Uudised

Tagasi

Uudis

20. MÄRTS 2016

Vähielulemus suureneb Eestis naistel kiiremini kui meestel

Ajakirjas BMC Cancer äsja ilmunud artiklis võrreldakse Eesti meeste ja naiste elulemust üheksa sagedasema vähipaikme puhul. Nendeks on suu ja neel, magu, käärsool, pärasool, kõhunääre, kops, nahamelanoom, neer ja kusepõis.

Uuring tehti Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonnas, kasutades Eesti Vähiregistri andmeid aastatel 1995–2006 diagnoositud vähijuhtude kohta. Analüüs hõlmas kokku 33 994 vähijuhtu täiskasvanutel (vanus 15+).

Analüüsi käigus kirjeldati mees- ja naispatsientide vähijuhtude jaotust kasvaja leviku ehk staadiumi ja alapaikme järgi ning võrreldi peamisi andmekvaliteedi indikaatoreid. Suhteline elulemus arvutati kohortmeetodil. Vaadeldi elulemuse muutusi ajavahemikul 1995–2000 kuni 2001–2006. Mitmemõõtmelises analüüsis hinnati patsientide sooga seotud surmariskide suhet (ingl k excess hazard ratio of death) kohandatuna vanusele, staadiumile ja alapaikmele.

Staadiumijaotuses esinesid suurimad soolised erinevused suu- ja neeluvähi, nahamelanoomi ja neeruvähi korral – kõigi nende paikmete puhul diagnoositi meestel vähk hilisemas staadiumis.

Vanusele standarditud viie aasta suhteline elulemusmäär (5SE) oli naistel suurem kui meestel kõigi vaadeldud vähipaikmete korral. Elulemus suurenes naistel tunduvalt enam kui meestel suu- ja neeluvähi, käärsoolevähi, pärasoolevähi, nahamelanoomi ja neeruvähi puhul. Sellest tulenevalt suurenesid ka elulemuse soolised erinevused. Aastatel 2001–2006 diagnoositud suu- ja neeluvähi 5SE oli naistel 24% võrra kõrgem kui meestel; statistiliselt olulist erinevust täheldati veel nahamelanoomi (19% võrra), neeruvähi (13%) ja kopsuvähi (6%) korral.

Mitmemõõtmeline analüüs näitas, et viie diagnoosijärgse aasta jooksul oli naiste surmarisk meestega võrreldes statistiliselt oluliselt väiksem lisaks eelpool mainitud paikmetele ka maovähi korral.

Märkimisväärne osa elulemuse soolistest erinevustest oli tingitud staadiumist ja/või alapaikmest, kuid naiste oluliselt suurem elulemus jäi siiski püsima ka pärast nendele tunnustele kohandamist.

Naiste parem prognoos on tavapärane leid vähielulemusuuringutes. Kirjanduse andmetel tuleneb see suures osas bioloogilistest teguritest (näiteks hormonaalne seisund). Tähtsateks mõjuriteks võivad olla ka tervisekäitumine, sh tervisekäitumise muutus pärast diagnoosimist, ravijärgimus ja kaasuvate haiguste esinemine, mis Eesti kontekstis vajavad kindlasti täiendavat uurimist.

Mitme uuringus käsitletud paikme puhul (näiteks suu- ja neeluvähk ning nahamelanoom) on Eesti elulemusnäitajate mahajäämus Euroopa keskmisest meestel tunduvalt suurem kui naistel. On selge, et vähi hilise diagnoosimise probleem, iseäranis meestel, vajab tõsist tähelepanu nii rahvatervise kui tervishoiu korraldamise seisukohalt.

Uuringut toetas Eesti Teadusagentuur (Euroopa Regionaalarengu Fond programmi TerVE raames ja institutsionaalne uurimistoetus IUT5-1).

Lisainfo: Kaire Innos, epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja, kaire.innos@tai.ee