja ta oleks saanud kõigest eemale, sellest jamast, mis siin külas on. Saad enda massaažid kätte ja psühholoogiatunnid ja kõik, ja ta lõpuks ütles, et ma ei lähegi ... sellest on kahju.

Sotsiaaltöötajate jutustustest ilmnes, et selliselt ebakindlalt positsioonilt on neil raske kujundada sotsiaalset muutust loovat praktikat ja see tekitab omakorda jõuetust ja lootusetust. Intervjuudes juhivad sotsiaaltöötajad tähelepanu sotsiaalprobleemidele, milles on läbipõimunud nii individuaalsed kui ka struktuurist põhjustatud asjaolud ja mille lahendamine väljub sotsiaaltöötajate sõnul nende võimaluste ning kompetentside piiridest: üksikud töövõime kaotanud sõltuvusprobleemidega inimesed maal; psüühikahäirega alkoholisõltlased; vaimse tervise probleemidega üksikemad; psühhiaatrilise diagnoosiga lapsed piirkonnas, kus puudub laste psühhiaater jne.

Individuaalne vastutus
Huvitav oli see, et kuigi intervjueeritud sotsiaaltöötajad kirjeldasid inimestel mitme teguri koosmõjul tekkinud raskusi, kaldusid nad keskenduma ikkagi inimeste eest hoolitsemisele ja abivajaja individuaalsete vajaduste rahuldamisele.

Sotsiaaltöötaja (4): Nagu näiteks oli üks pere, kes vajas abi ja aitasime neil kõik, andsime neile korteri, tegime selle korda ... tapeetisime, kõik sai korda, ja siis helistavad naabrid järjekordse probleemiga, et „kelle te siia meile saatsite, et pidutsevad ja joovad siin ja häirivad kõiki naabreid”. Et siis on küll selline tunne ... tegime ju kõike, kes tõi siin padjad ja tekid, ja kes tõi pajapüürid ja … andis ... ja siis kuuled inimeste ja naabrite süüdistusi, et te ju ei võta midagi ette, et te ju ei teegi mitte midagi (rõhutab) ... et tegelikult on ju see taust selline, et sa ei saagi alati midagi teha, siis tunnedki nagu kõik oleks raisatud ...

Sellest narratiivikatkest nähtub, et kuigi sotsiaaltöötajad mõistavad raskuste mitmekesisust, tajuvad nad probleemide püsimisel individuaalset vastutust. Täheldasin kahte suuna, kuidas individualiseeritud praktika ilmnes narratiivides: sotsiaaltöötajate jutustustes jäi tagaplaanile nii nende enda professionaalne tegevus raskustesse sattunud inimest ümbritseva sotsiaalse kontekstiga kui ka ühine tegutsemine koos teiste erialade spetsialistidega. Sotsiaaltöötajad rääkisid naabruskondadest ja kogukondadest, rõhutades peamiselt nende ülesannet võtta vastutus oma elukeskkonna ning selles elavate inimeste eest. Teistest spetsialistidest räägiti pigem nõuete esitamise kontekstis.

Seevastu sotsiaalvaldkonna ekspertide sotsiaaltöö positsiooni tõlgendustes tulevad esile kogukonnapõhine lähenemine, kogukondade võimekuse edendamine ja koostegutsemine selle nimel, et muuta inimeste elu paremaks. Rõhutades kogukonnapõhise sotsiaaltöö olulisust, esitasid sotsiaalvaldkonna eksperdid sotsiaaltöötajat professionaalina, kel on võime aktiveerida ja juhendada kogukondi, leida üles ning julgustada inimesi, kes hoiavad varju ja on kaotanud suuna.

Väärtuste ja normide mitmesuunaline mõju
Sotsiaaltöö normatiivsust avades tuli esile selle mitmekihilisus: eriala põhiväärtused, kogukondade ja abivajajate hoiakud, asjaosaliste isiklikud kogemused, mis kujundavad keeruka võrgu sellest, mida keegi „peaks” tegema ja mida „ei tohiks” teha. Sotsiaaltöötajad rääkisid, et praktikas inimestega kohtumisel selgub üha sagedamini, et asjaosalistel on üksteisest täiesti erinevad huvid ja väärtused. Neid olukordi kirjeldades tuli ilmsiks, et kõige sagedamini vastanduvad sotsiaaltöötajate ning kogukonnaliikmete vaatenurgad.

Sotsiaaltöötajad pidasid oluliseks iga inimese iseseisvust ja õigust teha otsuseid oma elu puudutavates küsimustes just tema konkreetses olukorras ning keskkonnas, võttes arvesse tema soove ja vajadusi. Uuringust nähtus sotsiaaltöötajate püüdlus leida tasakaal inimese otsustusvabaduse, perekonna privaatsuse kaitse ning spetsialisti sekkumise vahel. Intervjueeritud sotsiaaltöötajate lugudest oli näha, et tõhususe ja õigluse nõue võivad minna omavahel vastuollu.

Sellist lähenemist on kirjeldanud ka Amartya Sen (2010), kelle sõnul tuleb inimeste vajadustele ja soovidele vastata ressurssidega ning võimalustega nende oma eluilma ja tausta arvestades, lähtudes sotsiaalsest õiglusest. Just sotsiaalne õiglus on üleilmse sotsiaaltöö definitsiooni üks keskseid väärtusi (IFSW 2014). Sotsiaalvaldkonna eksperdid rõhutasid, et sotsiaaltöö ülesanne on kutsuda ellu muudatusi ühiskonnas laiemalt, tuues nähtavale ebaõiglust.

Arutelu
Uurimus toetab arusaama, et suurem osa sotsiaaltööst toimub ainulaadsetes olukordades. Sotsiaaltöötajad puutuvad oma igapäevatöös kokku inimestega, kel on mitmes eluvaldkonnas pikaajalised probleemid, millel on mitu eri põhjust ja mida ei ole võimalik kiiresti lahendada. Narratiividest nähtub, et inimeste probleemid jagunevad paljude eluvaldkondade vahel. Oluline on, et sotsiaaltööle ei saa omistada ühetaolisi standardiseeritud tegevusi, mis sobivad igale inimesele igas keskkonnas.

Komplekssüsteeme uurinud autorid (Cilliers 1998, Morin 2008) on leidnud, et keerukuse lihtsustamisest ei ole kasu, sest keerukatel olukordadel ei ole ainult üks põhjus ja üks lihtne lahendus. Veelgi enam, püüd leida lihtsaid lahendusi võib tuua kaasa ettenägematud katastroofilised tagajärjed.

Uurimusest ilmnes, et mitmekihilistele probleemidele püüavad sotsiaaltöötajad leida individuaalseid lahendusi, näiteks suunatakse inimene tema käitumist kujundavatele teenustele. Tagaplaanile jäi töö raskustesse sattunud inimeste sotsiaalse keskkonnaga. Selle kõrval kiputakse keerukate probleemide lahendamisel võtma personaalset professionaalset vastutust.

Pannes rõhku inimese individuaalsele vastutusele oma olukorra parandamisel, osalevad sotsiaaltöötajad vaikimisi neoliberaalse argireaalsuse ja individuaalset vastutust tähtsustava sotsiaaltöö praktika (taas)tootmises. Küsimus ei ole asjaolus, et igaühe vastutus ja enda eest hoolitsemine ei oleks olulised, vaid selles, et ei unustataks inimesi, kes on kaotanud suuna või on jäetud tähelepanuta ning hooletusse.

Neoliberaalne ideoloogia, mis rõhutab otsustusvõime tähtsust ja mõtestab õnnestumisi ning ebaõnnestumisi inimeste individuaalsete valikute kaudu, ei soosi just selle loogika tõttu nende haavatavate inimeste võimalusi sellelt positsioonilt abi küsida: kui inimeselt oodatakse, et ta oleks vastutustundlik, ratsionaalne ja aktiivne, siis on tal raske näidata end haprana.

Sotsiaalvaldkonna ekspertide sõnul on vaja üles otsida varju jäänud inimesed ja võimestada kogukondi oma elukeskkonda tugevdama. Sotsiaaltöötajatel on nende arvates selles koostegutsemises kandev roll.

Sotsiaaltöötajate lugudes ristuvad püüdlus teha oma tööd hästi ja vastata ühiskonna ootustele ning sisemine vajadus olla eetiliselt kooskõlas sotsiaaltöö eesmärkide, väärtuste ja isiklike arusaamadega. See teeb sotsiaaltööst normatiivse ja väärtustel põhineva eriala.

Võttes arvesse, milliste äärmiselt keerukates olukordades sotsiaaltöötajad tegutsevad, muutub oluliseks sotsiaaltöötajate kompetentsus. Cilliers (1998, 2001) on juhtinud tähelepanu sellele, et sotsiaalne komplekssus ja määramatus vajab uut tüüpi kompleksset mõtlemist, mis tähendab võimet siduda omavahel tegelikkuse eri mõõtmeid ning võtta arvesse holistilist tervikut, kuid tunnustada samal ajal süsteemi koostisosade eripära.

Selleks et sotsiaaltöötajad saaksid toime tulla tänapäeva keerukatele sotsiaalprobleemidega, on neil vaja teadmisi sotsiaalsetest komplekssüsteemidest. See tähendab mõtlemisviisi, mis püüab mõista inimese olukorda tervikuna, arvestades tema individuaalset eripära ja eluilma ning teda ümbritsevaid sotsiaalseid võrgustike ja suhteid. Sotsiaaltöös tähendab see tööd inimesega, võttes arvesse tema vajadusi, võimeid ja võimalusi ning tema sotsiaalseid suhteid ja tausta. Seda tuleks teha, ühendades eri valdkondade teadmisi ja kogemusi.

Sotsiaaltöö on individuaalne ja kontekstitundlik. Sotsiaaltöötajate töö põhineb olukordade uurimisel, kaalutlemisel, mõttetööl, intuitsioonil, varasemate kogemuste mõtestamisel, refleksiivsel praktikal. Väidan doktoritöös, et sotsiaaltöö vajab käsitust, mis näeb inimesi sotsiaalsetena, kogukonnas ja ühiskonnas osalejatena. Raskustesse sattunud inimesi on vaja juhendada, innustada ja toetada nende sotsiaalses toimimises ning ühiskonnaelus osalemises. See tähendab tööd nii raskustesse sattunud inimesega kui ka haavatavust tekitanud sotsiaalsete takistustega.

Viidatud allikad
Adams, R., Dominelli, L., Payne, M. (toim). (2009). Practising Social Work in a Complex World (2. trükk).
Berger, P. L., Luckmann, T. (1966). The social construction of reality: A treatise in the sociology of knowledge. New York, Garden City: Anchor Books.
Cilliers, P. (1998). Complexity and Postmodernism: Understanding Complex Systems. London, New York: Routledge.
Cilliers, P. (2001). Boundaries, hierarchies and networks in complex systems. International Journal of Innovation Management, 05 (02), 135–147.
Gray, M., Webb, S. A. (2013). Social Work Theories and Methods. London: SAGE Publications Ltd.
Green, D., McDermott, F. (2010). Social Work from Inside and Between Complex Systems: Perspectives on Person-in-Environment for Today’s Social Work. The British Journal of Social Work, 40 (8), 2414–2430.
Harré, R., Van Langenhove, L. (1999). Positioning Theory: Moral contexts of intentional action. Oxford: Blackwell.
Harvey, D. (2005). A Brief History of Neoliberalism. Oxford: Oxford University Press.
Hood, R. (2018). Complexity in Social Work. London: SAGE Publication Ltd.
IFSW. (2014). Global Definition of Social Work | International Federation of Social Workers.
Lorenz, W. (2016). Rediscovering the social question. European Journal of Social Work, 19 (1), 4–17.
Morin, E. (2008). On Complexity. New York: Hampton Press.
Payne, M. (2009). Knowledge, evidence and the wise person of practice: The example of social work and social care in palliative care. Teoses: Evidence-based Practice-Modernising the Knowledge Base of Social Work? USA: Barbara Budrich Publishers.
Schön, D. A. (1983). The Reflective Practitioner: How Professionals Think in Action. New York: Basic Books.
Sen, A. (2010). The Idea of Justice. London: Penguin Books.
Van Ewijk, H. (2018). Complexity and Social Work. London, New York: Routledge.
Webb, S. A. (2017). Professional Identity and Social Work. New: Routledge.

1Positsioneerimist võib mõista kui rollide loomist isiklike lugude jutustamise käigus. Positsioneerimise käigus muutuvad inimeste tegevused meile arusaadavateks sotsiaalseteks toiminguteks (Harré ja van Langenhove 1999). Näiteks rõhutades haavatavas olukorras inimeste vastutust, vähendab sotsiaaltöötaja diskursiivselt enda erialast vastutust.
2Paul Cilliersi (1998) järgi osutab komplekssus paljudele omavahel seotud teguritele, mis moodustavad keeruka terviku. Komplekssust soodustavad nende tegurite omavahelised mitmesuunalised ajas muutuvad interaktsioonid. Selle käsitluse järgi on sotsiaalsed süsteemid komplekssüsteemid.